Asju, mida koolis ei 6petata.

Soovitaks omalt poolt soft touchiga koeratreenerite piiblit, Don’t Shoot The Dog by Karen Pryor.

Tegemist on raamatuga, mis õpetab shapingu põhimõtteid, ehk siis tutvustatakse kuidas pannakse mitmetonniseid vaalu läbi põlevate rõngaste hüppama jms. Shapingu põhimõtted on kergelt kasutatavad ka ’inimloomade’ peal…kuidas mehele näägutamiseta õpetada, et musta pesu ei peaks põrandale jätta, kuidas ämma virisemist vähendada jne. Tõeliselt silmi avav raamat. :]

Ma olengi väikeriigi väikekodanlik küünilis-skeptiline asukas ju ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Minu arvates loob selline asi lihtsalt probleemse olukorra, kus iga keskmise või alla keskmise vaimse võimekusega inimene tahab ka seda klantspilt-mina-suudan edu saavutada ja sellest tulenevalt on ühel hetkel hästi palju kõrbenud kõrgete sihtidega depressioonis inimesi ja mitte ühtegi õnnelikku omal alal head oskustöölist.

Loomulikult on oluline võtta ise vastutust oma elu eest ja pürgida edasi, aga seda tehes peaks realistlikult hindama oma võimeid ja võimalusi. Loomulikult on palju meeldivam lugeda teksti, mis ütleb sulle, et “Usu endasse ja sa võid saavutada KÕIKE!” kui kuiva teksti sellest, et võimed on jaotunud üsna normaaljaotusele vastavalt ja kui sul on IQ 85, siis kõva tööeetikaga võid sa saada kõvale kesktasemele, kus su konkurentide ja kaastöötajate IQ on võibolla 100 kandis, aga väga-väga suure tõenäosusega ei saavuta sa mitte kunagi sama edu, avada samu uksi, mis on lahti nendele kelle IQ on 130.

Hard work only beats talent when talent refuses to work hard. Kehtib spordis, kehtib ka igapäevaelus. Ja enamus inimesi siiski kasutavad oma võimeid üsna hästi ära.

Ja matti tõi välja väga hea pointi: sellised raamatud annavad tihtipeale LÜHIKESE motivatsioonitõuke. Aga sellest kahjuks ei piisa. Mõttemallide muutmiseks on vaja raskemat tööd kui üks raamat või üks peepvainu koolitus. Ja paraku inimesed normaaljaotuse alumises otsas ei ole enamasti nõus seda rasket tööd tegema ei oma mõttemallide muutmiseks ega ka edu saavutamiseks.

There are no magic pills. No quick fixes. Aga vastupidist mõttemaailma on väga lihtne müüa (klassikaline näide: “The Secret”) “> Sest see on see, mida inimesed kuulda tahavad.

Miks motivatsioon j22b lyhikeseks…no, eks me k6ik haarame tal ju jalast kinni ja t6mbame tagasi.

Meie intelligentsused on erinevad. Mina n2en midagi, mida sina ei n2e ja loomulikult on sinul omad tugevad kyljed. Sina tegele sellega, mida sina oskad, kui sa seda piisavalt innukalt teed, siis on sul ka l6ppude l6puks kasulik teada, kuidas kogu seda kupatust investeerida.

Need kaheksa v2ljatoodud punkti ei olnud mitte mingid ulmelised asjad. V2ga vajalikud… Te takerdutegi inimsuhetesse, leiate selle olevat piisavalt problemaatilise ja sealt ei p22se enam edasi.

Motivatsioon jääb lühikeseks sellepärast, et inimesed ei taha ja ei oska endaga tööd teha. Sest see on ju raske. Lihtsam on pitsat süüa ja butterfly-abs osta. Lihtsam on lugeda ilusat kirjandust, mis ütleb et ka mina võin saavutada kõike mida ma tahan ja see on NII lihtne! Täpselt samamoodi nagu jõusaalitreeninguga, samamoodi ka mõtlemisega.

Meie intelligentsused ei ole erinevad ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Kõikidel inimestel on ka üks täitsa üldine intelligentsus.

Loomulikult need punktid ei ole ulmelised ja mõned nendest on väga kasulikud. Aga minu arvates see keel, milles enamust sellist teksti esitatakse on vale ja lubab inimestele lendamist, ent need tiivad nende keha raskust tegelikult kanda ei suuda.

Veenab inimesi selles, et nad EI oleks rahul sellega mis neil on. Esitab standardmustrid “eduks”.

Too many chiefs not enough indians.

Ja inimene, kes on läbi lugenud 100 trikki sõprade võitmiseks, naiste lantimiseks, vestluse alustamiseks vms. võib olla ikka väga tüütu. Sest ta on minetanud oma eheduse. Mulle meeldib vahe vahetus (oo miukse snoobi väljendi ma leidsin “> ). Kui inimestel midagi öelda ei ole siis ärgu öelgu midagi. Vaikus on ka meeldiv. Kui oled aus ja laotad lauale kõik mis sul on, siis muudab see inimesed mõnusalt kohmetuks… ja siis näed kas kelleski on sisu või mitte. Ja kas need sisud haakuvad või mitte. Ja nii on ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Oled see kes sa oled. See on materjal millega töötama pead, mitte ei ole selleks materjaliks mingi ideaal, mingi klantspilt, mingi “õnn”.

Mul ei ole midagi mõtlemise muutmise vastu. Paljud inimesed mõtlevad väga valesti, mõtlevad oma elu keeruliseks. Aga soovitus “loe audiobooke” või “jälgi finantsturge” “you can do it” ei produtseeri minu arvates seda mõttemaailma muutuse tulemit, mida vaja oleks.

Mis puutub koolis õpetatavasse, siis mina eelistan oma tulevastele lastele kindlasti koole, kus õpetatakse, et soovitu saavutamiseks tuleb kõvasti vaeva näha, mitte üksnes edusse uskuda ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Seega Waldorf-kooli ma oma lapsi ei pane.

Vabandage mind rumalat,kas need pole mitte arengupeetusega lastele mõeldud? “> Ma mõtlen Waldorfi-koole

Vabandage mind rumalat,kas need pole mitte arengupeetusega lastele mõeldud? “> Ma mõtlen Waldorfi-koole

Ei ole, kuigi, kui Arukülas Waldorfi põhikoolis tunde vaatlemas käisin, jäi kohati selline mulje küll ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ausalt öeldes tekkis kohati küsitavusi ka õpetajate kompetentsuses.

Teoorias on waldorfpedagoogika küll väga ilus, kuid praktikas nõuab tunduvalt rohkem kui head tahtmist. Samas nägin seal ka üht õpetajat, kes suutis seda teooriat praktikas väga tõhusalt rakendada, kuid siiski ainult üht! Teiste õpetajate tundides valitses mitte vaba kasvatus, vaid kaos. Samas, oleneb ju ka tavakoolis tunnikord õpetajast. Siiski jäi mulle Waldorfist ebausaldusväärse õppeasutuse mulje. Hiljem õnnestus mul oma kaheaastase õpetajakarjääri jooksul õpetada ka üht samast Aruküla waldorf-koolist üle tulnud õpilast, kes oli tõsiselt hämmingus, et ta peab nüüd õppima ja süvendas seega minu arvamust Waldorf-koolist veelgi.