Tragl

My Fitness pole eliit. Eliit on näiteks Status Club, seal on hinnad x10 ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

My Fitnessis on täispakett 52 EUR, päevane kuni kella 3ni sissepääsuga 32. Odavam kui Sparta ju

Ma ise käin Revalis.

Ja-jah, nii see on. Status Club on erandlik nähtus.

Minu vajaduste ja võimaluste seisukohast on MyFitness kuskil 2 korda kallim kui Sparta. Ja Spartat pean ma kalliks kohaks.

Muidu on huvitav, et igal kohal on küllaltki erinev maine. Viru MyFitnessis käivad kõrgepalgalised kesklinna pintsaklipslased lõunapausi ajal trenni tegemas. Sparta on muusikute ja naljameeste kogunemiskoht, sekka satub ka tõsiseid sportlasi. Reval on Gold´s.

Olen käinud päris paljudes saalides, aga TÜASK saal on olnud siiani piseim nii olemuselt kui ka võimalustel. Sry kui kedagi solvasin!

Aga ega iga inimese soovid ei piirdu spordiklubis vaid raua tõstmisega. Näiteks, My fitnessi kuukaart on tõesti kõrge, aga Tallinna klubidest on seal parim parkimine ja väga head pesemisvõimalused. Lisaks on seal 2 basseini, 25m ja lastele väikesem. Mullivannid, aurusaunad ja soomesaunad, oleks nagu SPA-s ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kuna omal poiss fännab ujumist ja temaga seal käies juurde maksma ei pea, siis usun et paar korda nädalas ujumist koos saaliga ei olegi enam kallis. Eraldi ujulas käies maksaks täiskasvanud + 4a laps ca 10 euri kord, 8 korda kuus teekski juba 80EUR tasa ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Seega, kõik on suhteline ja kes mida soovib ning vastavalt on ka hind

Eks Myfitness ongi eliidile mõeldud. Mina kasutaksin jõusaalide võimalustest võib-olla ainult 10 % ja seega ei näe põhjust ulmeliste numbrite üle rõõmustada.

Parkimine on argument, aga nt Viru keskuse MyFitnessi puhul langeb kohe ära. Head parkimistingimused on kindlasti ka äärelinna jõusaalides.

Sparta eeliseks on mu meelest väga hea asukoht.

http://www.modelmayhem.com/1017696

Ta on 173 cm pikk ja 71 kg raske. Täitsa normaalne pikkus ja kaal. USAs on mehe keskmine pikkus 175 cm, aga latiino mehed on palju lühemad, nii 160 cm kanti. Seega pikkuse poolest on Noel modellina väga hinnas. Kaal on tal tervislik ja suurem ta olla ei tohigi, sellepärast ta raskeid raskuseid ei tõstagi. Ta ei tohi olla ei liiga lihaseline ega ka liiga sooneline. Siis ei peetaks teda klassikaliselt ilusaks.

Ma ei tea, mis modell ta on, kuid üldiselt on vist keha modelli puhul teisejärguline, nägu on oluline. Ta on ju tüüpiline iluspoiss.

Noel elab New Yorgis, kus meil on ka karmid talvel. Minu meelest on tal lihtsalt imeilus keha, nii arvavad paljud naised ja ka mehed ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> . Ta on ju modell. Muidugi ei ole tal liigselt suuri lihaseid, sest ta ei võta toidulisandeid ega treeni suurte raskustega.

Mis mõttes imeilus? Täiesti tavaline mehekeha. Selliseid kehasid on ka Eestis piisavalt.

Mõistan, kuid osad asjad on sellised, mis mõjutavad inimkonda üldisemalt pikema ajaperioodi peale. Religioon võis olla vajalik nähtus tuhandete aastate eest, kus meie arusaamine universumist oli kesine ning igapäevaeluga toimetulekuks oli usk suuremasse võimu ja seaduspärasusse paljudele vajalik.

Nüüdsel ajal on meie arusaam maailmast tunduvalt parem. Ma ei vaja enam religiooni sellisel määral. Lisaks olema õppinud seda mitte vajama ka asjade puhul mida me ei mõista. Sest ajalugu on näidanud, et asjad mida me ei mõista on ajutised ning ajapikku oleme õppinud. Seega mis mõtet on käituda sellisel viisil nagu me ei saakski kunagi mõistma? Pole ju mõtet. Kannatust on vaja ning olla rahul sellega, et mõneks ajaks piirdume vaid küsimuste küsimusega ning vastuste otsimisega ning peame olema ilma vastusteta.

Aga jällegi – su point õige. Paljud vajavad “Kindlust”. Ei suudeta elada maailmas, kus puuduvad vastused. See on üks paha asi. Vastuste otsimine peaks olema kõigi eesmärk, kuid me ei tohiks vastuseid kerge-käeliselt ise välja mõelda kuna ei ole piisavalt pädevad neid teaduslikult leidma. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ma olen küll aksepteerinud fakti, et mõnes asjas ma ei tea vastust. Ning kuigi ma otsin, ma ei leia seda. Ma aksepteerin, et olen veel loll ning jätkan otsimist. Mul ei teki juba mõnda aega mingit soovi lihtsalt mõnda lampi seisukohta võtta kuna see on “mugav” ja annab vastused mu küsimustele. Ma ei näe sellel mõtet. Kergekäeliselt aksepteeritavad vastused on ju võltsid ja vildakad. Vastused nõrkadele minu meelest.

Ma mõtlen, et inimesed on väga erinevad. On neid, kes ei taha kogu aeg otsida vastuseid küsimustele, kes ei taha võib-olla üldse küsida. Vastuste otsimisega kaasneb mu meelest ka alati ebakindlus, (isikliku mugavuse) ohverdamine. Inimene võiks olla õnnelik. See, kes liiga pingsalt vastuseid otsib, ei saa kunagi olema samal kombel õnnelik nagu see, kes on leidnud rahu enda jaoks mõnest, kellegi teise jaoks võib-olla liiga lihtsana tunduvast asjast. Ma arvan, et inimene ei saa usuta elada, aga igaüks usub erineva asja sisse, kes religiooni, kes teadust.

Kui me usume leitud vastustesse, siis meie jaoks on need ju tõelised, valed on need kellegi teise jaoks. Ja see vastus, mida omab teine, on vale meie jaoks. Kui meie vastus (misiganes see ka poleks) teeb meid õnnelikuks ja rahulikuks, siis oleme me ju ka tugevad?

Ekstremism on tihtipeale rohkem seotud seda propageeriva inimese psüühikaga, kui et loogika põhjal põhjalikult analüüsitud tõenditega.

Enamus kaldub meist eelarvamuste suunas ning objektiivselt erapooletu on väga raske olla. Ning sõltuvalt sellest, mis tüüpi tõendusmaterjalidega meid on peibutatud kõige enam, kipume me selles suunas ka automaatselt mõtlema.

Küll aga aitab selle vastu näiteks teadlikult enda uskumuste vastaste materjalide lugemine. Näiteks, kui ma olen väga kindel milleski – siis ma sellegi poolest üritan vastupidist tõestada, proovides leida vastupidised tõendeid. Tihtipeale originaalselt pikalt kirjutatud postitus läheb kustutamisele, sest ma leian konfliktseid tõendeid ja ei suuda enam oma originaalseid mõtteid tõestena aksepteerida.

Usun, et kui “Marianna” käituks vahelduseks samamoodi, oleks ka tema mõttemaailm veidi enam avatud. Hetkel tundub, et inimene on sattunud valdavas enamikus ainult ühte suunda näitavate tõendite meele-valda. Ning kui veeta aega lehel, mis kutsub end “No-milk” nimega siis pole see ka imestavapanev. Kui propageeritakse ühte mõtte-viisi, siis enamasti tehakse seda ühte suunda näitavate tõendite reklaamimisega, jättes välja konfliktsed tõendusmaterjalid.

Sattudes konfliktsete tõendite meeldevalda kipub suur osa inimesi asuma kaitsepositsioonile. Kui inimese uskumused ja teadmised pannakse kahtluse alla tekib enamikel vajadus end kaitsta, tõestada just oma maailma-vaate õigsust, sest inimesed peavad oma unikaalsust tihti just uskumuste poolt defineerituks. Ehk, kui rünnatakse inimese maailma-vaadet ja uskumusi, siis inimestel jääb mulje nagu rünnatakse nende “olemust”. Nende eksistentsi ennast. Ning oma arvamuste/uskumuste muutmist peetakse alla-andmiseks, oma unikaalsuse kaotamiseks. Surmaks.

Tundub radikaalne, aga lähemalt vaadates on see tihti tõsi. Leidke keegi, kes on väga kitsas valdkonnas tegelenud aastakümneid. Leidke nende uskumustes viga või miski, mis on vaieldav. Enam, kui kindel on, et see inimene ei muuda oma arvamusi ka raudkindlate ja vettpidavate tõendite esitlemisel. Nad ei ole võimelised aksepteerima, et nende “olemus” on olnud aastakümneid vale ja nende unikaalsus neilt röövitakse. Kõik mille nimel nad on töödanud/elanud/mida saavutanud pannakse rünnaku alla ning sellest tekib lihtsalt SÕDA.

Olen seda kogenud lugematutes foorumites, kus sõna võtnud. Ma ei väidagi, et ise kõike-teadja olen. Kuid inimeste reaktsioon tõenditele, mis lähevad nende uskumuste vastu on väga sarnane kõikjal. Harva leiab inimesi, kes on tõsimeele huvitatud enda uskumuste muutmisest tõendusmaterjalide põhjal. Selliseid inimesi on väga, väga vähe.

Enamik inimesi lihtsalt elavad minimaalselt muutuvas rollis elu lõpuni. Roll pannakse paika lapsepõlves läbi vanemate kasvatuse, mõjutatakse veidi muude kesk-konna tegurite läbi ning enamvähem elatakse nii elu lõpuni. Mõned inimesed suudavad oma rolli kergemini muuta, mõned väga raskelt. Kuid raske on ta tegelikult kõigile.

Antud teemal võin kasvõi ise-ennast analüüsida ning selgelt võin öelda, et kipun ka eelarvamusele. Olen piima joonud kogu elu ja seda nautinud. Minu põhiline nö. “default position” on see, et piim on hea, kuna enamik elu olen nii arvanud ja nii on öeldud. Marianna poolt välja toodud tõendid on konfliktsed, tekitavad minus kaitse-reaktsiooni.

Aga, viimaste aastatega olen ma palju õppinud tõendusmaterjalide kohta – ning seetõttu olen lugenud ka palju materjali erinevatel teemadel. Ning piim ei ole esimest korda teema mille kohta loen või sõna võtan. Seega antud juhul on minu “kaitse-reaktsioon” mõnes mõttes sobilik – kuna tõendusmaterjal millega olen kokku puutunud on vastandlik, mis ei toeta kumbagi ekstreemsust. “By default” olen endiselt piima poolt, kuid aksepteerin, et see võib olla vale piisava tõendusmaterjali esitlemise põhjal – ning samamoodi ei ole ma valmis aksepteerima teist ekstreemset vaatapunkti, et piim on täiesti paha kuna jällegi – tõendid on konfliktsed.

Need, kes suudavad kohaneda kõige paremini on evolutsiooni mõistes kõige edukamad indiviidid. Kui me õpime oma uskumusi ja arvamusi hoidma avatuna uutele suundadele piisavate tõendusmaterjalide olemasolu puhul, oleme me paremini võimelised elu muudatustega kohanema ning meid on raske nurka ajada. Samas tuleb õppida olla enesekindlad ja objektiivsed, et mitte olla liiga suurel määral uute tuulte meelevallas. Sellist tasakaalu on päris raske leida. Kaitsta enda uskumusi ja maailma-vaadet seni kuni just piisav hulk tõendusmaterjali letti lüüakse, et üles kaaluda seniseid tõendeid. Raske. Antakse alla kas liiga vara või liiga hilja…

Mnjah. Pole pidanud vist väga netti ronima peale ühe psühholoogia-raamatu läbi lugemist. Kohe tekkis mölapidamatus. ” srcset=”/uploads/emoticons/happy@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Inimesed vajavad kindlust. Kui seda pole, luuakse see ise. Mõnel on abiks teadus, mõnel religioon, mõnel eelarvamused. Mu arvates pole vahendis suurt vahet, kui see inimesele tõesti midagi annab ja abiks on ning ei kahjusta seejuures teisi.