Doping vs trenn (dopingu osa tulemustes)?

Soovitan terve see intervjuu ara kuulata/vaadata. Victor Conte peaks olema mees, kes teab ja ta raagib avameelselt. Seal tapselt jutuks see palju tippsportlastel tulemused paranesid peale nn. keelatud ainete manustamist.

Huvitav teema, millel arutleda. Mitte propageerivas vaid üldharivas mõttes.

Kleebin lõigu Indrek Otsuse kulturismist ja Fitnessist:

“On selge, et kulturismis, kus võistlustulemus

sõltub otseselt rasvavabast lihasmassist, annab selliste

dopinguainete kasutamine suure eelise. Kui võrrelda

naturaalset ja “kunstlikku” võistluskaalu, julgeks

hinnata erinevuseks 5–15 kg.

See on loomulikult suur vahe, kuid ei maksa ennast

petta mõttega, et dopingu abil saaks kõigist

meistrid. Dopinguga on lagi (5–15 kg) kõrgem, kuid

andeka sportlase loomulik lihasmassi lagi võib

olla kõrgem kui andetu dopingusportlase lagi.

Pealegi ei sõltu võistlustulemus ainult lihasmassi

suurusest, vaid ka skeletiga määratud proportsioonidest ja kehakujust, mis on sünnipärane.

Kahjuks on elukutseliste kulturismis (üle)tähtsustatud lihasmassi osa. Seda soodustab (et mitte

öelda – põhjustab) kõigi peamiste dopinguainete

lubatavus. Testitakse vaid diureetikute kasutamist.

1990. aastate alguses üritati dopingukontrolli juurutada ka profi võistlustel, kuid sellest loobuti väga

ruttu, sest eetika taandus ärihuvide ees.

Seetõttu peab nõustuma nende arvamusega, kes

peavad profi kulturismi omamoodi tsirkuseks, aga

mitte tõsiseltvõetavaks spordiks.”

Kas on võimalik kuidagi kokku võtta või määratleda, kui palju määrab tulemuse juures doping, kui palju trenn? Kui vaadata tippmehi, siis geneetiliselt peaks eeldatavasti tegemist olema inimestega, kelle lähtepositsioon ja eeldused on arengu seisukohalt ülimad. Treenimisel annavad nad kõik endast maksimumi. Kuidas on dopinguga? Kas mõni endine kulturist on avaldanud ka oma dopinguprogrammi? Kas dopingut tuleks tulemuse seisukohalt vaadelda kui kirssi koogil, st mingis aspektis otsustava faktorina?

Lihtne, trenn määrab 100%. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Aga tegelt on seda umbes sama raske mõõta, kui toidulisandi antavat kasutegurit. Mis masinaga saab mõõta seda, palju nt 2 lisandunust kilost andis trenn ja palju mingi aine? Ega ei saagi.

Tipuks pürgides peabki olema midagi looduse poolt kaasa antud. Kulturismis kasvõi õlgade laius ja puusade kitsus. Mõned ei taha nagu aru saada, et kõigist ei saagi tippsportlaseid ja kui sa pole selle ala jaoks loodud, siis pole midagi teha. Tuleb leppida olukorraga. Nt Jari Mentula võib seda kasvuhormooni süüa palju tahab, temast ei saa kunagi Mr Olympiat, sest tal on lihtsalt nii robustne ja ebaesteetiline keha.

Mingeid dopinguplaane on ikka avaldatud ja ega seal see nimekiri lühike ole. Selleks peab juba organite vastupidavus olema emapiimaga kaasa antud, et sellisele enesehävituslikule tegevuse vastu seista.

Teine aspekt on, kust kavatseb see “tulevane Mr Olympia” võtta selle a la pool miljonit krooni poolaastas, et üheks võistluseks keemiasahver täis osta. Pluss toit, toidulisandid, üür, kommunaalid… Selle peale nagu ei mõelda…

Kirss tordil? Kui meil oleks mingi perversne “inimkatsete” liiga, siis võiks seal proovida, kuhu jõuab oma naturaalse potentsiaalini jõudnud inimene, kui teda keemiliselt assisteerida. Ehk siis piiride nihutamiseks.

Mõnikord tuleb vaadata asju suures plaanis ja must-valgelt. Oma karjääri jooksul olen ju näinud igasuguseid tegelasi. Näen praegugi saalides vendi, kes on ilmselgelt keemia peal, aga mida ei ole, on arvestatavad tulemused. Jah, nad on suured ja jämedad, aga ei ole seal ei proportsioone, ei võistlusteks vajalikku kuivust… Mõni peab dieeti ja näeb 3 kuud hiljem ikka sama pehme välja, teine on aastaid majake kanajalgadel. Keemia ei asenda teadmisi toitumisest, treeningust…

Või on asi selles, et keemia poole vaatavad ikka need, kes loomu poolest harjunud kergema vastupanu teed minema, vähem pingutama. Ajutiselt küll ollakse suurem kui mõni Eesti tipp, kuid mõne aasta pärast pole mehest enam midagi kuulda. Puudub ka järjepidevus, kannatlikkus, mis viisidki algselt keemia juurde.

Siiski, siiski… Mu küsimus lähtus Olümpiast. Ma eeldan, et Olümpia finaali saavad mehed, kellel on tõesti parimad kehalised eeldused selle ala seisukohalt. Kui eeldada, et esimese ja teise koha mehed on võrdväärsete kehadega (mõlemad on oma isiku eripärast lähtuvalt teinud maksimaalselt trenni), siis kas esimese mehe tulemuslikum dopingu kasutamine saab osutuda otsustavaks? Eeldame nt, et esimesel mehel on mingitel põhjustel rohkem raha kui teisel mehel ja ta saab lubada endale kallimat kraami. Või et tal on asjatundlikumad nõuandjad. Kui trenn määrab 100 %, siis pole ju dopingut üldse mõtet kasutadagi. Samas on ju inimkehal piirid ja ilmselgelt tippmeeste kehad nendesse piiridesse ei jää. Kuidagi peab see erinevus ju olema määratletav?

Ma arvan, et tipptaseme ja tavataseme dopingukasutus on üsna erinevad nähtused nii nagu ka tippmehe ja tavamehe eesmärgid. Aga kas Olümpia siis polegi üle vindi keeratud inimkatsete liiga, klounaad, kus ohvreid on rohkem kui võitjaid?

Lühidalt vastates eks võib otsustavaks saada jah. Kui doping tulemust ei antaks(midagi ei muudaks), ega siis ju ei kasutataks.

Niipalju, kui Zyzzi stackidest räägitud on, olid need kuulujuttude järgi enamvähem võrdsed Yates’i omadega päris mitmes punktis. Zyzz aga trenni teha ei osanud, toitumisest ei teadnud ka muhvigi. Mis on tulemuseks, kui MR. O’ga sarnaselt kemmi panna aga toitumisest ja trennist suurt mitte midagi teada.

Muidugi see pole päris õige võrdlus aga midagi umbes sellist reaalselt võiks ta olla. Zyzz’i stack oli metsik harrastus-sportlase jaoks ning tema vorm samas selline, et enamik kohalikke naturaalseid klassikuid näitaks talle koha kätte massi osas.

VS

Niipalju, kui Zyzzi stackidest räägitud on, olid need kuulujuttude järgi enamvähem võrdsed Yates’i omadega päris mitmes punktis. Zyzz aga trenni teha ei osanud, toitumisest ei teadnud ka muhvigi. Mis on tulemuseks, kui MR. O’ga sarnaselt kemmi panna aga toitumisest ja trennist suurt mitte midagi teada.

Muidugi see pole päris õige võrdlus aga midagi umbes sellist reaalselt võiks ta olla. Zyzz’i stack oli metsik harrastus-sportlase jaoks ning tema vorm samas selline, et enamik kohalikke naturaalseid klassikuid näitaks talle koha kätte massi osas.

Ilus mees jah, aga me ju teame, kuidas kurikuulusa Zyzzi “kulturismikarjäär” lõppes.

R.I.P.

Just. Kuna ta trennist ega toitumisest eriti midagi ei teadnud siis üritas vormi forseerida läbi dopingu. Aga nagu näha siis ega sellist nalja ei maksa uisapäisa teha. Ning kas see oli siis seda väärt? Kas poleks mitte parem olnud end veidi harida ja rohkem saalis ja köögis vaeva näha ning saada sama või parem tulemus ohutult ja kindlasti ka odavamalt?

Aga noh, mis nüüd enam muidugi. Hilja juba. ??:”>

Võib-olla oli seda väärt? Juhul kui mees tegigi kuni lõpuni seda mida tõeliselt armastas.