St. Anders

Äkki peaks oppi rohkem kasutama kui ikka anatoomilised ja histoloogilised muutused on. Hape pole ainus, mis söögitoru kahjustab, aga tabletiravi mõjutab ainult hapet.

Pealegi tekitab mao happelisuse alandamine ise suuri probleeme.

Minu meelest ei panda selliseid asju peaaegu kunagi SPCsse. Enamik meditsiiniinimesi ei loe seda üldse probleemiks.

Eriti kuna testosteroon on poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne hormoon ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

PPI-d ei ole nii hullud antiandrogeenid nagu teised kõrvetiseravimid H2-antihistamiinid (anti-H1 muidugi ka), aga mingi nõrk statistika on olemas ja mehhanism ka:

http://www.sciencedirect.com/science/artic…041008X03002758

Antud kontekstis on just hape see põhiline kahjustaja. PPI’dega ei kaasne tavaliselt tõsiseid kõrvaltoimeid, põhilisteks probleemideks kaltsiumi, magneesiumi ja B12 omastamine, mida kõike saab toiduga reguleerida, sh. osteoporoosiprobleem esineb eelkõige vanematel naistel.

Vastupidiselt paljude inimeste arvamusele pole selline asi Eestis võimalik, et “selliseid asju ei panda SPCsse”. SPCs peavad olema kõik kõrvaltoimed, isegi kui neid on esinenud läbi ajaloo vaid ühel inimesel. Ravimi ohutus peab olema tõestatud ulatuslike uuringutega, vastasel juhul ei luba Ravimiamet toodet lihtsalt müügile. Kui avastatakse uusi kõrvaltoimeid, pannakse need ka SPCsse hiljem sisse, nagu näiteks oli magneesiumi ja kaltsiumiga, kusjuures kaltsiumiprobleem on endiselt veel 100% tõestamata ning ilmneb tõenäoliselt eriti suurte annuste puhul, sellest hoolimata on see SPCs kirjas. Selles suhtes võib kergemalt hingata.

Lugedes nüüd seda Sinu lingitud artiklit, jäid kohe silma annused – 150mg/kg/day.. Ma usun, et ise sellist annust endale sisse ajades oleks see testosteroon küll kõige väiksem probleem asja juures. Üks kapsel käsimüügist sisaldab 10mg ning keskmine mees kaalub 80-90kg.

Jõudes nüüd teema ning hädasolija juurde tagasi, siis refluksiga ongi nii, et ilma operatsioonita ongi tihti võimalik vaid sümptomeid leevendada – reguleerida toitumist, alandada happesust (ei soovita söögisoodat, nagu vanasti tehti, kuna tekkiv CO2 soodustab happe teket, nagu ka gaseeritud joogid). Siiski kaasnevad operatsiooniga omad riskid ning seda tehakse suhteliselt vähe, arvestades refluksi suurt esinemissagedust. Kui võimalik, pane voodijalgade alla midagi, et Su pea oleks ca. 20cm kõrgemal kui jalad – nii ei valgu maosisaldis öösel söögitorusse.

Natuke lugesin, sageli anatoomilised muutused üleminekupiirkonna kadumise ja limaskesta tekkega ning päästab ainult operatsioon.

Happe blokeerimine vähendab kõrvetustunnet aga söögitoruvähi risk jääb samaks.

Ära nüüd hirmuta. Operatsiooni kasutatakse siiski ekstreemsetel juhtudel, s.o siis kui toit enam üldse sees ei püsi ja happekahjustused esinevad juba näiteks kõris.

Vähiga on niimoodi, et juhul kui ravi saab peale enne tõsisemaid kahjustusi söögitorus, siis vähendab see riski küll. Vähk areneb seal pidevast ärritusest ja kahjustusest tingituna.

Selle testosterooniga on nii, et see on küll suhteliselt õhust võetud probleem. Keegi pole suutnud seda tõestada, mispuhul oleks see ka infolehes/SPC’s kirjas. Tegemist on üksikute hüpoteetiliste juhtumitega, kuna PPI’de toimemehhanism on väga spetsiifiline.

Refluksi käes vaevlejatele ütleks niipalju, et eksperimenteerige toiduga ning konsulteerige arstiga, käsimüügis on näiteks saadaval 10mg omeprasoolipreparaadid sümptomaatiliseks raviks.