TopGear

Hei! Kõige pealt peaks mainima, et teete väga ägedat asja. Ainuke Eesti youtube´i kanal, mida jälgin ja uut osa ootan. Võiksite kunagi omavahel mingeid mini jõuka mõõduvõtte ka teha ja üksteisega võistelda( kasvõi jõutõstmise kolm ala), oleks äge vaadata, kuidas sõbrad üksteisele ära teha tahavad ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ise käisin kaitseväes 2 aastat tagasi Võrus Kuperjanovi pataljonis. Erinevalt Teist, olid minu kogemused tunduvalt negatiivsemad. SBK ajal oli ikka tõsine nälg kogu aeg, pole elus sellist nälga tundnud. Võib arvata, et asi oli selles, et olen suur vend ( 203 pikk, 115 kg sõjaväkke minnes), aga olin ühes rühmas ka näiteks Eestis praegugi tuntud suusaässadega, kes olid kerged poisid ning ka nendel tekkis küsimus, et mis siin toimub? Sööklas juurde midagi saada oli võimatu, põhimõtteliselt võtsid kogemata ühe lisa vorstiviilu ning sööklamutid hakkasid üle söökla kisendama ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Pärast muidugi tuli välja, et söökla juhtkond oli kõvasti pappi kõrvale pannud ja siis ei olnud imestada, kui nagu täiesti reaalselt, ilma mingisuguse liialduseta oli õhtusöögiks 3 kaalikatükki, 2 porgandi viiluga- jah see oligi reaalselt nii. Kui see skandaal avalikuks tuli, siis olukord pärast vähe paranes, aga mulle olid toidukogused ikka väiksed. Mäletan, et külastuspäevadel lasin tuua tuttavatel nii palju söögipoolist, kui vähegi torukotti mahtus. Külastusalas sõin veel nii palju kui võimalik ja siis kott täis ja kasarmusse. Eriti hästi maitses sõjaväe ajal tavaline coca-cola. Seda läks ikka meeletutes kogustes, aga andis vajalikku energiat. Õnneks poole aja peal panin sangpommi võistluse kinni ja sellega lunastasin endale spordiloa, millega sai vabal ajal pataljoni territoorimilt välja nii öelda treenima minna. Kasutasin seda võimalust nii palju kui võimalik ja lihtsalt läksin ja istusin see 2 tundi kuskil ja sõin, sõin ja veelkord sõin. Mulle endale olid eriti rasked metsalaagrid ja õppused, kus nii öelda NATO pakkide pealt elama pidi. No ei ole see inimese toit, siis oli ikka korralik nälg ja kannatamine. Eriti oli meeles kevadtorm, mis oli ikka tõsine kannatamine. Pärast kasarmupeeglist vaadates tundus, et järgi ainult luu ja nahk

Trenn. Ainuke asi, mis paranes oli mulgi tõesti jooksuvorm, kuna polnud enne sõjaväge paar aastat sellega eriti enam tegelenud. Sattusin siis ainukesse kompaniisse, kus sbk ajal jõusaali kasutamine keelatud oli. Eriti irooniline oli see, et jõukas asus meie kasarmus ja õhtul pidid siis minema jõukasse teiste kompaniide järgi koristama. Võttis ikka meele mustaks küll, kui jõusaalis ainult mopi ja tolmuimejaga ringi jalutasid ja rauda liigutada ei saanud. Peale sbk-d kasutasin kõik vaba aja, mis võimalik, jõusaali peale. Sain ka keskmiselt vast 2 korda nädalas trenni teha ja tegin samuti ühel päeval alakeha ja teisel ülakeha. Esimene trenn peale sbk-d lõppes suure šokiga rinnalt surumises, Olin enne sõjaväkke minekut 170kg suruja, ja siis oleksin peaaegu 120 kg alla jäänud. See tõmbas ikka korralikult motti alla. Õnneks kükk ja jõutõmme ei kannatanud nii palju, kuigi ka langesid märkimisväärselt. Peale sõjaväge läks endise vormi taastamiseni umbes 9 kuud. Oma osa oli kindlasti jõunäitajate langemisel ka kehakaalul, mis oli siis peale sõjaväge 98 kg. Läksin 115kg- sena ja tulin välja alla 100kg vennana. Sellised siis minu poolsed muljed ja no ise arvan, et oleks see 11 kuud saanud, millegi paremaga sisustada ja olin kaitseväes suht pettunud, läksin sinna kindlasti positiivsema arvamusega, kui lahkusin. Hetkel on elu parim vorm ja naudin trennitegemist täiega ja hakkab ka see sõjaväeõudus vaikselt meelest minema ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Ja lõpetuseks, et tean Mikku läbi oma jalgpalluritest tuttavate, kes ütlesid, et olid vägagi lootustandev tüüp ja nii mõnigi treener oli pettunud kui jalka lõpetasid. Võiksid mõne vana jalkasemuga ka ühistrenni teha ja vanu aegu meenutada!

Miks viimane tõmbe katse ei lugenud?

Väga ilus kokkuvõte, veel ilusamale võistlusele. Pilt, kus kaks kanget eesti meest seisavad pjedestaali kõrgeimal astmel teeb ikka uhkeks küll. Mina arvan, et see on ainult edasi viiv jõud, kui kodumaal kaks kanget konkurenti on ning kord üks peal ja siis jälle teine. Edu edaspidiseks ning loodame, et ükskord hakatakse jõutõstmist ka väärikalt austama ning toetama!

Tõesti väga võimas vaatepilt!

Päris hea mõte. Isegi jälgin huviga palju Margus suudab. Räägitakse, et 35+ tuleb ära. Ise üle 15 pole proovind, aga arvan et kuhugi 20 kanti jääb.

Märt Israel 9

Gerd Kanter II

Heiki Nabi 12

Nikolai Novosjolov III