Tragl
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Ma ei saa sellest loogikast aru. Kui Eestis on poliitika, et mitte-Olümpia alad raha ei saa, ei olene MP-st küll mitte midagi. Kulturismi takistab Olümpia-alaks saamisel pigem hoopis muu kui hindamiskriteeriumid. Nn. subjektiivseid ilupunkte jagatakse ka teistel Olümpia-aladel (kujundujumine, uisutamine, vettehüpped etc). Pigem on probleemiks see, et ühtegi maailma tipmist tippu (pro-d) Olümpiale dopingukontrolli tõttu võistlema ei läheks. Aga Olümpia peaks olema võistlus, kust võtavad osa maailma parimad. Samas – ka siin on pretsedent juba loodud poksi näol.
Ehk siis Eesti spordi rahastuse üldine süsteem peab kardinaalselt muutuma. Kui võetakse vastu põhimõtteline otsus rahastamise põhimõtteid muuta, ei jää EKFL rahast ilma ainult selle tõttu, et mingid mehed kannavad laval lühikesi pükse. Need kriteeriumid pannakse siiski mujale.
Kui me aga mängime selle peale, et Eesti spordi rahastuse süsteem ei muutu, aga üritame ennast näidata ülimalt tõsiseltvõetavana, olla paavstim kui paavst ise, et nn. märkamatult libiseda raha saajate hulka, siis kui palju me sealt reaalselt saaksime saada? Suure tõenäosusega oleks see 25 000 EUR, mida Ott videos mainis, ka suht maksimum.
Sry, aga 25 000 EUR on väga väike summa võrreldes sellega, mida saaks alale tuua ettevõtete sponsorlus. Tennist, suusatamist, korvpalli, jalgpalli etc. toetatakse erasektori poolt kümnetes kordades suuremate summadega (per spordiala). Ja see eesmärk on täiesti saavutatav. Vaata, kui populaarseks on viimastel aastatel tõusnud jooks.
Saavutusspordina on Eesti jooksutase hetkel nõrk, aga spordi sisendlävi (paar jooksutosse ja tahe ennast liigutada) on nii madal, et on ehitanud endale ülisuure järgijaskonna. Karjuv enamus võtab hea meelega osa kohalikest võistlustest, aga neil ei ole ambitsioone Olümpiale minna. IFBB võistlusspordi aladel selline ‘kõigile kättesaadav’ väljund puudub. Bikini ja MP võiks olla just sellisteks aladeks. Ja mis põhiline – tuua jõusaalisport kandepinna kasvades ka võimalike sponsorite huviorbiiti.
Demokraatlikus ühiskonnas on eduks vaja just seda, et meeldida rahvamassile, mitte lipsustatud onudele. Kui juba ala massidesse on läinud, tulevad ka onud järgi.
Rahvamassidest ei sõltu väga palju. Sõltub nendest, kes kujundavad spordi näo (ajakirjanikud, arvamusliidrid jne). Kui nemad annavad oma heakskiidu ja asja propageerivad, astub mängu rahvas ja onud, kes jagavad rahasid.
Ala massidesse minek pole sugugi nii lihtne protsess. Ütlen veel kord, et Eestis ja maailmas ei toimi need asjad ühtmoodi. Astuvad mängu sellised aspektid nagu konservatsiivsus jne. Kui paljud nendest uutest aladest, mida kirjeldad, Eestis kandepinda on leidnud?
Rahastamise mõttes ei julgeks ma kõiki spordialasid ühte patta pista. Võib öelda, et on olemas mõned spordialad, mis sõltuvad eelkõige sponsorrahastamisest ja spordialad, mis sõltuvad eelkõige riigi rahastamisest. Selle määrab suuresti spordiala laad. Pallimängud on nii Eestis kui maailmas olnud alati väga populaarsed ja sponsorite saamine pole probleem. Aga nt suusatamist Eestis tänasel päeval üksnes sponsorrahadest kindlasti ära ei elata. Võimalus, et kulturismi hakkaks laialdaselt toetama erasektor, on peaaegu olematu. Kulturismi eeliseks on siiski see, et ala on lahutamatult seotud äriga. Äril on kasulik kulturismi pinnal hoida. Kui äri poleks, oleks kulturism varemetes.
Millel veel selline arvamus põhineb? Tegemist on vist spordireporteriga?! Rahvusvahelisel tasandil on bikiini meeste kulturismiga sama populaarne. Soovitan osta mõni välismaine trenniajakiri- sportlik muidugi!
Maailma ja Eestit pole mõtet võrrelda, sest kontekst ja mõõtkava on täiesti erinevad. Kuna Eesti on väike konnatiik ei saa me endale lubada vigasid. USA-s või mujal toimib süsteem teisiti.
Eestis ei ole probleem mitte ainult uute alade tõsiseltvõetavus, vaid kulturismi kui terviku tõsiseltvõetavus. Soovid tõestusi – vaata kui mitmes EMV-järgses väljaandes võistlusi kajastati. See on ringsüsteem. Kui ei ole tõsiseltvõetavust, ei ole kajastusi. Kui ei ole kajastusi, pole sponsoreid, toetusi jne.
Nõustun Henri väitega, et jõusaalis hakkaks levima selline arusaam, et jalgu ei pea treenima, sest mul pole vaja, kuna võistlen MP’s. MP oleks võrreldav Bikiniga siis kui bikiinitarid kannaksid neid rannaseelikuid või mis iganes see on… Siis tuleks sama välja, et jalgu ei pea treenima kuna need varjatud ja tselluliid oleks naistel in.
Bikinis on aga kogu keha näha, mis tähendab, et tselluliid on täielikult välistatud. Mina oleksin MP’ga ainult siis nõus kui nad peaksid kandma samu pükse nagu athletic fitnessistid.
Küsimus ei ole jalgades. Usun, et enamikul MP-del on head jalad. Tasuks pükste pikkust natuke vähendada ja kõik oleks OK. Need, kes jalgu treenida ei taha, ei hakka seda nagunii tegema, vahet pole, kas MP on või mtte. Jalgade treenimine on iga inimese vaba valik.
Bikini Fitnessi ja MP sarnasus seisneb subjektiivsuses. Põhimõttelt on sport üks maailma kõige demokraatlikumaid tegevusi. See annab võimaluse igale inimesele, sõltumata nahavärvist, rikkusest ja näo kujust. Bikini ja MP on maailma kõige ebademokraatlikumad sportlikud tegevused, sest osaleda saavad vaid ilusad inimesed. Milles see ilu täpselt seisnema peaks, teab vist ainult Santonja.
Isiklikult jään ikkagi arvamuse juurde, et kui Bikini on, siis võib vabalt olla ka MP. Seejuures, tehke mis tahate, MP on neist kahest mõistlikum asi, sest midagi siiski on võimalik hinnata. Võib isegi olla, et mõnele mehele osutub see hüppelauaks kuhugi mujale.
See on huvitav eksperiment ja hea tagasiside, mida vaatajad arvavad. Sest ega sporti tänapäev ei tehta ainult oma jaoks. Iga spordiala edukaks arenguks on vaja, et oleks publiku huvi, vastasel juhul jääbki see ala marginaalseks alaks. Rääkisin taanlastega Põhjamaade meistrivõistustel ja neil oli 3000 pealtvaatajat saal kahel päeval taani meistrivõistlustel täismüüdud, osavõtjaid oli 214…
. Kahjuks uued alad selles küsimuses kaasa ei aita, kuna need hõlmavad mittesportlikke aspekte, on loomult üheselt mitte mõistetavad ja ülisubjektiivsed.</p>
<p>Kulturismi saab hakata spordina väärtustama siis, kui luuakse mõistlik, loogiline ja arusaadav kategooriate süsteem. Jääb täiesti arusaamatuks, mis alustel olemasolev süsteem on loodud ja kelle huvisid see täidab. Kogu see jama tõmbab sportkulturismi taset alla.</p>
<p>Bikini Fitness ja uued alad võivad tuua süsteemi küll palju uusi inimesi ja tuua lisatähelepanu, kuid kulturismi kui spordi seisukohalt kannab see paraku kõige väikesemat väärtust. Mitte ükski tõsine spordiväljaanne ja spordikorraladaja ei võta niisuguseid alasid tõsiselt. Mõistlik on leida võib-olla kompromiss – selleks võikski olla kahtlaste alade esitamine põhialadest lahus eriüritustel või teisel päeval. </p>
<p>MP ja AF-i liitmine tähendab spordi ja mittespordi ühendamist ja see tõenäoliselt rikub AF-i perpspektiivid.</p>
<p></p>
</div><!-- .bbp-reply-content -->
</div><!-- .reply -->
<div id=)
Võimalik…. samas tundub, et mujal maailmas seda hüppelauana ei võeta, kui vaadata Matt Christianeri pilte. See härra võiks Euroopa tasemel klassikas väga konkurentsivõimeline olla.
Too härra on pro, seega peaks kõvem mees olema kui tavavõistlejad.
See kategooria on sarnane Bikini Fitnessiga. Võistlejad on nagu modellid, hinnatakse nahka, juukseid jms. Mehed on siiski heas vormis ja seda vormi on võimalik mingil määral ka hinnata, seepärast mina isiklikult eelistaksin seda Bikini Fitnessile.
Lkv ettepanek on hea – võiks selle kategooria ühendada Bikini Fitnesssiga ja korraldada neile eraldi võistlused. Spordi mõttes ja EMV jaoks on ka see kategooria siiski liig.
Sarge, probleem on selles, et sa kipud valama kõigile ühe mõõduga. Iseenesest pole selles midagi halba, kuid vahel pole see kõige otstarbekam lahendus. Mõnele võib “range paikapanemine” mõjuda motiveerivalt, mõnele vastupidi. Treeneriametis sa ei saa ju ka kõigile õpilastele läheneda ühtmoodi, ikka tuleb leiutada mingid individuaalsed lahendused. Hr Kelner on end siiski tõestanud asjatundliku ja progressiivse sportlasena, küllap ta teab oma puudusi ja nende põhjuseid piisavalt hästi. Ehk teisiti öeldes, konstruktiivne saab olla ka nii, et inimene ei tunne end mahatehtuna (kaassportlase austamise teema).
See aga, et siin kriitikat eriti ei austata, tuleb vist küll suurtest egodest. Olles pool aastat foorumit aktiivselt lugenud, on hämmastav tõdeda, et kriitikat kohati mitte millekski ei peeta. On jäänud mulje, et mõned treenerid vist ei teagi, mis kriitika on. Kui keegi teine sellega lagedale tuleb, on kisa rohkem kui kopika eest. Mu meelest on see üsna suur noorte arengu takistus. Mina ise võin küll öelda, et kuigi alguses tundusid Sarge kommentaarid mullegi norimisena, olen nendest isegi kõrvalseisjana palju kasu saanud (kui tonaalsus eemaldada, on nendest alati midagi õppida). Foorumis on väga palju ümmargust juttu, konstruktiivset kriitikat võiks ja peaks olema hulga rohkem. See on siiski spordi ja sportlaste foorum. Vahel on mõistlikum ego alla suruda ja võtta teise mehe “karmi väljaütlemist” isiku eripärana.
Üldiselt juhiks siiski tähelepanu, et teema tehti kulturismi tuleviku üle arutlemiseks, mitte üksteise materdamiseks. Esimesega võikski jätkata. Ärge minge isiklikuks!
Aga kui jääb mulje ,et bikiini võistlejad trenni ei tee, võib noorte kulturismi ka õhtusest osast ära jätta ju. 60-70kg kutid ei anna ka kulturisti mõõtu välja. Bikiini on kõige noorem spordiala veel, andke tüdrukutele aega ja küll tulevad ka korralikud vormid. Nüüd oli tase palju tugevam juba, kui see oli kevadel. Ja järgmine kevad on tase veel kõrgem.
Tundub, et tuleb üks treeningvideo teha, kuidas bikiini võistleja treenib, saab pilt selgemaks, kas see on sport või ei ole. Klassikaline kulturism sai ka tehtud, et saaksid võistelda need, kelle eesmärk ei ole kulturism. Bikiini võistlejad ilmselt ei taha ka bodyfitnessisti lihasmassiga olla, selleks ongi oma kategooria neil. Korraliku kvaliteediga lihas ei tule 3 nädalaga, aega on vaja.
Noortel on noorte tase. 60-70 kg-sed kutid annavad välja sellise taseme nagu nende eale ja kehalistele võimalustele kohane. Ma ei näe siin probleemi. Mõned noored on tublimadki kui vanad tegijad.
Tunnistan ausalt, et mul on raske mõista BikFiti treeningut. Ala on uus, aga inimesed on ju ka varem treeninud. Enne kirjutati, et osad treenivad lausa iga päev. Ma ei kujuta ette, kuidas saab nii treenida, et vorm BikFiti jaoks ideaalne on, kuid on selgelt eristatav bodyfitnessist. Bodyfitness ei ole ju mingi ulmeteema. Bodyfitnessist ei ole naiselikkuse mõttes küll millegi poolest kehvem kui BikFitnnessist.
Probleem ongi selles, et see ala lihtsalt ei toimi. Kui vormid oluliselt tõusevad, siis ongi tegemist juba bodyfitnessiga. BikFit on kehalise aktiivsuse ja sportliku tegevuse minimaalne tase. Võistlusmäärustes on selgelt kirjas, et nt separatsiooni ei tohi olla. Nagu ülal selgus, ole kui tahes hea vormis, ei ole sellest ikka kasu, kui sa valitsevate standarite järgi pole ilus, ei oma õiget naeratust, õigeid kulinaid, õiget kõnnakut…
Aga hea meelega loeks BikFiti treeningu eripäradest.
Hea on lugeda erinevate inimeste arvamust. Mul on üks unistus veel – iga sportlane on teisele küll konkurendiks, kuid seejuures peaks ta siiski säilitama oma kolleegi vastu austuse. Tõeline sportlane annab maksimaalse kõrgeima koha nimel endast alati kõik, kuid seejuures peaks ta alati aus hoidma printsiipi, mille järgi võidab parim mees. Halb on näha, kui vahel üritatakse konkurenti lihtlabaselt maha teha. Konkurenti pole vaja maha teha, vaid pingutada veel enam, et olla temast võistlustel parem. Samas olen tähele pannud, et foorumis esineb ka teine äärmus – reageeritakse ülivalulikult vähimalegi kriitikale. Keegi nagu ei viitsigi vigadele ja puudustele tähelepanu juhtida, sest enamasti lõppeb see mingi konfliktiga. Aus kriitika viib ju asja edasi. Iga sportlane, eriti noorsportlane, peaks tema enda arengule suunatud kriitikat kõrgelt hindama. Eriti kurb on näha, kui noorsportlase treener kriitikut maha teeb.
Bikini fitness on spordi nime saamiseks liialt loodud geenidele, võltsripsmetele,- küüntele, – rindadele jne. jne. Spordi põhimõte on ikkagi eri indiviidide võrdlemine mingis kindlas füüsilist võimekust näitavas oskuses, vastasel juhul võiks istumises ka spordivõistlusi korraldada. Bikini fitnessi parimate puhul on ikkagi tegemist heade geenidega (nii näo kui keha poolest ) naistega, keda on tugevalt meigitud ja soengud sätitud jms. moel modifitseeritud ning erinevalt korvpallist, kus 160 cm mehel on ka võimalik tipptasemel mängida, ei ole bikinis võimalik puhtalt raske tööga tippu jõuda. Tõsi ka inetust pardipojast võidakse ilulõikustega bikini staar teha, aga mis on sellel pistmist spordiga? Vajaminevateks oskusteks on kõndimine ja naeratamine. Inimeste spordi juurde toomise võttena on tegemist suurepärase alaga, kuid seoses kulturismiga võiks bikinifitnessistid siiski täita tantsutüdrukute rolli nagu korvpalli, võrkpalli jne. mängude vaheaegadel või tõesti toimuda aeroobikakuninganna vms. ürituse raames või kõrvalalana. Inetu naisterahvad ei võida mingi nipiga bikinivõistlust ja ilu võrdlemiseks on juba ammu loodud missivõistlused, kus on ka olemas bikiinivoor, aga isegi sinna on lisatud veel voorusid, sest muidu ei anna see iludusvõistluse mõõtu välja, seega ainuke võimalus, kuidas bikini fitness annaks spordi mõõdu välja, oleks lisada spordivoor ja miks ei võiks olla see midagi rammumehelikku, see oleks pealtvaatajatemagnet, kui bikinitibid pandaks raskeid kohvreid kandma või autot tõmbama( siin mõtlen ilmselgelt jõukohaseid alasid/raskuseid loomulikult). Viimasele punktile rõhu lisamiseks ütlen täiesti ausalt, et spetsiaalselt Tallinna kulturismi võistlusi/bikini võistlusi vaatama ma ei lähe , aga bikinitibide rammumehe võistlust vaatamas oleksin 20+ eurise piletihinna korralgi.
Täiesti nõus, nii see ongi. Eile õhtul veel huvi pärast lugesin IFBB määrusi ja tekkis samuti võrdlus missivõistlustega vm. Pole üllatav, et BikFit´i on kulturismikohtunikel raske hinnata – sisuliselt ei ole see võimalik.
Bikini osas on arutelu põnev. Kuigi osavõtjad on väga veetlevad ja esimene ots ka märkimisväärselt heas vormis, ei kipu ta esmapilgul tõesti nn. traditsiooniliste kulturismivõistluste raamistikku mahtuma. Uue alana ei ole ‘standardid’ välja kujunenud ning nii on subjektiivsus väga suur.
‘Sillana’ tavainimese mõttemallile kulturismi kui nähtuse arusaadavamaks tegemisel mängib Bikini aga kindlasti olulist rolli. Seda on vaja näiteks selleks, et ‘friikide’ alast saaks üldaktsepteeritud sportlik väljund, mis muutuks ka sponsoritele atraktiivseks. EKFL’i alt mina Bikinit ära ei viiks, kuna Eesti Meistri tiitlil on oluliselt suurem kaal kui nn. Aeroobikakuninganna diplomil. See legitimiseerib sporti ja õhutab taset tõstma.
Ma ei ole nõus väitega, et Bikini Fitness ei ole sport. Andke mõni aasta aega ja näete, kuidas tase oluliselt tõuseb, nagu klassikalises kulturismis juhtus. Janari loogikale tuginedes on tõsimeelseks spordiks veel raskem nimetada golfi, kriketit ja polot, kus kerges ülekaalus onud mõõdukat füüsilist koormust harrastavad. Samas on golfil ja kriketil meeletult harrastajaid üle maailma, ala tipud on tõelised staarid (näit. Tiger Woods) ja kajastuse üle meedias kurta ei saa (kriket, tõsi küll, on tugevas fookuses pigem Commonwealthi maades).
Äkki oleks lahenduseks nn. bikini maakondlikud kvalifikatsioonivõistlused, et kiirendada ala taseme tõusu?
Ma ei näe bikini fitnessi loomisel muud mõtet, kui et tuua süsteemi veelgi enam inimesi. BikFiti tase tõuseb aja jooksul kindlasti ja osalejate rohkearvulisust saab kontollida, kuid seda ala objektiivsemaks muuta on mu meelest siiski võimatu. Need eeskirjad, mida ma senini lugenud olen, on ikka päris vastuolulised. Veel vastuolulisem on jutt, mida asjaosalised alast räägivad.
See on hea, kui sponsoreid juurde tuleb. Samas mulle on jäänud mulje, et kulturismi organisaatorid on võimekad inimesed ja pole veel sponsorite leidmisega hätta jäänud (ehkki rohkem võiks alati olla). See, mis minu jaoks oluline on, seisneb selles, kuidas muuta kulturism tõsiseltvõetavaks spordientusiastide ja vahendajate jaoks (spordiajakirjanikud, raamatute koostajad jne). Kui nemad hakkavad uskuma kulturismi asja sisse, siis tuleb laiem rahvas juba iseenesest kaasa. Kuidas saab BikFit anda siia oma panuse? Mina näen, et praegu see pigem tuleb asjale kahjuks.
Päeva ajal meenus, kuidas Ott mainis oma teemas, et ETV intervjuul kärbiti tema tekstist välja see osa, kus ta rääkis kulturismi saavutustest. Kas saab olla veel midagi ebaviisakamat ja ülekohtusemat? Aga see näitab ilmekalt spordiringkonna suhtumist. Seda suhtumist on vaja muuta.
Sekkun ka diskussiooni ja pean samuti teema arendajat kiitma, äärmiselt analüüsiv, argumenteeritud ja kindlasti ka “naelapead” tabav arutlus. Aga, andkem mulle siinkohal minu radikaalne seisukoht andeks, kuid olen samuti päris veendunud, et nn. see bikini fitness, kui ta sellisel kujul võistlusprogrammidesse hakkabki jääma, saab võistluskulturismi tublisti devalveerima. Ei ühtki halba sõna inimeste (bikini fitnessistide) kohta isiklikult, suurepärased välimused, kaunid kehad, nii mõnigi on selgelt nähtavalt ka treenitud, ent 100 protsenti tõsimeelseks spordiks on mul seda raske pidada. Ma oleksin nõus isegi kompromissina tunnistama, et mingitmoodi spordina võiks seda isegi mingisugustel tingimustel ju käsitleda. Ent, et see juhtuks, tahaks mõnevõrra veelgi rohkem näha neidudel treenituse märke, teiseks nagu teema algataja ütles, “kõige parem oleks, kui oleks päris eraldi võistlused või siis oleks võistlused tõesti mõne teise uue alaga ühiselt samas kohas mõnel teisel päeval”. Igaljuhul jah, loodan, et praegune olukord ei kinnistu ja see uus valdkond (nähtus) kulturismivõistlustel hakkab kiiresti kuhugi poole liikuma ja mingit moodi muutuma (teisenema).
Tänan, Janar! Nõustun esitatud seisukohaga ja lisan ka, et minul pole samuti midagi bikinifitnessistide vastu (ei tõstatanud teemat isiklikult tasapinnalt).
Eelmisele postile lisaks. Eespool kasutasin ekslikult sõna rahvasport. Tegelikult tahtsin öelda “rahvussport”.
Kas üldse on võimalik, et mõnest eesti amatöörist saaks ülemaailmses mõttes professionaal? See tähendaks ju kohe lisaaineid või vastasel juhul kaugel tippude taga rippumist? Hakkab aineid kasutama, on kulturismi mõttes professionaal, kuid üldspordi mõttes astub nagu sammu tagasi?
Minu unistus olekski selline, et kulturismi hakataks kavakindlalt Eesti mudeli järgi arendama, töötataks välja kontrollimehhanismid ja võetaks suund puhtale spordile, kus kõigil on võrdsed võimalused. Kas see reaalne on, ma ei tea.
Ma nõustun sinu eelnevate punktidega,aga siinkohal tahaksin tähelepanu pöörata mõistele tipp-sport. Kui me võtame näite ükskõik milliselt muult spordialalt (Eestis näiteks G.Kanter), siis tippsportlane elatab ennast sellega tegeledes ära. Ta ei pea keskenduma muule, vaid saab tegeleda treenimisega ning ettevalmistusega. Kulturism, kui rahvasport, ei nõua spetsialiseeritust spordialale. Kes treenib tund,kes treenib kaks tundi päevas, kes igapäev, kes mil iganes. Eestis on kulturism ka meie tippudele siiski kõrvaleriala. Sportlased tegelevad 8h päevas tööga, toimetavad kontoris jne., ikka selleks,et katta nii treening, kui igapäevased muud vajadused. Selliselt mõistes tähendab,et meie sportlased on ju amatöörid. Üldiselt jääbki mulje,et aus sport on ainult amatöörsport (kus osavõtjatel puuduvad piisavad tutvused,finants,teadmised, dopingu tarvitamiseks: jalgrattasport,kulturism,korvpall,pesapall,jalgpall jms.). See aga ei tähenda,et EMV oleksid amatöörvõistlused. Meie mõistes on see suur sündmus, kuhu kvalifitseeruvad parimad,aga kui panna see parim maailmastaapi, siis perspektiivid muutuvad (tänavugi aasta sai finaalides näha entusiaste).
Eks see tippspordi küsimus ole keeruline küll. Siit tulenebki osaliselt põhjus, miks on vaja kulturismi teadlikult spordile lähendada. Kui rahvas ja rahajagajad saavad kulturismi vajalikkusest aru, siis küllap langeks ka EKFL-i kaukasse priskem kopikas. Kui ala võetakse marginaaliana, siis küllap antakse ka vähem raha.
Midagi pole teha, Eesti on vaene riik. Seda enam on hea meel tunnistada, et sportkulturism on hästi arenenud.
Samas kui vaadata laiemalt, siis erinevate spordialade esindajate hulgas ongi vist rohkem neid, kes teevad põhitööna midagi muud. Eks natuke sõltub ka alast ja sellest, kui kõva tase on. Jalgratturite, suusatajate jm spordialade esindajate hulgas on muutöömehi kindlasti. Pallimängudega on natuke teine lugu.
Üldiselt arvan, et meie tippkulturistid ei ole siiski vähem professionaalid kui meie tippsuusatajad vm. On näha, et eesti kulturistid teevad meeletuid eneseohverdamisi – et nad seda valmis tegema on, peegeldab vägagi nende spordimehe sisu. Kui vaadata tulemusi, siis ei ole ju kahtlust, et tegemist on väga heal tasemel sportlastega? Kui inimene regulaarselt treenib ja leiab selleks aja teiste tegevuste arvelt, siis on teda ikkagi kaunis raske amatööriks nimetada. Puhtas kulturismis ilmselt polegi võimalik terve päev treenida. Mu meelest on isegi vastuoluline, et ülemaailmses mõttes on meie sportlased amatöörid, aga kollid professionaalid, ehkki klassikalises mõttes seisavad spordist kaugemal kui meie amatöörid.
Minu meelest on veidi kummaline PRO taset “sportkulturismist” välja jätta. 20nda sajandi jooksul amatööride tipust see ju edasi arenes ja mehed pingutavad, söövad, dieeditavad ja pühenduvad täpselt samamoodi kui amatöörspordis. Lisavahendid on teised, aga see ei muuda ala sportlikku olemust.
Lihtsalt kulturism võib tõesti olla jõusaalisport, kus eesmärkide saavutamiseks kasutatakse kulturismi treeningmetoodikat ja inventari.
Tänan kommentaari eest! Seda punkti paraku ei oska kuigi täpselt kommenteerida, kuna ei tunne spetsiifikat. Minu jaoks on tõeline sport siiski puhas sport. PRO on inimvõimete ületamise protsess kulturismi vormis. Isegi kui kõikidel spordialadel kasutatakse dopingus, on see siiski nii vaatajate, funktsionääride kui võitslejate jaoks probleem. Kõrvalekalle normist, millel on kindlad põhjused. Nagu ma olen aru saanud, on doping PRO jaoks norm. Keegi ei hakka seda isegi varjama. Kedagi ei karistata, sest normikohast käitumist ei saagi ju karistada. Selge on, et lisaaineteta nad sellisele tasemele ei küündiks. Minu jaoks on PRO-d ühest küljest kangelased (inimvõimete piiride ennastohverdavad edasilükkajad), kuid ka kulturismitööstuse ohvrid. Liiiatigi langeb omakorda nende ohvriks palju noori alustajaid.
Tõeline kulturism, sportkulturism kõige paremas tähenduses ongi just see, mida tehakse Eestis.
