Risto Uuk

Internetis on tuntud selline treener nagu Rippetoe. Tema järgi on algajad need kus suudavad igal treeningul baasharjutustes raskuseid lisada. Alles alustanud võivad sellega mitu head kuud hakkama saada. Eriti kui nad söövad nii palju, et kaal selle aja jooksul pidevalt tõuseks. Keskmisele tasemele jõudnud enam igas trennis raskustele lisa panna ei suuda, korra nädalas ehk, arenenud treenijaid korra kuus või veelgi harvem.

Väga huvitav lähenemine, ja minu meelest tundub loogiline. Miks mitte luua piir sinna, kuidas jõu juurdekasv on?

Nagu teised on öelnud, pole mina ka jõudnud päris kindlale arusaamale sellest, keda võiks algajaks nimetada ning keda edasijõudnuks. Kui panna mingeid silte, siis olen kuulnud, et tavaliselt loetakse kedagi algajaks, kui ta on umbes 6 kuud kuni 1 aasta regulaarselt jõutreeninguga tegelenud.

Samas pean ma ütlema, et minu meelest polegi mõtet panna neid nimetusi — võib-olla on see oluline ego vaatenurgast, küll aga mitte arengust vaadatuna. Kui “algaja” võtab “edasijõudnu” kava, peaks ta kiirelt aru saama, et seda pole tal mõtet edasi teha, kuna areng lihtsalt pole optimaalne. Taastumine on raskendatud ning jõud ei kasva nii, kuidas võiks hoopis lihtsama kavaga.

Mis teised arvavad? On see oluline kategoriseerida inimesi niisugusel viisil?

Kujuta ette, et 100kg ülekaaluline inimene püstitab enda eesmärgiks kohe see kõik maha saada. See ei saa ju kuidagi moodi motiveeriv olla. Samas, kui ta seab eesmärgi kaotada 5kg, siis on see üsna lihtne eesmärk.

Ma leian kindlasti, et tuleks luua mingi üldine suurem visioon, kuhu jõuda tahad. Midagi sellist, mille ellu viimine sind hommikul kiirelt üles ajaks. Näiteks elueesmärk. Midagi tõeliselt suurt. Aga samal ajal mõelda enamik ajast pisikestele sammudele, mida ette võtta. Pisikesed sammud on lihtsad ja aitavad minu meelest kergelt edasi saada.

Selle asemel, et minna jõusaali 5 korda nädalas, võiks alustuseks minna kas või ühe korra. Üks kord nädalas käia on küll väga lihtne ja selle tõttu ei tohiks motivatsiooniga mingeid probleeme tulla.

Kokkuvõttes oleneb kõik inimesest endast. Mõni võib-olla ei viitsigi alustada, kui eesmärk on väga väike. Samas ma arvan, et enamikele tuleb kasuks, kui nad hoiavad tähelepanu eelkõige nendel väikestel sammudel, et motivatsiooni poleks vajagi ja areng oleks aeglane, kuid pidev.

Mõned mõtted, mis minu peast läbi käivad:

– Ta ei loe enda kaloreid ikkagi väga täpselt

– On enda keha liiga ära kurnanud

– Ei tee vahepeal suurema kaloraažiga päevi

Kuigi kaalulangetus pole tõesti väga suur, on see ju siiski areng. Su ema ei tohiks enda pead väga palju vaevata, kuna mingi tulemus on ju. Ole talle motiveeriv ja ütle, et tubli on, et mingi arengu on teinud ja et pikkamööda saab ta suure kaalulangetuse osaliseks. Kui su ema tunneb, et motivatsioon on kadumas, vajab ta just abistavaid inimesi, kes annaksid talle jõudu edasi liikuda. Kas tal on sõpru, kes talle hästi toeks suudavad olla? Ta võiks enda eesmärkidest abistavate inimestega rohkem rääkida. Proovi ta kas või ise siia lehele tuua, et mõned talle abiks olla saaks.

Kui suur on üldse reaalne kaalulangetamiskiirus? Üldiselt tuuakse välja, et pool kilo kuni kilo võiks nädalas ikka kaotada. Sinu ema on võtnud 2-4 korda aeglasema tempo. Samas tegelikult see kilo nädalas kaotamine on küll selline veidi lopsakas tempo. Siiski oleks kena olnud kuulda, et su ema oleks kaotanud vähemalt 10 kilogrammi selle ajaga.

Kui palju su ema siis kaloreid päeva jooksul ikkagi tarbib? Kas ta tarbib 1600 või 2200 kcal? Nagu sa ütlesid on sellel suur vahe. Tegelikult võiksid sa rääkida hoopis, mida ta üldse sööb.

Mis puutub treeningusse, siis sinu ema puhul oleks ma ka pigem nõus selle pikka ja rahuliku treeninguga. Ta on ju ülekaaluline, mitte inimene, kes tahab võistlema hakata. Teatud intensiivse treeninguga võib ta endale rohkem kahju kui head teha. Ma arvan, et tema puhul on väga head variandid vesiaeroobika, jalutamine ja kerge rattasõit. Kui ta saaks, võiks ka terve päeva jooksul ennast liikuvamaks muuta — teha väikseid jalutuskäike ja venitusi, et arvuti juurest iga tunni tagant üles tõusta.

Mis puutub sellesse veregrupitoitumisse, ei soovita mina üle mõelda. Söögu asju, mis on tervislikud ja millega ta keha nõus on. Kui ta tunneb ennast pärast millegi söömist hästi, järelikult pole sellel toiduainel viga midagi. (Ei maksa “hästi tundmist” segi ajada selle rahuloluga, mis tuleb lühikeseks ajaks peale kommide söömist.)

Loodetavasti sain sulle ja su emale veidi abiks olla. Ole siis enda emale toeks ja uuri veel ringi, et teada saada, mida tema strateegiatest muuta saaks, et areng veel parem oleks. Oluline on, et ta keskenduks enda harjumustele, mitte ei muretseks liiga palju arengu pärast. Samas tuleb ikka proovida erinevaid asju, kui areng pikka aega liiga aeglane on.

Sorry, et see ei tule üldse professionaalne vastus, kuna ma ei tea sellest tootest mitte midagi… Aga ära ole nii kannatamatu. Tee trenni, toitu korralikult, ela elu nautides, ja sa ei pane tähelegi, kui kiiresti su keha ideaalseks muutub. Pole vaja neid firmasid, mis mingit jura kokku mätsivad, toetada.

Ega sa ei arva, et sul toitumine ja treening juba ideaalsed on? Kui mitte, siis mõtle parem, kuidas sa neid paremaks saad muuta, et enda areng kiirem oleks. Seega, kuluta enda väärtuslikku raha hoopis kvaliteetsetele toitudele ja tee midagi maitsvat süüa. “>

Maksale ja erituselundkonnale liigne koormus.

Mind huvitab, kui problemaatiline see täiesti terve maksa puhul on. Tundub, et probleeme tekib neil, kellel juba on mingeid viperusi maksaga. Siin on huvitav podcast suure valgusisaldusega dieedi kohta: http://www.nutrition.org/media/publication…Laymanfinal.mp3

Siin on päris asjalik artikkel antud teemal.

Since diabetes is the biggest cause of kidney failure and obesity is a contributing risk factor, you’d think that these overweight and obese diabetics eating high protein diets would have signs of kidney dysfunction. Nope.

Kas Kitkat1987 nüüd teab, mida enne ja peale trenni süüa? Kui ei, siis ütle, mida sulle meeldiks nendel aegadel süüa.

Tervel juurviljal/puuviljal ja juurvilja-/puuviljamahlal on suur erinevus toiteväärtuse tõttu.

– Koor/nahk sisaldab palju vitamiine, mineraale. Ma ei tea, kui hästi see nüüd peedi kohta käib – kas peeti süüakse koorega? -, aga enamike viljade kohta ikka.

– Mahlas on vähem kiudaineid.

– Mahlas on vähem aineid, mis on seedimiseks vajalikud.

– Mahl tõstab veresuhkrut kiiremini. (Paljudele poemahladele pannakse veel juurde suhkrut)