Annaliisa fitnessi teekond
- This topic has 60 replies, 16 voices, and was last updated 8 years, 9 months tagasi by
.
-
Postitused
-
Hei-hei kõik see fitnessi pere! Alustasin blogipidamist suve algul, kui silme ette oli jõudnud kindel eesmärk astuda tulevasel sügisel esmakordselt juuniorite bodyfitnessis lavale. Kuna kõik ees ootav oli minu jaoks nii meeletult põnev ja avastamata maa, siis mõtlesin, et oleks tore seda läbides ka teistele aimu anda oma teekonnast. Täpsemalt siis hästi ausalt ja siiralt kõigest, millega tuleb arvestada ja milleks valmis olla. Mõeldud – tehtud, kuna juuli algul algas võistluseelne dieet, siis alates juuni lõpust hakkasin oma põnevamaid seike ja emotsioone, mis võistlusettevalmistusega kaasnevad, kirja panema ja teistega jagama. Olen saanud üllatavalt palju meeldivat tagasisidet ja kiidusõnu, rääkimata toest ja tutvustest, mis läbi blogi on kogunenud ning tänu millele olen saanud juurde meeletult palju motivatsiooni ja jaksu edasi pingutamiseks.
Nüüd, kui esimene lavakogemus on käes ja põnev lõpusirge ees ootamas, sain Elerilt pakkumise oma blogi laiema lugejaskonnani viia ehk tuua oma mõtted/jutud siia üle. Mis mul selle vastu siis sai olla
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />? Alati on tore, kui kuuled, et teisi huvitab millega sa tegeled ja sinust tahetakse rohkem teada.
Minu eelmiste postituste, teekonna alguse kohta ja esimestest võistlusmuljetest saab lugeda siit:
http://annaliisall.blogspot.com.ee
Edasipidi hakkan siis oma mõtteid ja emotsioonie siia kriblama.
Kes aga ei viitsi blogis piisavalt alla kerida, sest olgem ausad, juttu on seal palju ja mõistan, kui teil pole aega tervet mu romaani läbi lugeda, siis annan endast kiire lühiülevaate ka.
Olen Annaliisa, 20-aastane Tallinna neiu, kes võttis oma südameasjaks proovida ära bodyfitnessi. Justnimelt proovida, sest tahtsin lihtsalt saada aimu kuidas see kõik välja näeb, kas mul on piisavalt potentsiaali ja kas minus leidub üldse see tahtejõud midagi nii suurt ja rasket ette võtta ja ka lõpuni viia. Praeguseks olen olnud juba peaaegu 14 nädalat dieedil ja tunded on väga vastakad. Kaks nädalat tagasi olin ma 100% kindel, et see kõik jääb ühekordseks proovimiseks ja lavale ma järgmistel hooaegadel enam ei astu. Küll aga, alates hetkest, kui eelmisel laupäeval esimest korda lavale astusin, on peas ringi tiirutanud igasugused uitmõtted ja plaanid, kuidas ikka mõtled, et pagan see on seda väärt ja teeks kasvõi kohe uuesti. Eks see lõplik otsus tuleb siis, kui eelolevad kaks võistlust on läbitud ja ametlikult hooaeg läbi. Siis alles näeb, mis tunded ja mõtted mind valdavad ning mis otsuse ma teen, hetkel ei oska veel midagi ette mõelda. Praegu olen võtnud eesmärgiks keskenduda ainult eelolevatele võistlustele ning otsuste langetamised jätta hilisemaks.
Ainus, mida kindlalt tean, on see, et järgmised kaks kuud ma tahan õgida… Esimese asjana peale eestikaid arvatavasti uninstallin enda telefonist myfitnesspali äpi, sest toitu ma siis enam kaaluma ei hakka. Tahan lasta kuni jõuludeni ennast täiesti vabaks. ehitada korralikult lihast, jõusaalis jälle raskuseid tõstma hakata ja lihtsalt nautida toitu. Ma kujutan ette, et kaks esimest nädalat ma veedangi täielikus toidukoomas, sest ma olen tegelikult ka hull toidu järele. Eks algul peale pikka dieeti saab seda endale ka lubada ning loodan, et selle ajaga saab see pikk isude nimekiri rahuldatud ja siis saab lihtsalt normaalselt sööma hakata nagu sportlased ikka
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Menüü jääb kindlasti ikka väga valgurikkaks, aga piirama ma midagi ei hakka. Eksnäis mis mu treener Ott Kiivikas sellest laadimisest arvab, aga mõte on ju hea 
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />
Praegu tuleb aga mõtted toidult eemale saada, sest täpselt seitsmeteistkümne päeva pärast tuleb juba oma õiges võistlusvormis-kaalus, täielikult pühendununa jälle lavale astuda ning oma saavutatud lõpptulemus proovile panna. Hoian teid siis edaspidi siin kursis kõikide oma rõõmude ja muredega, raskustega, kaalugraafikuga, toitumisega ja kõiksuguste muude tegemistega.
Minu tegemistel saab silma peal hoida ka instagrami kaudu:
https://www.instagram.com/annaliisall/
Aitäh sulle Eleri, et kutsusid mu siia ka teistega oma teekonda jagama ja loodan, et teil on põnev lugeda
Tore, et siia kolisid, sest sihtrühm, kellele su tegemised koorda lähevad, käivad just siin lehel ja oled nö sündmuste epitsentris!
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Järgmine nädal kohtume ja vaatame vormi üle ja siis teeme edasised otsused, mida ja kuidas teha enne EMV.” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Potensiaali sinus on, ülejäänud teeb ära aeg ja pühendumine!Olen hakanud viimasel ajal mõtlema sellele, kuidas minu ettevalmistus mõjub minu lähedastele inimestele. Muidugi kõik elavad minu teekonnale kaasa ja saavad aru, kui suur asi see on, kui palju aega, energiat ja tahtejõudu selleks kulub ning kui väsitav ja kurnav see mulle olla võib. Samas ei tea keegi päris täpselt, mida mina konkreetselt tunnen ja kui raskelt või kergelt see mulle mõjub, aga ega kõik ei peagi sellest aru saama. Ma hindan ülimalt kõrgelt kõiki, kes mõistavad minu erilist toitumist ja treeningplaani, arvestavad minuga ja ei topi mulle erinevaid maiustusi nina alla, sest ilma teie mõistvuseta ja toeta ma ei suudaks seda. Teiselt poolt ei kujutanud ma jälle ettegi, kui raske võib olla osadele inimestele selgeks teha, et miks ma seda teen, miks ma seda nii tõsiselt võtan, miks ma ei tule teiega välja sööma ja miks ma ei saa paari trenni n-ö üllama eesmärgi nimel vahele jätta. Ma ei jaksa seletada inimestele, et dieedi ajal ma pean täpselt teadma, mis ma sisse söön, täpseid makrosid jälgima, hoolega trenni tegema jne. Vahel muutun lausa kurjaks, kui välja kutsudes öeldakse: “Küll sa leiad omale sellest menüüst ka midagi, võid ju salati võtta vms” ja kui ma ütlen, et ei, ma tõesti ei saa, siis küsitakse, et mis “special” toite mina siis söön, et see ei kõlba. See kõik väsitab, kõigile seletamine ja selgitamine, miks ma seda üldse teen jne.
Fitnessiteekond on üks ütlemata isekas rada, kokkuvõttes ei ole kannatajaks mina, vaid inimesed mu ümber. Tahes tahtmata keerleb minu elu hetkel trenni ja toitumise ümber ning enda ümber suudan ma hetkel hoida vaid neid inimesi, kes sellest aru saavad ja mulle toeks on. Kõik erinevad sünnipäevad ja pereüritused on praegu mulle kohutavalt rasked. Ühised rootsilauad ja väljaskäimised… Igale poole päris ei lähe oma plastmasskarbikesega ning kohapeal tunned ennast halvasti, vaadates teisi head-paremat nautimas, endal masendus hinge tekkimas, et tahaks ju kaa ning kokkuvõttes jätad veel ülbe mulje, et pirtsutad ja miski sulle ei sobi. Tihti tekkisid mul sellistel üritustel täielikud paanikahood, et miks ma seda teen ja ma ei suuda enam. Jätaks kõik sinnapaika ja elaks inimese moodi edasi. Ma ei oska kirjeldada neid tundeid, mis nendel hetkedel mu keha on läbinud. Kurbus, ärevus, viha ja raev kõik korraga. Olen seda elanud välja oma lähedaste peal, kes pole absoluutselt mitte midagi valesti teinud ja on mulle ainult toeks olnud. Ega ma seda meelega ei tee, kuid mingil hetkel keevad kõik tunded lihtsalt üle ja sa ei oma enda üle enam mingit kontrolli. Õnneks suudan ma paari järgneva minuti jooksul aru saada, et ma olen kohutavalt nõmedalt käitunud ja alati vabandust palunud, kuid ma võin ette kujutada, kui raskelt ja väsitavalt minu ettevõetud teekond mu lähedastele mõjub.
Kõige suuremaks toeks on olnud mulle mu teine pool, Daniel, kes on algusest peale mind ainult toetanud ja aitanud, samal ajal minu tujutsemisi ja paanikahooge talunud. Pean häbiga tunnistama, et olen tema elu vahepeal ikka parajaks põrguks teinud. Vastupidiselt minule, kes peab ranget dieeti ja sööb päevas 1600kcal, on tema hetkel massi-perioodil, mis tähendab, et ta sööb umbes-täpselt kaks korda rohkem kui mina. Kujutage siis ette, kui mina päeva lõpus oma allesjäänud 350kcal-iga üritan omale õhtusööki kokku arvutada ning samal ajal pean vaatama kuidas pliidil valmib hõrk juustune kanapasta ning võileivagrillis valmivad mahlased grillvõikud… Ning mina pean leppima kas munavalgeomleti ja paari salatilehega või paari riba kanaga, siis jep, see on raske ja mitte ainult mulle. Vähe sellest, et minul tekib täielik “breakdown” ja mõtlen, kuidas tahaks ka inimese moodi süüa, siis eriti suured süümekad tekitan ma siiski Danielile, kellele tundub, et tema selle põhjustas ja, et ta teeb minu elu raskemaks. Kokkuvõttes oleme mõlemad tujust ära, aga kuna Daniel on lihtsalt maailma parim inimene, kes mõistab mind ja minu läbielamisi, siis lõpuks oleme me alati nendest olukordadest edukalt välja tulnud. Õnneks ei ole tihe trennigraafik meile kunagi lisapinget tekitanud, sest jõusaal on meid ühine huvi ning trennid teeme alati koos. Tegelikult oligi ju Daniel see, kes kaks aastat tagasi mulle selle jõusaalipisiku nakatas, niiet kõik on temast alguse saanud ja ilma temata ma sellele fitnessi teekonnale ma poleks eksind
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />Õnneks nüüd, kui esimene võistlus on juba seljataga ning kaks võistlust lähinädalatel juba ees ootamas, siis motivatsioon on laes ja tuju on hea. Hetkel saan üllatavalt hästi oma toitumise ja trennidega hakkama. Vahetult enne Tallinna meistrikaid olin trennidega kohutavalt hädas, jõudu absoluutselt ei olnud ja lihtsalt ei jaksanud jõusaalis midagi teha. Vaimselt on jube raske võtta see kergem raskus ja mõelda, et küll ma peale dieeti jälle nendeni tagasi jõuan. Kuid asi ei olnud ainult raskustes, absoluutselt ei jaksanud, ainult kardio jaoks oli jaksu, kõik mis nõudis jõudu ja tugevust, siis seda minus ei leidunud. Trennid venisid pikale ja tundus nagu polekski midagi nendest pikkadest madala pulsiga trennidest kasu, kuid ma lihtsalt ei suutnud enam kiiresti järjest teha. Peale võistlusi sain vist aga korraliku motivatsioonilaksu ja nüüd on ka trennis palju lihtsam. Poogen see raskus, lihas tuleb tegevuses hoida ja veel viimased lihvid anda.
Isegi küki jaoks suutsin kuskilt energiat koguda, kuid raskused pole enam need, mis kunagi olid
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_sad.png” srcset=”/uploads/emoticons/sad@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />Toitumisest rääkides, on minu kaloraaž hetkel 1600kcal, millest ideaalis 40% süskarid, 30% rasvad ja 30% valgud. Kõhe eelaimdus ütleb, et varsti pean ka seda langetama, et ikka ilusti õigeks ajaks lavavormi saada, kuid hetkel olen ilusti graafikus ja võistluskaaluni on vaid 900g minna!
Uskumatu, et Riga Pearl võistlusteni on vaid 13 päeva, eestikateni kõigest 19 päeva ja siis ongi see kõik läbi
Eks siis vaatame, mis edasi saab” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />Seniks aga lihvin siin poseerimist ja rügan veel kõvasti trenni, et vahetult enne võistlusi vähe kergemini saaks teha.
Hoidke silma peal ka mu instagramil
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />Juba selle nädala lõpus ootab mind ees üks meeletult pikk ja põnev päev. Nimelt on aeg kokku pakkida kõik oma varustus ja asuda teele Riia suunas. Kuna otsustasime, et eelmisel õhtul kohale minek vajalik ei ole, siis tuleb õigeks ajaks registreerima jõudmiseks Tallinnast juba kell kuus hommikul teele asuda. Täna tuli välja ka võistluste ajakava ning kui registreerimine on ajavahemikus 10.30-11.30, siis minu kord lavale minna on alles kell viis ja autasustamine on üldse kell 7 õhtul. Arvestades seda, et mu meikar kahjuks minuga Riiga kaasa sõita ei saa ja teeb mulle meigi enne väljasõitu, siis äratus tuleb sellel päeval umbes 3-4 paiku ja tänu sellele olen enne lavale astumist juba üle 12h üleval olnud. Võistluspäeva toitumise planeerimine saab tänu sellele üpriski raske minu jaoks olema. Tõenäoliselt tuleb enne kodust lahkumist varahommikul üks korralik pudruports sisse süüa ja siis ülejäänud päeva kuni lavani kergete vahesnäkkidega hakkama saada.
Naiste bodyfitnessis on seal kokku 14 võistlejat ja kahjuks eraldi vanuse ega pikkuse kategooriaid seal ei eristata. Ise lootsin, et juuniorid on veel eraldi, aga mis seal ikka. Igaljuhul olen ma selleks rohkem kui valmis, olen andnud endast ettevalmistusel absoluutselt 100% ja veel paar protsenti peale ja üritan laval seda ka publikule näidata.
Rääkides mu ettevalmistustest, siis kaal pani mul tänase hommiku seisuga juba eesmärgist allapoole ning saan nüüd rahuliku südamega võistluste lähenedes kaalu hoida ja isegi natuke rohkem süüa. Sellega on nüüd igaljuhul süda rahul ja mingit kaaluteemalist lisastressi ma tundma ei pea
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_happy.png” srcset=”/uploads/emoticons/happy@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />
Kõik läheb nagu plaanipäraselt. Kaaluga on korras, vorm on valmis ja mis kõige tähtsam, ma olen ka vaimselt selleks valmis. Ma juba nii ootan, et saaks tagasi lavale, mis on imelik, sest tavaelus ma väldin liigset tähelepanu ja vihkan avalikku esinemist, aga see tunne, mis ma sealt lavalt sain… See on tegelikult ka kirjeldamatu ja ainult need, kes seda on kogenud, teavad millest ma räägin. Lisaks eneserahulolule, sain ka Otilt nii positiivset tagasisidet eelmisel nädalal ülevaatusel, et motivatsioon tõusis mitte ainult lakke, vaid täiesti taevasse. Tundsin, kuidas ma tõesti teen õiget asja ja, et reaalselt mu suur töö ja vaev tasub lõpuks ära.
Kogu see positiivsus ja pealehakkamine sai aga korraliku paugu järgmisel päeval trenni tehes. Muidugi on ka minul väga palju kahtlusi-kõhklusi, et kas mu vorm ikka piisav ja ikka hakkad ennast teistega võrdlema ja nii, aga hetkel olin kõik selle kõrvale suutnud jätta ja keskendunud täielikult lihtsalt sellele mida mina teen ja mida mina suudan saavutada, kuniks…
See tuli nii ootamatult, ma ei kujuta ette, mis selle väljaütlemise eesmärgiks oli, aga heatahtlik nõu see nüüd küll ei olnud. Olin oma trenni lõpetamas ning mõtlesin teha peegli ees kettaga veel natuke külge, mille peale äratasin tähelepanu sparta treeneris, kes võttis kohe sammu minu poole. Ta teab väga hästi, kelle käe all treenin ja mis eesmärgil jne ning ütles siis mulle, et küljelihaseid pole mul mõtet teha, et ma pean taljest just peenikesem näima ning küljelihastega ma rikun keskkoha ära ja näin justkui laiem. See selleks, selles on tõesti tõetera sees, kuigi ise ma selle peale tulnud ei ole. Mul ei ole midagi selle vastu, kui sparta treenerid käivad ja annavad nõu ning parandavad harjutustel mu tehnikat, kuid sellele järgnenud väljaütlemine raputas mu päris korralikult läbi. Nõustusin, et küljelihaseid pole mul mõtet teha ning hakkasin ketast ära viima, samal ajal uuriti mult, et miks ma just bodyfitnessi valisin. Vastasin siis, et kevadel tuli mõte sügisel lavale astuda ning Otiga koos sai otsustatud, et bodyfitness sobib mulle igat pidi paremini. Olemas oli selg ja peenike keskkoht ning ka poosid tundusid mugavamad. Sellepeale heideti mulle korra veel varbast pealaeni pilk ning öeldi targalt: “Bodyfitnessis on ikka kõvasti rohkem lihast vaja, kui bikiini fitnessis ning sinul seda hetkel küll ei ole.” Ma ei osanudki kohe midagi vastu öelda, pöörasin pilgu eemale ja läksin rahulikult kõhuharjutusi tegema. Mida minut edasi, seda rohkem hakkas see väljaütlemine närima. “Kas ma tõesti olen vale ala valinud?” “Kas kõik see, mille nimel olen pingutanud ja rasket vaeva näinud on asjata?” “Kas mul on üldse mõtet lavale minna?” Ütleme nii, et ma vaikselt hullusin oma mõtetes, ma üritasin pisaraid tagasi hoida ja kõiki neid emotsioone alla suruda, kuid tänan väga inimene, sinu pärast lahkusin ma trennist pisarate saatel. Ma ei tea mis oli ta eesmärgiks, kas tõesti süstida lihtsalt minusse ebakindlust või lihtsalt oligi vaja ausat arvamust avaldada ja öelda, et ma pole piisavalt hea? Ma tõesti ei tea, mis iganes selle väljaütlemise eesmärgiks oli, siis igaljuhul see mõjus, läks läbi. Loodan, et sa oled nüüd õnnelik kallis inimene.
Õnneks suutsid mu treener ja lähedased mind siiski maha rahustada ja süstisid minusse taas enesekindlust. Ma teen seda eelkõige enda jaoks, mulle piisab sellest, kui mu lähedased on mu üle uhked ja õnnelikud, mu treener on minuga rahul ja mis peamine, ma ise tunnen ennast hästi. Mul ei pruugi olla bodyfitnessi jaoks ideaalset lihasmassi, kuid andke andeks, ma olen alles noor ja need on mu esimesed võistlused. Üritan ennast mitte häirida lasta ja ajan oma jada edasi. Õnneks on minu ümber palju hoolivaid ja toetavaid inimesi, kes kõik selle võimalikuks teevad ja mulle täiel hingel kaasa elavad.
Väga sisukas ja huvitav blogi!
Ära võta kommentaari südamesse, sa ju tõesti alles alustasid selle alaga ning suur töö on ära tehtud. Hoian sulle pöialt!
Kui ma sel kevadel esimest korda valmistasin end bikinifitnessis võistlemiseks, siis minu saalis mulle ka öeldi, et lihaseid ei ole ja näidata mule pole midagi, et pean ennast lihtsalt ära kuivatama:) saan sinust hästi aru, et dieedi ajal võtad kõike südame lähedaselt. Ise olin nutnud)) kuid inimesi on erinevaid. Lihtsalt pead sellist negatiivset infot mitte ennast läbi laskma. Kui sa ise tunned end mugavalt selles kategoorias ja veel seda, et su treeneriks on Ott, kes halba küll ei soovi, siis kindlasti mine edasi. See on super kui inimene oskab adekvaatselt näha, et mis kategooriasse ta sobib:) Kuula ennast!
eks elus veel juhtub selliseid inimesi, kes mõtlevad, et peavad kindlasti sulle midagi ütlema, et see on nende kohustus;) Ja ära unusta, et see on sinu esimene season ja bodybuilding ei olegi paari kuu, ega ühe aasta teema:) see on pidev protsess, millele kulub aega) Edu sulle!12 tundi tagasi, Loorits ütles:Juba selle nädala lõpus ootab mind ees üks meeletult pikk ja põnev päev. Nimelt on aeg kokku pakkida kõik oma varustus ja asuda teele Riia suunas. Kuna otsustasime, et eelmisel õhtul kohale minek vajalik ei ole, siis tuleb õigeks ajaks registreerima jõudmiseks Tallinnast juba kell kuus hommikul teele asuda. Täna tuli välja ka võistluste ajakava ning kui registreerimine on ajavahemikus 10.30-11.30, siis minu kord lavale minna on alles kell viis ja autasustamine on üldse kell 7 õhtul. Arvestades seda, et mu meikar kahjuks minuga Riiga kaasa sõita ei saa ja teeb mulle meigi enne väljasõitu, siis äratus tuleb sellel päeval umbes 3-4 paiku ja tänu sellele olen enne lavale astumist juba üle 12h üleval olnud. Võistluspäeva toitumise planeerimine saab tänu sellele üpriski raske minu jaoks olema. Tõenäoliselt tuleb enne kodust lahkumist varahommikul üks korralik pudruports sisse süüa ja siis ülejäänud päeva kuni lavani kergete vahesnäkkidega hakkama saada.
Naiste bodyfitnessis on seal kokku 14 võistlejat ja kahjuks eraldi vanuse ega pikkuse kategooriaid seal ei eristata. Ise lootsin, et juuniorid on veel eraldi, aga mis seal ikka. Igaljuhul olen ma selleks rohkem kui valmis, olen andnud endast ettevalmistusel absoluutselt 100% ja veel paar protsenti peale ja üritan laval seda ka publikule näidata.
Rääkides mu ettevalmistustest, siis kaal pani mul tänase hommiku seisuga juba eesmärgist allapoole ning saan nüüd rahuliku südamega võistluste lähenedes kaalu hoida ja isegi natuke rohkem süüa. Sellega on nüüd igaljuhul süda rahul ja mingit kaaluteemalist lisastressi ma tundma ei pea
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_happy.png” srcset=”/uploads/emoticons/happy@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />
Kõik läheb nagu plaanipäraselt. Kaaluga on korras, vorm on valmis ja mis kõige tähtsam, ma olen ka vaimselt selleks valmis. Ma juba nii ootan, et saaks tagasi lavale, mis on imelik, sest tavaelus ma väldin liigset tähelepanu ja vihkan avalikku esinemist, aga see tunne, mis ma sealt lavalt sain… See on tegelikult ka kirjeldamatu ja ainult need, kes seda on kogenud, teavad millest ma räägin. Lisaks eneserahulolule, sain ka Otilt nii positiivset tagasisidet eelmisel nädalal ülevaatusel, et motivatsioon tõusis mitte ainult lakke, vaid täiesti taevasse. Tundsin, kuidas ma tõesti teen õiget asja ja, et reaalselt mu suur töö ja vaev tasub lõpuks ära.
Kogu see positiivsus ja pealehakkamine sai aga korraliku paugu järgmisel päeval trenni tehes. Muidugi on ka minul väga palju kahtlusi-kõhklusi, et kas mu vorm ikka piisav ja ikka hakkad ennast teistega võrdlema ja nii, aga hetkel olin kõik selle kõrvale suutnud jätta ja keskendunud täielikult lihtsalt sellele mida mina teen ja mida mina suudan saavutada, kuniks…
See tuli nii ootamatult, ma ei kujuta ette, mis selle väljaütlemise eesmärgiks oli, aga heatahtlik nõu see nüüd küll ei olnud. Olin oma trenni lõpetamas ning mõtlesin teha peegli ees kettaga veel natuke külge, mille peale äratasin tähelepanu sparta treeneris, kes võttis kohe sammu minu poole. Ta teab väga hästi, kelle käe all treenin ja mis eesmärgil jne ning ütles siis mulle, et küljelihaseid pole mul mõtet teha, et ma pean taljest just peenikesem näima ning küljelihastega ma rikun keskkoha ära ja näin justkui laiem. See selleks, selles on tõesti tõetera sees, kuigi ise ma selle peale tulnud ei ole. Mul ei ole midagi selle vastu, kui sparta treenerid käivad ja annavad nõu ning parandavad harjutustel mu tehnikat, kuid sellele järgnenud väljaütlemine raputas mu päris korralikult läbi. Nõustusin, et küljelihaseid pole mul mõtet teha ning hakkasin ketast ära viima, samal ajal uuriti mult, et miks ma just bodyfitnessi valisin. Vastasin siis, et kevadel tuli mõte sügisel lavale astuda ning Otiga koos sai otsustatud, et bodyfitness sobib mulle igat pidi paremini. Olemas oli selg ja peenike keskkoht ning ka poosid tundusid mugavamad. Sellepeale heideti mulle korra veel varbast pealaeni pilk ning öeldi targalt: “Bodyfitnessis on ikka kõvasti rohkem lihast vaja, kui bikiini fitnessis ning sinul seda hetkel küll ei ole.” Ma ei osanudki kohe midagi vastu öelda, pöörasin pilgu eemale ja läksin rahulikult kõhuharjutusi tegema. Mida minut edasi, seda rohkem hakkas see väljaütlemine närima. “Kas ma tõesti olen vale ala valinud?” “Kas kõik see, mille nimel olen pingutanud ja rasket vaeva näinud on asjata?” “Kas mul on üldse mõtet lavale minna?” Ütleme nii, et ma vaikselt hullusin oma mõtetes, ma üritasin pisaraid tagasi hoida ja kõiki neid emotsioone alla suruda, kuid tänan väga inimene, sinu pärast lahkusin ma trennist pisarate saatel. Ma ei tea mis oli ta eesmärgiks, kas tõesti süstida lihtsalt minusse ebakindlust või lihtsalt oligi vaja ausat arvamust avaldada ja öelda, et ma pole piisavalt hea? Ma tõesti ei tea, mis iganes selle väljaütlemise eesmärgiks oli, siis igaljuhul see mõjus, läks läbi. Loodan, et sa oled nüüd õnnelik kallis inimene.
Õnneks suutsid mu treener ja lähedased mind siiski maha rahustada ja süstisid minusse taas enesekindlust. Ma teen seda eelkõige enda jaoks, mulle piisab sellest, kui mu lähedased on mu üle uhked ja õnnelikud, mu treener on minuga rahul ja mis peamine, ma ise tunnen ennast hästi. Mul ei pruugi olla bodyfitnessi jaoks ideaalset lihasmassi, kuid andke andeks, ma olen alles noor ja need on mu esimesed võistlused. Üritan ennast mitte häirida lasta ja ajan oma jada edasi. Õnneks on minu ümber palju hoolivaid ja toetavaid inimesi, kes kõik selle võimalikuks teevad ja mulle täiel hingel kaasa elavad.
Mõtle nüüd natuke
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Kaua sa oled jõusaalis käinud? Kui vana sa oled?
Sa alles alustasid oma esimest hooaega. Sellega tahan ma öelda, et sul on kõik alles ees.
Tööta edasi ja pea püsti!
Neid “eksperte” on alati ja igalpool, kelle arvamus on kõige õigem ja kes teavad “absoluutset tõde”.
Saan Sinust 100% aru, olles ise ka oma esimesel hooajal ootavad millegi pärast paljud inimesed sinust täiuslikust, võrdlevad võistlejatega kes on aastaid võistelnud jne. Andke äkki asu? Äkki võrdlete teiste võistlejate 1. hooaja piltidega? Milleks võrrelda võrreldamatut?
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />Tihtipeale (ei räägi konkreetsest treenerist) on need arvajad ise väga lodevad ja trennikauged inimesed ja murduksid võistleja distsiplineeritud päevakava all 2. nädlala… kui mitte varem.
Ühesõnaga, arvamusi jääb alati olema, ka 5. hooajal, tuleb vaid selekteerida välja, kelle arvamusel sa lased oma “naha alla” pugeda, kelle arvamus midagi väärt on. Vot sellest kriitikast õpi ja tee omad järeldused, ülejäänud… las hauguvad omaette
4 hours ago, Reinart said:Mõtle nüüd natuke
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Kaua sa oled jõusaalis käinud? Kui vana sa oled?
Sa alles alustasid oma esimest hooaega. Sellega tahan ma öelda, et sul on kõik alles ees.
Tööta edasi ja pea püsti!
Aitähh, annan endast parima
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_happy.png” srcset=”/uploads/emoticons/happy@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />4 hours ago, Helena Mang said:Neid “eksperte” on alati ja igalpool, kelle arvamus on kõige õigem ja kes teavad “absoluutset tõde”.
Saan Sinust 100% aru, olles ise ka oma esimesel hooajal ootavad millegi pärast paljud inimesed sinust täiuslikust, võrdlevad võistlejatega kes on aastaid võistelnud jne. Andke äkki asu? Äkki võrdlete teiste võistlejate 1. hooaja piltidega? Milleks võrrelda võrreldamatut?
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />Tihtipeale (ei räägi konkreetsest treenerist) on need arvajad ise väga lodevad ja trennikauged inimesed ja murduksid võistleja distsiplineeritud päevakava all 2. nädlala… kui mitte varem.
Ühesõnaga, arvamusi jääb alati olema, ka 5. hooajal, tuleb vaid selekteerida välja, kelle arvamusel sa lased oma “naha alla” pugeda, kelle arvamus midagi väärt on. Vot sellest kriitikast õpi ja tee omad järeldused, ülejäänud… las hauguvad omaette
Eks ta nii ole jep. Saan aru, et kõigil oma arvamus ja kriitika, lihtsalt nii pingelisel lõpusirgel pigem nagu ootaks ja loodaks, et su enda koduklubi toetab sind, mitte ei ürita rivist välja lüüa… Aga mis seal ikka, mina ajan oma asja ikka edasi
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />Pea püsti! Ära kuula arvamusi, sest igalühel on oma ning see muudab need väärtusetuteks! Nõuandeid on vähestel ning need on ka olulised
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />4 hours ago, 0ttt said:Pea püsti! Ära kuula arvamusi, sest igalühel on oma ning see muudab need väärtusetuteks! Nõuandeid on vähestel ning need on ka olulised
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />Aitähh
Sääred on valusad, silmad on väsinud ja unegraafik on sassis, aga jõudsin elusalt tagasi! Olin kuulnud erinevaid hirmujutte, kuidas lätlased ei oska võistlusi korraldada, kuidas ajakavast ei suudeta kinni pidada ja korraldus ning lavatagused ruumid annavad soovida. Sain selle kõik nüüd ise ära kogeda ja kinnitan, et keegi oma juttudega liialdanud ei ole ning kõik see tõesti nii oli. Ajakavast jäädi juba alustamisel pool tundi maha, lavatagused ruumid olid külmad ja pimedad, lavapeal jageleti midagi läti ja vene keele segu ning üks paras segadus oli kõik.
Hommikul kell neli kodus ärgates ei olnud mul veel aimugi, mis mind reaalselt ees ootab. Pool viis hommikul tuli mu armas meikar Kelly Madissoon, kes kahjuks ei saanud minuga koos Riiga trippida, minu juurde ja tegi mulle kohe hommikul vara lavameigi juba ära. Unise peaga jõin veel ühe hommikukohvi, keetsin endale ühe mõnus pudruportsu, kuhu lisaks munavalgele lisasin veel vaarikaid, mett ja tükeldatuna ühe grenade batooni
ja kell kuus hommikul oligi väljasõit.
Kohver oli mul igast head-paremat täis ning olin reaalselt igaks olukorraks valmis. Lisaks toidule, grimmile, bikiinidele, kingadele, võitlusjärgsetele maiustele ja muule vajalikule, olid mul igaksjuhuks kaasas veel superattack, niit, nõel, käärid ja pinsetid, sest jumal teab, mis juhtuda võib
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />Autosõidu ajal kahjuks magada ma ei suutnud ja juba kümnest olimegi Riias kohal. Läksime siis kohe sinna uurima, et kas saab juba registreeruda ja umbes kella poole kaheteistkümne paiku oligi registreeritud. Mõõdeti üle ka (tuleb välja, et ma Lätis ühe cm võrra pikem) ja anti võistlusnumber. Minu numbriks sai 72. Peale seda sõin oma plaanitud lõuna, milleks oli lihtsalt valge riis ketsupiga. Maitses väga hästi
Vaatasime kohe üle ka ajakava ning nägime, et juba oli seal mingeid muudatusi tehtud ning algse 17.00 asemel oli naiste bodyfitnessi lava ajaks pandud 17.20. Lavani oli meeletult aega, aga minus süttis juba paanika, sest mul ei olnud ju kedagi, kes mulle grimmi paneks ja kuna grimm minu jaoks suhteliselt hirmus asi (paanitsen, et kas saab ikka ühtlaselt ja õigel ajal jnejne) siis oli mul vaja kiiresti leida keegi, kes mu oma tiiva alla võtaks. Õnneks oli Esta Pilt nõus mind lahkesti aitama ning sellega olin juba poolevõrra rahulikum.
Jäime suhteliselt vara juba lava taha ning panime kohe esimese kihi grimmi peale. Seal oli meeletult külm ja grimmi kuivamiseks pidin pikalt seal paljalt seisma, lõpuks ma ei saandki aru kas lõdisen närvidest, külmast või mõlemast korraga. Õnneks sain varsti tõmmata pleedi endale ümber ja siis oli juba palju parem. Siis algas see meeletu passimine, kõik venis ja venis. Sophia tegi mulle vahepeal soengu ära ning varsti oligi vaja teine kiht grimmi peale panna. Peale teist kihti peab juba rohkem jälgima, et millelegi vastu ei läheks ega hõõruks. Grimm tahtis natuke laiguline jääda millegi pärast, tundus, et nahk oli vist liiga kuiv. Seekord just enne võistlusi ei julgenud kreemitada mitu päeva, sest arvasin, et kui nahk veel sellest kreemist niisutatud, siis just grimm ei hakka peale, aga haara näpust, juhtus just vastupidine. Kuivemad kohad imasid grimmi rohkem sisse ning jäid seetõttu tumedamad
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_sad.png” srcset=”/uploads/emoticons/sad@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Õnneks väga hullu polnud, seal ümberringi oli millegipärast paljudel grimmiga probleeme ning lavalt tulid väga paljud inimesed maha nii, et pool grimmi oli maha jooksnud…
Kõik ettevalmistused tehtud, saime veel mõnusalt lava taga oodata ja oodata ning siis veel natuke oodata. Ma olin nii närvis. Mul oli juba enne lavale minekut selline tüdimus sees. Nähes teisi võistlejaid tulid judinad selga. Hääled olid neil juba hirmutavad ja no see lihasmass…
Ossanuga. Tundsin ennast kohati nagu tibupojake seal. Noor ja õrnake.
Nosisin veel selle aja sees paar riisikooki, väikse batooni ja paar glükoositabletti. Lõpuks oli kell 17.20, ma olin selleks ajaks olnud üleval juba üle 13 tunni… ja ikka ei lastud meid lavale. Lõpuks vist peale kuut saime ka meie lavale. Laval ma tundsin ennast õnneks ülimalt hästi. Mis mind häiris oli see, et ükshaaval sisenedes loeti kõlarites ette tiitlid, mis võistlejad enne saavutanud olid. Milleks see vajalik on? Tekitas minus täieliku n-ö “outsaideri” tunde. See kõrvale jättes, siis mingil üllataval kombel mulle hullult meeldib laval olla ja ma reaalselt naudin seda. Kõik läks hästi, tunne oli hea, lavarõõm oli südames, aga tundsin kohe, et teised on minust pea-jagu üle ning kahjuks medaliõnn mulle ei naerata. Nii noore ja olematu kogemusega võistelda selliste suurte täiskasvanud tegijate vastu on küll muidugi positiivne, et kogun palju muljeid ja kogemusi jne, kuid olgem ausad veidi nukker tunne tekib ka. Ma ei oskagi öelda, mis tunde see võistlus praegu minusse jättis. Ma tean, et annan endast parima ja olen alles algaja, kuid kohati on nii lootusetu tunne. Mõlemad võistused, kus lavale olen astunud, olen olnud avatud kategoorias, kus kedagi ei huvita, et olen teistest hulganisti noorem ning mul polegi sellist massi veel. Samas tekitab minus meeletult vastakaid tundeid see, et kui ma vaatan neid bodyfitnessi n-ö tipus olevaid naisi, siis ma ei tahaks selliseks saada, ma ei ole kuidagi kade nende üle, nad ei tekita minus sellist emotisooni, et jahh ühel päeval olen mina ka selline, et see olekski nagu mu eesmärk. Absoluutselt mitte… ning siis tekibki küsimus, et mis eesmärgil ma seda siis teen? Kuhu ma jõuda tahan? Vaadates, et bikiini fitnessis hinnatakse üha enam lihaselisemat üldmuljet, siis vahepeal tekib tunne, et võib-olla peaks järgmine hooaeg bikiini fitnessi ka ära proovima ja siis otsustama kumba ma teha tahan, et kumb neist minu jaoks see õige asi on. Maailmatasemel bodyfitnessivorm mind tegelikkuses absoluutselt ei ahvatle, kuid aina enam näen, et bikiini fitnessi maailmatase on nii superilusaks ja lihaseliseks tervikuks välja kujunenud. Samas mõtlen, et kui peale eestikaid hakata korralikult mugima ja samal ajal jõhkralt trenni tegema ning enne kevadvõistlusi jälle kuivaks tõmmata ennast ning siis keskenduda just juuniorklassile. Otsida üles erinevad võistlused, kus just juuniorites ennast proovile panna. Oi appi ma ei tea miks ma neid mõtteid, kõhklusi ja sähvatusi, teiega jagan. Midagi kindlat tegelikult ju veel ei ole, ma lihtsalt mõtlen ennast veidike segaseks vahel
Eks see õige otsus tuleb peale eestikaid, koos Otiga kõike rahulikult läbi arutades. Ega algul oli ju üldse plaan ainult üks hooaeg ära proovida, aga nagu näete, ma siin valin bikiini ja body vahel, nii et mõte järgmise hooaja suunas juba liigub” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />Oeh, kuidagi väga palju erinevaid emotsioone tekitas see 23 tunni pikkune Läti võistluspäev. Mõte küll hullult töötab, aga kehale andsin täna täieliku puhkepäeva. Eilne päev oli ikka natuke “too much”. Peale autasustamist panime kohe minema, käisime veel poest ja hesburgerist läbi ja kohe kui kõik isu olid rahuldatud vajusin ma autos tuttu. Koju jõudes ei tulnud jälle üldse und ning nii ma passisin siin jälle kell neli öösel. Hommikul mõtlesin veel täna kerge kardio teha, aga peagi mõistsin, et kõige parem on hetkel välja puhata. Seda enam, et viie päeva pärast on juba uued ja need kõige-kõige tähtsamad võistlused Eesti Meistrivõistlused! Seal on ÕNNEKS olemas ka juuniorklass, kus on meid lausa kolm tükki
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Tahan juba nii väga lavale. Ootan teid kõiki kaasa elama!
Paar pildimeenutust ka veel Läti tripist:
Kuulsin hiljuti sellist lauset- kohtunikud näevad sind 5 minutit, oma kehas pead aga elama 24/7… treeni ennast selliseks, et armastad iseenda peegelpilti. Mida iganes siis uueks hooajaks valid.
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />
Vastasin rõdult ja olid üli tubli, mis puudutab tiitleid siis Sinu treeneri nimi telitas samapalju kohinat saalis kui mõne teise tiitel. Tulevikutäht
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_wink.png” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />
Taastudes vaikselt poole nädala pikkusest õgimisest ja suhkrukoomast, mõtlesin, et oleks õige aeg teha väike kokkuvõte möödunud nädalavahetusest. Võistluspäev algas rahuliku äratusega umbes pool seitse hommikul ning nagu juba tavaks saanud, siis ikka korraliku pudruportsu ja smuutiga. Kuidagi veider tunne oli sees, närvi nagu otseselt polnudki. Peale sööki käisime registreerimas, kohapeal läks meeldivalt kiiresti ja loogiliselt kõik ning juba kella kümne paiku istusin taksosse, et liikuda Kelly juurde meiki ja soengut tegema. Kellyl on nüüd imearmas pisike kodusalong ja tema kätetöös ei pea kunagi pettuma. Terve see hooaeg on Kelly olnud vastutav mu lavameigi eest ning ma pole mitte kordagi pidanud temas pettuma, otse vastupidi, iga kord suudab ta mind üllatada ja midagi veel paremini teha
Kell kaksteist olime Kelly juures juba lõpetanud ning otsustasime enne Salmesse minekut lõunasöögi ära teha. Selleks puhuks oli mul kaasas karbitäis keedetud riisi ketšupiga, mille rahuliku meelega sain ära nosida, sest lavani oli veel üle kolme tunni aega.
Salmesse jõudes otsisin üles Oti ning hakkasimegi kohe mu grimmimisega tegelema. Minu veatu grimmi eest vastutas seekord Rain Kuusnõmm, kes oli mulle lava taga väga suureks toeks. Grimmi sai peale kolm kihti ning vahetult enne lava veel õli. Kõik läks järsku jube kiiresti ja oligi see hetk, kui kuuled oma nime kõlarites ning pead otsima üles selle julguse, et sealt kardinate peidust välja astuda… Esimesed sammud lavale ja juba on kõik mu pea muremõtetest tühi, see on täiesti maagiline. Kõige hirmsam hetk on see ootamine ja esimesed sammud lavavalgusesse, aga seal juba olles on nii fantastiline tunne, ma tean, et olen andnud endast 100% ja nüüd lõpuks on aeg seda ka teistele näidata. Laval läks kõik ilusti ja kuidagi hullult kiiresti, alles sain lavale ja juba oli see möödas. Lavalt maha tulles ei pidanud kaua ärevuses ootama, sest juba umbes tunni aja pärast kutsuti meid autasustamisele ja ohhh seda rõõmu… Ma olen juuniorite bodyfitnessi Eesti meister!!!!!
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_tongue.png” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Olles eelneval kahel võistlusel mõlemal korral samale tüdrukule alla jäänud, siis nüüd valdas mind kergendustunne, et lõpuks! Ma olin nii õnnelik ja veel õnnelikumaks tegid mind inimesed mu ümber. Kõik jooksid mind kallistama ja õnnitlema ja isegi teised treenerid ja inimesed, kellega muidu väga suhelnud ei ole. See oli magus hetk. Magusam kui kõik need šokolaadid, jäätised ja maiused kokku, millest selle nimel pidi loobuma, see kõik oli seda kuhjaga väärt.
Vaatasime ilusti kõik teised kategooriad ja nende autasustamised ka lõpuni ning käisime nosimas võistlusjärgsel banketil. Kauaks me sinna ei jäänud, sest päev oli pikk ja pigem tahtsime koju liikuda. Kodus nosisime ka veel igast head-paremat ja otsustasime siiski linnapeale minna. Õhtu lõpetasime kolmekäigulise õhtusöögiga (pigem nagu öösöögiga) Tai Boh restoranis, kus meeldiva üllatusena pakuti veel kella 12 paiku meile toidumenüüd. Kõhud punnis ees, vedasime ennast koju ja kohe kui ma voodit puudutasin, uinusin ma silmapilkselt.
Aitähh teile, kes te olite mulle toeks lava taga, mu truu grimmimeeskond, armsad kaasvõistlejad, korraldajad ja kaasaelajad, ma tahan, et te teaks kui palju teie toetus, soojad sõnad ja abi mulle tähendab. Olen siiralt õnnelik, et mu ümber on nii palju positiivseid inimesi. Erilise tänu võlgnen ma Kelly Pantrile Panther Beauty salongist, kes hoolitses mu küünte eest, Sophia Stepanovale ja Kelly Madissoonile, kes olid mulle alati olemas ning hoolitsesid terve hooaja vältel mu imeilusa soengu ja meigi eest. Ma ei saaks olla õnnelikum oma treeneri valiku üle. Kevadel oli raske otsus, kellega ühendust võtta ja oi kui õige inimese ma valisin. Kuigi Otil on endal väga tihe võistlusgraafik, siis alati enne minu lähenevaid võistlusi leidis ta aja, et mind juhendada, rahustada ja õigele teele suunata. Suured-suured tänud sulle Ott!
Kõige-kõige maailma suurema tänu võlgnen ma aga oma perekonnale. Teie olete minu põhi, minu tugi ja ilma teieta ma seda teekonda ette võtta poleks suutnud.
Võistlusjärgsed päevad on möödunud väga söögiselt peaks mainima. Ma olen söönud tagasi vist topelt koguse suhkrut, mis ma muidu selle viimase kolme kuuga oleksin söönud. Ma tegelt ka ei tunne piire, ma tunnen, et mul on kergelt paha ja organism enam väga ei jaksa, aga ma mugin edasi, lihtsalt, sest ma saan! Ma tean, et see pole normaalne, aga ma ei saa midagi teha. Hetkel on tunne, et kõik need asjad, mis vahepeal saamata on jäänud, tuleb nüüd kindlasti lunastada ja täiel hingel nautida. Kuigi reaalsuses ma isegi ei naudi, vaid lihtsalt õgin. Lubasin endale nüüd pool nädalat seda lolli õgimist ja nüüd üritan tõmmata piiri peale. Luban endale endiselt n-ö keelatud maiuseid, aga siiski mõistuse piires. Otiga läbi arutades sain peale kindla piiri, et järgmised kaks nädalat söön, mis tahan, ei pea jälgima makrosid, kaloreid ja valgu koguseid, aga üks tingimus on, ma ei tohi üle kahe kilo selle kahe nädalaga juurde võtta. Kuna võistluskaaluks oli mul 54kg, siis hetkel on kaalul piiriks number 56, sest sealt tahaks hakata võimalikult puhtalt, kindla kava ja toitumisega, jälle massi juurde koguma.
MInu juttu sirvides olete vist kõik aru saanud, et minu algselt plaanitud ühekordne ettevõtmine ja alaga tutvumine ei jää kaugelti ühekordseks ja juba olen suunanud pilgu kevadesse. Täpsemalt minu kevadplaanidest, et mis kategoorias ja mis võistlustel osalen, saab selgust umbes kahe nädala pärast, kui Ott MM-ilt tagasi on. Siis istume rahulikult maha, paneme paika uued plaanid, eesmärgid, toitumise ja treeningkava. Seniks on mul aga kahenädalane taastumisaken, kergemad ja mitmekülgsemad trennid, vaba toitumine ja rohkem aega iseendale. Katsun siis vahepeal ennast mitte elevandiks süüa
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Otsustasingi, et homme on see hetk kaalule astuda, tunne on küll endal juba selline, et +3kg kindlalt juba juures
Oeh, eks hommikul siis näis, ma loodan, et päris nii hull olukord veel ei ole, aga peab ikka silma peal hoidma. Hoidke mulle siis pöidlaid hommikul
Väga tubli oled ja kindlasti jätka bodyfitnessiga! Mina olin juuniorina võisteldes suhteliselt kindel, et täiskasvanuna ma (bodyfitnessis) ei võistle. Mis puutub bodyfitnessi kehadesse, siis need on naistel erinevad – on palju naisi, kes minu pilgu läbi on ka offseasonil väga kenad. Näiteks Darola Kruusik oli ju väga edukas Euroopa meistrivõistlustel ja tema ei ole “ambaal”. Väga edukad venelased Yulia Ushakova ja Elina Gook samamoodi. Ehk siis tee trenni ja vaata mis suunas keha areneb. Sul on ju väga kena raam – kitsas keskkoht – see on nii biknis kui ka bodyfitnessis eelduseks, aga bodyfitnessi puhul mängib rohkem rolli. Bikini fitness on ikkagi mitmeid kordi subjektiivsem ala (vt nt kui paljudel bikini juunioridel on juba silikoonid pandud EMi ja MM videodest). Vabalt võid juunoriea lõppedes vahetada bodyfitnessis bikini vastu välja, üks ei välista teist.
Mis puutub bodyfitnessis juuniorina võistlemisse, siis olen tundnud seda sama, mida sinagi. Soovitan panna lihtsalt suund välisvõistlustele (Leedus ja Soomes tihti juunioritele kategooriad), suurem eesmärk võiks olla ju juunioride Euroopa Meistrivõistlused. Täiskasvanutega koos võistlemine tekitab kindlasti veidi frustratsiooni, aga seda mõnusam on tunne, kui võidad avatud klassis algul üht, siis kahte jne naist – olen seda ise kogenud. Küll tuleb neid juunioreid bodyfitnessi ka, kui seal mõned võistlejad juba ees on. Mina olin esimesel aastal juuniorina üksi, kolmandal hooajal oli meid juba 4.
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_smile.png” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” title=”” width=”20″ /> Seda, et sinna kategooriasse meeletult tüdrukuid hakkaks tulema ilmselt Eestis niipea ei juhtu – lihtsam on minna saleda neiuna bikinisse. Soomes aga näiteks on ka bodyfitnessis juunioride seas kõva konkurents.
Soovitan vaadata erinevate aastakäikude Euroopa meistrivõistluste ja MMi videosid, nii bikinit kui ka bodyfitnessi.. ja neid videosid vaadates mitte unustada, milline on enda raam ja milliseks see võiks areneda. Ei ole mõtet ennast võrrelda laia keskkoha ja “perenaise jalgadega” (Kirbu sõnavara) võistlejaga, kui sul endal on teistsugused eeldused. Igatahes edu treeningutel ja võistlustel, ükskõik millise ala siis valid. Võib-olla hoopis fitmodel – selleks oled juba kindlasti vormis.
” data-emoticon=”” height=”20″ src=”/uploads/emoticons/default_biggrin.png” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” title=”” width=”20″ />
- You must be logged in to reply to this topic.