15a paks neiu.

Pildi järgi otsustades sama inimene.

Ja mina mõtlen praegu, et kui see on see sama isik, siis kuidas on võimalik et teda narriti. Välimuse järgi küll seda ei ütleks. Arvan isegi, et selliste kasutajanimedega võib leida hulgi igalt poolt.

Väga huvitav on, kuidas MissMurderil läheb?

Tere! Olen siin uus. Mul on probleem kaaluga. Ma ei hakkand uut teemat tegema, sest kaalu teemasid on siin niigi palju, aga ma lihtsalt tahan oma murest rääkida. Nagu siis keegi kirjutas, et teema võiks jätkuda, siis loodan, et keegi pole vastu, et ma siia kirjutan.

Minu lugu siis- Kaalust hakkasin ma juurde võtma kui olin 13-14. Preagu olen 18 ja olen väga paks. Pikkust 170 ja kui viimati kaalusin ennast 2 kuud tagasi olin 85 kg, see on väga palju. Ülekaal segab mul normaalselt elada. Ma ei julge eriti mitte kuhugi minna nt. lihtsalt välja või poistega suhelda/kokku saada. 5 aastat pole ma rannas päevitamas käinud ja ujumas pole julgend käija. Koolis pole mind keegi narrind, aga sugulased ja lähedased inimesed on küll halvasti öelnud ja paljud võõrad on ka öelnud nt. vaata ta tagumik on nii suur nagu mu emal/vaata kui paks… No rohkem teeb mulle muret mu tervis kui see, et keegi mulle midagi ütleb. Viimasel ajal väsin ma väga ruttu ära. Eriti ei jõua midagi teha. Väga halb enesetunne. Viimased 3 aastat ma käin ainult pikkades mustades spordipükstes ja mingi pikk t-särk ja kampsun kapuutsiga, nii suvel kui ka talvel, sest muud riided mulle ei sobi, ei mäletagi kuna viimati teksapükse kandsin. Ma tahan edale normaalset elu. Ma ei julge mitte kuhugi minna, ei julge ujuma ja päevitama minna ja kui sõbranna kutsub peole mind, siis ma lihtsalt vabandan välja ja ütlen- kle mul on halb olla, või ütlen, et ei saa minna sest lähen maale jne, kuigi ise tegelt tahaks väga peole minna, aga ei julge, sest mitte ükski riie ei sobi mulle, ma näen ikka kole ja paks välja. Või nt. kui keegi kutsub mind ujuma, siis valetan ka ennast välja, neid juhtumeid on palju olnud. Ma oleks saand tasuta minna klubisse, sõbranna tuttav oleks välja teind mulle ja sõbrannale, aga ma vabandasin ennast välja ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> ja minu pärast sõbranna ka ei läinud. Ma vihkan ennast, vihkan seda, et olen niiiiiiiii paks. Ma ei taha olla paks, aga samas ma ei tee selle nimel mitte midagi et alla võtta. Jaa kunagi ma näljutasin ennast, olen proovind dieetidel olla jne, aga mitte miski ei aitand ja ma lõin käega. Ja nüüd siis olengi paks. Kunagi käisin ma kickboxingus vana sõbrannaga, mulle väga meeldis seal, treener oli alguses väga hea, aga pärast läks ülbeks ära. Mu sõbranna oli hästi peenike ja ta koguaeg ütles et su sõbranna on peenike ja sina nii paks/sa pead dieedile minema jne, kuigi ma polnud siis väga paks. Ja ma läksin trennist ära ja nüüd kahetsen. Ma ei julge enam üldse trenni minna. Ma kardan et treener hakkab mõnitama jne.

Tahaks alguses kodus trenni teha, et välja kohe jooksma ei taha minna, sest ei jõua eriti joosta. Ja toitumist pean ma ka muutma, sest see on ebatervislik.

Ma loodan, et väga pikk tekst ei saand. Ja suur tänu vastanutele. Ma olen seda foorumit juba ammu lugenud vahelduva eduga ja tundub, et paljud on siin hästi sõbralikud ja abivalmsad. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Just rääkisin nädalakene tagasi yhes pubis sihvaka ja väga kena tytarlapsega juttu, kellel sõbranna oli lyhike ja väääääääääga priske (ytlen kohe ära, et elan soomes). See kena tydruk ytles, et igakord kui nad väljas käivad ta sõbrants saab alati uute meestega tuttavaks jnejne…

Mis ma öelda tahan, et julgust välja minna ja sina ise olla ei ole kunagi taunitav kellegi poolt ja kui sa oma elustiili/toitumist muudad ja saadki kunagi kõvasti kaalus alla, siis midagi millekallal on endal enda välimusekohta nurisemist on, leiab ALATI…

Täiuslikkust pole olemas, sest see on kinni ‘suhtumises ja akspeteerimisest’, kui täiuslik sa endajaoks oled.

Lihtsalt ära nyyd enam põe, loo omale lihtsad ja “käega katsutavad” eesmärgid, ning alusta sihikindlalt. Kui saad juba millegagi hakkama, tõuseb tuju ja enesekindlus järgmise eesmärgi pystitamisel.

Igal juhul jõudu ja jaksu.

Aitähh vastanutele.

Aga minu suur probleem on see, et ma ei jõua oodata. Ma tahan, et ühe kuu pärast oleksin juba tippvormis, aga nii ruttu ei saa midagi. Selleks kulub vb isegi mitu aastat.

Mu toitumine on nii korrast ära, hommikul söön midagi, umbes kell 10 ja siis peale kooli 17:30 ja ongi kogu mu söök ja vb koolis ostan ka harva midagi. Ja kui koju jõuan siis söön meeletult, niiet paha olla, sest nälg on suur.

Ma trenni ka ei armasta üldse teha. Ma üldse arvan, et see kogu trenn ja kaalujälgimine on mõttetu, sest ma olen elus nii palju kordi üritand kaalust alla võtta, mul on usk endasse kadund. Aga paks ka ei taha olla. Ma ei saa üldse endatt enam aru. Tahan olla vormis aga ei tee selleks mitte midagi, koguaeg mõtlen, et vot homsest hakkan trenni tegema ja korralikult toituma aga homme mõtlen seda sama.

Ma ei tea kust saaks seda motivatsiooni, et tegutsema hakata.

Ma ei julge isegi välja jalutama minna, sest koguaeg mõtlen, et keegi vaatab mu paksu tagumikku v suurt kõhtu ja ütleb midagi. Varem oli hea õues käija, talvejope ja pikad püksid, aga iga päevaga läheb aina soojemaks. Ma ei julge lühikesi pükse ja lühikesi särke kanda, sest need on nii koledad minu seljas.

Ma teeks trenni aga mul on see peas kinni, et sellest pole mingit kasu ja pean leppima sellega milline olen, aga ma olen veel noor ja ei taha kogu elu häbeneda oma keha.

Mul on kodus hantlid olemas ja mingi ab rocet ka(aga vaevalt sellest rocketist mingit kasu on).

Kas see tõesti aitaks kui ma nt. ei sööks rämpstoitu ja teeksin mingi iga hommiku ja õhtu natuke trenni. Ja kui kaua aega läheks, et alla võtta umbes 20 kg. Ma tõesti olen kannatamatu. Ja see teeb mulle muret ka, et kui hakkan kaalu jälgima siis max on 3-5 päeva, siis läheb käest kõik ära.

Ma ei taha eluaeg muretseda oma kaalu pärast, ma ei saa üldse rahulikult elada. Ükskõik kuhu ma ka ei läheks (kooli, linna, sõbranna poole…) ikka mõtlen kui paks ma olen. Miks see kõik peab nii raske olema. Öelda on jah kerge-tee trenni, toitu tervisliklt ja ongi korras kõik. Ah mis ma ikka räägin nagunii keegi ei mõista mind, ainult mõistavad need kes on ise seda läbi eland.

Kuidas saaks üldse ennast kätte võtta. See kaalulangetamine ei peaks ju nii hull olema kui tundub, miks siis ometi ei saa seda kaalu väiksemaks. Sellest ju ei piisa kui mingi natuke trenni teha ja kõik rämpsu toidust välja jätta. Vb kui nii toituda 20 aastat siis saabki suure eduga alla.

Kui ma oleks vormis, siis ma ei kirjutaks seda kirja siia, vaid tchilliks oma parima sõbrannaga väljas ringi, aga ei mina ju ei julge oma nägu näidatagi. Ma käin õues ainult siis kui väga vaja on, nt kooli minna, aga kui keegi kutsub enda poole või lihtsalt linna, siis valetan kokku midagi, et olen väsinud/halb on olla/ kooli töid on vaja teha jne. põhjuse leian alati(kuid ise väga tahaks õue minna, sest vihkan üksildust ja meeldib niisama väljas aega veeta.

Ma ei mäleta kuna üldse poes käisin endale riideid ostmas, sest ma lihtsalt vihkan poes käija riideid valimas, sest mis ma seal ikka valin. Alati kui käin riideid otsimas, siis poest tulen välja vihasena või väga kurvana.

Tahaks elad nagu normaalne inimene, kes tegeleb sellega mis talle meeldib. Suvel rahulikult päikest võtta ja julgelt jäätist süüa. Kanda seljas midagi muud ka peale musti dresse ja kampsuni. Käia vahepeal väljas söömas ilma et peaks vaatama, kas keegi märkab mu voldikest või ei arvaks must et ma mingi mega näljane tulin siia sööma, sest kodus on söök otsas vms. Tahan seda, et mitte keegi mulle mitte kunagi ei ütleks midagi halba mu keha kohta ja kõige tähtsam tahan, et tervis oleks olnud hea.

Väga pikk tekst sai vist, aga vähemalt sain oma südame pealt kõik ära ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Vabandust, aga äkki kuluks sulle ära hoopis mõni inimene kes on natuke vormikam ja sellega rahul, sest siin foorumis olevate inimeste pilte vaadates sul küll ei ole võimalus 10 päevaga midagi sarnast ära teha.Äkki oled isegi kuulnud et tervislik ei ole alla võtta rohkem kui 1kg kuus ja noh selleks kulub aega niikuinii! Kui sa midagi tegema ei hakka, siis sinuga ei juhtu ka midagi! Mina olin ka paks ja lühike, ühe suvega aga kõik muutus. Aga see tähendas enamasti jäätisevaba ja keskmiselt 40-50 km jalgratast nii üle päeva. Praeguste teadmiste juures oleks selle aja ka paremini suutnud ära kasutada ja parema vormi saavutada , aga alguseks see oli küll. Nii et kui sa ise ennast ei aita, siis me võime siin kõik romaane kirjutada, aga kasu sulle sellest ikka ei ole. Mina vaata äkki sellisele lehele nagu http://bodyspace.bodybuilding.com/ seal on ka palju inimesi kes on ülekaalulused ja nad postitavas endast pilte!! ja täidavad sealset treeningpäevikut! Nad tahavad ka muutuda. Seal on ikka imelisi muutumisi! Aga sest et nemad teevad midagi!

Soovitan siis parem juba psühholoogi jutule minna. Tõsiselt.

Anorektikutele võid lõpmatuseni rääkida, et nad peavad rohkem sööma, kuid neile on see nagu jutt tummadele kõrvadele. Ise nutavad ja halavad isegi vahest, et tahaksid normaalsed olla, aga iga kord kui söövad siis tekivad sellised süümekad ja siis oksendatakse välja või ei sööda mitu päeva vms.

Ehk sul täpselt vastupidine probleem. Tunnistad probleemi ning püüad muutuda – aga miski ülakorrusel hoiab sind tagasi.

Sinu ettekujutus dieedist kui sellisest on vale. See ei ole miski mida sa teed, et kaalus alla võtta. See on Elustiil. Ära kujuta ette nagu dieet on mingi koormus mida sa hambad ristis pead kannatama mingi teatud päevani ning siis võid öelda, et YEss….. tehtud, ning uuesti õgima hakata.

Nii on sul see 20kg uuesti kohe tagasi ja asi läheb algusest peale.

Sa pead endale teadvustama, et pead muutma terve oma suhtumise elusse.

Ei ole enam nii, et tuled koolist koju, tassid endale hunniku toitu nina ette ja hakkad telekat vaatama.

Selle asemel tule koju, söö üks tervislik eine – näiteks kodujuust/kohupiim – ning mine tee väljas päikese käes üks tunni-ajane jalutus. Naudi loodust ja mõtle omi mõtteid. Kõnni ringi tänavatel, kus üles kasvasid ja nostalgitse.

Jõuad koju siis selle asemel, et õgima hakata, tee midagi kasulikku. Õpi, loe, tee trenni, suhtle sõpradega jne.

Siis mõne aja pärast on juba aeg korraliku toidukorra jaoks jälle. Liha, juurviljad jms. Sööd kõhu kenasti täis ning hea on olla.

Ning enne magamaminekut siis veel pisike eine, et öösel kõht kenasti täis oleks.

Dieet (ära isegi pea seda dieediks – pea seda elustiili vahetuseks) ei peaks tunduma kui mingi eraldi asi mille täitmiseks pingutad elu eest. See peaks tunduma täiesti loomulik. Sööd nagu ikka – lihtsalt teisi asju, ja kindlatel kella-aegadel ja kogustes.

Toit võib ja peabki jääma naudinguks aga ei peaks olema miski, mis tervet sinu päeva defineerib.

Kahjuks on paljude jaoks ülalkirjutatu raske – siin on vaja psühholoogi abi, mida mina pakkuda ei suuda. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Nii et kuulutame geneetika väärteaduseks, ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Geneetika on ikkagi suhteliselt väheuuritud ja see kellel milline geen avaldub on ikka suht kaootiline.Enamus inimesi suudavad enast kerge vaevaga halva toitumisega paksuks süüa ja suudavad ka vormi saada.

Aitähh, et viitsite vastata.

Ma tean, et niisama ei juhtu midagi, peab ennast lihtsalt kätte võtma.

Proovin siis kuu aega tervislikumalt toituda ja trenni teha(esialgu natukene, kodust võimlemist).

Aga ma ei tea toitumisest eriti midagi. Ma tean, et siin palju teemasi olemas toitumisest jne.

Aga milline on siis see toit mis täidab kõhtu ja on tervislik.

Minu eesmärk oleks siis saavutada paremat vormi ja paremat tervist(tervis on ju ikkagi see, mis on kõige tähtsam)

Ja olen otsustanud, et pean ennast kätte võtma, esialgu on muidugi raske.

Tore, et on inimesi kes aitavad teisi ja soovitavad ja on sõbralikud(no muidugi on ka erandeid)

” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>