STARK

No loodame ikka 29-ndat võitu järjest, või krt palju tal neid võite järjest oligi, kes seda küll enam mäletab

detsember 30, 2007 at 3:01 p.l. in reply to: “Tegijate treening” e. UFC All Access WANDERLEI SILVA #135756

STARK

Member

Mis kanalilt seda vaadata saab?

Youtube’is on asi üleval

http://www.youtube.com/watch?v=tNozBe2BxXE

november 4, 2007 at 12:28 p.l. in reply to: Kui keegi viitsib aidata;D #130161

STARK

Member

allikas http://www.healthilife.ee/raamat/elemendid.html#bioelemendid

INIMESE PÕHILISED BIOELEMENDID

Inimorganismi põhibioelementideks on vesinik, süsinik, hapnik, lämmastik, fosfor ja väävel (koguhulgast on ligikaudu 62% H, 25% C, 10% O ja 2% N). Põhibioelementide kombineerumisel kujunevad biomolekulid ja seega ka raku orgaaniline aine, meie kudesid moodustavad ühendid. Bioevolutsiooniliselt ongi eelistatumad mittemetallid, eriti väikese tuumalaenguga kerged elemendid.

Süsinik

Ta on elava keskne bioelement (lihtsustatult ongi bioevolutsioon süsinikuühendite evolutsioon). Süsiniku juhtroll tuleneb sellest, et: 1)iga C-aatom on võimeline moodustama neli stabiilset sidet kas teiste elementide aatomitega või C-aatomitega; 2) C-aatomite vahelised kovalentsed sidemed on küll stabiilsed, kuid ensümaatiliselt sünteesitavad ja lõhustatavad; 3) C-aatom annab üksik-, kaksik-, ja kolmiksidemeid (biomolekulide mitmekesisus!); 4) C-aatomid moodustavad lineaarseid (valgud, nukleiinhapped), hargnevaid (glükogeen, amülopektiin) ja tsüklilisi struktuure;

Vesinik

Vesinikuaatomite eriline tähtsus seisneb vesiniksidemete tekkes ja võimaldamises. Vesiniksidemed kindlustavad biopolümeeride (valgud, nukleiinhapped, polüoosid) kõrgemat järku struktuuride kooshoidmise ja stabiilsuse.

Hapnik

Hapnikuaatomid kuuluvad samuti biomolekulide ehitusse. Sissehingatav hapnik läheb organismis põhiosas (umbes 98%) biomolekulide lõhustumiseks, mis võimaldab organismidel kasutada biomolekulide (glükoos, rasvhapped jt.) energiat. Teatud osa (2…5%) molekulaarsest hapnikust kulutatakse hapniku reaktiivsete vormide (s.h. ka vabade radikaalide tekkeks). Hapniku vabad radikaalid leiavad kasutamist fagotsütoosis, prostaglandiinide ja leukotrieenide sünteesis jne.

Lämmastik

Esineb põhiliselt aminohapetes, nukleiinhapetes ja heterotsüklilistes lämmastikuühendites. Biomolekulides on lämmastik süsinikuskeletti täiendav, mitmekesistav ja biomolekuli reaktiivsust tõstev element, mis oluliselt suurendab biomolekulide varieeruvust.

Eeltoodud neli põhilist bioelementi sisalduvad enam-vähem ühesugustes kogustes kõikides toiduainetes. Tavaliselt toiduainete elemntaaranalüüsis nende sisaldust eraldi esile ei tõsteta.

Fosfor

Fosfor on võimeline energiarikaste ehk makroergiliste sidemete moodustamiseks näiteks ATP molekulis. Seetõttu on fosforil oluline koht organismi energiavahetuses. Biomolekulides leidub fosforit nukleiinhapetes, fosfolipiidides, süsivesikute fosfoestrites, mitmetes koensüümides. Lisaks eeltoodule osaleb fosfor anioonidena ka organismi puhversüsteemides. Mineraalsooladena on fosfor organismis luukoe koostises.

Fosforit saame põhiliselt loomsetest produktidest: lihast ja lihatoodetest, merekaladest, munakollastest, piimatoodetest (juustud!) . Taimedest on fosforirikkamad oad, herned, kapsas, teraviljad (rukis, nisu, riis), pähklid, mandlid, kõikvõimalikud seemned ja rosinad. Rohkelt on fosforit ka seentes, näiteks puravikes.

Väävel

Biomolekulides leidub väävlit aminohapete, peptiidide, vitamiinide B1 ja H, koostises ning teistes orgaanilistes ühendites. Aminohappe tsüsteiini (Cys) tioolrühm (-SH) on tihti ensüümide aktiivtsentris, seega vajalik ensüümide toimeks. Väävlit on rohkesti naha, küünte ja juuste valkudes. Väävli ülesannetest on oluline ka osalemine mitmesuguste kehavõõraste ühendite kahjutuks tegemisel.

Toiduga saame väävlit nii loomsetest kui taimsetest toiduainetest. Loomsetes toiduainetes on väävlit rohkesti lihas, subproduktides (maks, nahk, neerud, keel jne.), kalades, munavalges. Taimedest saame väävlit põhiliselt teraviljadest (rukis, kaer), kaunviljadest (oad, herned) ning pähklitest.