Ainult jahutooted tekitavad täiskõhutunde

teemaalgataja, ma ei ole mingi spets ega proff ning oskan vaid enda aastatepikkusi kogemusi jagada, mis saadud suhteliselt suure koguse materjali läbitöötamise tulemusena aastate jooksul.

minu lugu oli lühidalt umbes selline: olin tavapärane suhkru- e süsivesikusõltlane. see väljendus selles, et kui kiiret süsivesikut ei saanud, siis oli “kumm tühi” ja tuju kippus ka nadiks ja tigedaks.

kogu toitumise temaatikaga hakkasin tegelema mitte ülekaalulisuse (seda olen ma ka, aga see mind ei häirinud), vaid terviseprobleemide tõttu. just erinevate terviseprobleemide tõttu loobusin mitu aastat tagasi teraviljast ja piimatoodetest ning paljud terviseprobleemid lahenesid imeväel. meeldiva kaasnähuna avastasin, et ka tühja kummi tunne, nõrkus ja tujukõikumine kadusid ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.

põhimõtteliselt tähendas see minu jaoks kokkuvõtlikult seda, et kui ma alustasin päeva süsivesikutega, siis töötaski keha süsivesikupõletuse rezhiimil ning niipea, kui veresuhkru tase langes, langes drastiliselt ka energiatase. kui ma aga alustasin päeva valgu- ja rasvapõhise toiduga ja suutsin päeva jooksul enda jaoks normaalset rezhiimi pidada (mis tähendas mitte ainult kiire süsivesiku jälgimist, vaid ka iga söögikorraga valgu söömist), selliseid ärakukkumisi ja suuri energiakõikumisi ette ei tulnud. ja see on tänaseni nii, kuigi ma olen seda juba mitu aastat harrastanud.

s.t. mul oli vaja asendada hommikune puder/võileib hoopis paari prae- või keedumunaga, mille juurde söön erinevaid puu- ja köögivilju (ntx 2-3 muna + paar tomatit, veidi salatit, kurki, kiivit, granaatõuna, sõstraid, sibulat jne). niipea, kui ma söön hommikul putru v võileiba, on päev sisuliselt metsas ja ma “näljendan” ja “kõigun” päev otsa.

tavaliselt söön 2 lõunat, mitte väga suured – ntx 1. mingi liha + köögivilja v puuvilja või 2. 200 g ricottat* v kitsejuustu* + puu- või köögivilja. vahel panen natuke moosi, aga siis peab vaatama, et liiale ei lähe, muidu on mõne aja pärast jälle “kumm tühi”. õhtul siis jälle kas mingit liha v kala v muna + tatar v kartul + köögivili. hilisõhtul tavaliselt paar tatraleiba + võid + kitsejuustu + kurk v tomat vmt.

s.t. võid katsetada, minul töötas selline variant (jah, kirjanduse põhjal, ise poleks ma selle peale tulnud). sul ei pruugi töötada, kuid sa ei saa teada, kui ei katseta. arvestada tuleb ka sellega, et üleminek ja keha ümberhäälestumine võtab ca 2 ndl aega, sel perioodil võivad suhkru ärajäämanähud kohati päris karmid olla.

/*nagu näha, olen ma piimatoodetest osa oma menüüsse tagasi toonud – kuid mulle on sobilikud ainult paar kindlat ricottasorti ning ka piiratud koguses kitsejuust sobib. niipea, kui ma söön aga juustu, kodujuustu, jogurtit – s.t. midagi, mis sisaldab kaseiini, on mu enesetunne kehv ja väsimus paar päeva garanteeritud. lisaks muud jamad, millel ma siin ei peatu. ka tekib mulle sama kaloraazhi juures kaseiinitooteid süües alati kõhupekki juurde (mis on arvestades kaseiinimolekuli toimet pankreasele tegelikult üliloogiline. ka ntx tõstab mul kodujuustu söömine veresuhkru järgmiseks hommikuks sinna, kus see olema ei peaks.

tegelikult ei sobi paljudele inimestele teravilja- ja piimatooted, kuid nad on kas nii noored või nende tervis on nii korras, et keha tuleb sellega toime. kui aga lisandub vanust või tervis muidu hapravõitu, on kogemus näidanud, et nende ärajätmine võib mõne inimese puhul isegi suisa imesid korda saata /

muidugi võib nüüd hakata rääkima, et oh-jah, ei ole vaja midagi ära jätta ja see kõik on müüt ja kalor on kalor jne ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. ei ole, lihtsalt inimesed on erinevad ja minu puhul töötas see ntx väga märgatavalt.

Inimesed on erinevad.

Aga loe, lihtsalt huvi pärast, toitumisteooriate juurde ka psühholoogiliste mõjurite kohta. Seoste loomise kohta. Aju töö kohta.

Ja üks hetk võib, ma kordan, võib -ei pruugi, sulle saada selgeks ka sinu praeguse teooria saamislugu.

Mitte, et ma ise midagi analoogset ei katsetaks – teen ka seda omal moel, aga kardan, et selles elus nii paikapaneva järelduseni ei jõua.

psühholoogilise külje kohta olen samuti lugenud ja ma ju kirjutasin, et mul oli sõltuvus (ei ole siiani sellest vaba, sest kui lasen asjadel omasoodu valesti minna, siis jõuan väga kiiresti sinna, kuhu ma ei taha).

samas on sõltuvus siiski biokeemiline ja ainult psühholoogiaga seda põhjendada ei saa. kui seda teada, siis saab neid enda sõltuvusi toiduvalikuga edukalt suunata ja kontrolli all hoida, vastasel korral läheb väga raskeks. suhkrusõltuvus on väga raske sõltuvus, meditsiinikirjanduses võrreldakse seda oopiumisõltuvusega ja oskamatu võõrutuse puhul võib ka krambid saada. see ON keeruline ja mitmetahuline teema, kuid õnneks saab seda siiski sedasama biokeemiat arvestades mõjutada.

muide, ka tahtejõud ei ole lihtsalt psühholoogiline, vaid neurokeemiline nähtus, mida saab seda teades ka tõepoolest kasvatada (vanasõna on siinkohal täiesti õige). valesti ennast sundides aga jõuab üsna ruttu krahhini ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>.

Kui teed juttu sõltuvusest, siis ehk, kohandades seda minu konteksti: ehk on tegemist, vahel, ka sõltuvusega luua liiga lihtsalt kättetulevaid seoseid.

Antud juhul: kaseiin = probleem, jne.

Pidasin silmas seda psühholoogilist poolt. Suhkrusõltuvust mina silmas ei pidanud.

Ma usun, et selles piimatoodete ja tervailja loos on natuke enamat, kui netist lugeda võib. See peab olema seotud midagi kõhu mikroflooraga. Mina näiteks ei saavuta kunagi seda õndsat tervet tunnet, kui olen teraviljast, suhkrust ja piimast loobunud. Esiteks jään ma tõsiselt haigeks. Kui siis normaalseks muutub olemine, tuleb deprekas. Ja nüüd kõige hullem, igasugune keelatud toit muutub mu jaoks täielikuks mürgiks. Pudel õlut lööb nina täiesti kinni, juust punnid näkku ja suhkur pulsi taevasse.

Võibolla tõesti on kellegi puhul võimalik elada ainult täiesti puhta toitumisega, minul ei ole, paar õlle kuus, pitsa paari nädala tagant, tort siin seal on inimlik.

Ma saaks aru, et kannatan need võõrutusnähud ära ja korras. Aga ei, uusa algus tuleb kohe jälle läbi elada, kui vähegi saasta sisse satub.

Nüüd ma enam ei arva, et piim oleks iseenesest halb, pigem kahtlustan, et halvaks teeb selle organismile vajalike bakterite puudumine maos, soolestikes.

Kui koguaeg kindla rütmiga kodujuustu süüa, harjub keha ära, kui harva söön, jookseb mälu koheselt kokku ja mürgituse tunded on peal.

Muidugi on lihtne mingit toitu süüdistada, aga kas peab? Eile just lõpetasin oma järjekordse paleo väljakutse, kaks nädalat pidasin vastu, siis tegin nats veini ja õlut ja nüüd istun haiguslehega kodus, tohutu nohu ja mürgituse tunne on see, energia null. Haige värk see toitumine.

Ma usun, et selles piimatoodete ja tervailja loos on natuke enamat, kui netist lugeda võib. See peab olema seotud midagi kõhu mikroflooraga. Mina näiteks ei saavuta kunagi seda õndsat tervet tunnet, kui olen teraviljast, suhkrust ja piimast loobunud. Esiteks jään ma tõsiselt haigeks. Kui siis normaalseks muutub olemine, tuleb deprekas. Ja nüüd kõige hullem, igasugune keelatud toit muutub mu jaoks täielikuks mürgiks. Pudel õlut lööb nina täiesti kinni, juust punnid näkku ja suhkur pulsi taevasse.

Võibolla tõesti on kellegi puhul võimalik elada ainult täiesti puhta toitumisega, minul ei ole, paar õlle kuus, pitsa paari nädala tagant, tort siin seal on inimlik.

Ma saaks aru, et kannatan need võõrutusnähud ära ja korras. Aga ei, uusa algus tuleb kohe jälle läbi elada, kui vähegi saasta sisse satub.

Nüüd ma enam ei arva, et piim oleks iseenesest halb, pigem kahtlustan, et halvaks teeb selle organismile vajalike bakterite puudumine maos, soolestikes.

Kui koguaeg kindla rütmiga kodujuustu süüa, harjub keha ära, kui harva söön, jookseb mälu koheselt kokku ja mürgituse tunded on peal.

Muidugi on lihtne mingit toitu süüdistada, aga kas peab? Eile just lõpetasin oma järjekordse paleo väljakutse, kaks nädalat pidasin vastu, siis tegin nats veini ja õlut ja nüüd istun haiguslehega kodus, tohutu nohu ja mürgituse tunne on see, energia null. Haige värk see toitumine.

Hea teooria. Hiljuti märganud, et kogenumad vanakesed propageerivad seda.

Minu soovitusele, hapukapsad menüüsse võtta, anti suhteliselt negatiivne hinnang mingi blondi poolt.

Ja võimalik, et rambo vendki ei hoidnud end tagasi ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Aga ajame selle siis liigse kodujuustu ja depressiooni kaela.

rambo

selle põhjal, mida sa kirjeldad, tundub, et need toidud võivadki sinu jaoks toksilised olla – keha ei tule nendega toime (mde, mitte ükski imetaja looduses ei joo iseseisvalt võõrliigi piima ja kui joob, saab tõsised terviseprobleemid). lihtsalt kui oled keha sest jamast korda saanud, siis tekibki uuestitarvitamisel äge reaktsioon ja keha annab märku, mida ta ei taha. kuna inimorganismi üks peamisi omadusi on kohaneda, siis kui sa pidevalt seda tarvitab, siis ongi sul 2 varianti – kas kohe otsad anda või kuidagiviisi kohaneda (ja terviseprobleemid ilmnevad oluliselt hiljem, siis, kui kehal enam ressurssi ei ole).

imelik on muidugi see, et sul neist loobumisel depressioon tekib….

samas teades, et ntx kandidoosi puhul kandida toitub justnimelt suhkrust, teraviljast jmt. kui sa nende söömise lõpetad, siis võõrutusnähud ja hilisem mürgistusetunne on suuremaltjaolt kandida hukkumisega kaasnevatest ja selle tagajärjel tekkivatest produktidest tekkiv toksikatsioon. ravi pidi olema üsna kompleksne ja pikaajaline, kui uurimusi ja inimeste kogemusi uskuda.

mde, suhkur tõstab mul ka nii pulssi kui ka vererõhku (mitte küll drastiliselt) ja juustu üks kõrvaltoimeid mul samasugune.

üks küsimus: kas õlle toime on suvel ja talvel ühesugune?

ahjaa, ääremärkus hr psühhiaatrile: toorest hapukapsast söön ma praktiliselt iga päev ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>. kusjuures ma ei saa jätta märkimata, et see blond selles teemas (ma tema juuksevärvi kahjuks küll ei tea) viitas küll konkreetsele põhjusele, miks tema isiklikult ei saa hapukapsast süüa.

Igasugu loomkatsed endal glükomeetrite ja nälgimistega on vähemalt minu puhul näidanud, et pigem tekitab tühja kummi tunnet tugevas miinuses olles korraks suhkrukoti lahti tegemine. Seni, kuni oled stabiilselt näljas, ei ole mingit erilist negatiivset tunnet peale mõningase arusaadava füüsilise nõrkuse. Kuid kohe, kui siis võtta midagi magusat, läheb pill lahti. Alguses õnnis tunne, kuid ca tunni pärast lendad nagu vastu asfalti.
Õigus võibki olla neil, kes alla võtmiseks seetõttu soovitavad pigem tarbida “aeglasi” süsivesikuid versus palju kordi päevas midagi näksida. Selle nälja- ja tühja kummi tunde võivad just tekitada need pidevad vahepalad, mis aga koosnevad tihti kiirelt imenduvatest süsivesikutest.
Teine väga oluline faktor, mis tundub tühja kummi tunnet võimendavat, on puhkuse puudumine. Väsinud ja magamata vaim aga hakkavad lohutust nõudma ja kõik protsessid ja tunded võimenduvad. “Ah, ma olen niigi väsinud ja nüüd sa ütled, et näri kapsast. Mine põrgusse, ma VAJAN seda küpsist PRAEGU”.
D’Artagnan soovitas ka Kolmes musketäris oma näljasel teenril hoopis magama minna.

Depressioon tekkis siis, kui väga low carb olin.

Ma saan aru, et igaüks on erinev, mis sobib ühele, ei sobi teisele, aga ma olen nii väsinud juba sellest oma tee otsimisest. Kord tundub, et üks toitaine süüdi, siis jälle teine, kord liiga vähe kaloreid süüdi, siis jälle vastupidi.

Ei ole nii kerge katsetada kah, mis ei sobi, mingid testid on olemas, aga need nii kallid ja ilma teadusliku taustata, enamus, kes sealt tagasi tulevad, saavad kirja ei teraviljale ja piimatoodetele, mis ei saa normaalne olla minuarust.

Küll tahaks olla nagu Arc, heas vormis ja süüa pizzat ja jäätist, aga viimati tundus see võimalik 10 a tagasi.

Ma juba tean, kuidas edasi läheb. Lülitan jälle menüüsse kohupiima, vahest pizzad ja koogid, natsa makarone, Siis langeb töövõime, meeleolu, tekivad nahaprobleemid ja kõhuvalud ja loen jälle paleo netilehti ja plaanin suurt muutust. Lõputu ring.