Annaliisa fitnessi teekond

On aeg ennast jälle kokku võtta ja uuesti järje peale saada, sest juba nädala pärast on aeg uue hingamisega täie hooga kevadhooaja suunas liikuma hakata. Puhkus on selleks hetkeks läbi, kõik maailma cheat-toidud nauditud ja siis on õige aeg jälle puhtalt lehelt alustada, ainsaks erinevuseks see, et seekord vähe targemalt ja tasakaalukamalt. 

Seljataga mu elu esimene võistlus-ettevalmistus, tunnen, et nii mõndagi saaks tegelikult enda jaoks kergemaks teha seda teekonda läbides. Kuna see oli minu jaoks esmakordne ettevõtmine, siis tahtsin kõike teha väga täpselt ja rangelt ja puhtalt. Kindlalt kõike kaaludes ja mõõtes ning kogu ettevalmistusperioodi jooksul lubasin vist endale kokku 3 täiesti vaba toitumise päeva ning lisaks siis need õhtud peale võistlusi, kui võis ennast laadida, aga that’s it. Terve selle 18 nädala jooksul ei käinud ma rohkem kuskil väljas toitu nautimas ja ei lubanud omale aktiivsematel päevadel mõnda preemiat, juhul kui nad mu makrotesse ei mahtunud. Muidugi pressisin ma vahel oma kaloritesse ka ebatervislikumat toitu ja vahel lihtsalt vahelduseks valmisroogasid jms, aga kokkuvõttes jälgisin kõike piinava täpsusega. Prepi ajal tekib aga meeletult isusid ja nii need isud muudkui kuhjusid ja kuhjusid. Tagantjärele targutan, et pagan miks ma lihtsalt ei teinud vahel vähe aktiivsemat päeva ja oma isudele järele ei andud?! Võiks ju vabalt kord nädalas selle šokolaaditahvli või mõne väljaskäigu endale lubada. Ei pea ju kõike nii pagana täpselt jälgima, kui kaal ikkagi kenasti graafikus püsib… Tol hetkel mõtlesin, et on lihtsam, kui üldse ei anna isudele järgi, sest muidu äkki lasengi käest ära ja ei suuda piiri pidada. Ma olen üks nendest inimestest, kes ei suuda kommi pakist võtta ühte kommi ja sellega piirduda. Kui ma otsustan, et võtan selle kommi, siis lõpuks isu suureneb ja see lõppeb mitte ainult selle paki hävitamisega, vaid lausa uue paki avamisega. Kuid hetkel tunnen, et see isude kuhjamine oli üks kohutav karuteene… Ma usun, et te, fitnessi-inimesed, mõistate, mida tähendab cheat-päev. See on see arulage päev, mil sa sööd ja sööd, endal süda läigib, kõht ammu täis ja halb olla. Aga sa ei lõpeta, sa sööd ja sööd edasi, sest praegu on SINU võimalus. See on see hetk, mil see kõik on sulle lubatud, sa oled selle välja teeninud ja tead, et pikas perpektiivis see õgimispäev ei tee sulle midagi. Kõik on ok, kui see jääb selleks üheks päevaks ja järgmine päev oled  jälle vana rutiini juures tagasi… Aga kujutage ette, et olen 18 nädalat kõiki oma isusid eiranud ja oodanud seda hetke, kui ma lõpuks VÕIN… Niimoodi juhtub see, mis minuga praegu juhtus. Ma ei ole selle üle uhke, ma tean, et see ei ole mulle hea ega isegi lubatud või kuidagi õigustatud enam, aga ma ei suuda, ma ei oska ega taha absoluutselt mingit piiri pidada.

Ma söön, ma kirun, ma söön edasi, paanitsen natuke, ei suuda kahvlit käest ära panna ja söön edasi. Paanika aina suureneb, mõttes mõluvad Oti pealeloetud sõnad ”Kahe nädala pärast paneme uue plaani paika, nii kaua puhka ja söö vabalt aga jäta meelde, et lubatud on +2kg!” Ainus, mis mu aju välja genereerib on see, et see +2kg on ammu möödas ja ma ei taha teadagi, mis number mul hetkel kaalul säraks. Ma mõtlen kaalule, ma mõtlen sellele kui palju häid asju veel söömata, kui paljudesse söögikohtadesse tahaks veel minna, omal süda paha, aga kõigest hoolimata ma söön ikka edasi. Ja nii see võistlusjärgne nädal mööduski. Kõik see lükkab korralikult rivist välja ka, ma ei oska enam piiri pidada. Ma söön kas nagu loom või jälle vastupidi meeletult vähe. See on ka põhjus, miks ma muidu fitnesspali kasutan. Siis tean täpselt mida ja kui palju lubada endale saan, konkreetselt kontroll peal ja kaloraaž paigas. 

Kaheksateist nädalat olen oodanud seda hetke ja nüüd, kui see on reaalselt läbitud ja tehtud ning lõpuks on see hetk, kui saab vabaks lasta ja nautida, siis kokkuvõttes on see nädal aega ”vabadust” mind põhimõtteliselt hoopis paanikahoogude ja toitumishäirete äärele viinud. See tunne, et mul ei ole enda üle absoluutselt kontrolli tekitab paanikat, nagu ei oskakski enam normaalselt eksisteerida ja piiri pidada. No kuule, kui juba vanaema juures olles, kus alati probleem, et kõik söövad liiga vähe, saad vanaemalt kommentaari, et nii palju ka ei tohi süüa, et sa lähed paksuks niimoodi, siis paneb ikka muretsema küll juba. Aga ega see mind ei peata.

Tunnistan, et ei ole ennast absoluutselt viimase nädala jooksul piiranud ning olen nagu elukas arulagedalt õginud, kuigi mind selle eest on hoiatatud. Seega nüüd on see hetk, mil annan endale lubaduse, et teisipäevast saab see trall läbi. Kaalusin ennast reede hommikul ja kaalul oli number 57,3kg… mis on täpselt +3kg võistluskaalust. Eks seal muiduigi mängib rolli lihtsalt massi lisandumine vee arvelt ning toidukoguse suurenemine, keha lihtsalt hoiab rohkem kinni nüüd, aga kui reedel oli juba +3kg ja nüüd ma olen kuni teisipäevani maal vanaema juures, kus hommikust õhtuni köögis midagi küpsetatakse, siis tegin otsuse, et siin ma ennast piirama ei hakka. Teen vanaemale rõõmu ja mugin kahe suu poolega ta praeliha, kartulsalatit, kaneelisaiu, pannkooke, mannavahtu jne jne jne. Juba selle postituse kirja panemise ajal olen ma suutnud hävitada kausitäie mannaputru kisselliga, tahvli šokolaadi ja lugematul arvul piparkooke. Ma ei ole normaalne inimene, või siis just annab see märku, et ma siiski olen inimene?

Igaljuhul, kohe kui ma teisipäeval linna jõuan, siis kärmelt trenniasjad näppu ja vut-vut spartasse. Sellest hetkest on mul nädal aega Oti kojusaabumiseni ning loodan, et see on piisav aeg kaal kenast sinna 56-57 vahemikku tõmmata. Koju jõudes ei ole mul mingisugust plaani ennast kaaluda. Ma ei taha endale lisapaanikat tekitada. Ma tean, et olen käitunud lollisti, kuid tean, et pikas perspektiivis see absoluutselt mitte kuidagi mu järgmist hooaega näiteks ei mõjuta. Plaan on lihtsalt võimalikult puhtalt hakata nüüd massi koguma ja see ei ole võimalik kui ma idioot otsustan ennast esimese kahe nädalaga juba kuuekümnele kilole tagasi süüa. Minu suurim lootus hetkel on see, et selle megasöömingu tagajärjel kaal kaob sama kiiresti, kui tuli ning saan oma n-ö puhast ”bulki” alustada umbes 56-57 kaalunumbri pealt. Siis saab rahulikult hakata lihasmassi arvelt kaalu jälle koguma nii, et reaalselt midagi koguda ka saab. 

Naistele tavaliselt ei meeldi oma kaalunumbrist rääkida, ainult siis, kui tegu on mingi imelise muutumise või muu dieedi või kaalulangus teekonnaga, aga kaalutõusust tavaliselt väga avali sui ei räägita, sest, kes tahaks rääkida avalikult oma ebaõnnestumistest või käestlaskmistest. Küll aga tunnen, et kõik need inimesed, kes mulle on kaasa elanud ja minu sihikindlust imetlenud, väärivad seda tõde. Ei ole ma mingi imeinimene. See on selle fitnessi-maailma kole telgitagune, ka meil on omad isud ja nõrkused, mõned suudavad neid aastaringselt kontrolli all hoida ja mõistuse piires patustada, aga siis on need vaesekesed, kes minukombel täielikku söögimaratoni alustavad peale võistlushooaega… Eks see kõik tuleb kogemusega, järgmine kord olen jälle targem.

Võistlustest on juba ligi kuu aega möödas ja uus hooaeg peaaegu, et juba paistab, kuid uuesti järjepeale saamine on oodatust üllataval kombel kohutavalt palju raskem. Ei saa ikka kuidagi üle ega ümber sellest toitumisteemast. Vaimselt absoluutselt ei taha toitu kaaluda ega üles kõike märkida, ei taha enam neid tavalisi kana- ja köögiviljaroogasid ega muid tervislikke vahepalu. Tahaks ainult magusat ja rämpsu. Kõht ei pruugi isegi tühi olla, isud seevastu aga talitsematud. Eks ma mingi aeg lasingi ennast lõdvaks, andsin kehale ja vaimule puhkust ning nautisin absoluutselt kõike. Tegelikkuses pole ma kindel, kas seda saab üldse nautimiseks nimetada, kui õhtul ei suuda magama jääda, sest süda öökimiseni paha ja mõtled, et sa ei taha enam kunagi midagi süüa, sest sa oled ennast üle ääre täistoppinud kogu selle ”hea-paremaga”. Aga see kõik on mööduv, hommikul ärkad sa jälle tühja kõhuga ja oled valmis kõike seda uuesti tegema. Mõttes mõlgub vaid, et niikuinii on nii pikalt patustatud, et mis see üks lisa päev enam teeb…

Pean tunnistama, et toidust on tõesti saanud minu jaoks täielik kinnisidee. Enne jõusaaliga tegelemist ning grammi-pealt toitumise jälgimist alustades, oskasin ma toitu armastada ja nautida, kuid see ei olnud see, mille järgi ma oma päevakava seadsin ja mis mulle pinget põhjustas. Ma sõin, mida tahtsin ja millal tahtsin. Paks või ülekaaluline pole ma kunagi olnud, seega praegu tagasi vaadates mõtlengi, et miks ma ei võiks siis uuesti seda teed minna. Oi kui palju on peast viimasel ajal läbi käinud erinevaid alla-andmise mõtteid. Ei jaksa, ei suuda, ei taha, aega ei ole piisavalt, rahaliselt käib üle jõu jnejnejne. 

Viimasel ajal on ka isiklikke probleeme kuidagi väga palju kuhjunud ning eks need muidugi aitavad kaasa sellele vaimsele blokile.

Suurel määral mõjutab ka see, et tänu uuele tööle on elurütm hoopis teine. Tööpäevad on pikad, umbes kümme tundi, ning samal ajal on vaja jõuda veel trenni, koeraga välja, toite ette valmistada ning leida aega veel enda jaoks. Tööle minnes olen vapralt alati mitu söögikorda endale kaasa pakkinud ja võiks arvata et kui kaloreid on veidi üle 2000, siis peaks nagu jaguma küll, aga ei taha kuidagi jaguda. Tööle võetud toidu ma hävitan igavusest väga kiiresti ära. Kui ta mul juba siin valmiskujul kaasas on ja passib mu kõrval, siis tekitab see isu ja mõtlen, et mis seal ikka, söön siis kohe ära . Lisaks ahvatlevad mind tööjuures igapäevaselt erinevad batoonid, pudinguid jms, millest üldse kohe eemale ei suuda hoida. Kokkuvõttes ongi mul üle kolmveerandi päeva kaloritest kulutatud juba kella kolmeks. Töö kestab aga kaheksani, peale seda vaja veel trenni jõuda ning tihti tekibki küsimus kas peaksin õhtusöögi siis enne trenni juba tegema, sest koju jõuan sellistel päevadel alles 22-23 vahel ja olen täitsa kutu. Hetkel olen need olukorrad lahendanud lihtsalt pre-workoutiga enne trenni ja peale trenni olen jätnud endale mingi batoonikese, mille koduteel ära nosin. 

Eelmisel nädalal olin kuni reedeni väga korralik oma toitumisega, sain fitnesspaliga kenasti järjepeale ja ootasin õhinaga pühapäeva. Tegin endaga ikkagi selle diili, et pühapäevad on need sööpaljujaksad cheat-päevad. Just nimelt cheatPÄEV, mitte ainult söögikord vms. Las ma söön ennast sellel päeval siis ogaraks. Loodan, et mõne pühapäeva pärast on mu alateadvus aru saanud, et ei ole vaja niimoodi õgida ja saan pühapäevad teha lihtsalt need jälgimis-vabad päevad, jäädes samal ajal ikkagi mõistuse piiridesse. Küll aga olen aru saanud, et see üks metsik cheatpäev tõstab kaalu vaid ajutiselt järgmiseks kaheks päevaks üles ja siis kukub tagasi normi, niiet miks mitte seda ogarust endale lubada, iseasi kuidas see mulle vaimselt pikemas perspektiivis sobib. Igaljuhul sellel nädalal oli pühapäeva-ootus nii suur, et juba laupäeva õhtul ma murdusin… Olin nii läbi omadega, et küpsisekarbi varem avamine tundus meeletu lohutusena ja nõnda ma siis alustasin oma cheat-päeva juba eelmisel õhtul. Pühapäev möödus ka väga söögiselt ning õhtul andsin endale lubaduse, et see jama piirdub vaid pühapäevaga. Esmaspäev tuli aga jube kiirelt ning ei jõudnud kuidagi tööle omale sööki kaasa küpsetada. Sellest tulenevalt pidin lõuna tegema sparta kohvikus ja kuna seda täpselt ei saanud üles märkida, siis kadus täielikult motivatsioon isegi üritada ning päev lõppes hilisöise pitsaga.

Ma kõlan nagu täiesti lootusetu juhtum, ma tean. Ei oskagi ennast kuidagi kaitsta või õigustada. Natuke hirmus on sellest isegi avalikult kirjutada, aga üritan alati oma teekonda võimalikult ausalt kõikide tõusude ja mõõnadega teiega jagada. Hetkel vaikselt harjun jälle siin fitnesspali ja köögikaalu puhkus on läbi. Nüüdsest käib jälle 80% mu toitudest kaalult läbi ja makrod on kenasti paigas. Vaatame, mis tulevik toob ja kuidas mu keha ja vaim selle kõigega hajrub. Praegu kardan kaalule astumist nagu tuld, üldse ei julge seda numbrit endale teadvustada. Kardan paaniliselt, et olen kokkulepitud graafikust juba kõvasti ees. Aga lähipäevil peab siiski kaaluma, et saaks täpsemat aimu, millise kaloraažiga edasi lähen.

Trennis õnneks energiat jagub ja uue kavaga olen super rahul. Saan ennast korralikult proovile panna ja peale trenni ikka mõnus rahulolu tunne hinges. Uue kava järgi on mul neli trennipäeva järjest, üks kardio+kõht päev ja üks puhkepäev. Idee on super ja tahangi nii teha, aga hetkel on ajaliselt läinud natuke teise skeemi järgi. Järgmist tsüklit alustades vaatan, et korrapäraselt jälle jookseks see skeem. Praegu on ju just see hetk, kus nõudlikumat kava saab katsetada, sest kehal on energiat ja saame vaadata, milline skeem mulle kõige paremini istub. Paneme mu korralikult proovile    

Enesetunne on juba tunduvalt parem ja kuigi vahel on tunne, et pakiks kõik oma asjad kokku ja põgeneks kaugele-kaugele kõikide kohustuste ja murede eest, siis õnneks on mu ümber ka meeletult palju positiivset. Kõik mu pere ja lähedased on lihtsalt superinimesed, kes igal sekundil ainult toetavad ja arvestavad kõigi mu hullude ideedega. Aitavad mu alati igast august välja, mis ma enamjaolt endale ise kaevan. AItäh, et te olete nii mõistvad ja jaksate mu ära kannatada. Samamoodi kõik, kes te olete mulle kirjutanud, tänaval rääkima tulnud, jõusaalis trehvanud, fitshopis lobisenud, te kõik mängite mu teekonnal kohutavalt suurt rolli. Nii hea on kuulda, kui keegi on mu üle uhke ja et nii paljud inimesed üldse jälgivad mu tegemisi. Kõik positiivsed sõnad, mis ma oma blogi kirjutamise, pealehakkamise ja enesekontrolli kohta kuulen annavad hullu motivatsioonilaksu.Tekitab nii sooja tunde, kui tunned, et annad kellelegi teisele motivatsiooni või lihtsalt põnevat lugemist. Kallid teile igaljuhul!

Nonii, nädalake on jälle möödas. Vahepeal sain natuke rohkem töö ja trenni kõrvalt aega ka iseendale ning oma teisele südamelähedasele hobile, milleks on koerandus (just-just, koertenäitused, koolitused ja kõik sellega kaasnev, pesemised, föönitamised, üleslöömine, trippimine, händlerlus jnejne). Minul on küll hooaeg läbi, kuid kodus kasvaval samojeedibeebil alles hakkab trall pihta, esineme kordamööda ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Ju siis mingi edevuse-ussike mul ikka sees on, et lavale tagasi kutsub ja samamoodi on ka koeraga näituseringis. Sama pinge ja see südame põksuma panev tunne, et kõik silmad on sinul, aga vot ringis ei ole vaja vaid ise hästi esineda, põhiline on, et koeraga koostöö sujuks ja et sa teda võimalikult hästi esitleks ning selleks on vajalik ikka omajagu harjutamist. Ootan juba suure huviga kevadet- minul võistlused juuniorite bikini fitnessis ja meie koerabeebi Joey astub ka siis juba juuniorite klassi. Kohe, kui minu kevadised võistlused on läbi, hakkame Joeyga suvistel näitustel koguma juuniorserte ja jahime Eesti Juuniortšempioni tiitlit. Eesmärgid on kõigil paigas ning ettevalmistused täies hoos ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Toitumisega olen ka lõpuks maha rahunenud. Päevane kaloraaž jääb umbes 2200 kanti ning kui päeva lõpus ikka tunnen, et kõht tühi, siis suurendan julgelt õhtusöögi portsu, isegi kui kalorid lõhki lähevad. Praegu ei ole see kaloraaž üldse nii tähtis ning pigem suurendan oma korralike söögikordade portse, kui et jätan kerge näljatunde ja suurendan oma isusid igast muu hea-parema järele. Parem ikka korralikust toidust kõht täis süüa. Mis puutub rämpstoitu ja maiustustesse, siis olen siiski selle ühe päeva nädalas selleks jätnud, mil söön kõike, mille järgi neelud käivad. Mina ei ole kindlasti inimene, kes terveks eluks kõik n-ö “ebatervisliku” oma toidulaualt eemaldaks. Vahel peab endale lubama kõike seda, muidugi mitte igapäevaselt, aga kord nädalas ennast vabaks lasta on minu jaoks igati okei. Kõige võti peitub ikka tasakaalus. Üritan lihtsalt oma cheat-päevadel süüa ka korralikku toitu rohkem, et rämpsu nii palju sisse ei mahuks. Mind teades see aga mingit probleemi ei lahenda, sest ma olen täitmatu ja magusa jaoks on mul alati ruumi. Tean, et kui nt kaks kuud juba ilma mingi konkreetse toidu või harjumuseta olla, siis enam seda ei igatse ja ei isuta enam, kuid ma ei tunne vajadust kõige selle välja lõikamiseks. Tunnen, et minul tekitaks see hoopis vastupidise efekti, sest keelatud vili on alati see kõige magusam. Ei hakka endale midagi keelama ning jätan endale selle preemia päeva. Siis on iga nädal ka pikisilmi midagi oodata ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Ootamisest rääkides, on meil ju jõulud kohe-kohe lähenemas. Detsember on juba käes, jõulukalender on avatud ja päkapikud on sussidesse esimesed üllatused toonud. Olen hull pühade fänn ning ootan juba nii väga seda hetke, kui terve suguvõsa Saaremaal suure söögilaua taga istudes kraakleb – nii see meil juba käib . Vanaema vaaritab meile kindlasti igast maitsvaid piduroogi ja erinevaid kooke. Juba paar päeva tagasi helistas ja uuris mis erisoove meil jõululauale on. Tuleks vaid see lumi ka maha tagasi.

Hetkel mängib see ilm meiega ikka korralikku vingerpussi ning kui hommikul kohe trennis ära ei käi, siis on jube raske ennast õhtul majast välja saada. Üldse ei soosi see ilm trenni minekut. Vastik märg ja pime aeg. Vabadel päevadel olen üritanud sellel paaril valgel tunnil, mis meie sügis-talvine aastaaeg meile nii lahkesti annab, võimalikult palju aega õues liikudes veeta. Liikumine ja värske õhk teevad imesid. Enesetunne paraneb märgatavalt ja ka umbses saalis tehtava kardio hulka saab vähendada. 

Kui juba trenni saab, siis trennis on tunne super. Küll on mõnus trenni teha, kui saab raskusi aina tõsta ja energiat jagub trenni lõpuni. Kavaga olen ka ütlemata rahul ja ootan huviga tulemusi ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Trennid on plaanitud hetkel nii, et ideaalis neli trenni järjest, millele järgneb üks kardiopäev ja kindlasti peab nädalas üks päev jääma täielikult puhkamiseks ja taastumiseks. Variante, kuidas treeningkoormus jaotada on palju ning vastavalt tööle ja muudele toimetustele on kahjuks või õnneks iga nädal see jaotus erinev. Ideaalis teen ilusti neli trenni järjest, millele järgneb liikuv päev looduses ja üks puhkepäev. Hetkel on aga ajaliste raskuste tõttu olnud pigem, et kaks trenni, kardiopäev looduses, kaks trenni ja vaba päev. Ega ma ei teagi kumb variant parem on, eks ma proovin mõlemad ära ja vaatan, mis paremini sobib. 

Trenniplaan ise on jaotatud nii, et ühes tsüklis saavad jalad kaks korda koormust ja ülakeha erinevad lihased ühe korra. Tsükleid, mida vaheldumisi teen, on kaks, ühes superseeriad ja teises püramiid. Kehaosad on jaotatud nii, et esimesel päeval on jalatagaosa ja õlg, teisel selg ja biits, kolmandal jala esiosa, tuhar ja säär ning neljandal päeval on rind ja triits. Kõhtu teen tunde järgi iga trenni lõppu natuke ja kardiot samamoodi vahel juurde, kas trenni algusesse või lõppu 15min kallakul või ellipsil.

Suured tänud teile kõigile, kes te mu pärast muret olete tundnud, mind nõu ja jõuga olete aitanud ja mingil määral ka kritiseerinud ja hoiatanud. See on nii tore, kui inimesed, kellel rohkem teadmisi ja kogemusi, on lahkelt nõus erinevaid nippe ja nõuandeid jagama ning kaasa aitama. Ma hindan seda väga kõrgelt ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Aitäh teile!

Minu tegemistel saate silma peal hoida ka siin: https://www.instagram.com/annaliisall/ ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Appi kuidas aeg lendab  Alles sai nagu lavalt maha astutud, kommipakk kätte võetud ja offseasonit alustatud ning juba hakkab meil detsember läbi saama. Mis tähendab omakorda seda, et kohe-kohe ongi 2017 ja  võistluseelne dieet läheneb meeletu kiirusega. Kuna hetkel on juba veeburarist plaan hakata kaloreid vaikselt piirama ja juhtunud on nii, et jõulumenüü on juba täies hoos, siis otsustasin myfitnessipalile ja köögikaalule veidi puhkust anda ning süüa kõike tunde järgi, ilma üles märkimata. Põhiline, mis ma siiski jälgin on see, et valku oleks ikka üle 120g ja tean umbkaudu juba peast mis koguseid kana, liha, muna, pudinguid, valgujooke, batoone jms mul selle jaoks süüa on vaja – seega sellega probleeme ei teki. Mis puutub n-ö “ebatervislikku” toitu, siis luban ka seda endale, aga jälgin, et ainult sellest ei toituks ja kõht oleks ikka korralikku täisväärtuslikku sooja toitu täis. Jõudsin endaga aru pidades järeldusele, et praeguse treeningkavaga on super tunne, kui saalis on energiat, raskused liiguvad ja korralikult ennast võhmale saab, ning kui valgud on samal ajal paigas, kuid kaloreid, võib juhtuda, et tuleb siiski kogemata liiga suure plussiga, siis tegelikult ma sellega endale kuidagi halba ei tee. Kui kaalu plaanitust ka veidi rohkem juurde tuleb, siis tean, et kasvatan korralikult lihast ja tegelikult parandan seda vormi, mis kevadeks lõpptulemusena välja koorub.

 .jpg” class=”ipsImage ipsImage_thumbnailed” data-fileid=”76002″ src=”/uploads/monthly_2016_12/585919cdd4810_unnamed(.jpg.1bb98ecfd5aabc24a64ca5232abe474d.jpg” style=”width:300px;height:auto;” />

Tean, et võin enda dieedi sellega raskemaks teha ja sai ju Otiga kokku lepitud, et kaalule võiks jääda 60 koma midagi ette ja mitte rohkem ning tegelikult peaksin palju puhtamalt sööma, kuid tunnen ikkagi, et kui ma praegu ka kõike märgin ja pabistan ja arvutan, siis ei ole mul dieedi ajal enam piisavalt motivatsiooni seda teha. Annan praegu enda vaimule puhkust, et dieedi ajal saaks jälle suure innu ja põnevusega kõike jälgida ja sellest ka rõõmu tunda. Veidral kombel annab see dieedi järgimine, olgu see kui raske tahes, mingit veidrat rahulolu. Tunned enda üle uhkust, et sinus peitub nii palju eneskontrolli ja järjepidevust. Ning muidugi aitab kaasa ka see, et näed kaalunumbrit langemas ja kuidas peegelpilt muutub aina teravamaks. Lõpus on see kõik ju seda väärt ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Põhiline on see, et olen ise õnnelik, süda on rahul ja kõht on täis 

Viimased paar päeva vaja veel tööl vastu pidada ja juba reedel võtame suuna Saaremaa poole. Enne üritab veel hommikul trenni ära teha, sest laup-pühap küll kuidagi trenni ei jõua, vaevalt, et Orissaare jõusaal pühade ajal lahti on. Esmaspäeval linna jõudes, tuleb kohe ruttu trenni minna ja jõulukilodele tuld anda ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Jõulud on mu lemmikpüha, minu jaoks ei keerle see kingituste ümber, kuigi mulle hullult meeldib kinke teha, neid pakkida ja mis seal salata, ka saada on neid väga tore, kuid kõige tähtsam on see, et me oma pisikese suguvõsaga kõik vanaema juurde koguneme. Oi seal tuleb palju kraaklemist, näägutamist, lärmi ja nsm norimis, kuid sellised me juba oleme. Mitu generatsiooni kõik ühe katuse all, üks põikpäisem kui teine ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Aga maja on meil täidetud mõnusa sumina, soojuse ja piparkoogi lõhnaga. Piparkookidest rääkides, siis vanaemale meeldib ise eelnevalt see tainas valmis teha ja tavaliselt arvestab ta kogustelt umbes poole Aafrikaga, mitte meiega, sest me veedame üle poole päevast neid köögis rullides ja küpsetades. Osad suudame veel ära ka glasuurida, kuid mitte rohkem kui kaks plaaditäit, sest see oleks ikka meeletu töö ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Lõpptulemusena on meil igaljuhul piparkooke nii palju, et ükski anum ei suuda neid ära mahutada, kuid iga aasta on need lõpuks siiski kuidagi otsa saanud… 

Pärast saab korralikult trenni teha kogu selle toidu arvelt igaljuhul

Soovin teile kõigile mõnusat mugimist, ilusaid pühi ja muretut uut aastat” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Püsige aktiivsed ja hoidke silm peal ka minu instagramil

Nonii, pühad on möödas, kõht heast-paremast punnis ja kalendris vaatab vastu uus aastanumber

Olen alati olnud inimene, kellel peavad olema mingid kindlad eesmärgid ja unistused, kuid ma pole ükski aasta suutnud välja mõelda endale just seda konkreetset uusaastalubadust. Pigem tuleb mul aastaringselt igast erinevaid eesmärke ja uitmõtteid, mida kindlasti tegema pean. Mul on kogu aeg vaja millegi poole püüelda, midagi, mille nimel pingutada. Tegutsen vist rohkem emotsiooni pealt ja ei oska ikka üldse paigal püsida – olen üks rahutu hing. Ei tea veel täpselt mida ma oma elult tahan, mis suunas ma peaks liikuma, mida õppima jnejne. Mulle meeldib ette mõelda ja muretseda ning samal ajal ennast kogu aeg tegevuses hoida. Ma pean täpselt ette teadma mis, kus ja millal. Ainuke asi, mis ma 2017 aasta eesmärgiks üritan võtta ongi spontaansus, vabalt võtmine, vähem muretsemist ja ette mõtlemist. Ma ei ole kindel, kas see ka läbi läheb, aga üritada võib” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />. 

2016 aasta oli minu jaoks üks imeline aasta. Kui aasta algul elasime veel Inglismaal ja oli plaan jääda sinna veel 3-4 aastaks, siis suveks olime siiski tagasi Eestisse kolinud. Kui algul ei osanud ma algavast aastast mitte midagi erilist oodata, siis praegu tagasi vaadates saavutasin rohkem, kui oleksin kunagi osanud unistada. Esimest korda elus võtsin ma selle julguse, et plaani võtta teekond bodyfitnessis võistlemiseks ning üllatasin ennast oma julgusega laval särada. Lisaks fitnessile sai ettevalmistusperioodil läbitud veel poolmaraton, milleks tegelikkuses polnud mul aega isegi treenida, aga sellest hoolimata otsustasin selle ära teha. Samuti täitus minu pikaajaline unistus ning me saime endale kauaoodatud samojeedikutsika ja neid tundeid ma lihtsalt ei oska sõnadesse panna. 2016 on olnud võrratu, mul on imeline kaaslane, parim kutsubeebi, absoluutselt kõige kallim perekond ja sugulased – kõik, mida hing ihaldada võiks.

Pere on minu jaoks vaieldamatult kõige tähtsam asi siin maamuna peal. Ma olen nende jaoks absoluutselt kõigeks valmis. Just pere pärast ongi pühad minu jaoks nii tähtsal kohal. Kuna kõigil on oma töö- ja argielu kõrvalt vaba aega võrdlemisi vähe, siis pühad ja sünnipäevad on need ainukesed hetked, mil me jälle kõik koos oleme. Need paar päeva, kui me kõik koos Saarde põgeneme. Saaremaa ongi minu jaoks nagu reaalsuse eest põgenemine. Teistmoodi tegevused, menüü, päevaplaan ja värske õhk. Ning muidugi maailma kõige armstavam vanaema, kelle eesmärgiks on sind toiduga ära nuumata 

Natuke pilte meie jõuludest

Tulles aga tagasi pealinna melusse, siis kevadhooaeg läheneb meeletu hooga. Hetkel on Eesti karikavõistlusteni jäänud vaid 17 nädalat!!! Eelmine kord alustasin dieeti 16 nädalat enne eestikaid ning seekord tuleb ka 16-nädala pikkune ettevalmistus, mis tähendab, et nädala aja pärast hakkab kõik jälle pihta. Tuleb hakata vaikselt neid kilosid jälle maha võtma, mis siin hooga juurde on tulnud. Eile hommikul astusin ka üle pika aja kaalule, et vaadata mis minu kuuaja pikkune jõulumenüü minuga teinud on Igaljuhul midagi hullu nagu polnudki ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Kaalusin 60,9kg ja kui “bulki” eesmärgiks oli 60kg, siis olen ju täitsa tubli kokkuvõttes” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Seekord tuleb kevadiseks eesmärgiks 55kg ehk ainult 6kg on vaja selle ajaga maha saada, mis mulle erilist pinget ei tekita, sest tean, et olen selleks võimeline. Hetkel aga olen oma 2017 aastat alustanud terve päeva kodus lebotamisega, trühvleid ja chipse munchides, koduse Salleri reiviga ja poolepäevase sex and the city maratoniga – thats life Kogu selle pühademelu ja töö ja kohustuste kõrvalt on niiii mõnus aeg maha võtta, nautida lihtsalt mitte millegi tegemist ja ennast vabaks lasta. 

Üritan järgmise nädalaga oma kaalunumbrit märgatavalt mitte tõsta, kuid kindlasti luban endale mõningat head-paremat ja nädalavahetus enne dieeti söön kõik oma isud täis, et järmised 16 nädalat selle suhkruvaruga hakkama saaks

Trennid sujuvad ilusti, tavaliselt 5x nädalas ning tunne on superhea. 15-minutiline kardio, kas lindil või ellipsil, on saanud iga minu trenni lahutamatuks osaks. Tunnen, kuidas jõudu on ja näen, kuidas mõningad lihasgrupid on märgatavalt arenenud. Muidugi on ka seda lisa rasva võib-olla, et liigagi palju juurde tekkinud, kuid hei, ma olen ka inimene ja tahan elust rõõmu tunda. Ei pea hoidma oma keha kogu aeg äärmustes, keha ja vaim tahavad ka vahepeal puhata ja väärivad seda” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Ootan juba huviga, mis siit kevadeks välja koorub. Olen seekord kindlasti veidi targem ja kogenum ning loodan, et see väljendub ka tulemustes. 

Varsti-varsti, ainult nädal veel ja tõmbame kalorid jälle veidi defitsiiti. Ürtame ikka võimalikult aeglaselt alla võtta, et lihast dieediga liigselt ei kaotaks” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Naudin siis veel viimast nädalat oma “jõulumenüüd”” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> ja üheksandast jaanuarist hoidke jälle kõigi maiustuste ja pitsadega minust heaga eemale, eks! Suuuure kaarega mööda minust paluks” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Olge vaprad ja ilusat uut aastat kõigile!

Kaal, miks sa ei lange?!

Tänaseks olen olnud defitsiidis juba 12 päeva ja uskuge või mitte, aga mu kaal on sama, mis alustades! Korra nagu kukkus, aga püsivalt ei midagi. Täiesti uskumatu, sest ma panin dieedi algul oma kaloraaži 1900 peale, mis minu puhul peaks ikka paarisajaga defitsiidis olema. Arvestades, et kannan praegu pulsikella, kuid trennis pulsivööd peale ei pane, vaid kell jälgib niisama mu päevast aktiivsust ja sellest tulenevat kalorikulu, milleks on mul olnud hetkel 2300-2400, siis arvasin et kaal hakkab kohe kolinal kukkuma, aga tundub, et mu keha pole selle plaaniga nõus. Ma isegi ei usu, et mu kell kaloritega üle pakub, sest tõesti liigun palju ja keskmiselt teen päevas 18 000- 26 000 sammu tänu oma karvapallile ja niisama ühistranspordi vihkajana läbin paljud vahemaad jalgsi ja nii need sammud kogunevad. Lisaks on saanud meeldivaks harjumuseks iga trenni alguses teha 15-20min kas ellipsit või kallakul kõndimist ja trennid on ka intensiivsed, olen suutnud veel isegi raskuseid tõsta, seega ei oska kuidagi loogiliselt välja mõelda, miks mu keha defitsiidile ei reageeri. Kolmapäeval otsustasin teha “cheat” päeva ja seekord tõesti mitte hommikust õhtuni rämpsu süües, vaid lihtsalt suured korralikud portsud toitaineterikast toitu, et oma ainevahetus ja organism käima saada. Nautisin suurt portsu kana-riisi rooga, mugisin erinevaid puuvilju, küpsetasin omale valguvahvleid ja õhtul lubasin endale kinos natuke popcorni ja date-night lõpetuseks siis vapianos veel mõnusa kreemise avokaadopasta ja šokolaadikoogi. Võrreldes minu tavaliste patupäevadega, oli see ikka väga vaoshoitud ja kontrolli all, kuigi tean, et kaloraaz läks ikka mõnusalt üle. Huvitav on see, et kolmapäevane vabatoitumise päev ei teinudki nagu väga midagi, ainevahetusele mõjus natuke turgutavalt, kuid kaalunumber üllataval kombel täpselt sama, ei tulnud juurde midagi, ega läind maha midagi. Ei oska mingit seisukohta võtta ja otsustasin eile oma kaloraaži 1800 peale tõmmata juba. Ainult 99 päeva on ju jäänud! Ja selle ajaga on vaja 6kg maha saada, pole väga enam aega siin loota, et ehk hakkab ise maagiliselt langema. Hetkel on siis umbes 14 nädalat aega ja kui ma tahan 2 nädalat enne võistlusi juba ettenähtud kaalunumbrini jõuda(igaksjuhuks, et oleks eksimisruumi), siis on mul nüüd iga nädal vaja pool kilo kenasti alla saada. Üritan hetkel mitte üle mõelda ja vaatan kuidas 1800kcal peal keha järgmine nädal reageerib…

Igaljuhul täna sai külastatud ka PERH-i, kus sain lõpuks täpselt teada, mis olukord tegelikult on ja millest ma õigupoolest siis tehtud olen ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Tuleb välja, et polegi üleni suhrkust ja jahust ja maasikavahust. A mis seal ikka häbeneda, panen siia ka oma täpsed tulemused üles, siis kõigil põnev vaadata ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Kes piltidesse süveneda ei viitsinud või kvaliteedi tõttu midagi välja ei loe, siis hetkel on mu kaal 61kg, millest rasv 12,9kg ja puhas lihas 45,4kg ning üldine rasvaprotsent on 22,2%. Luud olevat mul ka terved ja tugevad ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Ega ma ise ei oskagi midagi väga arvata oma hetkeseisust, sest ei ole millegagi võrrelda. Tean kindlalt, et olen paremas seisus, kui eelmist dieeti alustades, kuid lootsin sisimas, et rasvaprotsent on veidi madalam. Eks kevadel saab jälle uuesti selle teha ja vaadata, kuidas keha muutunud on selle ajaga, kui palju olen suutnud oma lihast säilitada rasva põletades.

Kui kaaluseisak välja jätta, siis tunne on superhea, mul on jõudu ja energiat ning olen oma peegelpildiga üldjoontes väga rahul. Isegi mingeid kokreetseid isusid ei ole ja saan oma kaloritega suurepäraselt hakkama. Valetan, kaks asja mind siiski on ahvatlenud ja need on need saatana reklaamid tänavatel, üks on kebabi hotdog ja teine on mingi koorekohvi šokolaad??:” data-emoticon=”” src=”/uploads/emoticons/default_unsure.png” title=”??:” />

-Selle šokolaadi ma kavatsen kuidagi millalgi omale makrotesse igaljuhul mahutada! Täielik reklaamiohver olen ikka” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />

Õnneks on poelettidel praegu nii palju uut tervislikku ahvatlevat kraami, et muu ei jõuagi väga isutadagi. Saan oma magusaisud kõik ohjeldatud tänu erinevatele valgutoodetele ja magusatele kalorivabadele jookidele.

Ma ei saa üle ega ümber nendest kohukestest! Suussulavalt kreemised ja ainult 112 kalorit! Maitsevad nagu täiesti õiged karumsi kohukesed Minu puhul dieedi ajal suht elupäästjad, sest ükskõik, mis mu kaloraaž ka poleks, üks kohuke peab mu makrotesse alati ära mahtuma.

Kevadplaanidele mõeldes, siis bikiinid on juba välja valitud! Seekord teen koostööd Victorybikiniga ja nad on mu positiivsete emotsioonidega täiesti üle valanud. Sain nendega eelmine nädal kokku ja kohtumine läks suurepäraselt. Nii tore õhkkond ja jessus, kui professionaalne suhtumine, bikiinid, kangad ja soovitused. Superlahe! Valisime välja lõike, konnektorid, kivikesed ja ka värvi!! Kõik see prepp on juba selleks kõike seda väärt, et lihtsalt nendes imelistes bikiinides lõpuks särada saaks. Järgmine nädal saame uuesti kokku ning vaatame täpsemalt kõik mõõdud ja lõiked üle ” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> 

Samal ajal tuleb nüüd aga kõvasti trenni teha ja toitumisega vaeva näha, et nende bikiinide jaoks vääriline vorm kevadeks luua. Annan endast parima ja loodame, et kaal hakkab ka kunagi lõpuks langema. Öeldakse, et stressi ei tohi minna, sest siis ei hakkagi kaal langema, aga kui ta järgmine nädal ka samaks jääb, siis olen ma küll täiesti nõutu…

Uue ülevaate oma kaaluseisakuga maadlemisest annan juba järgmine nädal ja loodetavasti veidi positiivsemates toonides.

Seniks aga olge vahvad ja hoidke silm peal ka minu instagramil