Chris Cormier: Juba teist kuud haiglas…

Chris Cormier: Juba teist kuud haiglas…

Tõlkinud Janar Rückenberg

Chris Cormieriga seonduvalt liigub kulturismimaastikul viimasel ajal üsna ekstreemseid kuuldusi. Kuulujutud ja spekulatsioonid käivad nii mehe „ülesütelnud” neerudest, kui ka sellest, et mees pidanud suisa surnud olema. Just selleks olengi praegu siin, et teha mehe enesega eksklusiiv-intervjuu ja kuulda, milline on tõde ja mis Chrisil omal selle kõige peale öelda on.

Niisiis ühelt poolt käivad „kõlakad”, et mees lausa surnud, teised jällegi räägivad, et mehe maks ja neerud on üles ütelnud.

Ja jutud aina paisuvad. Kuna Chris on olnud pikka aega minu üks lähedasemaid sõpru, otsustasin selgust tuua. Täna ja just praegu nõustus Chris andma BODYBUILDING.COM – ile intervjuu sellest, mis täpselt on toimumas ja mis juhtus. Miks on mees haiglas, üsna abitus seisus ja pole viimased poolteist kuud suutnud omal jalal käiagi.

Aga las Chris räägib ise:

[ CL (Christina Lindley): ] Millal sind haiglasse toodi?

CC (Chris Cormier): Ausalt öeldes ei oskagi täpselt öelda, kuni selle nädalani ei teadnud ma ka ise kaua ma siin täpselt olen olnud. Paar päeva tagasi öeldi mulle, et olen siin olnud poolteist kuud.

[ CL: ] Kus sa praegu oled/viibid?

CC: Mind „päästis” mu sõber Lenyn Nunez, kes tuli mind kolm päeva tagasi vastu arstide tahtmist vaatama. Kui ta poleks tulnud, siis oleksin vist lolliks läinud – olen siin tundnud ennast justkui vangis.

„Kui mulle öeldi kaua olen siin olnud, pidin shoki saama, kuna mul ei olnud aimugi, et olen haiglas olnud juba poolteist kuud. Mõtlesin, et võib – olla nädalakese olen olnud…”

Isegi ajutiselt ei tahetud mind välja lasta, kuna olin/olen olnud kriitilises seisus ja arstid on minu pärast hirmul. Ja mis kõige hullem – ma ei saa liikudagi.

Hetkel viibin kolm päeva kohalikus hotellis, mis on haiglast 3 miili kaugusel.

[ CL: ] Millises olukorras oled siin haiglas olnud? Miks sa tahtsin ennast välja registreerida?

CC: Olen olnud siin ainult spetsiaalses voodis, kus ma ei saanud/ei saa ennast sisuliselt üldse liigutada. Ja ma ei saagi ennast liigutada, sest isegi kui ma „ajudega” (tahteliselt) sisendan endale, et „liiguta ennast mees”, mu keha ikkagi ei reageeri sellele. Olen nende valgete lagede ja seinade vahtimisest päevade kaupa nii tüdinenud, et…Tahan olla õues, näha kuidas puud tuules mühavad…mida iganes!

Olin nii frustreeritud ja masendunud, et pidin siit lihtsalt minema saama. Ütlesin seda ka oma arstile, kuid ta ei olnud nõus, et lahkun. Ütlesin, et lähen kohalikku hotelli, olen seal sõpradega, mängin Playstationit jne…

[ CL: ] Millisest reziimist pead siin hotellis viibides kinni pidama?

CC: Kolm korda päevas pean võtma oma antibiootikume. Palkasin ka õe, kes käib siin ja õpetab annab juhtnöörid mu sõbrale, kes minuga siin on, kuidas mind aidata jne.

Jalutada/liikuda saan hetkel ainult toe najal. Pidin õppima kuidas jagada oma keha raskust, et üldse seista suudaks. Aga isegi kui käin toe najal, on valud nii suured, et enne seda toe najal komberdamist pean alati valuvaigisti sisse võtma.

Selja toestamiseks on mul ka metallraamistik ümber, nii, et näen praegu välja nagu f…..g Robocop. Täna suutsin esimest korda ISE istukile tõusta. Haiglas sellist progressi ei olnud.

[ CL: ] Kirjelda millised meeleolud olid haiglas?

CC: Olin/olen haiglas olnud vastikult kaua; õed ja arstid muidugi lohutasid mind, et küll ma olen võimeline uuesti käima. See on nagu PÕRGU! Valud, mis mind iga „ürituse” ajal saadavad, on sellised nagu ma kunagi pole osanud ette kujutada. Täpselt nagu keegi oleks minust tangiga kaks korda üle sõitnud.

Alguses, kui olin väga kõvade ja kangete vaigistite mõju all, olin palunud nuga, et saaksin endalt jalad ära lõigata.

[ CL: ] Enamus inimestest ei teagi, et oled haiglas New Jerseys. Miks esmalt New Jersey?

CC: Ootasin kokkusaamist Dorian Yatesiga, et leida mulle elamine, mis oleks piisavalt lähedal tema residentsile Inglismaal. Enne seda, vahepeal lendasin Hackettstowni New Jerseys, et kohtuda paari tuttavaga, pealegi NJ – st inglismaale on palju lühem lennutee kui Los Angelesest.

[ CL: ] Mis siis täpselt juhtus, mis sind haiglasse pani? Inimesed räägivad igasuguseid asju!

CC: Olin valmistunud ja häälestanud treeninguteks Dorianiga. Vaimselt olin suutnud teha niipalju tööd, et usun, et olen selleks „põrgupiinaks” valmis. Olen suutnud ka varem ennast niimoodi ettevalmistada ja häälestada. Tegin seda ka enne Charles Glassiga treenimist ja tema teab hästi minu valu talumisvõimet ja suutlikkuse piire.

Dorian seda ei tea, kuid kindlasti esitab ta väljakutse ja viib mind piiridele, milleks ta ennast ise häälestanud on. Ja need piirid ei ole kindlasti madalal.

Oleme Dorianiga mõned korrad koos treeninud, kuid üritan valmis olla tema treeningu intensiivsuseks ja treeningu eripäradeks. Selleks saan aga valmistuda nii, nagu tema treenib.

Ühel oma treeningul andsin ma endast eriti maksimumi, pingutasin väga kõvasti. Oli jalatrenn ja ma tegin surumist jalgadega vertikaalpressiga. Nagu öeldud, andsin endast viimase, viimase, mis minus oli.

„Järgmisel päeval, kell 14.00 oli terve mu keha, iga viimanegi kui lihas krambis…Olin meeletutes valudes…”

Pärast trenni, õhtul, tundsin, et jalad on väga tühjad, tühjemad kui kunagi varem. Ma pole vist viimased aasta poolteist tundnud, et mu jalad trennist nii tühjad ja läbi on. Mul oli isegi hea meel, et oli see alles põrgulikult hea trenn. Järgmisel hommikul tõusin ja tundsin, et ka selg oli väga väsinud ja kuidagi tühi – justkui oleks eile ka seljatrenn olnud. See tundus muidugi natukene imelik ja otsustasin seljale isegi natuke jääd panna. Päev edenes, kell 10.00, 11.00, 12.00 – iga tunniga jäi selg aina kangemaks ja kangemaks, kuni kell 14.00 päeval oli mu keha meeletutes krampides…röökisin ja karjusin valude käes nii kuidas jaksasin, et keegi kuuleks.

[ CL: ] Miks sa ei helistanud 911?

CC: Minutüüpi meestele ja inimestele ei meeldi haiglad ja haiglas käimine!

[ CL: ] Mis edasi juhtus?

CC: Läbi ime suutsin/sain helistada oma sõbrale, kelle juures ma peatusin ja palusin, et ta tuleks koju, et ma ei saa ennast liigutada, keha on krambis. Need olid meeletud krambid, meeletud valud, et ma pidin ennast peaaegu täis laskma. Pealegi mul oli meeletu häda… See oli jube! Ta tuli lõpuks koju ja helistas 911. Ja teate mis – kõigepealt enne kiirabi saabus politsei. Nad tulid umbes nii, et sündmuspaik üle vaadata nagu mingi vägivaldne mõrv oleks toimunud.

Olin selles kandis üks väheseid musti ja nad tulid täpselt sellise suhtumisega, et „mida see must tüüp seal möllab”.

Lõpuks saabus siis kiirabi, kus oli kaks naist ja üks pisike mees. Nemad siis kolmekesi üritasid mind oma kiirabi autosse, sõna otseses mõttes kangutada. Politseinik käitus nii, et „mina ei kavatse küll oma käsi määrida”. Ja ta ilmselt ei olekski käsi külge löönud, aga kohaletõtanud kiirabi meeskond lihtsalt ei saanud mu pealetoimetamisega hakkama ja lõpuks ta alles aitas.

Olin elajalikes valudes. Kaalusin sel hetkel 131.5 kg ja arvasin, et nad ei jõua mind sellesse bussi tõsta. Mäletan, et nad tormasid minuga joostes majast välja, õlgadega tagusid mind „laks ja laks” vastu uksepiitu. Olin shokiseisundis ja nägin juba hallutsinatsioone. Mäletan veel, et autos nägin juskui Monicat (Chris peab silmas fitnessist Monica Guerrat) ja mõtlesin, et kust kurat sina siia said. Pärast hiljem sain aru, et see olnud tema.

[ CL: ] Kuhu (millisesse) haiglasse sind viidi?

CC: Nad viisid mind Hackettstowni haiglasse. Käe peale pandi pulsimõõtmisseade ja kui ma sinna kohale jõudsin, siis küsiti mõned kiired küsimused. Järgmine asi, mida mäletan, on, et nad üritasid mind panna MRI seadmesse (ilmselt mingi aju skanner) pea ees. Kogu toiming toimus minu põrguliku valude ja kisamise saatel. Kogu keha oli endiselt krampides. Ma olingi nagu üks suur kramp.

Peale selle olen ma veel kergelt klaustrofoobik ja mäletan, et palusin, et nad paneks jalad ennem, aga nad ei kuulanud. Nad üritasid aga ikka pea ees mind sinna panna, aga siis selgus jällegi, et mu õlad on liiga laiad ja ei mahu sellesse aparatuuri. Kuidagi üritasid nad mind nüüd ka jalad ees sinna pressida ja mingid tulemused nad said, kuid sellest mis mul viga on, ei saanud nad ikka aru.

[ CL: ] Mis siis sai?

CC: Nagu öeldud, nad ikka ei teadnud mis teha ja otsustasid, et teevad ka CAT skaneeringu. Ent selgus, et seda ei saa selles haiglas üldse teha, kuna see aparatuur, mis seal haiglas oli, ei sobinud kuidagi minu mõõtmetele. Mind veeti tagasi kiirabi autosse ja viidi järgmisse, Morristowni Memoriaali haiglasse.

[ CL: ] Mis toimus kiirabi autos?

CC: Mäletan, et palusin valuvaigisteid – olin endiselt krampides ja suurtes valudes – kujutage ise ette – terve teie keha on krampides. Nad ütlesid mulle pidevalt, et ärgu ma tehku selliseid grimasse, sest see ajab kõigile hirmu peale. Aga ma ei saanud midagi teha.

Nad jälgisid mu elulisi funktsioone ja ütlesid, et kui nad annavad mulle valuvaigistit, siis ma suren. Ma tundsin juba niigi, et kohe suren.

[ CL: ] Mis toimus, kui jõudsite järgmisesse haiglasse?

CC: Seal testiti mind juba rohkem, tehti veel üks MRI ja ka CAT skaneering, nägin enda ümber umbes 7 – 10 arsti. Ma ei olnud veel oma häda saanud ära teha, kella 14.00 – st saati. Kell oli juba 23.00. Nad panid lõpuks mulle jalgade vahele mingi torbiku ja aitasid selle toimingu läbi viia! Järgnevad nädalad olin vahelduvalt teadvusel ja teadvuseta. Monica lendas mind vaatama ja oli minuga kõige raskematel hetkedel. Olen talle selle eest elu lõpuni tänulik.

[ CL: ] Mis oli siis lõplikuks diagnoosiks?

CC: Nad ütlesid, et mu selgroog oli vigastatud, tugevasti muljutud. Kõik need kõlakad neerudest, maksast jne. on jama. Viga oligi selles, et olin vigastanud kolme selgroolüli – neid, mida kunagi noorena olid kahjustanud. Need kolm lüli olid üksteise külge kinni surutud/muljutud/kiilunud ja vigastada oli nüüd saanud ka neljas lüli.

Arstide sõnul tuligi see sellest vanast vigastusest, mis koormuse all tunda andis. Selle tulemusena võib jääda halvatuks või isegi surra.

[ CL: ] Kuidas sa nooruses oma selga vigastasid?

CC: Kükkisin ja samal ajal piilusin üht tibi, kes ka saalis samal ajal harjutas. Pöörasin pead ja selg vajus raskuse all ära. Olin siis 19.

[ CL: ] Kas sa panid oma keha ka siis proovile, treenisid taluvuspiirile ja rohkem?

CC: Olen nii treeninud kogu oma 26 treeninguaasta jooksul, kuna mu eluunistus oli alati saada elukutseliseks. Arst ütles mulle juba siis, et sul tuleb veel palju kõvasti treenida, ole ettevaatlik Broderick. Ta kutsus mind mu ametliku eesnimepidi…

[ CL: ] Mida veel arstid sulle ütlesid?

CC: Nad ütlesid, et kui antibiootikumide ravi on taandunud, valud taandunud, ei tohiks ma oma keha nii suutlikkuseni piitsutada.

[ CL: ] Kui sa nüüd homme lähed haiglasse tagasi, siis kauaks sa pead veel haiglasse jääma?

CC: Pean haiglasse jääma augusti lõpuni. Täna, 1. augustil ei tundnud enam valuvaigististitest nii palju puudust ja ei ole pidanud neid palju võtma.

[ CL: ] Kuidas on lood kõndimisega?

CC: Suudan ilma abita püsti seista

„Jalutamiseks pean siiski kasutama spetsiaalset käru (toestus) ja selja ümber on ikka raam (selja toestaja/fikseerija).”

Asi läheb iga päevaga paremaks. Suudan juba komberdada koridori lõpuni ja tagasi.

[ CL: ] Kas tehakse ka operatsioon?

CC: Nad ütlesid mulle, et operatsioon ei ole vajalik. Nad ütlesid, et läheb kaua aega, kui ma päris ise korralikult ilma abita käia suudan, augusti lõpuni kindlasti. Mu motoorsed funktsioonid peavad taastuma ja mul tuleb teatud mõttes uuesti käima õppida. Homme lähen tagasi ja olen sees kuni kuu lõpuni. Kahjuks pean ma olema seal ka oma sünnipäeva ajal, mis on 19. augustil.

[ CL: ] Kui keegi tahab sulle kaarti või tervitust saata, siis kas võib ja kuhu?

CC:

Broderick Cormier C/O Jefferson Level

Morristown Memorial Hospital

100 Madison Avenue

Morristown, NJ 07962

[ CL: ] Oled sa kõigest sellest midagi järeldanud/õppinud?

CC: „Olen kaua aega ennast piitsutanud, tagant surunud, ma pole kunagi oma kehast hoolinud ega talle piisavalt puhkust andnud. Ma arvan, et omaenese huvides ma ei tohiks ennast enam nii kõvasti piitsutada. Olen nüüd oma vigastustest hoolivam ja teadlikum ning arvestan nendega. Aga ma tulen ikkagi tagasi võistlema. Mul on veel üht teist öelda, üht teist võita…minuga peab ka edaspidi arvestama…

“Hoolimata kõigest näete mind veel Mr. Olympial…”

Tõlkijalt: On selge, et mitte sel aastal!!

[ CL: ] Kindlasti astub Chris läbi Vegasest, kus fännid saavad temaga kohtuda. Mina külastan Chrisi uuesti 19. augustil, tema sünnipäeval ja siis juba uus intervjuu Chrisi staatusest ja konditsioonist.

[ CL: ] Chris, tahaksid sa midagi lõpetuseks öelda?

CC: Palvetage nii minu, kui teiste oma „vendade” eest.

Veel: Rääkisin ka Chrisi sõbra Lenyniga, kes Chrisile toeks on ja teda aitab. Ka jutuajamine temaga andis põhjust uskuda, et Chris paraneb ja tunneb ennast paremini.

Lenyn ütles: „Et ta kaalub praegu umbes 112.5 kg, ei võta enam nii palju valuvaigisteid ja on järjest rohkem võimeline ise tualettruumi kasutama.

Valud on hakanud tasapisi taanduma. Kuigi ta on väliselt endine, on teda väga raske ja kurb näha seda kõike läbitegemas. Ma arvan, et arvestades olukorra ja juhtumi tõsidust, läheb tal hästi.”

Intervjueeris Christina Lindley ning artikkel ilmus bodybuilding.com – is.

Tõlkijalt: Mida kogu selle loo kohta öelda – loomulikult kurb, väga kahju on mehest. Kuigi ma pole selliseid valusid kunagi tundnud, usun, et need on põrgupiinad, mida mees ise ka pidevalt ütleb. Ja kehaehitajana saan aru, mida mees sisemas üle elab – iga grammike lihast on väärtuslik – panite tähele, mees on 18 kg alla võtnud. Muidugi see taastub, aga siiski. Kindlasti manitseb see ettevaatlikkusele. Usun, et igal fanaatilisemalgi „kulturismihullul” on vigastusi. Teatkem siis oma nõrku kohti ja arvestagem nendega.

Miks loo üldse tõlkida otsustasin – teema on aktuaalne, pealegi arvan, et mees on seda väärt, kuna aastaid tippude tipus olnud!