senjoriitajl

Siiralt aitäh Teile, et viitsisite vastata! Seedisin natuke teemat, analüüsisin oma senist käitumist, ning leidsin mustri, miks ma pole püsivalt vastu pidada suutnud!

Miks ma varem ebaõnnestusin?

1. Ma ei treeninud vastavalt oma võimetele

Mind iseloomustas tuhin – hakkasin suure hurraaga peale ja unustasin oma keha ära. Raiusin trenni teha niikaua, kuna füüsiliselt enam ei suutnud – keha andis ülekoormusest vigastuste, haiguste, palavike jms näol märku. Tekkis tüdimus, trenn muutus kohustuseks, ja andsin alla.

LAHENDUS:

Võtan mõõdukalt ja kasvatan koormust! Selleks otsin välja kunagi tellitud treenigkava (nimesid ei nimeta, aga küllap kõik saavad ise ka aru, kelle käest kava tellitud). Küsimus: missuguse koormusega tuleb mul uuesti alustada ja edasi liikuda, et jälle liiga ei tee?

Tahan hakata ja HAKKAN uuesti JOOKSMA! Ilmselt varem jäi see mul pärast mõnda aega katki, kuna a) see tekitas minus rutiinitalumatust b)vale tehnika ja jalanõude tõttu hakkasid põlved valutama c) käisin õhinal minu päeva järjest jooksmas ja kui vaim ära läks siis tegin pausi ja pärast pausi jälle suure tambiga edasi, nagu vahepeal poleks pausi olnud.

Siinkohal tunnen, et vajan targematelt nõu! Kuidas alustada uuesti? Jooksin umbes 10 päeva tagasi üle pika pausi kusagil 7 km umbes 35 minutiga. Võttis hingeldama ja põlved valutama, aga samas järgmisel päeval lihased valusad polnud (vaatamata sellele, et tegin veel lihasharjutusi otsa). Kui ma väga pingutan jõuan seda maad kenasti joosta, aga eks see tempo ole aeglane ja suhteliselt loivamine….

Küsimus: Kuidas joosta arukalt? Kuidas treenida jooksmist? Mis distantist alustada ja mis aja möödudes maad kasvatada. Mitu korda nädalas on optimaalne joosta?

2. Lasin end liigselt elukaaslasel mõjutada.

Kõik see, et ei julge tema ees süüa (mis omakorda tekitas salajasöömisi), tema ninakrimpsutamised riccotta ja köögiviljade peale, endale vee pähe tõmbamine – kui ma tean, et pasta ajab mind ülesööma ja tekitab söömasööste, siis miks ma seda söön, pealegi see ei maitse mulle ???? Samuti ei söönud ma aasta aega šokolaadi ja lõpus polnud mul selle järgi isegi mitte isu, aga kui temaga kokku saime, siis kujunes sellest probleem. Seega harjusin uuesti magusat jälle sööma ning nüüd on raskusi pidamasaamisega.

LAHENDUS: EI tea 100% vastust! Ausalt! Mu elukaaslane toitub “tervisilikult” ja on minust saledam. Aga ma tean ka seda, et need söögid, mis me sööme, tekitavad minus söömasööste. Eelmisel aastal, kui elasin üksi ja jälgisin pingsalt seda tellitud “personaalset toitumiskava”, siis mingi hetk pidasin kenasti vastu (jätsin peaaegu olematuks liha – kanaliha- , sest see ajas mul kõhu kinni). Kuidas ühildada ühised söömaajad? Ma tean, et talle piimatooted üldse ei meeldi. Ja ta eelistab süüa pigem mingit pasta-köögivilja-rooga nt kookospiimakastmes vms. Mulle aga sobib võimalikult naturaalne toit, sest see ei aja mind ülesööma – mida vähem maitseaineid jms, seda parem. Kuidas olete teie oma söömisharjumused oma elukaaslase omaga ühendanud? Ma ei hakka teda ometi sellpärast maha ka jätma, et mulle meeldib kodujuust köögiviljadega ja talle ei meeldi….

3. Uus asukoht

Varem elasin kesklinnas, kus kõik oli jalutuskäigu kaugusel. Märkamatult tuli päevas päris palju liikumist. Samuti oli ka trenn käe-jala juures. Nüüd kolisin kesklinnast välja. Ainuke lähedalolev suurem koht on Lõunakas. Kooli käisin halva ilma korral bussiga, mis omakorda tekitas uut stressi, kuna ma ei kannata üldse ühistransporti.

LAHENDUS: Eelmine nädal lõpetasin selle komöödia ära ja tõin ratta Tartusse. Nüüd sõidan koolipäevadel rattaga umbes 6 km kokku . See pole küll suurem asi liikumine, kuid alustuseks seegi. Proovin end harjutada nii, et kui halb ilm on, siis mitte ei jookse bussipeale, vaid võtan oma vihmavaru ja kõnnin 3,6 km linna. Eks see ajakulu ole, aga mis seal ikka.

4. Internetis oleva info vale tõlgendamine.

Olen iseseisvalt päris palju uurinud erinevat treeningkavade, toitumise jms kohta. Küll blogidest, küll tellinud ise kava, küll vaadanud ka mingeid terviseportaale.

LAHENDUS: Selekteerin välja tõe! Aga kuidas ma tean mis on tõsi, kui igal pool on kõik vastuoluline? Kust ma saan leida adekvaatset infot, mida ka tegelikult usaldada? Kuna olen üliõpilane, siis kahjuks pole mul võimalik personaaltreenerit võtta

Lõpetuseks – MIS MIND MOTIVEERIB, MIS ON MINU EESMÄRK?

Kuna uuest (sügis) semestrist tuleb hakata koolis tegema praktilisi aineid, pean ja tahan olla heas füüsilises vormis, et nendest, kes eluaeg sporti teinud, mitte valgusaastate kaugusele jääda. Samuti tahan oma ainetest kenasti läbi saada, mitte jätta halva vormi tõttu ülikooli lõpetamata.

Ma tahan olla terve ja haigustest vaba. Emotsionaalselt stabiilne. Mõõdukas kehaline aktiivsus tuleb vägagi kasuks õpingute, töö ja vabatahtliku töö kõrval.

Inimene, kes jõuab trepist üles kõndida, et ilma hingeldamiseta nt neljandala korrusele jõuda. Kes jõuab sõpradega olla aktiivne ja ei väsi ära. Kes pole nt pallimängudes koba ja suudab edukalt palli kinni püüda – I know it sounds weird ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Tahan lahti saada oma muffinikõhust. Mul on olnud ilusad kõhulihased ja lame kõht ja ma tean, et ma saan selle jälle esile tuua! Tahan kanda oma riideid ja tunda nende sees end jälle mõnusalt, mitte joosta poodi uute järele. Tahan tunda end oma kehas hästi, ilma et kusagilt midagi ei võdiseks.

Tahan, et sport ja aktiivne eluviis saavad minu elu osaks.

Natuke tausta kaa:

Elujooksul olen olnud väga erinevas kaalus. Põhikooli lõpuni olin ilma erilise pingutuseta umbes 57 kg, gümnaasiumi alguses umbes 59 ja siis mõningate probleemide tõttu 35kg. Edasi, jamast välja tulles, ei saanud enam söömisega pidama, ja kaal tõusis aastaga 35lt 70 peale. Siis jojotasin, 62 ja 67 vahel 2 aastat. Edasi, Ameerikasse minnes, tõusin rekordkaalu, mis võis olla umbes 72kg. Siis tellisin kava, ja sain kaalu 67 peale. Astusin ülikooli, armusin, ja aastaga sai 67st 52 kg. Nüüd aga, kuna kolisin elukaaslasega kokku ja elus oli palju muutusi, kukkusin uuesti sööma ja praegu olen kõvasti juurde võtnud. Ma ei oska kaalu öelda, kuna kahjuks või õnneks kaalu pole, aga riiete järgi saab öelda, et üle 10 kg on poole aastaga kindlasti juurde lisandunud…..

Tuli üks pikk joru….

Mina näen sinu viimasest lõigust, et motivatsiooni peaks sul justkui jaguma. Tundub, et oled probleemi enda jaoks lahti mõelnud ja loetled asju, mida soovid saavutada.

Sa lähened asjale, nagu kuuluksid sina mingisugusesse out-groupi ja kõik need inimesed siin foorumis, kes on “teile eeskujuks”, kuuluvad in-groupi ja ei murdu mitte kunagi ja on üldiselt suht pühakud. Väikese saladusena võin öelda, et ükski kaalulangetus ei ole lineaarne, mitte kellegi keha ei tee alati täpselt seda, mida tahaks, mitte kellegi päevad ei ole ühesuguselt ideaalsed. Senikaua kui sul see kujund peas on, kaob iga väiksemagi tagasilöögi puhul su motivatsioon.

See toob mind järgmise punkti juurde, milleks on üldse motivatsioonile panustamine. Motivatsioon seob kogu teekonna (olgu selleks siis kaalu langetamine, vormi parandamine, tervislikum eluviis, olümpiale jõudmine vms) liigselt emotsioonidega. See paneb sind ootama õiget tuju või meeleolu, kuna aga need kõiguvad ja vahelduvad, siis ei suuda sa tõenäoliselt jätkusuutlikult oma teekonnal olla. Motivatsioon on see, mis paneb sind öösel kell kaks suure tuhinaga treeningplaani koostama, aga distsipliin on see, mis sind reaalselt järgmisel hommikul ka spordiklubi uksest sisse astuma paneb. Ilma motivatsioonita oma elus muutusi teha on ka üpris ulmeline, aga motivatsioonil on väga lühike eluiga ja see vajab pidevalt uuendamist. Tööta distsipliini kallal.

Noriks veel selle lause üle ka, kus üled, et neli päeva oled korralik ja siis lendab kõik vastu taevast. Misasi sul täpsemalt seal vastu taevast lendab? Nelja päevaga ei teki ükski harjumus või suurem muutus, millel reaalselt oleks vastu taevast lennata. See on jällegi sinu enda poolt super-emotsionaalseks mõeldud. No okei, viiendal päeval läksid ja lükkasid burgerit ja pitsat kahe suupoolega sisse ja spordiklubist jalutasid uhkelt mööda. Mida see muudab nüüd siis? Kuuendal päeval ärkad üles, ei hakka üle mõtlema, lähed teed jälle trenni ja sööd normaalselt edasi.

Kindlasti on siin foorumis palju inimesi, kes ei nõustu minu mõtetega, aga ma räägin oma hiljutise kogemuse ja veidi ka õpingute põhjal.

Aitäh, Mirri, Sulle vastuse eest! Pidasin seda “4 päeva normaalse toitumise all” silmas seda, et ma ei söö üle – söön tasakaalukalt! Burkse, krõpse ja pitsasid ja valmistoitu ma õnneks ei söö ja sellest möödavaatamine pole minu jaoks isegi “hoo ajal” probleem. Pigem on see, et ma lihtsalt tõmban kapiuksed lahti ja kukun sööma. Söön nii kaua, kuni kõik on otsas! Mingi aeg tegin nii, et ei ostnud üldse koju süüa…..siis hoo ajal sõin nt tooreid kaerahelbeid…..Nüüd, mil elan oma elukaaslasega koos, siis ma ei saa maja söögist tühjana hoida. Õnneks on ta üsna “puhas” toituja ja me sööme palju värsket kraami, kasulikke rasvu jms, aga ikkagi. Kui mul hoog on ja teda kodus pole ja ma kapi kallal käin, siis pärast orgiat jooksen poodi ja toon kõik asemele….

Kuna ma olen nende õgimistega nii meeletult juurde võtnud, nii, et hakkan juba ülekaalu poole lähenema, siis ma tahan seda keha tapmist lõpetada. Olen teinud muutuseid – nüüd, mil ilmad ilusad hakanud rattaga kooli käima, proovisin end ka uuesti jooksma motiveerida, aga siis lõi jälle põlvevalu välja. Talvel vahetasin olude sunnil oma vana hea TYSKi MyFitnessi vastu välja, aga nende 3 kuu jooksul jõudsin ainult 3 trenni…kuna mulle lihtsalt ei meeldinud seal. Tean, et need on ainult “vabandused” ja nendega kaugele ei jõua, aga kui mul põlv valutab, siis kas ma peaksin läbi valu treenima. Kui õues vihma sajab, siis kas ma peaksin läbi vihma rattaga sõitma? Kust maalt jookseb see piir, mil takistus on ettekääne või tõsiselt aktsepteeritav?

Jah tõsi on ka see, et need minu küsimused võivad tunduda kui 4.klassi lapse omad. Aga kuna ma olen nii palju põrunud, siis lähengi tagasi täiesti algusesse ja küsingi kõige elementaarsemaid asju.

teema algatajale: seda, kas sinu tervis paraneks, kui piimatoodetest loobuksid, saad teada ainult siis, kui ise järele proovid. iseasi, et soja ma selle asemel ise kindlasti ei tarvitaks. kust kaltsiumi saab? rohelisest lehtköögiviljast, muuseas. või noh, mõtle siis kasvõi selle üle, kust see kaltsium sinna piima sisse saab? ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

No tegelikult ma millegi üle väga ei kurdagi, lihtsalt ajan täuslikkust taga ja mõtlesin, et saan siis vb supertervise:D Mul on lihtsalt palju inimesi ümber, kes kurdavalt pidevalt selle üle, kuidas piima toodab liigset lima meie kehasse ja seoses sellega hakkame igasuguste põletike käes vaevlema. Ei tea, kas hakkan just oma tervisega eksperimenteerima ja jätan piimatooted mingiks ajaks välja, kuid jah ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Igatahes tänud kõigile, kes vastata viitsisid.

Tõesti, pidasingi silmas seda, et kõik kurdavad ümberringi, et me ei omasta piimast ja selle toodetest kasulikke aineid ning piim tekitab ülemäärast lima meie kehasse jms. Seega ma mõtlesingi, et kas on olemas mõni faktiline tõestus ka sellele jutule.

Paljud pooldavad väga igasugust sojapiima jms, kuid minu meelest on see veel rohkem töödeldud ning säilitusaineid täis kui tavaline piim. Seega kui need inimesed, kes looduslähedalt toituda proovivad soovitavad mulle sojapiima (mis on tihtipeale suhkrut täis ja maitsestatud), siis see paneb lihtsalt pead sügama….ja ajab veel segadusse. Tekitab usukumuse, et varsti ei saagi midagi enam peale juur- ja puuviljade süüa ning kui minna eriti puhtaks oma toitumisega, siis ei saa neidki enam süüa, sest juurikad on pestitsiide täis… jääbki üle elada õhust ja armastusest..

No päris 3 kg võib olla tõesti mitte, aga haiguse ajal kühveldasin peaaegu pool purki mett päevas sisse. Usun, et midagi sealt ikka juurde tiksus.