Tragl

Ei läinud paremaks, lihtsalt siia on head summutiga mikrofoni vaja kuna helid on väga valjud.

Muusika osas ragiseb nüüd vist hullemini kui enne.

Heli võiks küll paremaks tuunida – ülihalb on.

Nii nagu lubatud, siis ka bikiini eri enne Reval Cupi! Ma ei ole kindel kas nooremad mehed sõba silmale saavad… ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Oti viimane lause ja tüdruku muie lähevad päris hästi kokku.

Sõltub millest rääkida. Alates teatud punktist muutub meie arusaamine mingis valdkonnas nii heaks, et seda ümber lükata pole enam reaalne. A’la ega ikka pole mõtet enam karta, et äkki sõidad laevaga maailma ääre pealt alla. ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Aga kindlasti teadus areneb – ning sellega tuleb lihtsalt kaasas käia. Pole mõtet ühe koha peal sitsida ja arengut karta, et äkki pole ikka hea. Kindlasti ei peaks igat uut avastust kohe absoluutse tõena kisama, kui pole piisavalt uuritud – aga alates mingist punktist võib kindlasti öelda, et nüüd võime tõdeda, et “see või too” on nüüd nii ja naa ning vanad arusaamised on iganenud ja nende propageerimine tuleks lõpetada.

Kahjuks suur osa inimesi kardab muutust. Tahetakse tunda kindlustunnet juba omandatud teadmiste ja praktika kasutuses. Olgugi, et uuemad meetmed on ka juba suures mahus toetust leidnud. Tubli on see, kes suudab ajaga kaasas käia.

Ma ei tea, kas toitumise osas asi on nii väga kartmises. Toitumisega seotu on nii keeruline, et ühelgi inimesel pole mitte kunagi võimalik omandada piisavalt teadmisi selle täielikuks mõistmiseks. Teadus areneb, kuid oluline on teadvustada, et teadus ei pruugi tähendada alati tõest ja vajalikku teadmist. Ka teadlased ei tea. Teavad heal juhul mingeid kitsaid lõike, aga inimkeha mõistmiseks ei pruugi kitsatest lõikudest piisata. Vahel määrab asjade käigu mingi paralleellõik või -valdkond – aga ükski uurimus ei suuda kunagi haarata kõiki võimalikke ja vajalikke paralleelsuundi. Liiatigi uurimused lähtuvad ja on suunatud mingile keskmisele mudelile. Aga keskmist inimest pole olemas. On ainult indiviidid. Piisab mingist kõrvalekaldest, kui “keskmised teadmised” kaotavad oma väärtuse.

Selleks, et eristada väärtust mitteväärtusest on vaja aastatepikkust treenitust ja teadmisi. Tavaline inimene, kes käib tööl ja kasvatab õhtul lapsi ja tahab nädalalõpud mõnusalt veeta, ei saa mitte kunagi omama võimalust piisavalt teada.

Kindlasti on need teadmised vajalikud teada ja väärivad kasutamist, kuid teadmistele on omane see, et mingil põhjusel kipuvad need ajas muutuma ja vahel lausa pöördeliselt. Vanasti ei teatud, et rasva peab olema vähemalt 1 gr/kg, vahepeal arvati, et ei pea üldse olema. Sport on aga olnud kogu aeg ja häid tulemusi on tehtud igal ajal. Kuidas seda teadmist eelesitatud teadmistega siduda?

Tegelikult ei ole. Uuringut näitavad, et raskelt treeniv võistlus-kulturist rangel võistlus-dieedil võib kasu lõigata isegi 2,5-3g valku kehakilo kohta tarbides. Aga jah – rangel dieedil võistlus-kulturist on ikka väga haruldane asi tegelikult üldiselt võttes. Tavaline harrastaja jah – 2g kehakilo kohta on okei, aga rohkem läheb suht mõttetuks puhtalt lihaskasvu koha pealt. Tarbida ju võib kui endale meeldib ja sobib. Aga lihaskasvu jaoks on enamasti 2g kehakilo kohta enam, kui küll.

Või noh – sain su mõttest aru küll. ÜLDISES mõttes on jah, toidulisandi firmade raske promo vili see, et valku massiliselt tarbitakse. Räägitakse seda ju igas ajakirjas, artiklis ja uudises pidevalt, reklaam käib 24/7 ja pole ime, et iga algaja on sellest mõjutatud.

Aga siiski minu point on selles, et teatud olukordades see on siiski mingil määral põhjendatud. Aga need olukorrad on haruldased. Kindlasti mitte ei pea suuri koguseid igaüks tarbima. Kõige vähem tavalised harrastajad, kes lihtsalt rahulikult areneda tahavad. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Tegelikult oli mu mõte veel ketserlikum – pakun, et korporatsioonid suunavad ka teadlasi.

Lugesin ka originaalartiklit ja ütleks, et suhteliselt mittemidagiütlev uurimus. Enamus uuritavatest olid palsameeritud egiptuse muumiad ja Peruu muumiad. Niipalju kui ma uurisin, ei palsameeritud mitte kõiki surnuid, vaid seda said endale lubada ikka rikkamad pered. Juba see fakt tähendab, et ka söödi paremini, rohkem ja tõenäoliselt ka liiguti vähem. Faktorid, mis juba loovad eelduse südame-veresoonkonna haiguste tekkeks. Samuti puututi väga palju kokku suitsuga, mis tekkis toidu valmistamisel. Ka infektsioonid ja haigused võisid kaasa aidata ateroskleroosi tekkele. Paljud järeldused tehti kaudsete tõendite põhjal, sest tegelikult uurijad ei tea, mis elu- ja toitumisstiil nende aja inimestel oli.

Mis puutub Archangeli juttu – vahet pole, kes on süüdi tänapäeva inimeste rasvumises, süsivesikud või inimene ise. Küsimus on, kuidas probleemi lahendada kõige kiiremini ja efektiivsemalt. Inimeste harimine ei ole absoluutselt kõige kiirem ja efektiivsem viis üldse millegi lahendamisel. Muidugi kudos sulle, et sa alla ei anna ja ikka üritad. Mina olen juba jõudnud tõdemusele, et keskmine inimene ei viitsi ja taha midagi uut õppida, isegi kui see puudutab tema enda tervist ja heaolu. Eriti kui tegemist on sõltuvusttekitavate ainetega. Milleks suhkur ka on, nagu sa ka mainisid. Üldise ühiskonna mõttemalli muutmiseks mingil teemal loogika abil kuluks vähemalt paar põlvkonda ja eeldaks seda, et inimese ajustruktuur muutuks ja kogu haridussüsteem samuti. Loomulikult võiks ja oleks vaja inimkonda harida aga miskipärast liigutakse selle poole, et haridustase oleks madalam. Võib kõlada tinfoil jutuna aga industrialistidel on vaja taltsat lambakarja, kes teeks tööd ja mõtleks vähem. Muidu võivad veel mässama hakata süsteemi vastu. Kõige lihtsam on keelata, käskida ja hirmutada. Suur osa inimestest vajabki raudkindlaid piire ja reegleid ja mingit autoriteeti, kes ütleb mida teha, sest nad ise ei suuda mõelda. Sellepärast ma pooldangi kasvõi valetamist või liialdamist või keelamist, kui see viib soovitud eesmärgini. Kui ikka inimene on ülekaalus ja ei suuda/oska midagi teha, siis minupärast võib mingi nende jaoks autoriteet öelda et “carbs are bad, don’t eat or you’ll die”. Või keelata liiga suurte limonaadide müügi. Või piirata suhkrusisaldust karastusjookides etc etc. Kui selle tulemusel kasvõi murdosagi inimestest vabanevad magusasõltuvusest ja nende elukvaliteet paraneb, siis on eesmärk pühitsenud abinõu.

Aga mis siis kui mõne inimese elukvaliteet hoopis langeb keelamiste, valetamiste ja suunamiste tagajärjel?