Skip to main content

Annika Pärteli BLOGI

Avaleht » Forums » Seltskonnad » Blogid » Annika Pärteli BLOGI

Viewing 15 posts - 16 through 30 (of 577 total)
  • Autor
    Postitused
  • #352400
    RiinaSolo
    Member

    Oo, väga põnev lugemine! Ma arvan, et siit ei saa head nõu mitte ainult noored emad vaid ka minusugused noored sportlased. Kuigi lähima 5-6. aasta jooksul lapsemõtteid pole, siis eeltööd peab ikka ju tegema ja uurima, kuidas sel ajal toimima peaks. Hea, et on olemas keegi jagamas oma nö comebacki pärast seda <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

    Palju edu ja jään põnevusega jälgima!

    #352403

    Kui rääkisid, et kõhu lihaslik tunnetus jne oli peale sünnitust täiesti kadunud siis milliseks on nüüdseks visuaalne pilt taastunud? Võrreldes nt enne raseduse aegse ajaga.

    Ütleme nii, et kui enne rasedust oli mu tippkaaluks 73 kg (so siis kuskil 2 aastat tagasi) ja olin “tänu” iganädalastele suurtele kohustuslikele laadimispäevadele, öisele tööle ja stressirohkele eraelule üsnagi paks, siis nüüd hetkel on see 65kg ja enese vormis hoidmine tundub nii lihtne! <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Taljejoon on taastunud, midagi ei ripu, arme pole, aga muidugi selleks, et see mingis arvestatavas lavavormis oleks (kõht on ka laval olnud mu üks nõrgimaid külgi…), tuleb ikka veel tööd teha…

    #352405

    Pole halba ilma, on valesti valitud riietus! Meil on tänase vihmase ilmaga hommikaeroobne tehtud! <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

    Aeg 1,5 tundi, distants 9,6 km

    post-1184-0-48955000-1382781097_thumb.jp

    #352429
    KaisakeM
    Moderator

    Väga huvitav lugemine ja blogi <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Sellised blogid on kindlasti eeskujuks noortele (tulevastele) emadele, muidu on pigem lihtsalt paljudel rasedatel jutt, et pole isegi mõtet toitumist vaadata ja trenni pole üldse mõtet minna, siis siit tulevad kindlasti uued mõtted ning vabandusi enam ei eksisteeri <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

    #352440

    Ei maksa muidugi unustada, et mul oli enne rasedust treeningstaazhi 14 aastat, pealegi ei tea meist keegi ette, mida rasedus kaasa toob. Ma kahtlustan, et seljavalusid jms tüüpilisi hädasid mul ei olnud tänu treenitusele, aga öösiti valutasid näiteks jalatallad (kuskilt kanna alt)- ei aidanud mitte miski: kreemid, kogu keha veealune survemassaazh, jalad üleval pikutamine jms. Arvatavasti vereringest. Lihasööjana polnud mul aga tüüpilisi rauavaeguse probleeme. Kuna käisin poole raseduseni veel mitu ööd järjest tööl, siis “tänu” sellele tõusis ühek hetkel aga vererõhk kiiresti ja ohtlikult kõrgeks- lõpetasin päevapealt töötamise ja kõik normaliseerus. Nii et igal juhul tuleb oma keha kuulata ja võtta aega olemiseks. Igasugune liigutamine tuleb kasuks. Tean, et osasid rasedaid vaevavad vaagnaluu valud on niivõrd tugevad, et nad ei saa liikudagi, trennist rääkimata- eks paljuski olene ka personaalsest anatoomiast. Ujumine on vast üks leebemaid liikumisi sel puhul. Ise jõudsin ka ikka mõned korrad ujulasse, kuigi oleks võinud rohkem. Veealusest massaazhist sai aga minu lemmik ja igakord, kui lapsega ujuma lähen, mõtlen, et võiks ju mingi kord tütre hoopis issiga ujumistundi saata ja ise siis pooleks tunniks vanni lõõgastuma sukelduda… <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

    #352530

    Tere taas!

    Täna on meil puhkepäev. See tähendab, et jõusaalitrenni kavas ei ole. Hommikul sai lapsega jalutatud 2 tundi (nii mõnus päikseline ilm!), ülejäänud aeg kulub kodus elamise ümbersättimiseks- tütreke liigub iga päevaga üha aktiivsemalt ringi ja on palju asju, mis võivad muutuda ohtlikuks. Õhtupoole üritan kätte võtta ka veidi kudumist/õmblemist- käsitöö on trenni kõrvalt üks mu meelisharrastusi, kuid sellises vanuses beebi kõrvalt tihti selleks enam aega ei jää nii palju kui tahaks.

    Eile jõudsime trenni suhteliselt hilja ja kellakeeramine viis ka päevakava veidi sassi, nii arvasin, et jalatrennist ei tule suurt midagi välja. Eksisin! Keskendusin kükile (vabaraskusi seekord ei kasutanud) ja kuigi ma pean endale igakord trennis kordama, et max raskusi ei hakka arendama, siis tekkis siiski hasart ja 100kg sai peale laotud lõpuks, kordusi tuli 4. Ka treeningjärgsest proteiinisheigist on olnud kasu, sest pole enam sellist jõuetuse tunnet tükk aega olnud- järelikult taastumine on parem.

    Homme ootab ees õlgade, käte ja kõhulihaste trenn.

    post-1184-0-81617300-1382967591_thumb.jp

    #351669

    Tere!

    Täna oli TÄIESTI vaba päev üle pika aja. See tähendab, et ei mingit aeroobsetki hommikul. Käisin abikaasa ja lapsega kinos beebihommikul “Dianat” vaatamas:

    Menüüsse kuulusid täna Kiievi kotletid, ohtralt värsket salatit, sea välisfilee, enne und lisaks maitsestamata kohupiimakreem+kulp shokolaadimaitselist proteiini+keefir. Homses trennis ootavad treenimist taas jalad.

    #353010

    Tere õhtust!

    Eelmise nädala kokkuvõte: 4 jõutrenni, u 70 km aeroobset õues koos tütrega, menüüs igapäevaselt munad, rohkelt liha, rohelist kraami, naturaalne pähklivõi ja india pähklid, rasvainetest oliivõli ja kookosrasv, menüüd oleme rikastanud aegajalt näiteks heeringa, verikäki ja erinevate juustudega. Eilse pühapäeva õhtu puhul valmis puuküttega ahjus sea kaelakarbonaad leiva kattega.

    Täna olime trennis tütrega kahekesi, tegin rinda, selga ja kõhtu, max rõhk seekord rinnal. Smithil max raskus täna viimases seerias 70 kg. Homme plaanis teha jalatrenn, kolmapäev tuleb vaba ja kodune- sh väike tähistamine (tütar saab 8-kuuseks) koos tordiga <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

    Mõtlesin meenutuseks rääkida veidi oma möödunud võistlustegevusest Minu esimene võistlus toimus 2008 a sügisel. Minu austerlasest treener suhtles kogu 4 kuud kestnud dieedi vältel minuga peamiselt msn-I teel ja eks ta rohkem üks katse-eksituse meetod oli <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ka ei olnud mul erilist aimu ei lavameigist ega soengust. Välimus ja vorm said sellised:

    post-1184-0-65073900-1383581253_thumb.jp

    #353011

    2009. aastal jätkasime pm sama rida, kuid välimusele, mis on tegelikult ülioluline bf kategoorias võistlemise juures, panin sedakorda suuremat rõhku. Oma esimesed bikiinid ja trikoo lasin õmmelda, 2009. aastal tegin need otsast lõpuni ise. Poseerimist käisin harjutamas Natalia Kiivikase juures.

    Tulemus:

    post-1184-0-42237300-1383581525_thumb.jp

    #353013

    2011. aasta sügisel tegin oma senise parima vormi, kui nii võib öelda. Tulemuseks 3. koht. Miks nii? Vahetasin kevadel 2011. treenerit (samuti välistreener), koostöö sujus, kuid jäime muudatustega veidi hiljapeale. Mõni kg üleliiset jäi seega selga. Samuti oleksime võinud varem juba muuta treeningkava, keskenduda nõrkadele kohtadele (tuhar, kõht, reied). Üldjoones jäin siiski rahule. Vaatamata suurele vahemaale sujus koostöö treeneriga samuti hästi. Vahetult enne võistlust õnnestus mul aga saatuse tahtel sattuda dopingukontrolli minejate nimekirja, mis toimus kohe peale kaalumist. Prooviruumis läks aega, minu grimm läks seljas roheliseks ja kuna korteris, kus ma tol ajal elasin, puudus pesemisvõimalus, siis kohe peale proovi andmist tuli kimada otsima pesemisvõimalust, samuti olid võistlusriided kodus (ma ei olnud arvestanud sellega, et nii kaua aega läheb). Tagasi võistluspaika jõudsin 30 min enne lavaleminekut- jõudsin kiirelt riided selga visata, meiki kohendada, mõned soojendusharjutused lava taga teha ja oligi minek <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

    Koos Christina Alevi (1.) ja Jaanika Saarelehega (2.):

    post-1184-0-89654800-1383582457_thumb.jp

    #353014

    2010. aastal osalesin lisaks Põhjamaade MM-l Helsingis. Kuna ma nn tasuta kohale koondises ei pääsenud, siis peale võistlust olin matnud maha igasuguse mõtte, et sel aastal veel võistlusi tuleb. Seega sõin ikka korralikult <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> 3. päeva hommikul potsatas minu postkasti aga e-mail koondise peatreenerilt, kes pakkus, et kui ise kinni maksan, siis on võimalus osaleda. Noh, vormile oli kõva kahju juba tehtud, ja niigi olid mõned kg juba EMV-l juba üleliia, aga mõtlesin siiski proovida. Need üksikud järelejäänud päevad põhimõtteliselt elasin jõusaalis, treenisin väga intensiivselt, et kehasse jäänud vett uuesti välja saada. Tulemuseks 16. koht, elimination voorust edasi ei pääsenud, aga kogemus missugune.

    post-1184-0-01416000-1383583171_thumb.jp

    post-1184-0-95674400-1383583185_thumb.jp

    #353015

    2011. aasta kevadel tegin oma viimase võistluse, EKV. Toimusid Tartus. Kuna peale 2010. aasta võistlusi põhimõtteliselt jäi uue dieedini aega taastumiseks vaid 1 kuu, keha oli ilmselgelt stressis ja hormoonide tasakaal tugevasti paigast ära (peale viimaseid võistlusi läkski asi nii hulluks, et arst määras hormoonravi, sest keha ei taastunud ka peale võistlusi nö aja maha võttes), siis erilist vormi ei tulnud. Sõitsime Tartusse võistluspäeva hommikul, mis oli teine suur viga. Olin laval väga vesine ja mind vaevas kohutav peavalu. Tundsin kergendust, kui võistlus läbi sai. Tulemuseks 2. koht.

    Bf +163 cm esikolmik (1. koht Merike Sula) ja bf juunioride esimene Liisu:

    post-1184-0-00297600-1383583621_thumb.jp

    #353016

    Viimased pildid on 2012. aasta kevadest. Treeningud olid tõesti rasked. Aeroobne praktiliselt 0. Kaalu kuskil 72-73kg kandis. Eks seda pekki oli ka kõvasti üle ja eesmärk segane. Meeldis lihtsalt treenida, ühtlasi leevendas see stressi. Võistlustele ja võistlemisele üldse ei mõelnud. Eks tegelikult eesmärku kui sellist polnudki. Suve algul rasedaks jäädes olin õnnelik, sest elu sai uue mõtte ja uue hingamise, mis oli imeliseks jätkuks paar kuud varem toimunud suurele elumuutusele. Elus on palju muudkui kui 101% toitumiskava järgi elamine ja kellapealt trenniskäimine. Elada saab ka muudmoodi ja ma tõesti ei taha ühel päeval vana olles mõelda, et mida ma siis noor olles tegin: hmm….ainult trenni….. :ph34r: Pole ei sõpru, peret, lapsi, kodu…. Elus peab kõik tasakaalus olema. Trenn kuulub jätkuvalt minu igapäevaellu, mulle meeldivad rasked treeningud ja see eluviis, kuid mul on ka kena kodu, ääretult armas pere, kellega koos toredalt aega veeta, mulle meeldib hästi süüa, aegajalt sõpru-tuttavaid külastada, käsitööd teha. Olen leidnud oma sisemise rahu ja see teeb ka vormihoidmise nii lihtsaks!

    Meenutuseks siis paar pilti kevadest 2012:

    post-1184-0-46589500-1383584481_thumb.jp

    post-1184-0-22102100-1383584503_thumb.jp

    #353020
    eliviielo
    Member

    Väga muljetavaldav vorm. Pole sõnu! <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

    #353032

    Tänud!

    Hetkel on kaal kuskil 7-8 kg vähem kui viimastel piltidel, aga eesmärk ei olegi olla “lihtsalt suur ja ilus”, koguda lihtsalt fänne, olla kuulus ja seejuures mitte käia võistlustel <img decoding=” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Minu elus nr 1 on perekond ja seejuures tahan olla ka heas vormis noor ema. Ja olgem ausad, sellise vormiga, nagu viimastel piltidel, et oleks ma enam bf-I ka kuidagimoodi sobinud…ja kulturismist oli asi ka siiski väga kaugel. Aga elame- näeme, hetkel ma ei taha asju ette planeerida.

Viewing 15 posts - 16 through 30 (of 577 total)
  • You must be logged in to reply to this topic.