Alfa või beeta – kelleks sina end klassifitseerid ?

Sattusin juhuslikult lugema netikommentaare majandusuudisele, mis kõneles Weroli erastamisest. Mehed – see, et kommenteerijateks olid mehed, tuli tekstist välja – olid vaevaks võtnud hiliste öötundideni internetis istuda, et teravalt ja kirega üksteist ning muu hulgas ka Urmas Sõõrumaad ja Rein Kilki materdada.

Lasta neid paista väiksemate, rumalamate, vastikumate ja igas mõttes ebasümpaatsematena. Veider tunne tekkis. Mis sunnib inimest raiskama oma hinnalisi vabu õhtu- ja öötunde debateerimaks teemadel, mis nende elu enamasti karvavõrdki ei puuduta? Halvustamaks inimesi, kellega vaevalt kunagi tegelikus elus kokku puutud? Kas soov muutuda kas või virtuaalselt, kas või kommenteerimise ajal beetast alfaks?

Kes on alfamees, see on meile kõigile meedia vahendusel hästi teada. Alfamees on edukas, otsustaja, jõuline, naiste poolt ihaldatu, sookaaslaste poolt aktsepteeritud ja austatud. Alfamehega soovivad saada järglasi paljud naised, sest enamasti suudab alfamees ka oma järglasi ülal pidada. Mõlemad, nii Kilk kui ka Sõõrumaa, mahuvad lahedalt kõigi alfamehe kriteeriumite alla.

Beetamees seevastu peab sageli pingutama, et õrnema soo tähelepanu pälvida. Ta on alluv, otsustusvõimetu, seetõttu sageli mitte just heal majandusjärjel ning enamasti teda lihtsalt ei märgata. Mis aga ei tähenda, et tal puuduks tähelepanuvajadus, vajadus olla hinnatud, austatud ning imetletud. Beetamehe näiteks sobib tõenäoliselt enamik tüüpilisi tigedaid, netis öid veetvaid nimetuid kommentaatoreid. Sest testosteroon, meessuguhormoon, mis käivitab meestes paljunemis- ja ellujäämisinstinkti, aga leidmata positiivset väljundit ka agressiivsuse ning hävituskire, on olemas nii alfade kui ka beetade organismis. Kui palju ja kellel just, see on iseküsimus.

Just testosteroon on mehi aegade algusest saadik mutnud piiridepurustajateks, meeletuteks edasipürgijateks, riskijateks, viinud neid uute avastuste, leiutiste ja uute olemisviisideni. Seega soosinud alfasid, kes oma bioloogilisele tõukejõule on suutnud leida ühiskonnas aktsepteeritud, majanduslikult kasulikud ning kõige selle kaudu neid ka atraktiivseks muutvad väljundid. Nagu äri. Või poliitika. Või sõubisnis. Mingis osas on alfa alati loov, tegutsegu ta siis tööstuse või IT-alal. Ta on suuteline looma struktuure ja süsteeme, panema püsti tehaseid, neid käigus hoidma, uusi turge vallutama, riskima ja võitlema. Ning just selle tõttu, mida ta on suutnud luua, hakatakse teda imetlema ning ihaldama. Ameerika filosoof Ken Wilber on öelnud, et kõigil omal käel edukaks saanud inimestel on keskmisest kõrgem seksuaalsus, mis võimaldabki neil olla läbilöögivõimelisem ka muudel aladel. Nii et võta kinni, kus on põhjus, kus tagajärg.

Beeta seevastu eriti riskida ei julge või kui, siis väga kontrollitult. Vahel aga haarab beetameestki vajadus tunda end “tegijana” ning siis tuleb appi internet, mis pakub võimalust pürgida beetast alfaks. Netis oma pere ja lähedaste peale omaenese kibestumist välja elades on aga võimalik tekitada kas või näilik tunne, et sind märgatakse. Sinust räägitakse. Mõned – nagu Inno Tähismaa – julgevad seda teha näo ja nimega, paljudel pole sedagi julgust. On vaid rahulolematus enesega, mis väljendub rahulolematuses kogu ümbritseva maailmaga. Eriti nendega, kes suudavad seda, mida ise ei suuda.

See, mida me ei teadvusta

“See, mida me ei teadvusta, ilmub meie ellu kui saatus,” on öelnud inimhinge uurija ja psühhiaater Carl Gustav Jung. Saatusega aga ei pruugi me rahul olla, eriti kui näeme, et kellegi vastu on seesama saatus suvatsenud olla armulikum. Paljud, kes väidavad end tegelikult ju – kas või anonüümselt ja netis – vale vastu ja õigluse eest võitlevat, ei märka, “et kõige jultunum solvaja, kõige kurjem vaenlane on minu enda sees”

(C. G. Jung). Jung nimetas seda varjatult meie sees elavat tegelast Varjuks. Ning Varju olemas-

olu võib tema sõnul täheldada ülikriitilistes ja liialdatud laitvates hinnangutes teistele, väiklastes tunnetes nagu üleolevus, kadedus ja moraalitsemine, passiivselt agressiivne käitumine ning liigne tundlikkus teistelt tuleva kriitilise tagasiside suhtes. Retseptiks, kuidas Varjust lahti saada, pakub Jung Varju teadvustamist: ma olen teadlik, et mu kriitilisus, hukkamõist ja viha teiste vastu peegeldavad mu oma nõrkusi.

Alfade ja beetade juurde tagasi tulles peaks vist paljusid – hetkel ilmselgelt minu peale tulivihaseid, kes on endas beeta-

omadused ära tundnud – mehi rõõmustama teadmine, et meie praegune ühiskond liigub pehmemate väärtuste poole ning paljud alfad tegelevad hoopistükkis seni beetadele loomuomasteks peetud aladega – ärimehed käivad palverännakutel ja kirjutavad raamatuid ning tigedate debattide asemel väitlevad salongides kunsti üle. Nii et pole mõtet põdeda. Selle asemel, et valada oma eluga rahulolematus valimatult lihtsalt netti nagu loputuskasti, leiab sellele ehk ka loovama ning ennastki rahuldavama rakenduse.

Eesti Päevaleht