15a paks neiu.
- This topic has 499 replies, 124 voices, and was last updated 14 years tagasi by
.
-
Postitused
-
jah.
No siis järgi toitumiskava ja tee 3-4 aeroobset trenni(ujumine,ratas) a 45min nädalas.20kg’st vabanemine ei ole midagi võimatut.
Ära mine paanikasse,kui tulemused ei ole kohe ootuspärased;sinu max norm ongi meie voorumikaaslase arvutuste järgi -385g nädalas.
Ära mingil juhul jäta asja pooleli – tekib jo-jo efekt,lisaks veel dieedipohmakas; ja oledki veel raskem kui hetkel,lisaks veel ka totaalne depressioon.
Kui tunned,et ei suuda asja lõpuni viia – s.t. muuta kogu oma rezhiimi lõplikult – ära parem alustagi.Alustad siis,kui valmis oled.
No siis järgi toitumiskava ja tee 3-4 aeroobset trenni(ujumine,ratas) a 45min nädalas.20kg’st vabanemine ei ole midagi võimatut.Ära mine paanikasse,kui tulemused ei ole kohe ootuspärased;sinu max norm ongi meie voorumikaaslase arvutuste järgi -385g nädalas.
Ära mingil juhul jäta asja pooleli – tekib jo-jo efekt,lisaks veel dieedipohmakas; ja oledki veel raskem kui hetkel,lisaks veel ka totaalne depressioon.
Kui tunned,et ei suuda asja lõpuni viia – s.t. muuta kogu oma rezhiimi lõplikult – ära parem alustagi.Alustad siis,kui valmis oled.
jah, kahjuks pole ilmad kõige paremad, muidu saaks väljas rulluiskudega sõita ja rattaga. nii kaua lepin jõusaaliga. homme lähen ja teen trenni.
kahjuks pole mul ikka toitumiskava tulnud.
eks oootan edasi.mis asi on dieedipohkamas ?
jah, kahjuks pole ilmad kõige paremad, muidu saaks väljas rulluiskudega sõita ja rattaga. nii kaua lepin jõusaaliga. homme lähen ja teen trenni.kahjuks pole mul ikka toitumiskava tulnud.
eks oootan edasi.mis asi on dieedipohkamas ?
ma arvan et dieedipohmakas on halb enesetunne kui järsult toitumist mõjutada… on ka nii olnud kui ise toitumiskava laksust suure söögi pealt nädal aega tegin.Tekib lihtsalt üleloomulik isu millegi ebatervisliku järele.
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ega kilosid pole tõesti mõtet väga vaadata. Olen ka suutnud nädalaga mingi 6kg alla saada, aga kui palju sellest oli puhas rasv, see on uus teema.
Nagu ma ütlesin, et ma ei lähe jõusaali. Mul hakkaks liiga häbi. Ma olen end niigi alandanud. Ja siin ma ei ole leidnud midagi sellisele, kes ei käi jõusaalis ja kes on nii suure kaaluga.Jõusaali minekuga sa ennast nüüd küll ei alanda.
Las klassi ilueedid narrivad kui tahavad.
Mul on tuttav kes oli mees mitte naine.Teda mõnitati alati sellega et ta oli liiga kondine ja peenike alati peksti ja kiusati teda.
Tema otsustas minna jõusaali,siis ta suutis rinnalt suruda 24kg nüüd on ta aga selline pleyboy jänku ja jõudu üleliia,et need kes teda narrisid ja peksid kõnnivad temast nüüd suure kaarega mööda kuna kardavad teda.
Ka sinul on see võimalus teha endast FHM-I Kaane tüdruk;)
Mine aga jõusaali las need ilueedid olla omaette seal
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ja Toitumiskava tellimine oli tõesti üks suur +
EDU TREENIMISEGA
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Lugesin korraga terve antud thread’i läbi, ja tundsin, et pean ka vastama.
Olen olnud täpselt samas olukorras, ja seda ajal, mil nö mcdonaldiseerumine ei olnud veel eestisse jõudnud, ja ülekaalulisi lapsi koolides ei olnud väga palju. Otse tol ajal ei narritud, aga noh, ütleme, et asi oli tunda küll.
Tol ajal olin ma samuti valmis absoluutselt kõigiks “imeravimiteks”, mis muidugi kunagi ei aidanud. See, et antud neiu on võtnud vastu otsuse tervislikumalt toituma ja liikuma hakata on väga hea. Palju parem sellest, mida mina tegin.
Mulle küll ei meeldi sellest eriti rääkida, aga nii umbes 4 aastat tagasi kaalusin oma 165cm juures u 85kg, ja kuigi ma seda välja ei näidanud, olin ma väga õnnetu. Siis ühel hetkel käis peas klõps läbi, ja ronisin trenni. Samas diagnoositi mul haigus, ning kaalulangus toimus kindlasti osalt selle ravi tõttu. Aga kaalulangus on võimalik, ükskõik, kui suur su eesmärk on.
Minu esimene nõuanne – kõik on kinni mõtlemises! See oli üks asi, mida keegi siin ei rõhutanud. Kui sa mõtled ennast õnnetuks, ja mõtled, et kui jube see on, kui sind narritakse jne, siis see ei lõpegi kunagi. Tean, et suhtumist endasse ja oma kehasse on väga raske muuta omapead, seega soovitan sul leida keegi, kellega sa suudad rääkida usalduslikult. Kas on selleks koolinõustaja, ema-isa, või lausa professionaalne inimene(psühholoog). Aga ma tõesti loodan, et ühel hetkel, olenemata kaalust, välimusest ja muust, vaatad sa peeglisse ja ütled enne uksest välja astumist, et kuule tüdruk, sa näed hea välja
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Mina kaalun hetkel 75 kg ringis, ja tunnen just niimoodi, sest ma tean, et näen oma välimuse heaks vaeva, ja see tasub ära.
Teine nõuanne – see et sa läksid sinna jõusaali, olenemata oma tunnetest, on super! Omalt poolt soovitan, et võta trenni kaasa mp3 mängija ja kõrvaklapid, ning lae sellele oma lemmikmuusika, midagi kiiremat, et trennis väike rush taga oleks. See aitab sul mitte kuulata ümbritsevat, ja keskenduda treeningutele. Samas, ole väga ettevaatlik, et suure uhhaaga endale trenniga liiga ei tee. Leia vaheldust, sest muidu tüdined ära, ja tüdimusega trenni ei ole hea teha. Otsi aeroobikat, tantsimist ja muud, mida saad ka ise teha.
Kolmas nõuanne – regulaarne trenn peab saama osaks sinu elust. Väga palju kuulsin, et sul pole aega jne. Vabandusi leiab alati. Aga kaalulanguse nimel peab loobuma teatud asjadest. Isegi kui selleks juhtub olema ka reedeõhtune hängimine sõpradega. Trenn ja toitumine kõigepealt, muu tuleb järele.
Neljandaks – märgi üles absoluutselt kõik mis sa sööd. Osta enda jaoks väike vihikuke, mis mahub kotti, ja märgi üles söödud asjad ning kogused kohe peale söömist. Hiljem saad näiteks ampser.ee -st otsida kalorid välja. Minu kogemus näitab, et isegi kui sa üritad oma toitumist jälgida, siis kui seda üles ei kirjuta, siis kaalulangus väheneb, või peatub. Seda sellepärast, et vanade harjumuste ja toidukoguste juurde on nii lihtne tagasi pöörduda.
Viimaseks, Aile soovitas juba, aga ma korra rõhutaks veel, et kui tahad kaalust alla saada, siis on ainuke soovitatav jook vesi(toidu kõrvale muidugi piim, keefir jms võib ka). Ja mitte maitsestatud vesi, sest maitsega vee joomisel jääb suhu magus maitse, mis tekitab edasist näksimis/söömisisu.
Siiski, kõik on kinni mõtlemises. Usu mind, ilmselt väga vähesed inimesed on rahul sellega kuidas nad kooli ajal välja nägid. See on võibolla väike lohutus, aga loodetavasti saabub ka sinu elus hetk, kus sa oled tõepoolest endaga rahul, olenemata kaalunäidust. Minul tuli see arusaam 10 aasta pärast, aga ta tuli, ja ma olen õnnelikum kui kunagi varem
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>huh, kui pikk jutt tuli, aga loodan et leiad siit endale mõne hea nipi!
Oeh. Peale seda, kui ma jõusaalis käisin hakkasid paar tükki levitama, et ‘ noh , käid oma pekke treenimas seal, hahaha, sa nigunii kõhnaks ei saa’ . see tegi haiget ja enam ma kuidagi sinna ei lähe. Klassis käib ka mingi teema, et mis ma ikka seal jõusaalis käin, et paks olen nigunii. Mulle meeldiks seal käia, ma nautisin seda kõike, aga ma ei lähe. Ja klassiõde, kellega ma käisin kuulis ka neid jutte ja tema ütles ära, et minuga ta ei lähe. Üksi ma ei suudaks seda taluda.
Toitumiskava ma pole kahjuks ikka kättesaanud.
Miskipärast tundub et kõik jõusaali pealesurujad on unustanud lapsepõlve. Või siis nad pole kunagi olnud kiusatava rollis. Endal on aastat 10 koolist möödas, kuid mäletan ehedalt kuidas koolis asjad käisid. Lapsed on üldiselt ühed ülimalt julmad olevused. Ise kuulusin teise äärmusesse, nn “kondibuketti” gruppi. Ei olnud kohe üldse mugav hakata trennis käima selliselt. Päris pikalt võttis aega, enne kui julguse ükskord kokku võtsin ja jõusaali ust paotasin, kus suuremad ja vanemad musklivennad kangidega ees ning jõllitasid mind nagu tonti, kes on ära eksinud. Eriti on see probleem terav justnimelt väikelinnades, kust ka mina pärit olen. Niiet saan sellest jõusaali teemast väga hästi aru.
Ei ole vast mõtet seda jõusaali nii hullult peale suruda, olen enam kui kindel et õige toitumine koos ujumise/kepikõnni/jalutamisega annab kenasti esialgseid tulemusi. Kui tulemused silmaga nähtavad ning olek muutunud enesekindlamaks vähegi, küll siis tuleb see julgus-soov ka edasi areneda. Tasa ja targu.
Algaja tagasihoidlik hinnang asjale,
Raunx
Ja saidki klassikaaslased, mis tahtsid. Palju õnne! Eks see ole ammu teada tõde, et parim viis hirmu võita, on selle eest ära joosta ja jumala eest mitte talle vastu astuda. Nii palju siis tahtmisest.
Oeh. Peale seda, kui ma jõusaalis käisin hakkasid paar tükki levitama, et ‘ noh , käid oma pekke treenimas seal, hahaha, sa nigunii kõhnaks ei saa’ . see tegi haiget ja enam ma kuidagi sinna ei lähe.Nojah.Kes midagi teha tahab,leiab võimaluse,kes ei taha,leiab ettekäände.
Tavaliselt ma naistekat ei loe. Aga kuna pealehel seda teemat suht tihedalt näha oli, siis otsustasin vaadata, et milles asi. Njah, 15 aastase elu on raske, seda kindlasti. See on just enesekehtestamise tippaeg. Väikelinna lapsed võivad olla ikka väga väga julmad. Ja sust sõidetakse väga kiirelt lihtsalt üle. Ma pole küll väikelinnast, aga mäletan suht hästi oma tiineka aegu. Mind noriti peamiselt nime pärast, mida andis suht rõvedaks väänata ja igasugustesse riimidesse toppida. Eesti aja alguses vahetasid mul vanemad küll nime, aga märk jäi külge veel kauaks.
Ütlen ausalt, et tervet 9-t lehte ei viitsinud läbi lugeda, aga püüdsin läbi lugeda kõik teemaalgataja postitused. Võibolla on keegi seda teemat ka juba puudutanud, aga ei pannud tähele. Lähenen asjale oma vaatenurgast.
Enamus pressivad peale raskeid treeninguid ja jooksmist. Neiu on muidugi omale pannud karmi eesmärgi -20 kg suveks. IMO sellise suhtumise juures täiesti võimatu. Alustama peaks siiski toitumiskava jälgimisega. Kuna on näha, et ta on emotsionaalselt täielikult hävitatud ja pandud tundma vägagi tugevat alaväärsuskompleksi, siis soovitaksin ka psühholoogi poole pöörduda. Sest elus uue lehekülje pööramine on vägagi palju just seotud enda mõtlemise korrastamisega. Telkust tuli paar päeva tagasi film “saladuste puu” seal näitas Villu Parveti nn. koolitust “Ole oma elu juht”. Seda demoti seal küll naljana, aga samas oli seal ka väike tõetera taga, et a’la mine koju seisa alasti suure peegli ette, vaata ennast ja sisesta, et just sina oled oma elu juht. Vaata peeglisse ja karju täiest kõrist endale näkku “Mina olen oma elu juht”. Mitte keegi teine ei saa sinu elu üle otsustada, et kuidas sa seda elad. Seda saad teha ainult sina. Sama käib ka toidu kohta, kui sa võtad sellise suhtumise, et ma niikuinii oksendan selle välja, siis oled sa juba põhimõtteliselt alla andnud. Proovi kõigepealt alusta toitumise muutmist samm haaval ja vaata mis toimub, mitte ära tee ennatlikke järeldusi.
Ühes postituses rääkisid, et sul on oma poiss. Üks küsimus: Kas ta hoolib ja armastab sind? Kui vastus on “jah”, siis ta toetab sind sinu tegemistes ja soovides 100%. Miks sa lähed saali koos sõbrannaga, mitte poiss-sõbraga? Jooksmist ära tee mittemingil juhul, mul endal ka kaalunumbriga probleeme kogu elu olnud ja põlved ei pea lihtsalt jooksmisele vastu. Jaluta, jaluta ja veelkord jaluta. Keppidega või ilma võta oma kutt käekõrvale ja minge jalutage. Hoia tavalisest kiiremat tempot ja anna aga minna, ca tund kuni tund poolteist iga päev, alguses käi nii kaua, kui suudad. Ujumine kord nädalas on ka väga hea. Aga ujulas ikka uju, mitte ära suple, uju nii palju, kui jõuad, siis puhka natuke, venita lõdvesta ja anna aga uuesti minna. Sulle meeldib hüpata nööriga – tee seda, aga järjepidevalt iga päev, nii et saad ikka naha märjaks. Kui sul kaalu pole, siis osta omale kaal, et sa saaksid oma kehakaalu igal hommikul ärgates ja õhtul magama minnes kirja panna. Siis on hea näha kuidas su kehakaal mängib olenevalt päevast, sest nagu keegi juba mainis, siis silmaga sa ei näe oma progressi. Ainult kõhulihase pingiga sa kõhtu lamedamaks ei saa, see on täiesti vale arusaam, et kui teed kõhtu, siis põletad kõhult rasva – sa põletad seda kogu kehalt. Tee kükke, alguses niisama, siis pane seljakotti raskused võta selga ja tee sellega.
Tähtis on selle kõige juures ka pere toetus ja kaasaabi. Räägi sellest oma vanematele, poisile ja usu mind, küll ka nemad aitavad.
Ära anna alla. Inglise keeles hea väljend – never give up, never surrender (see oli kusagil lastefilmis vist
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>). Nagu sa ka ära mainisid, et “ma teen ükskõik mida, et peenikeseks saada”, siis tee seda, ole kõigist üle ja kurat küll võta ennast kätte ja tee see kõigi kiusteks ära.
Ja keska lõpetamisele lähed sa kõigist kõige ilusamana ja saledamana. Ja need kes sind praegu narrivad hakkavad sulle siis külje alla pugema.
See teema teeb vist jah rekordeid, minult on see vist pikim kirjatöö, mida ma peale keska lõpukirjandit kirjutanud olen
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kui neiu endale treeningpartnerit ei leia, kas siis siit foorumist kedagi tõsisemat treenijat Valga kandis pole?
Kui duubeldan kedagi, siis vabandan.
Tavaliselt ma naistekat ei loe. Aga kuna pealehel seda teemat suht tihedalt näha oli, siis otsustasin vaadata, et milles asi. Njah, 15 aastase elu on raske, seda kindlasti. See on just enesekehtestamise tippaeg. Väikelinna lapsed võivad olla ikka väga väga julmad. Ja sust sõidetakse väga kiirelt lihtsalt üle. Ma pole küll väikelinnast, aga mäletan suht hästi oma tiineka aegu. Mind noriti peamiselt nime pärast, mida andis suht rõvedaks väänata ja igasugustesse riimidesse toppida. Eesti aja alguses vahetasid mul vanemad küll nime, aga märk jäi külge veel kauaks.Ütlen ausalt, et tervet 9-t lehte ei viitsinud läbi lugeda, aga püüdsin läbi lugeda kõik teemaalgataja postitused. Võibolla on keegi seda teemat ka juba puudutanud, aga ei pannud tähele. Lähenen asjale oma vaatenurgast.
Enamus pressivad peale raskeid treeninguid ja jooksmist. Neiu on muidugi omale pannud karmi eesmärgi -20 kg suveks. IMO sellise suhtumise juures täiesti võimatu. Alustama peaks siiski toitumiskava jälgimisega. Kuna on näha, et ta on emotsionaalselt täielikult hävitatud ja pandud tundma vägagi tugevat alaväärsuskompleksi, siis soovitaksin ka psühholoogi poole pöörduda. Sest elus uue lehekülje pööramine on vägagi palju just seotud enda mõtlemise korrastamisega. Telkust tuli paar päeva tagasi film “saladuste puu” seal näitas Villu Parveti nn. koolitust “Ole oma elu juht”. Seda demoti seal küll naljana, aga samas oli seal ka väike tõetera taga, et a’la mine koju seisa alasti suure peegli ette, vaata ennast ja sisesta, et just sina oled oma elu juht. Vaata peeglisse ja karju täiest kõrist endale näkku “Mina olen oma elu juht”. Mitte keegi teine ei saa sinu elu üle otsustada, et kuidas sa seda elad. Seda saad teha ainult sina. Sama käib ka toidu kohta, kui sa võtad sellise suhtumise, et ma niikuinii oksendan selle välja, siis oled sa juba põhimõtteliselt alla andnud. Proovi kõigepealt alusta toitumise muutmist samm haaval ja vaata mis toimub, mitte ära tee ennatlikke järeldusi.
Ühes postituses rääkisid, et sul on oma poiss. Üks küsimus: Kas ta hoolib ja armastab sind? Kui vastus on “jah”, siis ta toetab sind sinu tegemistes ja soovides 100%. Miks sa lähed saali koos sõbrannaga, mitte poiss-sõbraga? Jooksmist ära tee mittemingil juhul, mul endal ka kaalunumbriga probleeme kogu elu olnud ja põlved ei pea lihtsalt jooksmisele vastu. Jaluta, jaluta ja veelkord jaluta. Keppidega või ilma võta oma kutt käekõrvale ja minge jalutage. Hoia tavalisest kiiremat tempot ja anna aga minna, ca tund kuni tund poolteist iga päev, alguses käi nii kaua, kui suudad. Ujumine kord nädalas on ka väga hea. Aga ujulas ikka uju, mitte ära suple, uju nii palju, kui jõuad, siis puhka natuke, venita lõdvesta ja anna aga uuesti minna. Sulle meeldib hüpata nööriga – tee seda, aga järjepidevalt iga päev, nii et saad ikka naha märjaks. Kui sul kaalu pole, siis osta omale kaal, et sa saaksid oma kehakaalu igal hommikul ärgates ja õhtul magama minnes kirja panna. Siis on hea näha kuidas su kehakaal mängib olenevalt päevast, sest nagu keegi juba mainis, siis silmaga sa ei näe oma progressi. Ainult kõhulihase pingiga sa kõhtu lamedamaks ei saa, see on täiesti vale arusaam, et kui teed kõhtu, siis põletad kõhult rasva – sa põletad seda kogu kehalt. Tee kükke, alguses niisama, siis pane seljakotti raskused võta selga ja tee sellega.
Tähtis on selle kõige juures ka pere toetus ja kaasaabi. Räägi sellest oma vanematele, poisile ja usu mind, küll ka nemad aitavad.
Ära anna alla. Inglise keeles hea väljend – never give up, never surrender (see oli kusagil lastefilmis vist
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>). Nagu sa ka ära mainisid, et “ma teen ükskõik mida, et peenikeseks saada”, siis tee seda, ole kõigist üle ja kurat küll võta ennast kätte ja tee see kõigi kiusteks ära.
Ja keska lõpetamisele lähed sa kõigist kõige ilusamana ja saledamana. Ja need kes sind praegu narrivad hakkavad sulle siis külje alla pugema.
See teema teeb vist jah rekordeid, minult on see vist pikim kirjatöö, mida ma peale keska lõpukirjandit kirjutanud olen
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kui neiu endale treeningpartnerit ei leia, kas siis siit foorumist kedagi tõsisemat treenijat Valga kandis pole?
Kui duubeldan kedagi, siis vabandan.
Vanemad. Nemad ainult ütlevad minu kohta, et tee trenni, keegi ei käse sul arvutis istuda koguaeg. Aga mida ma teen trenni, kui kas ma ei jõua või ei suuda lihtsalt kuhugi minna oma keha pärast . Mul pole isegi siin Valgas eriti kellegiga väljas käia. Enamus on “sõpru” on ainult raha peal väljas. Vanemad lihtsalt ütlevad ka, et sa ei ole ju paks. Aga ma olen. Vanemad lihtsalt ei mõista mu olukorda. Ma olen emaga sellest rääkinud, nii, et ma nutan nagu lollakas, aga tema ütleb selle peale’ aga sa ise oled ju selles süüdi, tee trenni siis’ . Mul võivad küll vanemad head olla, aga nad suruvad alati oma arvamuse peale ja ei mõista tavaliselt mis öelda tahan.
Ja mu poiss. Ta ei ela minuga samas linnas. Ta ise on selline sportlik ja vahel ma mõtlen, et mis ta küll minust, paksust leidis. Õnneks tema pole midagi minu kohta öelnud.
Ja mida see psühholoog aitaks? Ta hakkab nigunii ajama, et ‘kui sa endasse usud, suudad kõik’ või midagi taolist. See jutt ei aitaks mind ju . Ja Valka ma ei tahaks ka eriti minna psühholoogi juurde. Siin tunnevad kõik kõiki.
Kahjuks või õnneks lõpetasin ma juba eelmine aasta keska ära. Präegu kümnes klass käsil. Ma läksin varem kooli lihtsalt. Täna tulin ka koolist koju ja tegin ennast haigeks, kuna mõni suutis jälle midagi minu kohta öelda. Lihtsalt ei kannatanud enam välja. Ma proovin paremin õppima hakata ja siis peale kümnendat Tartu kuhugi kooli sisse saada. Aga et mind seal vastu võetaks, ei tohiks ma teistest erineda. Ma lihtsalt tahan olla samasugune, kui teised.
Vanemad. Nemad ainult ütlevad minu kohta, et tee trenni, keegi ei käse sul arvutis istuda koguaeg. Aga mida ma teen trenni, kui kas ma ei jõua või ei suuda lihtsalt kuhugi minna oma keha pärast . Mul pole isegi siin Valgas eriti kellegiga väljas käia. Enamus on “sõpru” on ainult raha peal väljas. Vanemad lihtsalt ütlevad ka, et sa ei ole ju paks. Aga ma olen. Vanemad lihtsalt ei mõista mu olukorda. Ma olen emaga sellest rääkinud, nii, et ma nutan nagu lollakas, aga tema ütleb selle peale’ aga sa ise oled ju selles süüdi, tee trenni siis’ . Mul võivad küll vanemad head olla, aga nad suruvad alati oma arvamuse peale ja ei mõista tavaliselt mis öelda tahan.Ja mu poiss. Ta ei ela minuga samas linnas. Ta ise on selline sportlik ja vahel ma mõtlen, et mis ta küll minust, paksust leidis. Õnneks tema pole midagi minu kohta öelnud.
Ja mida see psühholoog aitaks? Ta hakkab nigunii ajama, et ‘kui sa endasse usud, suudad kõik’ või midagi taolist. See jutt ei aitaks mind ju . Ja Valka ma ei tahaks ka eriti minna psühholoogi juurde. Siin tunnevad kõik kõiki.
Kahjuks või õnneks lõpetasin ma juba eelmine aasta keska ära. Präegu kümnes klass käsil. Ma läksin varem kooli lihtsalt. Täna tulin ka koolist koju ja tegin ennast haigeks, kuna mõni suutis jälle midagi minu kohta öelda. Lihtsalt ei kannatanud enam välja. Ma proovin paremin õppima hakata ja siis peale kümnendat Tartu kuhugi kooli sisse saada. Aga et mind seal vastu võetaks, ei tohiks ma teistest erineda. Ma lihtsalt tahan olla samasugune, kui teised.
Haletse ennast edasi, see aitab.
Esiteks keska (keskkooli-gümnaasiumi) lõpetad sa peale 12-ndat klassi. 9 klassi on põhikool. Ja usu mind tasemel psühholoog aitab palju. Selles samas lauses ‘kui sa endasse usud, suudad kõik’ selles ongi sinu suhtumise küsimus ja lahenduse võti, enne kui sa iseendasse ei usu, siis ei juhtu ka midagi. Mina isiklikult ei taha küll kuuluda sellesse “olla samasugune nagu teised” klassifikatsiooni. Iga inimene on eriline – erinev teistest. Sa pead saama üle sellest “terve elu on perzzez” (vabandan väljendi pärast) masendusest. Vanemad tahavad lapsele küll head, aga jah kahjuks tihti on see nii, et nad ise ei viitsi selle nimel lillegi liigutada ja sind toetada, kui seda just kõige rohkem vaja on.
Tuletan uuesti su enda lauset meelde: “Ma teeksin ükskõik mida, et peenikeseks saada”
Aga mida ma teen trenni, kui kas ma ei jõua või ei suuda lihtsalt kuhugi minna oma keha pärast.No kuule kammoon.
Alusta pigem oma mõttemaailma muutmisega, küll siis liigub kõik muu ka jonksu. Usu mind.
- You must be logged in to reply to this topic.