Annaliisa fitnessi teekond

Oi-oi, kui ammu pole siia kirjutada jõudnud, aga ausalt öeldes – parem on, et ei kirjutanud. Oleksite saanud lugeda hetkeemotsioonides ja poolpisarais kirjutatud segast juttu allaandmisest ja kõikidest erinevatest eluraskustest.

Ausalt öeldes, ei ole mul isegi olnud kuskilt võtta seda tunnikest, et rahulikult oma mõtteid teiega jagada. Kõik mu tööpäeva hommikud algavad kell 6.15, et jõuaks koeraga väikse tiiru teha, seejärel hommikusöök, 8-17 tööl, peale seda jooksuga trenni, poest läbi ja umbes üheksa paiku koju. Koju jõudes ruttu koeraga õue, viskan kiiresti kokku mingi õhtusöögi, prepin järgmiseks päevaks lõunasöögi ja trenniasjad kaasa ja ongi juba öö… Viimased kaks nädalavahetust olen veetnud koertenäitustel ja nendele eelnevad reeded on kulunud koerapesule, trimmimisele, föönitamisele, asjade pakkimisele ja muudele ettevalmistustele. Aega ja unetunde sõna otseses mõttes pole kuskilt võtta ja isegi kuuest ärgates jääb päev lühikeseks. Lisaks tihedale graafikule ja faktile, et mu töö tähendab päevläbi püstijalu askeldamist, suutsin ma ka tõsiselt haigeks jääda, mingi veidra allergia külge saada ja seejärel kogu oma motivatsiooni kaotada. Ma kukkusin ikka päris sügavasse auku. Tundsin kuidas kõik käib üle jõu ja ei mõistnud enam, et miks ma seda kõike endale teen. 

Otsustasin, et ma pean enda kehale ja vaimule puhkust andma, et kuidagi sellest august välja saada. Mõeldud-tehtud! Tõmbasin nädalaks ajaks oma treeningkoormuse kõvasti madalamaks ja lubasin endale ka toitumisest korraliku pausi. Mul oli ammu ette planeeritud, et 18.-19.veebruar on näitusereis ning ajastan sinna oma cheatweekendi. Kuna võistlusteni sel hetkel veel piisavalt aega ja ka treeneriga selle läbi rääkisin, siis oli see pikalt selleks valguseks tunneli lõpus, mille nimel pingutada ja siis nautida. Selle nimel suutsin kõik oma isud edasi lükata ja ootasin kannatlikult antud nädalavahetust. Sõbrapäeval oli aga peale pikka rabamatka meeletu nälg ning otsustasime siiski õhtu lõpetada Mack Barbeque restoranis rasvast liha nautides. Mõtlesin küll kohe peale seda, et appi kas ma nüüd Lätis pean ikkagi korralikum olema ja piirama ennast, aga nähes, et juba kahe päeva pärast oli kaal sama, mis enne õhtuseid ribisid, siis otsustasin, et lähen ikka täismängule välja ja rahuldan kõik oma plaanitud isud. Lasin ennast täiesti vabaks, mugisin kaks päeva kahe suupoolega kooki, krõpsu, martsipani, pitsat, shokolaadi, kohukesi. Nautisin meie võrratut seltkonda, mõnusat näitusetralli, imelisi sööke ja kõike seda ikka täie hingega ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Tagasi tulles panin siis ennast lõpliku valiku ette, et kas punnitan lõpuni või jätan oma kannatusteraja pooleli. Ja teate mille põhjal ma lõpuks tegin otsuse, et maksku mis maksab, ma teen selle ära? BIKIINID! Mu imelised bikiinid on ju juba valmimisjärgus ja ma ei saa oma bikiine alt vedada. Tahan saavutada nende jaoks väärilisse vormi ja nendega täiega laval rokkida. Rääkisin muidugi ka paljude lähedastega kõike seda läbi ja kurtsin, et kõik motivatsioon läinud ja tervis jamab, aga otsustasime üheskoos, et teeme selle ikkagi ära ja leppisime juba ette kokku selles, et sügisel mitte mingit võistlemist pole. Annan endast sellel kevadel parima ja siis naudin oma vaevaga väljateenitud puhkust.

Tegemist on minu teise ettevalmistusega ja aina enam mõistan, et ei ole päris minu ala see. Kuigi olen inimene kellele kiire eluviis ja teatud rutiin ja reeglid vägagi meelejärele on, siis see pidev 24/7 kontroll ja jälgimine ei ole minu jaoks. Minu jaoks ei ole fitness nr.1 ja ei saa kunagi olema. Minu jaoks on tähtsam mu pere ja lähedased, tervis, mu koer ja näitused, ühised reisimised ja tähtpäevad. Ma ei saa kogu oma elu panna selle järgi keerlema, et mina ikka õigel ajal õiget sööki saaks ja korralikult trenni jõuaks ning, et kõik mu dieedi-tujusid kannatama peavad. Olgem ausad, lõpuks kannatavad lihtsalt kõik inimesed, kes minust hoolivad, sest kõikidest prepi-veidrustes olenemata, on nemad need, kes meie kõrval kõik selle meiega koos läbi peavad elama ja meid välja peavad kannatama. Ma olen nii tänulik, et mu kaaslane mind mõistab ja kõige sellega arvestada oskab. Suudab mind alati maha rahustada ja ei pane pahaks kui ma õhtul köögis meeletu tüli tekitan sellest, et ta mõnda mu juba etteplaneeritud toiduainet oli julgenud külmkapist võtta. Seda teekonda ongi võimalik ettevõtta kas täiesti üksi, või siis inimestega, kes mõistavad ja armastavad sind piisavalt palju, et sind sellel ajal ära taluda ja samal ajal veel sulle toeks olla. Ma võin südamerahuga öelda, et minul on see lähedaste toetus 100% olemas ja olen selle üle rohkem kui õnnelik.

Oeh, palju hädaldamist ja muserdavat juttu – ma tean. Ja palun ärge tulge mulle ütlema, et oma süü, et see mu oma vaba valik ja keegi ei sunni mind seda tegema. Ma ju tean kõike seda, aga see on raske ununema, tahe on suur, aga murdumised ja raskused on ikka kerged tulema. Igaljuhul tänaseks päevaks olen otsustanud, et lõpetan oma alustatu ära ja annan endast kõik, mis anda on. Küll aga tasakaalukamalt, kui eelmine kord. Ei stressa liigselt kaalunumbri üle, kuulan oma keha ja vahetevahel luban endale ikka midagi head-paremat ka ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Õnneks on mul nüüd akud uuesti täislaetud – nagu restart oleks tehtud. Tunnen kuidas energiat on rohkem ja trenniisu on ka juba palju suurem. Peegelpildis mingit cheat-weekendi laastavat mõju nagu ei märka, pigem ei julge kaalule astuda ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Tõmbasin tänasest kalorid 1700 peale ja nädala lõpu poole astun ka kaalule, et näha mis seis on. Järgmisel teisipäeval ehk vastlapäeval on ka Otiga vormiülevaatus, selleks ajaks peavad kõik patustamise jääknähud kadunud olema ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Järgmisest nädalast läheb natuke kergemaks – nimelt veebruar saab siis läbi ja sellega lõppeb ka minu Bauhausi töö. See tähendab, et mul on jälle veidi rohkem aega iseenda jaoks, kuid kuna olen juba erinevaid näitusi ja asju nii palju ette planeerinud, siis graafik on ikka suhteliselt tihe.  Aga nu see on juba puhas rõõm, ma armastan näituseid, minu väike põgenemine kõigest fitnessiga seotust” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Aitähh teile armsad inimesed, kes te mu tegemistega ennast kursis hoiate ja mind positiivsete sõnadega üllatate ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> See tähendab mulle tõesti palju, kui leian insta directist või messengerist mõne armsa kirjakese. Annab ikka motivatsiooni juurde küll, kui tead, et oled kellelegi hinge läinud. Ja rääkimata inimestest kellega igapäevaselt suhtlen või saalis trehvan, kes lihtsalt oskavad tuju tõsta ja toetada. Te aitasite mu sellest sügavast august välja ja tean, et saan teile loota ka edaspidi. Te teate, kes te olete ja tahan et te teaks, et  ma olen nii õnnelik, et te mul olemas olete

Üritan järgmise postitusega nii suurt vahet mitte sisse jätta, kuid midagi lubada ei saa ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Instagrami jõuan aga palju tihedamalt, seega saate vahepeal seal silma peal hoida mu tegemistel – annaliisall

Seniks aga olge vahvad ja ärge unustage, et vahel tuleb endale puhkust ka anda, et jälle uue hooga startida ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Liiga kõhna, liiga pehme, liiga palju lihast, üldse pole lihast, väsimus, tüdimus, nõrkus, positiivsus, negatiivsus, ootusärevus – TOHUVAPOHU

Raske on kõike seda sõnadesse panna, mis minu peakesest viimase kuu aja jooksul läbi on käinud, ainus milles olen hetkel 100% kindel, on see, et täpselt kuu aja pärast on see kõik läbi ja seekord lõplikult. Ma tean, et mul pole mõtet vinguda või viriseda, sest ise olen selle tee valinud ja kedagi süüdistada peale iseenda ei ole, küll aga olen jõudnud endas selgusele, et päris minu “asi” see ei ole. Kuid alustatu tuleb lõpule viia ja siin ma siis olen – teen midagi, mis tekitab minus pigem negatiivseid emotsioone kui positiivseid. Ma olen leppinud sellega, et mu elurütm on täiesti teine, et kaloraaž on madal, oma toit on igalpool kaasas, tujud kõiguvad rohkem kui rasedal, et keha on nõrk ja trennis pole jõudu… Olen aru saanud, et saan sellega hakkama ja laval olen uhke selle üle, kuid ma ei suuda leppida sellega, kuidas ma oma ettevõtmistega teiste elusid mõjutan ja samal ajal oma tervist hävitan. Ei ole naljaasi viia naise keha nii madalale rasvaprotsendile, et organismi ühed tähtsaimad funktsioonid lakkavad töötamast, et jalutuskäigu poolepealt on tunne nagu kukuks kokku ja samal ajal võidelda süvenevate ärevus- ja toitumishäiretega. Ei ole nii lust ja lillepidu see ettevõtmine – et lihtsalt tahtejõu küsimus. Tahet mul on ja ka kangekaelsust ettevõetud asjade lõpule viimiseks mul jagub, kuid ohverdada oma tervis ja lähisuhted? Vot siin tõmban mina selge piiri. Mul on meeletult vedanud, et mu kõrval olev inimene on minu segamini nutu- ja vihahooge talunud ja mulle ainult toeks olnud, ma näen kuidas ta üritab minu ees mind ahvatlevaid sööke mitte süüa, kuidas ta on nõus minuga isegi kardiot tegema ja ka kõige halvematel päevadel süstib minusse ainult positiivsust ja kannab mu eest hoolt. Ja millega on tema ära teeninud minu tujutsemised ja paanikahood?

Ringi reisides suudan muidugi endale kaasa teha kõik vajalikud toidud ja joogid ja kui peaksingi ainult iseendaga arvestama, siis oleks see imelihtne, kuid reisides koos väiksema seltskonnaga, panen nad paratamatult ebameeldivasse olukorda. Nemad ei lähe ju ilma minuta õhtul välja sööma ja mina omakorda ei saa oma karbikesega restorani sisse… Nii tugev ma ei ole, et enda karbike süüa enne minekut ära ja siis minna niisama restorani kaasa, et vaadata oma veeklaasi seltsis, kuidas teised praadi söövad ja ka nendel ei oleks ju mugav mind niimoodi vaadata. Minu dieet piirab paratamatult ka teisi ja kokkuvõttes tervet reisi. Kõik sõltuvad sellest millal on minul toiduaeg – ma ei saa ju toidukarpe päris taskusse ka mahutada ja isegi kui kotiga kõik toidud kaasas, siis on vaja need vajalikul hetkel kuskilt kätte saada, näiteks autosse liikuda vms. Kõik peavad minuga ja minu n-ö “erivajadustega” arvestama.

Väsinud olen, ausalt, ja rohkem midagi sellist ette ei võta ka. 

Viimane kuu on jäänud ja olen otsustanud võtta sellest kõik, mis võtta annab. Olen saanud palju kriitikat oma vormi kohta – küll liiga pehme ja küll seda ja teist, kuid üritan mitte liiga südamesse võtta ja anda kõik endast oleneva, et seda parandada ja korraliku vormiga punkt panna sellele kõigele. Kaalu eesmärgiks oli meil Otiga pandud 55kg ja selle pidin saavutama Läti võistluste jaoks ehk 23ndaks aprilliks. Hetkel olen umbes 56,4kg ja kui jätkaksin sama -0,5kg nädalas graafikuga, siis jõuaksin kenasti Lätiks 55kg peale, AGA kuna vorm tundus teistega võrreldes liiga pehme, siis sain Otilt uue korralduse, et nüüd võtame nii palju kui lihtsalt maha saab võtta. Suurendasime mu kardiot ja vähendasime kaloreid, et pilt teravamaks saada. Ei jälgi isegi kaalunumbreid, vaid seda et keha oleks suuremas defitsiidis, kui enne ning peegel näitaks tulemust. Kui algul oli kokkulepitud, et kiiremini kui pool kilo nädalas pole mõtet võtta, siis nüüd otsustasime, et kui hakkab kiiremini minema, siis las ta langeb – meie jaoks on kõige tähtsam just teravus ja lihaseristus saavutada. 

Nii ma siin siis tiksun, trenne olen suutnud viimasel ajal nautida ja õnneks on mu ümber ainult positiivsed inimesed, kes mu rasketel hetkedel jälle püsti aitavad. Ka toitumisega olen mingil määral harjunud või leppinud, muidugi isutab muu järele, aga kuna otsin pidevalt uusi n-ö dieettoite, siis on alati põnev neid ka kokku kokata ja uusi lemmikuid kokku panna. Kuna hetkel keskendungi ainult trennile, poseerimisele, toitumisele, koerale, näitustele ja kodu korrashoidmisele, siis lisastressi olen suutnud vältida ja ka toidukorrad on mul väga mugavalt päeva peale ära jaotatud. Kaloraaž on mul 1600, mille olen jaganud 500kcal hommik, 600kcal lõuna ja 500kcal õhtusöök. Kaloraaži ainult kolmeks toidukorraks jagamine annab mulle luksuse teha lõunaks üks mõnus ports sooja toitu + veel midagi kõrvale näksida, hommikuks on enamasti puder ja õhtuks tavaliselt omlett, veidi kurki-tomatit, kanasinki ja lõpetuseks valgupuding ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Pildimaterjaliga alustan millestki, mis ajab mind hommikuti alati jube kiiresti voodist püsti – hommikupuder

Veidi jäädvustusi minu eelmisest nädalavahetusest:

Minu igapäevastest tegemistest:

Ja lõpetuseks, minu vorm 22.märts seisuga:

Võistlusplaan järgmiseks kuuks ajaks näeb välja selline:

15.apr – Fitnie Academy by Galinta cup – Kaunas, Leedu

23.apr – Läti lahtised meistrivõistlused – Riia, Läti

29.apr – Eesti karikavõistused kulturismis ja fitnessis – Tallinn, Eesti

Lets do this!

Väsimus, tüdimus, emotsionaalsus, nõutus…

Mõtlesin kohe värskelt oma mõtted ja tunded, mis mind peale eilset pikka võistluspäeva valdavad, kirja panna ja natuke südant puistada. 

Teen otsa lahti ja alustan sellest, mis mind kõige rohkem segadusse ajab. Nimelt ei saa ma enam absoluutselt aru mida sellest bikini fitnessist ikkagi tahetakse – jah jutu järgi peaks seal hindama proportsioone ja naiselikku ilu, sinu kasuks peaks mängima madal keharasva protsent, peenike keskkoht, lai selg ja ilusad lihaselised õlad, aga vaadates poodiumikohti on kohati tunne nagu bikini paneks padavai kulturismi suunas. Kui võrdlusesse on jäänud veidi kogukam, kuid laia seljaga naine ja noor madalamal keharasva protsendil neiu, kellel ei ole meetrilaiust selga, siis millegipärast on alati see rasvasem ja laiem naine võrdluses peale jäänud. Ja siis jälle järgmise kohtunike paneeli ees ristivastupidi, ühele meeldib puhas ja suur lihas, teisele pehme suur lihas, kolmandale sale ja peenike, neljandale kuiv, väike, aga hea lihaseristusega, viiendale voolujooneline sportlik keha jnejnejne. Eks see vist olegi selle ala “lõbu” ja eripära, et sa ei saa kunagi kindel olla, mida sinust tahetakse.

Ärge saage minust nüüd valesti aru, ma ei kirjuta seda juttu, et ennast kuidagi õigustada või kritiseerida kohtunikke oma isikliste tulemuste eest, ma lihtsalt üritan teile selgitada, et ma ei saa enam aru mida minust tahetakse. See hooaeg on olnud minu jaoks meeletult raske, nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma olen oma tervisele kõvasti liiga teinud, olen mitu korda plaaninud asja katki jätta, olen oma mõttemaailmale ja vaimsele tervisele korraliku hoobi andud, aga põikpäikne nagu ma olen, otsustasin alustatu lõpuni viia. Olen oma kehaga olnud rahul tegelikult terve oma elu, olles sportlik ja aktiivne inimene, siis ei ole see mulle kunagi mingit lisa vaeva või probleeme põhjustanud. Aga mis hetkel toimub? Olen oma tavakaalust 6-7 kg madalamal, keha on kuiv, lihast ka nagu on, proportsioonidega olen rahul, lava oskan nautida ja kõik tagasiside, mis ma saan on see, et ma pole piisavalt kuiv ja kuidas see ja too lihas peaks suurem olema… Õnneks ei ole see mulle tekitanud seda efekti, et ma võtaks endale nüüd ajusoppi kinnisideeks veel suurema näljutamise ja kaalu langetamise. Ma olen oma kehas hetkel pigem õnnetu ja alla võtmise asemel tahaks pigem oma tavakaalu tagasi. Ärge palun vaadake neid ilusaid saledaid poseeritud pilte ja mõelge, et oeh tahaks ka nii peenike või nii vormis olla, see ei ole mitte kuidagi tervislik või tasakaalukas, mida ma praegu teen. Ma tunnen ise kuidas keha on väsinud, katki ja peeglisse vaadates seljapealt oma ribisid kokku lugedes tekib nutuselt anoreksiku tunne juba. Ma ei taha ega kavatsegi sellesse kaalu püsima jääda ja tahan tagasi korraliku toidu, mõnusa trenni ning oma vaba ja aktiivse elu juurde tagasi minna. 

Mitte keegi ei saa mulle öelda, et ma ei ole teinud kõike endast olenevat, piisavalt pingutanud ja ohverdusi toonud. Kõik lähenevad sellele alale erinevalt, kes loeb iga suhkurgrammi, kes kaloreid, kes teeb meeletutes kogustes lisakardiot, kes ainult jõutrenni – kõigil on oma viis, kuidas lavavormi jõuda. Mind ei huvita, kui ma olen see fitnessi maailma “must lammas”, kes räägib ausalt ja ilustamata, mida see teekond minuga teeb, et ma ei ülista selle spordi “tervislikkust” ja ei ürita teile selgeks teha kui “lihtne ja odav” see lõbu on. Kui sa mingisse tsunfti ei kuulu ja kellegi teiste veendumuste ees ei kummarda, siis oled sa selles maailmas paratamatult tühi koht. See selleks… Eks igal valdkonnal on omad räpased telgitagused, kuid ega ma siin avalikult kellegi musta pesu pesema ei hakka. 

Tulles tagasi eilsesse päeva, kui peale 12h kestnud ettevalmistusi ja lava tagaruumides passimist, lavale sain lõpuks astuda, siis tol hetkel tundsin ma ennast imeliselt. Mul oli laval julge ja enesekindel tunne, olin enda vormi, kuivuse ja esinemisega rahul ning lavalt maha tulles oli täiesti “over the moon” tunne. Ennast konkurentidega kõrvuti pannes ja teistelt tagsisidet kuuldes, hakkas minus tekkima täiesti joovastunud võidutunne. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, mitte, et ma oleks üli enesekindlalt ennast nüüd teistest paremaks pidanud või midagi, aga enda peas hakkasin juba ette kujutama, mis tunne oleks võita. Teadsin siiski sügaval ajusopis, et päris nii hästi mul ka ei läinud, aga kui aus olla siis lootsin siiski medalikohta.

Olles juba pool seitse hommikul alustanud ettevalmistustega ja sellest ajast saati jalul olnud, siis peale lavalt tulekut jõudis kohale, kui näljane ja väsinud ma olen ning jõudsimegi veel enne autasustamist, mis ajakava järgi pidi olema kell 10 õhtul, all restoranis kõhud korralikult täis süüa. Nautisime sooja sööki ja jahutavaid kokteile ning puhusime juttu, tunne oli hea. Uuesti lavale sain alles 11 paiku õhtul, et siis lõpuks kauaoodatud tulemused teada saada. Laval esimesena oma nime kuuldes asendus siiras naeratus aga sekundiga sunnitud naeratusega ja oi pettumus oli suur. Ma ei saa isegi öelda, et pettumus, sest ma ei ole endas tegelikult kuidagi pettunud, aga kuidagi jõhkralt haiget tegi see ja kui ma lavalt maha sain, siis puhkesin täiesti hüsteeriliselt nutma ja ei suutnud seda enam peatada. Nagu pussitada oleks saand, lihtsalt nii valus oli. Võib-olla tundsin ennast enda jaoks juba nii suure võitjana ja nähes, kuidas ükski kohtunik seda pingutust ja vaeva hinnata ei suuda, andsin lihtsalt alla. Sellel hetkel käis vaid peast läbi, et ma ei taha enam mitte kunagi lavale. Vaatasin järksu kõike seda hoopis teise pilguga. “Miks ma lasen oma keha mingitel võõrastel hinnata?? Mis õigus on neil tekitada, mitte isegi minu pingutuste üle tühist tunnet, vaid lihtsalt minu keha proportsioone maha teha? Miks ma panen ennast sellisse olukorda? Miks ma seda kõike teen?” 

Ega ma muidugi midagi enam katki ei jäta, sest noh nüüd on reaalselt ainult 5 päeva vaja vastu pidada. Asi ei ole enam selles, et ma ei saaks dieedi, trennide või võistluspingega hakkama või et mu lähedased kannatavad, vaid tundub, et kõige raskem on minu jaoks kriitika talumine ja ausalt öeldes tunnen ennast viimasel ajal nagu lihakäntsakas. Ega kui päris aus olla siis seda me ju kohtunike jaoks olemegi. Nagu grillmeistrid poes liha valivad – osad tahavad vähese pekiga liha, osad vähe pekisemat ja kolmandad jälle täiesti kuiva- sama teevad kohtunikud laval naisi valides, maitse asi eksole. Vabandage väljenduse pärast aga ######, ma ei ole mingi lihakäntsakas. Ma ei tea kuidas see alles nüüd ja nii rängalt mind tabas, aga ükski naine ei tohiks lasta oma keha niimodi hinnata. Ju siis olen ma liiga pehme oma iseloomu poolest, aga kuna ilmselgelt bikini fitnessis enam ühtselt võetavaid kriteeriumeid, mida hinnata ja mille poole püüelda, enam pole, siis ei ole see ju ka kuidagi sportlik võistlus enam. 

Kogu see trall ja möll ja pikk päev andis ikka korraliku põntsu mulle. Ei olnud kerge ja tulin tagasi hoopis teise mõttemaailmaga. Ütleks, et olen kogemuse võrra rikkam, aga ei oska hetkel sellest mingit rõõmu tunda. Sain vist tuhat erinevat emotsiooni ära kogeda eile. Õnneks oli minu emotsiooniralli ajal mu kõrval täielik dreamteam. Minu tiimikaalsane Aleksandra, minu suurepärane 3in1 meikar- juuksur-grimmija ja imeline sõbranna Kaisa ja mu teine pool Daniel, kes suutsid mu maa peale tagasi tuua ja hädavajalikel hetkedel minusse enesekindlust süstida. Ma ei saaks olla oma reisikaaslasega rohkem rahul, kallid teiile! 

Kui Daniel kunagi talveunest ärkab, siis hakkame ka pildimaterjali sorteerima. Kindlasti lisan siia ka võistluspäevast fotomeenutusi ja üritan ka kaasvõistlejatele pilte saata.

Loodan, et oma postitusega nüüd kedagi ära ei hirmutanud või segaseid emotsioone ei tekitanud. See kõik on lihtsalt minu kogemus, läbi minu silmade ja emotsioonide. Me kõik oleme erinevad ja iga teekond on individuaalne, ma ei väida midagi kindlat vaid lihtsalt jagan läbi oma kogemuse enda arvamust.

Nüüd siis viimane pingutus! Tuleb, mis tuleb, võtan sellest võistlusest kõik, mis võtta annab ja ootan teid kaasa elama.

Salmes näeme!

Kuna mu sõnavõtt siin ootamatult paljud järsku tagajalgadele on ajanud siis mainiks veelkord ära, et kogu mu blogi ilu ja valu põhinebki minu hetkeemotsioonidel. Ma ei väida mitte midagi faktina ega ürita ennast õigustada, kirjutan sellest mis minu peas tol hetkel toimub ja seda ausalt ning ilustamata. Tõsi – oleks ma lasnud paar päeva mööda ja siis alles võistluspäevast kokkuvõtte teinud, oleks jutt hoopis teine olnud… Oleksin vähe maha rahunenud ja asja seedinud, aga minu eesmärk hetkel siin on kajastada kõike ja lihvimata.