salasilm

Mina saan aru, et kummid ennekõike illustreerivad hüpatavat kaugust ja selle paranemist. Need ei ole osa harjutusest.

PS. Ma olen üsna veendunud, et pikad istumise sessioonid (8+ tundi päevas, ja nii aastate kaupa) vigastavad inimest.

“…olen selline kellel tuleb lihasekasvatamine väga vaevaliselt…”

Kõlab ülimalt loogiliselt nende fraaside valguses:

“…Mul on suht paindumatu päevakava..”

“…oma rasvavarud…”

“…Ei meeldi täiskõhutundega saalis rapsida…”

“…Mul pole viitsimist hakata peale jooksu ja enne jõusaali hommikul putru keetma…”

Kui sa tahad samaaegselt nii mugavat äraelamist, hommikul kaua magamist kui ka head keha, kuid endal jääb pühendumusest ja viitsimisest ja kompromissivalmidusest puudu, siis on kõige sobilikum palgata personaaltreener, kes mõtleb kõik läbi ja sobitab kõik trennid ja söögid ja sheigid täpselt sinna, kuhu vaja.

Teate, tänapäeva generatsioon vajab küll kahjuks toitumiskavasid, sest nad ei saa enam aru, mis asi on “normaalne” toitumine. Näiteks peetakse friikaid ahjus tehtuna tervislikeks ja võrdväärseks tavalise kartuliga, seega oma lapsele neid sisse sööta 4x nädalas on okei. Oma toitumisnõustaja õppe jooksul olen kokku puutunud juba väga mitme veidrusega – ei tunta makrotoitaineid (inimene ei tea, kust saada valku näiteks), ei oska keeta putru (isegi näide kuidas makarone mikrolaineahjus keedeti), light toodete eelistamine. Suhkurt ja süsivesikuid süüakse m e e l e t u l t palju! Kohukesi toidetakse lastele valgu allika pähe (mitte, et seal süsivesikuid rohkem), mahlad- karastusjoogid vee asemel (nüüd ka maitsevesi), sügavkülmutatud toidu lembelisus (frikadellid, šnitslid, kalapulgad) mille koostis on tihti peale ikka väga jama jne

Light-tooteid soovitab sulle endiselt ka su perearst ja kardioloog. Kui toitumisnõustaja ja kardioloogi soovitused on risti vastupidised, kumba “patsient” kuulab?

Paraku see on nii, et kui miski on poes müügil (nt kalapulgad), siis ametlikult ei saa keegi öelda, et see ei sobi süüa. Toiduainetööstuse liidu esinaine pr. Potisepp paneb su paika kohe.

Ega sel kartuli valmistamise viisil nüüd niiväga suurt vahet polegi, nojah keetmine on üldjuhul parem kui praadimine või fritüür, aga kui suur vahe seal siis on. Kaduma läinud vitamiine saad toorest toidust ka, kui salat su menüüsse kuulub.

Kui 2/3 ameerika rahvast on ülekaalus, siis see on masside probleem. Et kõiki neid kümneid ja sadu miljoneid inimesi õigele teele juhatada 1:1 toitumisnõustamise vormis, peaks neid toitumisnõustajaid olema niisama palju, kui juuksureid või kiirtoidurestoranide müüjaid, ja nad peaksid tegema samasugust liinitööd.

Telereklaamis pannakse tühje kaloreid sisaldavale toidule 1 (väidetavalt) tervislik lisand, siis kuulutatakse see toit tervislikuks. Selline asi peaks seadusega keelatud olema kui inimeste petmine. (Näide: Milky Way on tehtud piimast; Cheerios sisaldab ehtsat mett; Tere kohukesed on tehtud /öelda paatosega/ ehtsast eestimaa piimast; meie f.king mõttetule suhkrujoogile on lisatud mingit mõttetut sünteetilist vitamiini). Sellistest kanalitest inimesed saavadki oma teadmisi “tervisliku toitumise” kohta. Keegi võiks vastukaaluks teha teisi reklaame, mis mõistlikumaid ja tervislikke alternatiive tutvustavad. Eestis peaks see vist olema Haigekassa, kelle eesmärkidesse kuulub ka ennetustöö, mida nad aga ei tee rohkem kui rahastavad voldikute trükki perearstikabineti eesruumi tarbeks (aga kui inimene on sellesse ruumi jõudnud, on juba hilja ennetusega alustada). Riik teeb ennetuskampaaniaid suguhaiguste, rongiõnnetuste ja purjus peaga ujuma mineku osas ja igas kodus on nüüd laes suitsuandur kui meeldetuletus tule ohtlikkusest, aga tervislikke eluviise ja tervislikku otiduvalikut siiani veel üleliia palju ei propageerita. Näiteks: “janu tapab kraanivesi”, “seljavalude korral proovi geeli asemel teinekord pilatest, joogat või vesivõimlemist, probleemi kestma jäämisel konsulteeri füsioterapeudiga”, “kroonilise kõhukinnisuse korral ära torma apteeki seda eelmises reklaamis reklaamitud jura ostma, vaid pigem kontrolli kas sa jood piisavalt vett, sööd igapäevaselt värsket salatit ja liigutad ennast”, “ära ole topis ega diivanipadi, liiguta ennast, raisk”, “iga päev ei tasu õlut juua”, “kui sa oled paks siis ära söö-joo-näri põhiosas ainult süsivesikuid sisaldavalt toite”.

Minu üks nooruke sugulane on selline, et sööb hommikusöögiks ainult kohukest ja kui laps on üksi kodus ning külmkapis pulgajäätist pole, siis “tal polnud midagi süüa”. Selliste laste vanematega nende lapsekasvatusmeetodite osas vaielda pole mõtet.

Masside õpetamisest nii palju, et tänapäeva generatsioonil on põhikooli 3. astmes e. 7-9 klassis mingil aastal 2x nädalas “Inimeseõpetus” kus õpetatakse tervislikku toitumist ja tervislikke eluviise vägagi normaalses vormis. Põhikool on meil kohustuslik. Aga kuna ilmselt see koolis õpetatav erineb selleks ajaks nii üüratult selle iseteadva teismelise igapäevast (kes enam ema kutsumise peale sööma ei tule ja kes on oma ema “õpetanud” tegema talle “sobivaid” sööke ja kel on taskuraha käia ostmas seda mida roomaja tema ajus iganes ihaldab) , siis ta ei seosta seda tegeliku elu või vajadusega. Teiseks, see Inimeseõpetus on lebo tund ja keegi ei võta seda tõsiselt, eriti sellises vanuses kus terviseprobleemid pole veel mingi teema (ongi hea kui saab koolist koju jääda). Ja siis napilt gümnaasiumisse jõudnud kutid ei mäleta kaks aastat tagasi õpitust enam mitte mõhkugi. Midagi peaks selle “Inimeseõpetusega” ette võtma. Aga nüüd ma hakkan mõtlema, et mis mõtet on nii sileda aju korral toitumisnõustajalgi eriliselt pingutada… söö juku juustu ja ei midagi muud on võibolla ainuke toimiv ja arusaadav sõnum. (vabandan ette ja taha nende juku juustu sisaldavate toitumiskavadega inimeste ees, kelle kohta see ei kehti). Inimesed võtavad omale toitumiskavade tõlgendamisel ka vahest ka sellise vabaduse, et toote “kohupiim” asendavad sujuvalt “kohupiimakreemiga” kui samaväärse kuid maitsvama alternatiiviga.

Lurichil, kes oli silmapaistva füüsisega mees, enamusest meist üle 100 aasta vanem, polnud kuskilt võtta mingeid uuringuid (meile igapäevaseid asju polnud veel avastatud) ega olnud ka internetti. Kirjandusest oli tal käepärast vast Piibel ja toonased ajakirjad “Jõu Ilm” ja “Gerkules”. Tema toitumine põhines folklooril ja sellel, mis oli tollal kättesaadav. Mis korduseid, seeriaid, raskusi ta kasutas? Kas temal oli õlg rinnaga või triitsepsiga sama päeva peal (naerukoht loomulikult).

Tänapäeva teaduslikele töödele ja tohututele tarkustele viitamine, grammi täpsusega toiduainete kaalumine, jõusaailmasinate ja -harjutuste müriaad, toidulisandite tööstuse keerutatav tolm on vägagi suure tõenäosusega lihtsalt üks häma, et asja üle tähtsustada ja “metaboolse sündroomi” käes vaevleja taskust eurosid välja meelitada. Arvatavasti peitub 90% fit olemise saladusest küllaltki primitiivses tarkuses, mis oli juba Lurichilegi teada: mõõdukas söömises ja päeva jooksul tõstetud tonnides. See, mitme kilo ja mitme seeria kaupa neid tonne tõstetakse, või mida ja kui palju täpselt süüa, ei olegi oluline. Vähemalt 99% inimeste jaoks mitte (neile, kel pole kavas kulturismis võistlustulle astuda). Sellest ka nii palju neid erinevaid meetodeid, mis kõik töötavad, üks sobib paremini ühele ja teine teisele, aga igaüks eraldi peab iseennast kõige targemaks ja sõimab ülejäänusid.

Ok, kulturismimaailma põhivoolu meetodid pole tegelikult halvad. Selle paradigma võtab kenasti kokku raamat “Revitalisatsioon ehk…” ja hulga detailsemalt, kui ükski treener seda teha viitsiks. Samuti puuduvad seal raamatus treenerite individuaalsed kiiksud ning inimlikud eksimused. Kui see raamat osta (maksab vaid 10 euro tuuris) ja kapsaks lugeda, siis on tegutsemist ja tarkust mitme aasta jagu.

Propageerida kõigile, et toitumiskavata elamine on võimatu, on inimestes abituse õpetamine. Minuarust on toitumiskava nende jaoks, kel on kas raha selgelt üle või mõistust kõvasti puudu.

Rasvad salvestuvad ka siis, kui sa süsivesikuid juurde ei tarbi. Üheks põhjuseks on see, et valgud põhjustavad samuti väga suure insuliini vallandamise. Seega, kui sa sööd valk+rasv, tõuseb su insuliinitase niivõinaa.

Jah. Sellepärast peabki Keto ja LCHF dieetide juures kaloreid põhiliselt rasvast saama ja need dieedid pole naljapärast nimetatud “High Fat”. Kui võtta tavapärane läänemaine dieet ja jätta sealt lihtsalt välja süsikad, siiis jääb sinna ilmselt valku sellises hulgas, et ketoosi ei teki ja insuliini ekstreemsed kõikumised jäävad alles koos kõikide rõõmudega. Nagu ma enne kirjutasin, oli minulgi alguses probleemiks piisavas koguses rasva toidukordadesse integreerimine. Mingi aja jooksul alles õppisin igale poole vahukoort, võid või toiduõli lisama (kohvitass, mida on raske pesta, sest kohvisse oli lisaks vahukoorele ka taluvõid lisatud, pole mulle võõras). Jätsin toidukordi lihtsalt mõnikord vahele kui need liiga valedeks (liiga vähe rasvaseks) oleks kujunenud, sellest ka see väga äkiline langus.

Vaieldamatult paremini? Vaieldav.

Kui suurte treeningmahtude endale keto dieeti lubada, siis kannatab suure tõenäosusega su treeningu tulemus, aga tippsportlase jaoks on tulemus olulisem, kui kehakaalu langemise kiirus või mingi ilulemise teema.

Kui sa oled tippsportlane, siis on sul võimalik ja motivatsiooni mõõta köögikaaluga sisse söödavaid ning kulutatavaid koguseid. Kui sport on kõigest hobi, prioriteetides alles kuskil 4-5 kohal? Kui sa ei teegi sporti, tahad kõigest ujumispükstesse paremini ära mahtuda? Ega sel juhul ei viitsi (ei jõua, ei soovi) kuude või lausa aastate kaupa köögikaaluga ja kalorite lugemisega ja toidu karpidesse pakkimisega mässata.

Seega:

“MAMIL”-tüüpi tervisesportlased või 100+ kg kaaluvad teismelised, palun väga, pidage keto dieeti palju kulub ja alustage kasvõi täna õhtul, ainsaks takistuseks on tahtejõud.

Tippsportlased, enne keto alustamist mõelge järgi, kas see on teie eesmärkide jaoks ikka kõige sobivam variant ja hetkel on õige aeg seda teha jne. Tõenäoliselt ei ole.

Siin üks link selle kohta, kuidas tippsport ja süsivesikute vaene dieet kokku sobivad või siis ei sobi. Ja mõistlik oleks lugeda ka teisi artikleid samast seeriast. Palju suurem väljakutse oleks ju vaielda Janariga, mitte minuga.

Tahtsin veel kirjutada, et miks mina seda tegin.

Ei saa öelda, et ma olin väga lodev tüüp – ma olen 3-5 korda nädalas trenni (peamiselt aeroobset) teinud vähemalt viimased kümme aastat, nö tervisesportlase tasemel. Aga ma olin pideva “massiperioodiga” ja 8-17 tööpäevadega kontoris ja vanuse kasvades muutunud ikkagi pekiseks ja mingi hetk viskas see mul üle. Täpsemalt siis, kui ma poest esimest korda number W36 teksad ostsin (selle aasta märts).

Mul oli valida:
1) “Mainstream”. Iga päev kaaluda kõiki 3 makrotoitainet iga toidukorra jaoks. Pidada arvestust kulutatud ja söödud kalorite üle. Järgida täpselt etteantud kava. Kuna sööklates-kohvikutes on portsude suurused teadmata, tuleks lõunasöök teha kodus ette valmis. Enamvähem kohustuslik teha pikka aeroobset trenni. Ootuspärane kaalu langus 1-2kg kuus.
2) “LCHF”. Pidada 1 makrotoitaine nulli lähedal. Muus osas on söömine reguleeritud vaid väga suurtes piirides. Kaloreid lugema ei pea, lihtsalt peab jälgima portsude suuruseid. Lõunasööki saab endiselt süüa väljas (arvestades lchf/keto reegleid). Treenida tuleks, aga see ei pea olema tingimata aeroobne treening. Ootuspärane kaalu langus 2+ kg kuus (sõltub ülekaalust).

Mitmetel praktilistel põhjustel leidsin, et LCHF variant piirab mind vähem ja sobib mulle mainstreamist umbes 600 korda paremini. Minuarust võiks keto või LCHF olla esimene variant kõigile, kel on vaja õllekast või “sangadest” lahti saada. Keto juhul, kui sa tahad ruttu ja LCHF kui sa viitsid oodata.

Dieeti alustasin 18.märtsil 2013. Tegelikult ma ei tahtnudki pidada keto dieeti vaid kõigest LCHF’i, aga kuna ma olin enda suhtes üpris range, kujunes sellest keto dieet. Mingi hetk ma kahtlustasin, et mul võib olla ketoos, ostsin apteegist Ketostix pulgad ja voilaa- tester oligi peaaegu kõige lillama peal. Umbes neli nädalat ma sain enda ketoosi mõõta, seejärel kohanes kere dieediga niivõrd ära, et ketostixi ribad enam muhvigi ei näidanud, vahet polnud, kuidas sõin või treenisin. Seetõttu ma tegelikult ei teagi, kui kaua ma täpselt ketoosis olin (või olen olnud), sest LCHF menüü on mul siiamaani (no leebem variant), aga ketostix enam minu puhul ei tööta.

TEOORIAS on jah võimalik ennast keto dieediga põrssaks süüa, aga praktikas on seda väga raske saavutada, kui ikka vähegi mõtled, et mida sa sööd ja kui palju.

Kaalu langemise kiiruse üle imestades ei tasuks unustada, et keto dieedi puhul kasutatakse keharasvast saadavat energiat ka aju (kõige energianõudlikum organ kehas), südamelihase jm toitmiseks ehk – rasv põleb ka magades ja telerit vaadates, nagu butterfly absi reklaamis. See tähendab, et õllekõhu kadu ongi uskumatult kiire võrreldes tavapärase kalorite põletamisega pikkade aeroobika sessioonide kaudu.

Need w36 püksid, mis ma tookord ostsin, sain kanda mõned korrad ja nüüd on nad mul õe käes ümber tegemisel, sest kahju oli võrdlemisi uued ja ilusad püksid prükkarisse visata. Aga tagasi w36 numbri peale pole mul elus kavas enam kunagi jõuda ja teksadel 10 cm või rohkem rihmaga kokku tõmmates jääb tulemus väga kole.