Buliimia

Nojah… anoreksia ja buliima on erinevad asjad ikkagi ju.

Selles mõttes ärge võtke mu eelmist posti liiga tõsiselt – ma julgen arvata, et väga suurel osal inimestest on mõne psüühhikahäire mõni diagnostiline kriteerium. See ei tähenda sugugi, et need inimesed ei oleks vaimselt terved.

Tjah… see on huvitav küsimus, minu jaoks vähemalt. Kas haiguse puudumine on tervis? Või tervise puudumine haigus? Mulle meeldib mõelda, et mõlema puhul on oluline tähele panna sotsiaalset ja meditsiinilist aspekti kusjuures tervise määratlemisel domineerib sotsiaalne taust (terve on see, kes ühiskonnas aktiivselt saab elada), haiguse puhul aga meditsiiniline taust (teatud patoloogia olemasolu). Mõlema seisundi, oleku puhul on tegemist pigem määraga kui absoluudiga. Üks ei välista teist, vähemalt mitte täielikult. Anoreksia on patoloogia, hälve, kõrvalekalle tavalisest (üsna ebameeldiv). Samas sellega saab elada, kui ei ole kriis parasjagu. Mõnel inimesel on 1 jalg lühem kui teine, teisel halb mälu, kolmas ei näe õieti midagi, jne. – kõik on kõrvalekalded, kõigiga saab elada. Kas neid peab ravima? Kas neid saab ravida?

http://www.fitness.ee/main.php?main=artikk…amp;textID=2346

http://www.fitness.ee/main.php?main=artikk…amp;textID=1434

http://www.fitness.ee/main.php?main=artikk…amp;textID=2843

Anoreksiat ravida ei ole võimalik, kui inimene seda ise ei taha. Ükskõik milline arst võib väita ükskõik mida, patsient näeb ennast ikkagi “paksuna”. See psüühikahäire võib tekkida nö eimillestki ja jääda haigega aastateks, kui ta ise selleks midagi ette ei võta. Inimene võib tunduda tervenenuna, kuid kui tema elus toimub mingi pööre, mis on seotud kehakaalu kasvõi ajutise tõusuga (näiteks naistel rasedus–kui selline seisund paadunud anoreksikul sekundaarse amenorröa ehk “päevade” puudumise tõttu üldse võimalikuks saab), siis võib haigus taas välja lüüa.

Buliimikutel tekivad küll erinevad tervisehäired, kuid sellesse tavaliselt ei sure keegi. Anoreksia ohtustab aga patsiendi elu otseselt. Teatud kehakaalu saavutamisel ei ole enam probleem veel kilokene päevas (!!) alla võtta.

Paranemistee on pikk. Tahtejõu olemasolul on see siiski võimalik. Kaaluda ennast ei tohi. Kuigi keha ei hoia enamusi toite sees (paljud anorektikud on paranemise ajal teatud perioodil ka buliimikud–st süüakse midagi, aga osa sellest oksendatakse pärast välja) , tuleb end selleks sundida. Võidelda kõrvetiste ja paistetustundega (pikka aega näljas olnud keha hoiab nii toitaineid kui vett endas kaua kinni). Juuksed kasvavad ajapikku tagasi, kaal normaliseerub ja trenniga on võimalik saavutada parem enesetunne. Hambakahjustusi ei suuda aga ükski hambaarst täielikult likvideeerida (PS: hambaemail ei taastu!). Lisaks maksa- ja neerukahjustused, südamekahjustused jne jne. Luudehõrenemine võib kummitada veel aastaid. Pluss oht mitte kunagi elus lapsi saada. Kas seda kõike on siis vaja?

Anoreksiat ravida ei ole võimalik, kui inimene seda ise ei taha. Ükskõik milline arst võib väita ükskõik mida, patsient näeb ennast ikkagi “paksuna”.

Anoreksia ei piirdu kognitiivsete protsessidega, mida saaks ‘ära rääkida’ (psühhoteraapia e. ‘rääkimisravi’)

See psüühikahäire võib tekkida nö eimillestki ja jääda haigega aastateks, kui ta ise selleks midagi ette ei võta.

Võib-olla. Ma ise küll imesid ei usu, st ei usu, et eimillestki tekkib midagi. Küll usun kiire ja ulatusliku muutuse, murrangu võimalikkust olukorras, kus liituvad paljude tegurite mõjud ja/või ajapikku korjunud väikesed muutused. Ka anoreksiast rääkides ei usu, et see haigus tekkib eimillestki. Minu teada ka arstid seda ei usu. Anoreksia on üldiselt heaoluühiskondade noorte naiste haigus, tekkinud viimastel aastakümnetel (‘üldiselt’ seetõttu, et ka meestest ja vanadest inimestest saab anorektikud. Tõsi küll, palju väiksema tõenäosusega. Olen lugenud, et meeste puhul on tõenäosus umbes 10x väiksem; hetkel allikat ei suudaks osutada). Sellesse haigestumisel on olulisel kohal püüd saavutada kultuuriomasele iluideaalile iseloomulikku saledust, täiuslikkusetaotlus (perfektsionism), moondunud kehataju + … (ehk haigestumise põhjustab õnnetul kombel isiksuslike, kultuuriomaste ja elukaarele iseloomulike tegurite koosmõju).

Inimene võib tunduda tervenenuna, kuid kui tema elus toimub mingi pööre, mis on seotud kehakaalu kasvõi ajutise tõusuga (näiteks naistel rasedus–kui selline seisund paadunud anoreksikul sekundaarse amenorröa ehk “päevade” puudumise tõttu üldse võimalikuks saab), siis võib haigus taas välja lüüa.

jah, inimene on vaid osaliselt paranenud krooniline, haigus on peidetud faasis.

Hambakahjustusi ei suuda aga ükski hambaarst täielikult likvideeerida (PS: hambaemail ei taastu!).

Maosisaldis ei ole ainuke happeline aine, mis võib pääseda hambaid kahjustama. Sööd õuna, kahjustub hambaemail samuti, sest õun on reeglina happeline. Või mustsõstrad, hapukurgid, äädikas jne. Magusa, üldisemalt süsivesikute söömisel tekkib suus happeline keskkond mis samuti kahjustab emaili. Hambavaaba kahjustused taastuvad, sest ‘happerünnakute’ ehk toidukordade vahel ladestuvad hambavaabast sülge lahustunud soolad tagasi hambapinnale (algjärgus emailikahjustus paraneb ehk remineraliseerub). Pole hambaarst, vbl tõepoolest on võimalikud nii ulatuslikud kahjustused, mis millalgi ei taastu või taastuvad ebapiisavalt.

Kui kahjustusi põhjustav tegur kaob, siis taanduvad ka kahjustused, küsimus on kui kiiresti ja kui täielikult. Võibolla oleks sellest hea mõelda kui määra küsimusest. Aga kui tegur, näiteks oksendamine, ei kao, siis ei taastu ka email.

Tohib küsida, millele sa oma vastustes tugined? On tehtud mingeid uuringuid vms?

Arvatavasti ikka on. Kust mujalt hambaarstid oma teadmised saavad, mis ka internetis üleval.

Ma ise ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat katset teinud, samuti ei ole hambaarst. Nii ei suuda hetkel oma ‘teadmisi’ või uskumisi rohkem ‘legitimeerida’.

Selge. Rohkem küsimusi ei ole. Mina aga toetusin kogemustele ja ilmnenud faktidele elust enesest. Teooria ja praktika on tihtipeale kaks eri asja.

Mismõttes kogemustele, ega Sa buliimiat ometi põdenud pole?

Imelik,et minul juhtub vahel hommikuti seda,et peale hommikusöögi söömist ei püsi toit lihtsalt sees ja muud ei jää üle kui välja oksendada.Buliimiaga mul mingit pistmist kindlasti pole,muidu söön vägagi tugevalt.

V6ta endale hommikul “2rkamiseks” rohkem aega ja alusta millegi kergemaga…m6ni lonks vett v6i mahla n2iteks siis tee v2ike paus (pool tundi?).

Teata, mis muutused toimusid.