Annika Pärteli BLOGI

Tänud! ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Eks see ole harjumuse asi ka- ma ei kujutaks ette, et näksiks lapsega kärutades näiteks krõpse… Kuna suhtlen aktiivselt ka teiste märtsiemmedega, kel sama vanad lapsed, siis tegelikult enamik ikka on päris aktiivsed nö sotsiaalses elus ja see on väga positiivne! Nii mõnigi on leidnud enda jaoks ka trenni- kes samamoodi käib koos lapsega õues pikki maid maha, kes isegi jõusaali sattunud. Väga positiivne! Kui olla ainult lapsega kodune ja pista nina välja vaid ajaks, mil tita tudub, siis on kerge iseennast seejuures unustada. Millisele mehele aga meeldiks hoolitsemata ja vormist väljas naine- ok, naine sai emaks, võibolla on palju magamata öid titaga (eks neid ole olnud minulgi), aga see on ju mööduv nähtus. Kui naine on iseendaga rahul, sh ka oma kehaga, siis on ta palju enesekindlam, õnnelikum ja tegusam ka oma igapäevaelus, ja kokkuvõttes võidavad sellest kõik.

Kaalu suhtes tuleks hakata asjale mõtlema juba rase olles, sest olgem ausad, kui tuleb juurde ikka 30 kg ja rohkem, siis see ei ole kohe mitte see nn raseduse kaal (ma ei pea silma siinjuures erinevate terviseprobleemide tõttu tõusnud üleliigset kaalu). Last imetades on tegelikult väga lihtne kaalu kontrolli all hoida, sest juba imetamine iseenesest nõuab ligi 500 lisa-kcal päevas. Võtmesõna on toitumine. Enamik näksib ja ei söö korralikke toidukordi päevas. Kui on juurde võetud ligi 30 kg, siis tihti arvatakse, et mida vähem süüa, seda rohkem läheb. Sellega tehakse karuteene nii endale kui lapsele, kes peaks rinnapiimast saama kõik vajaliku. Imetamise ajal peaks olema ema jaoks nr 1 tervislik toitumine (muidugi ka raseduse ajal ja enne sedagi, rasedust planeerides). See, kui suudame tagada lapsele tema esimestest elupäevadest alates täsiväärtuslikud toitained, paneb aluse tema tervele elule, tervislikule seisundile.

Nii on! Kui asjast kujuneb rõõmuga viljeletav elustiil, mitte kohustus ja nö “nui neljaks” eesmärk, siis on tulemused positiivsed. Stressis keha aga ei arene ega anna ka kaalus alla.

Kaunist hommikut!

Uus nädal on käes ja minu treeningkava on ka muutunud. Üsna pea peale sünnitust, kevadel, vahetasin oma trennikava 3-jaotuse vastu, nüüd siis taas teen hetkel ülakeha/ alakeha korraga, 2 trenni, 1 vaba. Igale lihasgrupile 1 harjutus ja ütleme nii, et peaaegu max-ni lähen välja. Kükk viimati 105 kg, surumine 70kg, kitsaltsurumine triitsepsile 50kg, istudes kangi surumine eest üles 40 kg- mõningad sellised näitajad siis. Kõhtu teen ülakeha päeval. Kehakaal kuskil seal 65,5 kg peal “istub” hetkel, täiesti sobib, ei taha ei alla- ega ülespoole.

Alates eilsest on jõusaalitreeningutega veidi ka keeruline. Nimelt otsustas meie pisitütar üleeile õhtul, et talle nüüd aitab ja tema hakkab edasi liikuma- ei, mitte roomates, vaid ikka käpuli ja üsna kiirelt pealekauba! Kui seni võisin ta vabalt mati peale trennis mängima jätta, ise nö poole silmaga jälgides, siis nüüd pean olema kas ise kohe sealsamas kõrval harjutust tegemas või peab ta turvahällis kinni olema. Kuna mõlemal meie ettevõttel on hetkel nö tipphooaeg, siis abikaasa treeninggraafik tihtipeale meie omaga ei ühildu ja peame oma jõududega hakkama saama. Nii ma siis üritan keskenduda trennile, seeria ajal samas last jälgides, ning pauside ajal katsun talle ka pidevalt tegevust otsida. Seni on õnneks õnnestunud see mul ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Pühapäeval külastasime tütrega mardilaata. Nii mõnus üritus! Ma siiani imestan, miks ma varem pole sinna sattunud- või nohh, tegelikult ei imesta ka. Eks ma enamasti olin tööl, või magasin töö-ööst välja end. Ikka ja jälle mõtlen, kuipalju olen saanud näiteks koos lapsega käia, kohtades, kuhu ma varem ja varasema elu juures poleks iial vast sattunud. Käsitöö on olnud juba lapsepõlvest minu suur hobi, sest meie peres olid ka vanaema ja ema aktiivsed käsitööga tegelejad: õmmeldi, heegeldati, kooti. Nõuka ajal polnud ka ju midagi saada ja eks ka see pani tegutsema. Mäletan päeva, mil esimest korda vardad kätte võtsin ja vanaema eeskujul üritasin ka kududa. Ja mäletan, kui põhikooli ajal sai lausa lisaraha teenitud õpetajatele kududes. Ütleme nii, et kui jõusaal on elustiil, siis võiks inimesel lisaks ka veel mingi hobi olla, et mitte muutuda nn jõusaalihulluks, kes elab vaid selleks, et saalis käia ja kelle elu kogu sisuks on trenn ning ” lihtsalt suur ja ilus” olemine ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Olen kõik oma võistlusriided saanud ise õmmelda, va esimestel võistlustel, ja see on võistleja jaoks juba esiteks suur kokkuhoid. Kannan meelsasti omatehtut ja ostan ka teiste käsitööd. Mida ise teha ei oska, siis näiteks tellin kelleltki ja lasen teha.

Sama on toiduga. Kui on võimalik, siis tuleks eelistada kodumaist ja mahetoodangut. Turud on tegelikult head kraami täis, kel võimalust, kasvatage ka ise midagi, kasvõi maitsetaimi rõdul. Viimase aja trendiks on ka potitomatid, amplimaasikad jms, mis juba silmale on ilusad vaadata, lisaks saab nende vilju ka süüa. Meie oleme igal aastal täitnud suure sügavkülma talve jaoks erineva liha, kala, majade ja muu hea kraamiga- väga mugav on esiteks vähendada talviti jalavaeva ja lihtsam on ka oma toidumenüüd planeerida, kui kõik vajalik on olemas.

Ma ei ole kunagi eriline leivasööja olnud, aga…never say never, öeldakse…. Mardilaadal avastasin enda jaoks ühe toreda naisterahva, kes veab sellist ettevõtet nagu Haldjaleib- kõik küpsetised valmistab ta kodus ise ja käsitsi. Teraleib ja puuviljakarask, mis meie pere toidulauale sealt jõudsid, olid lihtsalt super. Ja mis kõige toredam- kaks korda nädalas jõuavad need ka meie kodumarketisse! Ka piima tuuakse meie kodutänavasse kaks korda nädalas- seda ehedat ja kooreselt rammusat maapiima, mida on äärmiselt mõnus hommikuti kohvi peale panna. Ja mesi pärineb toredalt naabrionult. Elu on nagu lill

Mida ma kõige eelnevaga öelda tahan? Seda, et peale treeningu on ka palju muud, mille läbi oma kehale kõike paremat pakkuda. Võtke aega, et olla perega koos, teha koos toredaid asju, nautige head värsket mahetoitu, leidke endale meelepärane hobi, armastage- rahulolu iseendaga muudab ka kogu elu ja ümbritseva päikseliseks!

Just sinu välja toodud nn. ‘jõusaalihulluse’ teke on minu tutvusringkonnas aina levinum ning tean nüüdseks mitmeid inimesi, nii mees- kui ka naissoost, kellel igasugu muud hobid unarusse jäetud ning elu koosnebki ainult trennist. Selle tulemus sotsiaalsest aspektist jällegi tundub see, et inimese endaga suhtlemine kannatab kuna kui keskenduda nii palju ühele asjale siis silmaring tahest-tahtmata kitseneb.

Justnimelt!

Olen ise selle nö oma eelmises elus pool-sunniviisiliselt läbi teinud ja tean, mis tunne on, kui sõbranna helistab, kutsub kohvile ja sina vastad, et ei saa tulla…. varsti enam ei helistata lihtsalt. Ja siis ühel päeval avastad, et sul peale trenni polegi midagi/kedagi. Ärkad hommikul, teed ära oma trenni, sööd, vahid natuke arvutis… ja ongi kõik. Elus peab aga kõik tasakaalus olema. Ka võistlustasemel sporti saab teha nii, et sa ei ole nö trennihull, kellest enamik tavainimesi eemale hoiab.