vrsm

see hommikune “iiveldus” on tuttav asi.

aastat-paar tagasi ei suutnud minagi hommikul endale midagi sisse ajada. tõesti, võis väga maitsev toit olla mida ma nt paar tundi hiljem hea meelega sõin, kuid hommikul (u 3 tunni jooksul pärast ärkamist) – no way. õhtul see-eest oli isu väääga asjalik.

aga see teadmine, et hommikul ikka peab sööma jne näris koledasti kuskil aju taganurgas, nii ma siis valisingi endale hommikuks mingi väga maitsva asja, mida natukene sõin, nt väike kauss müslit piimaga (jube hea asi minu arvates). sisse ta mul läks, aga mitte libedalt.

sealjuures tekkis mul miskipärast idee, et õhtust söömist võiks piirata. ja et teha kindel ja selge vahe sisse, otsustasin, et pärast 8 õhtul ei söö enam suutäitki (loomulikult on vääääga palju neid, kes sellise teguviisi hukka mõistavad, kuid mulle sobis see variant kõige paremini). seda põhimõtet olen muideks viis aastat pidanud – ja täiesti ära harjunud.

miskist hetkest hakkas aga asi muutuma, ehk aastat kaks tagasi. võtsin endale eesmärgiks ja teadmiseks, et hommikune söök on päeva olulisim toidukord ning et see peaks ikka asjalik olema. ning oh imet, varsti ei tundunudki toit hommikul nii raskesti kõrist alla minevat. muidugi, kõht sai oluliselt kiiremini täis kui nt kella kuue paiku õhtul süües, kuid see on teine asi.

ja jõuangi välja praeguse hetkeni, mil ma õhtul teatud hetkest enam lihtsalt ei söö ning hommikul olen samas alati valmis kas või prae ette võtma (seda ma loomulikult ei tee) – ehk siis hommikul on ilusti isu olemas. varasemalt olin harjunud sööma nagu boamadu – “üks kord kuus, aga siis terve elevant korraga”. nüüd, teades toitumisest pisut rohkem (loodetavasti),söön ma mitu korda päevas kuid oluliselt väiksemaid eineid korraga. ning kuna iga kord on planeeritud ning võrdlemisi väike, on kõik igati ajaliselt paigas ning isu iga kord hea. loodetavasti on kehal ka sellest kasu: julgen väita, et on. vähemalt tunne on selline.

ok, sain LÕPUKS aja esmaspäevaks kirja. helistasin hoopis kolmandale numbrile, kust soovitati mul helistada oti kirjutatud numbrile, kuid kuuldes, mis häma mulle sealt aeti, oldi nii lahked ning aeti asi korda. seega 28.02. 9.40 lähen ma mustamäe haigla radioloogia registratuuri nr 3 ja lasen end vastavasse kabinetti suunata.

kui foorumlastel huvi-soovi on, võin oma tulemuse fotona üles laadiada siia.

igatahes tänan tähelepanu eest ning vabandan niivõrd paljude postituste pärast.

kirp, üks küsimus ka sulle:

mäletan, et kuskil oma kirjutistes mainisid ka, et oled kunagi võtnud tauriini eraldi (st mitte nt mõne komplekstoote sees): kuidas sinu kogemus oli? kui palju võtsid, millal ja kas miskit mõju sel sulle oli?

tänud juba ette!

tuttav värk, mul endal on kah rasva% ika üüüpris madal, kõhulihased tipp-topp vormis, ülemine osa väga kenasti nähtaval, küljed ka ilusad, kuid see viimane, alumine kuuspaki “kaksik” ei taha kuidagi peidust välja ronida.

pisut nagu oleks näha, kuid olulielt vähem kui ülaosa.

hehee, siis on päris mitmeid neid, kes minuga sama rutiini ajavad.

ise hakkasin alates septembrist iga varahommik trenni tegema, äratus pisut enne kuute ning jõusaalis algab rassimine orienteeruvalt 7.05. mõni päev saab vahelduseks ka ujutud või jookma mindud, kuid inamasti ikkagi jõusaal. pealegi on väga vahva kolmveerand seitsme paiku väljudes ning kodust 200 m kaugusel üle tänava minnes vaadata paarisaja meetri kaugusel fitshop robocopi helendavat silti. tekitab sellise õige meeleolu kohe.

aga green tea kohta anna tõesti teada kui mõnda aega kasutanud oled, mis tunde ja efekti (kui andis) andis?

ei suutnud kauem kiusatusele vastu panna, tagein täna uuesti.

kaerahelveste asemel kasutasin rukkihelbeid ning tegin kolme eri sorti pannkooke (valmistasin 1 liitri (ehk kahekordse koguse) tainast, jaotasin selle kolmeks ja panin igale osale mingit lisandit)

-ühe osa valgupulbriga (ERITI valgurikkad pannkoogid)

-ühe osa tilli, sibule, peterselli, pipraga

-ühe osa kaneeli-kardemoni-rosina

kuna neid soolaseid ei jõudnud väga süüa, siis ütleks, et parimad on rosinatega, sellised natuke jõulused oma olemuselt. kuid katsetamiseks julgen soovitada kõike kolme varianti ning ise proovin kindlasti ka edaspidi uusi põnevaid ideid. uuesti suur aitäh retsepti eest.

proovisin lõpuks isegi need pannkoogid ära.

teistmoodi tegin niipalju, et kaerahelbeid panin 1/3 ettenähtust, ülejäänu 2/3 asendasin rukkihelveste ja kliidega ja mis need seal kõik olidki… ei mäleta täpselt.

lisaks küpsetasin pooled pannkoogid ära tavalise taignaseguga, ülejäänud poole jaotasin omakorda kaheks: ühte osasse lisasin kaneeli ja mustikaid ja teise ainult kaneeli. küpsetamisel kasutasin üht ideed, mille toimimises algselt väga kindle polnud – katsin panni küpsetuspaberiga (et ei peaks rasvainet kasutama). toimis kusjuures üpriski hästi.

pannkookidest endast – olid teistsugused küll, kuid oli aru saada, et põhipoint on ikkagi pannkook ning maitse oli igati hea. parimateks osutusid mustikalisandiga pannkoogi, olid mahlasemad ning mõnus mekk man.

lisaks proovisin pannkookidele lisada veel moosi, mett, soolaseidki särke-värke, kuid vana hea mesi on ikka kõige parem lisand. piimaga. kuid muidugi sobivad valgupannkoogid ka ilma millegi lisamata suurepäraselt söögiks, kusjuures täidavad suurepäraselt kõhtu.

tänan retsepti eest! teen kindlasti millalgi uuesti.