Aastaga vormi

Sõjavägi küll ei ole koht, mis toetab jõusaaliga seonduvat eriti. Põhiline on jooksmine ja kätekõverdused, mis tähendab, et pigem on suur kaal takistuseks. Ainukesed kes saavad endale suurt kaalu lubada seal on täissöönud lipnikud ja ennasttäis leitnandid. Nii et metsa jooksma;)

Seda küll kuid mind ei lasta üldse arstlikust läbigi kui ma ainult 65 kaalun ja pikendust ma enam saada ei taha niiet oleks ikkagi vaja võluda see 3-5 kilo lihast aastaga.

Ei lasta arstlikust läbi, kas see on halb? Ma arvasin et ajateenistusest ikka tahetakse vabastust saada? Ise ka kunagi tahtsin aga ei õnnestunud. Kui BMI on alla miinimumi, siis on lootust ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> (juhtus hiljuti sõbraga). Antud kaaluga peaks siis olema ~190cm pikkust.

Edit: Ei pannud tähele, et pikkus oli 185. BMI-ga ära siis tõenäoliselt ei saa “>

Pole küll kindel kuid minuteada ikkagi on nii, et antakse lihtsalt pikendust (üks kord juba antud) ning nii võib minna kuni 27aastaseks saamiseni.

Ja 190cm-ni vist aastaga ka ei viska kui just platvormkingi alla ei pane seega kõige kindlam variant on ikkagi kõva trenn “>

Ole täitsa mureta ja kaalu 65 kg edasi, küll siin Eestimaal neid jämedaid jätkub kellele see teenistus igati ära kulub. Naudi seda, et oled kerge, usu suur kaal ei ole mitte midagi meeldivat ja sõjaväeteenistus on jama. Loomulikult on nüüd Vendv mul hammastega kraes ja uriseb, et mis propakandat sa siin teed. Ei tee, ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Selline on minu isiklik arvamus. Kuid väga paljudele noortele meestele tuleks see kasuks küll, Spordimees ei peaks aga sinna oma nina toppima. Mõtetu aja raiskamine. Nii lühike kui ka see teenistuse aeg meil siin on.

Mul on häbi elada sellisel Eestimaal, kus rahva kaitsetahe on nii väike “> Mina lähen küll igatahes sõjaväkke ja täidan oma kohust isamaa ees.Meie esivanemad langesid meie vabaduse eest ja vabadus ei tule kellegile tasuta, küll tuleb meie kord ka selle eest maksta.Sellist juttu võid oma vanaemale rääkida, et vorm läheb käest, sul veab et sa nõukogude ajal ei pidanud sõjaväes olema.

Mul on häbi elada sellisel Eestimaal, kus rahva kaitsetahe on nii väike “> Mina lähen küll igatahes sõjaväkke ja täidan oma kohust isamaa ees.Meie esivanemad langesid meie vabaduse eest ja vabadus ei tule kellegile tasuta, küll tuleb meie kord ka selle eest maksta.Sellist juttu võid oma vanaemale rääkida, et vorm läheb käest, sul veab et sa nõukogude ajal ei pidanud sõjaväes olema.

Ilma minevikuta pole tulevikku, kuid mina pooldaks sõjaväe puhul vadathtlikust. Minu tutvusringkonnas on suhteliselt palju sportlasi ja inimesi, kes õppivad või tahavad segamatult õppida ülikkolis. Ütle mulle kulla mees kas ma vajan sõjaväes käimist, et tõsta oma füüsilist vormi kui õpin kehakultuuri ja teen regulaarselt sporti. Samas olen käinud paar aastat noorkotkastes ja ravan, et mingid teadmised on sealt kahe kõrva vahele jäänud küll. Vabandust kui olen nii egoistlik ja arogantne, kuid see on minu tugev arvamus, mis ei ole kujunenud ühe päevaga, vaid mitme aastaga. Eriti süvendab seda arvamust asjaolu, et sõbrad, kes sõjaväes käivad räägivad, et esimesd kuud on rasked(mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Uus keskkond ikkagi), kuid ülejäänud aeg on paras molutamine. On mulle seda siis nii väga vaja? Olgu siis sõjavägi midagi sellist, mis reaalselt omaks ka mingit väärtust. Pole vaja enda ellu kaheksat kuud, millest jääb mälestus, et algul oli raske, kuid hilisem oli puht aja raiskamine. Miks ei võiks ajateenistus kestagi ainult 2-3 kuud? Mina ei saa sellest aru.

Lisaks siia veel natuke oma vanavanaisa mälestusi, kes elas üle mõlemad maailmasõjad.

Tema käis Sinimägedes. Teate küll seda kohta te suured patrioodid. Olete seal üldse käinud või? Enamus, kes sinna läksid said surma. Nii veriseid lahinguid ei leia Eesti ajaloost just palju. Ja teate, mis tema selle kohta ütles. Ta ütles, et see kõik oli suur lollus. Mehed surid tema ümber. Hea on ju mäletada ammuste aegade tahet võidelda, isegi kui erilist lootust polnud. Nendele meestele, kes sealt pääsesid sai osaks midagi uskumatut. Ime oli siiski ju ellu jääda. Aga mis hinnaga? Tuhandete matetud meeste hinnaga. Õudus, mis oli saanud karmiks reaalsuseks.

Mina olen seal käinud. Olen korduvalt viibinud ka Paju lahinguplatsil. Nendes kohtades on tunda rõskust. Ettekujutust verest nõretavast maast ja laipadest, kelle nimegi ei oska leida. Nüüdseks on kadunud selat veri ja laibad, kuid õudus on jäänud.

Vabandage väga, kuid mina olen jah ARG. Mina ei tahaks mitte kunagi vedeleda kusagil lahingutandril maas ilma nimeta, ilma tulevikuta. Elu on minule liiga armas.

Ah et arguse tunnustamine on siis julgus, “>

Ajalugu oleks võinud siiski õppida – see julgust ei nõua.Sel juhul teaksid,et N.Liidu okupatsioon algas totaalsest blokaadist.1940.aastal ei pääsenud keegi kusagile põgenema.Sul on sellised võimalused:

1.nurgas väriseda,püksid täis lasta ja loota,et sind keegi ei puutu,loodetavasti sa oskad piisavalt vene keelt,et teada,kuidas venelased sinusse kui eestlasse suhtuvad,eriti kohalikud venelased.Oma lähedaste kaitsjat sinust loomulikult ei ole.

2.vt.punkt 1 + pakud oma teeneid okupantidele.Oled sa kindel,et neid vajatakse?

3.vastu hakata – no kui on valida,kas kärvata täislastud pükstega seina ääres või vähemalt püüda midagi ette võtta …

4.kohe jalga lasta,mõnda siukesse riiki,kus argpüks olemine ei ole auasi ja julguse tunnus ja end nende meeste-naiste selja taha peita …

Olgu. Hakkan vastu saan surma. Ei hakka saan surma. Lasen jalga, jään võibolla ellu. Kui hakkata vastu sõdima ja hukkuda siis parimal juhul saad kunagi mäestussamba kuhu on graveeritud ka sinu nimi. Kui sedagi. Samas kui põgeneda ja äkki jääda ellu… Ei saa ka unustada faktorit, et sa ei seisa ainult iseenda, vaid kogu oma pere eest. On ainult kaks valikut sellisel juhul. Peale sinu langemist on suur tõenaäosus ka nendel homset päeva mitte näha. Kas see ei ole siis üldse oluline?