Risto Uuk
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Vastus teemaalgataja küsimusele on – ei ole kuid ennekõike loob väärtusi nendele, kes seda soovivad ja oskavad hinnata. Omandasin ise juristidiplomi ja kahjuks või õnneks ei tea ühtegi kohtus esinevat juristi, kellel puuduks ülikoolidiplom. Kohtusse lihtsalt ei lasta ilma akadeemilise hariduseta. Õigusalaseid teadmisi võib omandada edukalt omal käel mingil kitsal alal, nt. valdavad paljud raamatupidajad edukalt raamatupidamist puudutavat seadusandlust kuid ei tea kedagi, kes omandaks omal käel retoorika, esinedes üksi kodus seinale või õpiks argumenteerima ja loogikareegleid ilma õppejõuga vestlemata ja seminaridel osalemata, see pole lihtsalt võimalik. Omal käel õppides ei kuule sa nimekate õigusteadlaste (paljud peaks tundma taasiseseisvunud EV esimest õiguskantslerit Truuvälja) loenguid, mis on tõeline nauding, pluss suuline eksam nendega ja ma mõtlen vahetut vestlust, mitte youtube virtuaalloenguid. Ülikoolis omandatu ei ole siiski kuivalt konspektide valmistamine ja faktide pähe tampimine, paljud sellise mentaliteediga langevad lihtsalt välja. See on kõigest õigusteadus, paljud teised erialad omavad samu väärtusi, mida ise ja omal käel ei omanda.
Oleme ausad, ühtegi omal käel õppinud kirurgi enda kallale ka ei laseks.
Sa mainid enda postituses väga olulisi punkte:
– Neile, kellele meeldib.
– Neile, kellel on spetsiifiline valdkond, kus formaalse hariduseta lihtsalt ei saa.
– Neile, kellel on väga keeruline mingeid oskusi iseseisvalt omandada. (Aga ega minu näite puhul treeneriks ka ei saa iseseisvalt treenides. Ikka on vaja teisi, keda treenida, ja juhendajaid. Lihtsalt need olen ma ise leidnud ja leian edaspidi.)
Ma arvan, et see teine punkt on midagi sellist, mille üle tuleks arutleda ja seda selgemaks muuta, kuna mõnel juhul võiks isegi sellises valdkonnas saada edukalt töötada. Näiteks õpetaja ei peaks minu meelest ilmtingimata “kõrgelt haritud” olema.
Oleneb, mis meediast rääkida. Enamik, kes “tervislikust toitumisest” räägivad on tihtipeale treenerid või siis arstid. Ning enamik neist siiski soovitab suhkru tarbimist vähendada, räägitakse insuliiniprobleemidest jne. Samas pole neil midagi selle vastu, kui enne ja peale trenni kamalutega Dextrot vms kraami lastakse nii, et jube. Kohati lausa naljakas.
Arvestades, et Dextro+vadaku koosmõjul tõuseb Insuliin nii lakke, kui lakke seda võimalik ajada on (kuhu arvatavasti ükski teine toit isegi ligilähedale ei saa) siis tundub vähe tobe rääkida suhkru halvast mõjust.
Sellega olen ma nõus.
Eks mõju on kindlasti. Aga see on kehv vabandus. Sarnane argument sellele, et tapsin 20 inimest püssiga, kuna nägin telekast action filmi.
Valitsused pole suutnud oma rahvaid piisavalt harida, vaid selle asemel proovivad probleeme pealiskaudselt lappida. Inimene ei tea, kuidas õigesti toituda – seega piirame kõigi õigusi ning eemaldame kõik selle, mis võib potensiaalselt ohtlik olla.
See viibki lihtsalt selleni, kus oleme lõpuks täielikud vangid omaenda kodus, kus kõik on ette määratud mida tohime või ei tohi teha. Mida võime süüa, kuidas. Kuhu minna, kuidas jne.
Sama teema on praegu Ameerikas ka relvalubadega. Protestitakse, et vabalt kättesaadavad relvad teevad elu ohtlikuks. Aga tuleb ju meeles pidada, et relv on ainult nii ohtlik, kui on selle kasutaja. Ehk jällegi – süüdi pole mingi “asi”, vaid ikka inimene. Ning selle asemel, et lappida sümptomeid, peaks ründama probleemi sisu – milleks on ikka ja jälle kehv haritus inimeste seas. Teadmatus. Ning selles tulenevalt ka metsik müütide ning kuulujuttude levik.
Ma arvan, et see analoogia ei ole päris sobiv. Ühel puhul räägime me toitumisest, mis on üks suurimaid inimvajadusi. Lõhn ja reklaamid suurendavad kindlasti tõenäosust, et inimene tarbib regulaarselt rämpstoitu. Kuna toitumine on lihtsalt iga inimese elu suur osa, on paljusid lihtne n-ö ära kasutada.
Kuigi “teadmatus” on osa sellest probleemist, on see siiski vaid üks osa. Ma ei tea, kas sa oled süübinud sisse sellesse, kuidas keha suhkrule reageerib ja mis reaktsioonid selle tulemusena ajus toimuvad. Tundub, et suhkur mõjub sarnaselt narkootikumidele, ainult väiksema toimega. Sellest vaatenurgast ei saaks vist täielikult inimest süüdistada, kui tal tekib suhkru tõttu sõltuvus ja ta ei suuda seda nii tarvitada, et see talle eluohtlikuks ei muutuks. Selles võiks süüdistada ka aine leiutajat ja levitajaid. Seda sellepärast, et iga inimene on erinev ja osadel on suurem soodumus midagi üle tarvitada.
Ma mõtlesin ka varem, et kui sa oled ülekaaluline, siis on see küll täiesti sinu enda süü. Enam ma päris nii ei mõtle, kuna lihtsalt nii paljud muud faktorid õhutavad sind üle sööma ning valesid asju liiga palju tarbima. Kuigi rasvumine on eelkõige inimese enda süüa, on ka teistel selles roll. Näiteks ka sinul kellegi sõbrana.
Jah. Probleem.Kuidas anda informatsiooni nii edasi, et teised ka kuulaksid. Ma tean kuidas seda teha. Aga see on rämedalt aeganõudev ning aeglane protsess.
Hetkel tundub mulle lihtsam see, et ma käin lihtsalt Info välja. Need, kes soovivad kuulata, need kuulavad. Jah – see on eba-effektiivne viis “tõde” kuulutada. Kuid see vaev ning energia/aja/närvikulu mida on vaja, et ümber veenda neid, kes on täiesti raudkindlalt vastupidises arvamuses – see on Lihtsalt liiga suur. Ma ei suuda sellega toime tulla… ausalt ütlen.
Ning vähesed suudavad. Lyle McDonald saadab konkreetselt kõik ######, kes teda ei kuula. Tal suht kama kaks neist, kelle mõttemaailm on liiga kleenuke ja IQ liiga väike. Martin Berkhan kaotas ka hiljuti kogu kannatuse ja läks sama teed.
Alan Aragon veel peab vastu kuna tema materjal on ainult raha eest ostetav ning ei ole kommentaaridele avatud. Ehk puudub see pidev “ründamine”, mis sunniks teda pidevalt end kaitsma.
Aga mis on su eesmärk? Aidata neid, kellel on hästi arenenud mõtlemisvõime? Aidata kõiki, kes abi tahavad? Ma mõtleksin selle üle ja siis vastavalt sellele kujundaks ka kõneviisi.
Muidugi kindel on see, et need, kes suudavad ennast kontrollida ja enda sõnumit nii modifitseerida, et see rohkematele kohale jõuaks, suudavad ka rohkem inimesi aidata. Näiteks, John Berardi sõnumid jõuavad kindlasti rohkematele kohale kui Lyle McDonaldi omad, sest ta ei ütle kunagi ühelegi kriitikule, et ta ###### läheks. Viimati ühe perioodilise paastumisega seotud artikli all oli tosinaid kriitilisi kommentaare — osad neist olid lausa rämedad süüdistused. JB vastas ikkagi igaühele respekti ja professionaalsusega.
Ma pole kordagi kuulnud, et enda tekstides mainiksid kehakompositsiooni ja tervist eraldi. Iga kord, kui sa räägid toitumisest, siis sa ei maini neid sõnu. Sa ei tee nendel enda tekstides vahet. See on üldse esimene kord, kui mina näen, et sa eristad neid kahte asja teineteisest. See on ka põhjus, miks mulle on jäänud mulje, et sa ei teegi neil vahet. Saavuta parem figuur ja saavutad parema tervise…
Kas suhkrut saab kunagi tervislikuks nimetada? Kuigi sul on õigus, et kontekst on oluline, ei ole meie ebatäpsus nii ränk kui me sellise üldistuse teeme. Minu meelest on palju hullem viga rõhutada inimestele, et toidukvaliteet on teisejärguline ja mitte korrigeerida informatsiooni võimalikult täpseks.
Kas tõesti räägib peavoolu meedia sellest, et suhkrut tuleks paaniliselt vältida? Vaata toidupüramiidi: http://www.toitumine…ramid_large.jpg Maiustused on justkui kohustuslik püramiidi osa; inimestele tuleb ikka meelde tuletada, et natuke suhkrut tarbida. Aga muidugi olen nõus, et see paanitsemine ja süümepiinade tekitamine pole hea asi.
Mul on tunne, et sa alahindad keskkonna rolli rasvumise põhjustamises. Kas inimene saab ise valida, et ta astub õue ja talle vaatab McDonaldsi reklaam kohe vastu? Kas inimene saab ise valida, et kui ta läheb poodi, siis 99% poest on täis värvilisi maiustusi? Ma arvan, et kindlasti tuleks keskkonda muuta, et inimestel oleks lihtsam teha häid otsuseid, eriti kuna see mõjutab nii paljusid. Kuigi enamjaolt on inimese enda teha, milline ta välja näeb, on suur roll muudel teguritel väljaspool teda ennast.
Soovitan, et sa kasutaksid ikkagi vähem sõna “idioot” ja “loll” siin kontekstis, kuna paljud ei pruugi sinu jutust seda tarkust, mida sa edastada tahad, nii kätte saada. Ma näen, et sul on palju kirge ja sa tahad, et teised saavutaksid hea figuuri. Selle tõttu tuleks muuta sõnum võimalikult kvaliteetseks ja kättesaadavaks. Praegu jääb mulje, et sa pead ennast “targaks” ja enamikku “lollideks”.
Mis puutub su tulihingelisse fanaatilisusse korralike uuringute leidmises, ma arvan, et sa võiksid arvestada ka sellega, kuidas uuringute tegemine käib. Kas sa arvad, et ühel kvaliteetsel teadlasel on lihtne teha hea uuring, mis tõestaks aspartaami kahjulikkust? Kui meil poleks sellist kapitalistlikku süsteemi, oleks see tõenäoliselt palju lihtsam. Praegu aga enamik ei julgegi teisiti mõelda, kuna see tähendaks nende karjääri ohustamist.
Loogikaviga. Tomateid ei ole tõesti võimalik füüsiliselt süüa kogustes, mis tõstaks veres järsult aminohapete taset. Kõikvõimalikke pulbreid on. Siit aga ei järeldu, et neid peaks lihtsalt sööma sellises koguses. Siit ei järeldu, et need ei oleks “naturaalsed”. Sest “naturaalsuse” definitsioon ei ole nagunii 100% paigas. Iseasi on see, et kõik lisandid ongi mõeldud selleks, et tõsta mingi aine taset kiiremini ja rohkem kui seda oleks võimalik teha “looduslike” vahenditega. Sellise toitumise mitmekülgsus on samuti iseasi – ehk kas inimene oskab ise endale toidulisanditest panna kokku menüü, mis oleks “optimaalne”. Sest siiani ei ole tegelikult lõpuni selge “igapäevatoidus” sisalduvate kõikide koostisosade kompleksne toime. Paljalt toidulisandite või asendajate söömine võib tõesti viia, kuid ei pea, mingite häireteni. Kuid see ei tulene aine enda “ebanaturaalsusest” vaid selle kasutaja oskuste puudumisest.
Kellel on tegelikult need “oskused”? Kes tunneb keha nii hästi, et näeb, kus on vaja mingit lisandit, et üht spetsiifilist detaili paremaks muuta? Minu meelest arvame me tihti, et me oleme targemad kui me tegelikult oleme. Aga nagu sa ütled, on just neid pulbreid võimalik valesti tarvitada ja see ongi üks mu argument toidulisandite vastu. 99% inimestest, kes toidulisandeid soovitavad, ei jaga tegelikult ju matsu füsioloogiast. Ja peale selle, soovitatakse toidulisandeid nii vaba käega, nagu nende tarbimisega oleks võimatu endale liiga teha. Kui sul teadmisi pole, on alati kõige kindlam tee, et toitud tavatoiduainetest. Ja see, kas inimesel tegelikult on teadmisi, on suur küsimark.
Võtame näiteks valgupulbrid ja aminohapped, mida väga intensiivselt propageeritakse. Justkui jääb mulje, et nende järele on vajadus ja et nende propageerijatel on vastavad teadmised, et neid promoda. Kui ma aga uurin, mida teadlased sellest arvavad, siis tuleb mitmes uuringute ülevaates välja, et teadlased ei ole nende vajalikkuse ja isegi ohutuse osas kindlad. Erilist materjali nende ohtlikkusest ei ole ja ma ei hakka seda teemat liiga dramaatiliseks sellega muutma, et midagi sellist väidaks, aga vajalikkuse küsimus on küll väga kaheldav.
Samas teemat tehes ei mõelnud ma niivõrd selliseid toidulisandeid, mida sa ostad selleks, et enda tavatoitumise puudusi likvideerida, aga pigem rohkem suhkrut ja muid lisandeid, mida pakendatud toitudele lisatakse.
Aga väga head mõtted. Tänud!
Keda huvitab rohkem antud teema, vaadake ka seda loengut EXCITOTOXINS: The Taste That Kills: http://video.google.com/videoplay?docid=-2384105525501310962
Olen su mõtetega nõus. Omakogemusest lisaksin nii palju, et kui sööd nagu tavaline eestalne, hommikul võiku, lõunaks kotlett jne, siis igasugu burksi ja šokolaadi nautimine annab sulle teatud emotsionaalse rahulolu, aga seda vaid hetkeks, niiakua kui sa seda junki sööd. Kui aga oled end häälestanud nö läbimõeldud ja kalkuleeritud toidule, siis sul enam ei isuta burksi ega hea ja magusa järgi. Sa õpid seda pealtnäha “tõukoera” toitu nautima ja burkis lausa jälestama ( šokolaadi ei hakka ma vist iialgi jälestama ). Lisaks tekitab ka positiivses suunas liikuv peegelpilt häid tundeid, et siis heaolu ei kesta vaid 10 min, mis vajalik šokolaadi söömiseks vaid 24h
Seda kindlasti. Ma arvan samamoodi, et maiustuste kasutamine kui emotsionaalse rahustajana ei ole pikas perspektiivis hea strateegia. Ajutiselt võib see okei olla, aga varem või hiljem tuleb enda suhe toiduga korda saada. See tähendab seda, et pole mingit kinnisideed süüa tervislikult ja inimesele hoopis meeldib tervislikult süüa.
Tänud, et enda mõtteid jagasid! Aitas minu postitust selgitada.
Maitse poolest ei jälesta ma ka šokolaadi, aga kui ma koostisosasid loen või meenutan, kuidas mul igal järgneval hommikul šokolaadist akne tekkis, kaob küll kohe isu ära.
Väga head mõtted. Kusjuures paljudele tume maa. St. oma keha ei kuulata vaid raiutakse teiste tallutud rada. Hetkel on mul selline periood, kus ma olen oma elu parimas vormis nii jõu- kui ka vastupidavusaladel, st kõik tulemused on paremad kui kunagi varem. Teisalt olen ma 2 aasta jooksul, mil ennast vormi viinud olen, mitu korda haige olnud. Ma võin külmetada ka sellest kui tööl üle hoovi hõlmad lahti lähen. Varem ei pakkinud ma ennast riidesse selleks, et jõusaalist autoni kõndida. Selle asemel tegin ma talvel kampsuniväel väljas suitsu ja olin haige võibolla korra 2 aasta jooksul. Toitumine oli täiesti erinev tänasest. Hetkel esineb mul unetust ja see ei ole ületreeningust. Pigem ärevusest, endale seatud eesmärkide täitmise soovist. Tark ei torma öeldakse, seega peab oskama aega maha võtta ja ennast kuulata. Eesmärgid peavad olema mõistlikud.
Tänud, Ivar!
Ma soovin sulle edu meelerahu saavutamisel! Nagu sa ütled, eesmärgid peavad mõistlikud olema.
Midagi suhkru kohta. Ärge kartke.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> – Kuna teemas eespool oli veidi juttu. Sattusin just hiljuti sellele artiklile. (Artikli tegija ise ajab nagu nii-naa juttu, aga sisu on mujalt võetud, kuigi täpset allikat praegu ei leia)http://www.lifehacke…u-than-alcohol/
“The authors state thatover the past 50 years, consumption of sugar has tripled worldwide. However,in Australia sugar consumption has dropped 23% since 1980.Despite this, during that time cases ofoverweight or obese people have doubled,whilst diabetes has at least tripled.“Lustig and his colleagues claim that sugar should be regulated like alcohol because it is unavoidable, toxic, has potential for abuse and has a negative impact on society. However,it is certainly not unavoidable, it is only ‘toxic’ in unrealistic amounts and to suggest that consuming sugar is a form of abuseis one of the worst cases of puritanism that I have seen in a while. It’s worth noting that soft drinks and other non-core ‘party’ foods are already taxed (GST) in Australia.“Just like anything else,sugar should only be eaten in moderation.As we continue our research we are finding out more and more about the importance of refined starch and specific fatty acids and the average Australian can do a lot to improve their diet, butcasting sugar as the ultimate villain and calling for regulation is misleading, unfounded and unnecessary.”“Almost all of the evidence against sugar is epidemiological – that isassociation, not necessarily causation.Sugar is just another form of over-consumed calories – easily available and very palatable butno more metabolically deadly than starch or fat caloriesand certainly not equivalent to alcohol.”Nagu ka küllastunud rasvade puhul saame suhkru tarbimise juures rääkida uuringute mõjutamistest. On riike, kus küllastunud rasvade tarbimine väga kõrge, kuid südameveresoonkonna haiguste olemasolu minimaalne.
Ning siin postituses on näha, kuidas mõnes riigis on suhkru tarbimine langenud, kuid tervisehädad sellegi poolest tunduvalt suurenenud.
Seega milles teema? Selles, et pole mõtet hakata otsima üles mingit kindlat ainet mida vältida, kui tervisehädade üldine põhjus on ikkagist tänapäeva finantsseisukorrast tulenev toidu ülilihtne kättesaadavus, mugavus, vähene füüsiline aktiivsus ja sellest tulenev tõsine ülesöömine ning ülekaal ning meditsiini edusammud, mis võivad inimesi elus hoida ka aastaid ülikehva toitumise juures.
Ei muud. Kui suhkru vältimine aitab kellegil kaloreid piirata, mis omakorda viib normaal-kaalu hoidmiseni siis juba see hoiab ära väga paljusid tervisehädasid või vähendab nende tõenäosust meeletult. Kuid see ei tähenda, et suhkru tarbimise vähendamine on vajalik normaal-kaalu hoidmiseks.
Ei ole. Kaugeltki mitte.
Paljud söövad ülimalt suhkru-rikkaid toite ning suudavad vägagi madalat rasvaprotsenti hoida, sest kokkuvõttes loevad siiski kalorid siinkohal.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Üks asi, millega sa üldse ei arvesta, on see, et kõik ülekaalulised ei ole haiged ja kõik saledad ei ole terved. Kui me räägime puhtalt kaalust, siis muutub sinu kirg kaitsta termodünaamika seadust, isegi mõeldavaks. Aga minu meelest ei ole tervisel ja figuuril võrdusmärki vahel. See on ka üks põhjus, miks kulturistide informatsioon pole kõige parem, kui sa tood arutelusse sisse tervise mõiste. Kulturistidel on kõige olulisem välimus, mille tõttu aeg-ajalt teevad nad asju, mis ei pruugi tegelikult tervisele kõige parem olla. Uuri uuringute ülevaadet Health at Every Size, et sellest lähemalt teada saada.
Kuigi sa räägid küllastunud rasvade puhul “correlation does not equal causation” ideest, siis suhkru puhul sa justkui unustad selle. Kas keegi väidab, et suhkur on ainus asi, mis mõjutab rasvumist?
Üks lõik sellest uuringust, millele su artikkel viitab, lihtsalt mõtlemiseks:
“Aussies have taken to water and diet drinks instead”
Ja selle uuringu eesmärk ei olnud propageerida suhkru tarbimist, vaid lihtsalt panna inimesi mõtlema, et kaalu puhul on oluline silmas pidada seda, kui palju sa sööd.
Mõned mõtted siia lisaks:
– Tõelist toitu süües on lihtsam termodünaamika seadust jälgida, kuna su isud on paremini kontrolli all.
– Tõelist toitu süües on su isud naturaalselt kontrolli all, mis ei nõua toitumise muutmist matemaatiliseks.
– Suhkrut on tohutult lihtne kuritarvitada; kuna ta pole vajalik, siis on parem teda minimeerida.
Üks põhjusi, miks ma ei tarbi mingeid maiustusi, on see, et ma lihtsalt ei saa enda maitsevajadust nendest rahuldatud. Mingi pisike šokolaaditahvel on üle 500 kalori. Samal ajal saab 500 kalori eest süüa tüki liha ja hea hunniku salatit.
Ma arvan, et me ei anna inimestele täisväärtuslikku nõu, kui me ütleme neile, et oluline on lihtsalt süüa vähem ja liikuda rohkem. Parem on ikka süüa paremini ja liikuda targemini.
Aga ma pean tõdedema, et see “Austraalia paradoks” on väga huvitav. Tänud, et jagasid! Kes tahavad uuringu täisversiooniga tutvuda, siin see on (lehe all): http://www.foodprofessionals.org.au/is-sugar-to-blame-for-obesity
Muidugi jään ma skeptiliseks ka nende andmete õigsuses. Näiteks tuleb uuringus välja selline lõik: “Finally, data generated by the food and beverage industry for its own purposes may not be entirely reliable because there is no independent monitoring or peer review.”
Järgmine huvitav lõik: “Questioning the priority of public health messages is relevant. It is possible that less emphasis has been given to disseminating the message of lowering total energy intake, while avoidance of particular nutrients, such as sugars, has been the primary focus.”
Ma pole selle lõiguga nõus. Läbi minu elu olen ma alati kuulnud sõnumit: “Söö vähem ja liigu rohkem.” Seega vastupidi, võib-olla tuleks just aidata inimestel paremaid toiduaineid valida ja muuta seda n-ö toitumispüramiidi, mis praegu eksisteerib?
Archangel, proovi kuidagi enda vastuste disaini optimeerida. Väga keeruline on kõigest aru saada ning korralikult vastata.
Täpselt. Mis on tervislik? Väga ähmane mõiste. Kuid see ongi jutu point. Rahvale sunnitakse peale arvamusi nagu mingid juurikad vms kraam on ilmtingimata hea ja kasulik ning paljud inimesed mõistavad seda valesti.
Toidu tervislikkust ei saa hinnata väljapool kogu menüüd. See, et sa sööd päevas 3000kcal eest lillkapsast, ei ole ju tervislik. Olgugi, et väiksemas koguses on ta arvatavasti hea mikro-toitainete allikas ning kustutab hästi nälga väheste kaloritega. Kontekst on oluline. .)
Põhimõtteliselt olen ma nõus. Nagu näha tekib selle pärast ka selliseid dieete, kus inimene sööb päev läbi ainult salateid ja puuvilju. Järelikult midagi on juhendites viltu ja see, kuidas neid juhendeid edastatakse pole ka päris õige.
Hüpotees? LOL. Inimesed ei jaga enamasti lihtsalt matsu lahti.
Meie keha ei tea, mis nimetused me toitudele andnud oleme või mida me ette kujutama nende tervislikkuse kohta. Loeb sisu.
Kaalu-tõus või langus määratakse kalorite järgi. Ületad oma vajadusi ja kaal tõuseb ja vastupidi. Makro-toitainete koostis ning füüsiline aktiivsus mõjutab rasva-massi ning lihasmassi kasvu/langust veel omakorda.
Mikro-toitainete osakaal mõjutab üldist tervist, kaudselt seega ka ülalmainituid aspekte ning lõpptulemust pikemas perspektiivis.
Teoreetiliselt on jutt väga õige, aga siin tulevad mõned agad sisse. Esiteks, kalorite täpne lugemine on võimatu. Kust sa tead palju kaloreid kõige see tegelikult on ja kust sa tead palju kaloreid sinu keha kasutab? See, et pakendil või veebilehel on kirjas mingi number, ei tähenda, et see tõsi on.
Järgmisena, kust sa võtad, et sellised makrotoitaineid, nagu sa arvad, et sa tarbid on korrektsed. Kui sa ütled, et tähtis pole see number, vaid tulemused, siis ma võin saada häid tulemusi ilma nende numbrite lugemiseta. Sõin 1 tüki liha, aga ei võtnud kaalus juurde, söön järgmine kord 2 tükki vms. Pole mingite numbrite lugemist.
Kolmandaks, kus pannakse ilmselt kõige enam puusse ja kus minu meelest see teooria kõige vigasem on, on mikrotoitainete juures. Meil pole absoluutselt õrna aimu ka palju toitaineid mõnes toiduaines on. Kust mullast toit tuli? Kuidas sinu seedimine töötab? Kuidas ja kui kaua toitu transporditi?
Kuidas võib inimene nii mõelda, et ta oskab muuta toitumise puhtalt matemaatiliseks, kui sellel on lihtsalt nii palju faktoreid millega arvestada? Võib-olla kunagi suudame me seda teha, aga minu arvates praegu on toitumine rohkem tunnetamisel kui matemaatikal põhinev.
Muidugi ei pea. Aga soovitav oleks vähemalt korra proovida, kui on soov kuskile poole areneda. Enamik inimesi tõsiselt ala või üle-arvestab oma söödud toidukogust ning vastavaid makro-toitaineid.
Kui soov optimaalseid tulemusi saada, siis on vähe kasu, kui “arvad”, et sööd piisavalt valke ja kaloreid üldiselt. Võimalik, et oled konkreetselt mingi asjaga puusse juba aastaid pannud ning seetõttu ka areng kesine. Enne ikka ei tea, kui vähemalt korraks toitumist luubi alla ei võta.
Enamik, kes alaga piisavalt kaua tegelenud suudavad edaspidi juba silma järgi vägagi täpselt kõik arvestada ning söövad tihtipeale praktiliselt instinktiivselt juba õigeid koguseid.
Ma arvan, et kõik suudaksid teha seda tunnetusel, kui nad sööksid õigeid toiduaineid, aeglaselt ja tähelepanelikult. Vahe ongi selles, et kui sa jälgid, mida su keha tunneb, mitte mida numbrid paberil ütlevad, õpid sa palju paremini toituma. Pealegi, need numbrid pannakse kokkuvõttes ka tunnetusel ja tulemustel paika, nii et päeva lõpuks on nende numbrite lugemine ikkagi kaheldav.
Ei tea mida sa sööd, kui neid aineid sees pole?
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Aga jah, igasugu säilitusaineid jms on pm kõikjal sees. Vahet pole kas ostad poest või serveeritakse restoranis. Parimal juhul saad hirmkalli hinna eest kuskilt Ökopoest vähe “naturaalseimaid” tooteid.
Samas pole kuskilt välja lugenud, et ükski nendest “ainetest” ilmtingimata inimkehale kahju teeks. See ikka selline Linna-legend, mis aastaid ringelnud. Et kõik E-ained tapavad vms lollus.
Enamik on ikka väga ohutud ka väga suurtes kogustes. Ning kui sa just iga päev Hesis ei veeda, siis ei pea muretsema.
Asja mõte ongi selles, et mitte langeda ekstreemsustesse. Mõned tehislikud aineid ei tapa meid, seni kuni ülejäänud toitumine on selline, mis täidab keha vajadused tervise ja üldise arengu tarvis.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>No ma tegelikult ei ole mingeid paganama saia- ja leivatooteid juba terve igaviku söönud, nii et see oli puhtalt teoreetiline. Aga ma olen ikkagi kindel, et leiaks mingeid paremaid varianti.
Nõus, kindlasti lähevad sellised tervisliku toitumise propageerijad ekstreemsustesse (kaasaarvatud mina). Aga ma arvan, et sa lähed ise ikka väga ekstreemsustesse. Sa lähed ekstreemsustesse enda vaba suhtumisega. Sa kasutad uuringuid ainult enda põhimõtete õigustamiseks. Kord ütled sa, et väga palju on mõttetuid uuringuid, aga teine kord ei ole sa nõus midagi uskuma enne, kui näed uuringut. Kui Alan Aragon on mingi uuringu heaks kiitnud, siis see ilmselgelt peab olema tõde.
Ma arvan, et kõik algab suurest pildist. Kui üleüldises mõtteviisis on mingi viga (ei ütle, et sul ilmtingimata on, kuigi ma arvan nii), siis on kõik muu ka vigane. Siis otsitakse ka tõendeid vigaselt ja subjektiivselt.
Lugemist:
http://www.bodyrecomposition.com
Olen kõikide — Lyle McDonald, Alan Aragon ja Martin Berkhan tegemistega väga hästi kursis. Kõikide puhul on tegemist väga ülbete kujude, kelle ülbus läbib kõiki nende tekste. Nad justkui arvavad, et nad on kõiketeadjad. Viimane kord, kui keegi Martin Berkhanilt vastuargumenteeriva küsimuse küsis, ütles MB vastu: “Fuck you! Get the fuck out here if you question me.” või midagi sellist.
Lyle McDonaldi suhtumine on lihtsalt kohutav. Ükskord sattusin lugema ta blogil tema enda kommentaare ja seal ta lihtsalt õiendas inimestega, kes ei olnud temaga nõus ja tahtsid konstruktiivselt arutleda. Kuigi ta on ilmselt väga tark (ma olen isegi ta raamatuid lugenud), on ta täielik jobu. Ja juba selle pärast keeldun ma edaspidi temalt midagi lugemast. Selliseid närvihaigeid ei tohiks toetada. Maailmas on palju häid inimesi, kellele kaasa elada.
Alan Aragon on neist kõige positiivsem (ja ilmselt ka kõige targem) kuju. Kuid ka tema üldpildilga ei ole ma nõus, selle tõttu mitmed soovitused, olgugi et ta põhjendab neid teadusega, ei mahu minu vaatevälja. Ma ei ole sellist tüüpi inimene, kes arvaks, et teaduslikud materjalid ongi kõige alus. Ei ole. Teadlaste üldpilt on väga nõrk võrreldes praktikutega. Nad uurivad asju rakutasandil ja tihti ei saa isegi aru, et mingi proteiini uurimine anumas, ei ole sama, mis vaatamine, mis efekti annab päris toiduaine päris inimese kõhus. Kui su loogika ja üldpilt on ebakorrektsed, siis ei aita ühegi teadusliku materjali otsimine, tõde leida. See, kuidas üldist filosoofiat hinnata, on pigem eetika ja tunnetuse küsimus. Kumb tundub tervislikum mõtteviis, kas soovitada looduslikke toitusid või töödeldud toitusid?
Jah. Mingi ülemaailmne paanika on lahti läinud aastakümnete jooksul, et muidu on tükk liha, tomat, salatileht, kurk, teraleib jms kõik super söök – aga kokku pannes ja neist burgerit tehes on tegemist järsku toiduga, mis põhjustab kohese rasvavohamise, lihaste kao ning üleüldse oksendad sisikonna välja ning sured ülehomme ära.
Vahe on selles, et kui ma teen ise pihvi, salati, kastmed ja ostan mingi leebema kukli, siis seal ei ole selliseid komponente:
Hesburger-sai: nisujahu, vesi, suhkur, rapsiöli pärm, seesamiseemned, sool (1, 2 %), nisugluteen, emulgaatorid (E472e, E481), säilitusaine (E282). Juustuviil: Cheddari juustu (51 %), vesi, või, rasvavaba piim, juust, piimaproteiin, emulgeeriv sool (E331, E339), värv (E160, E160c), emulgaator sojalesitiin. Pastöriseeritud. Laktoosi viilus 0, 5 g. Vähese laktoosisisaldusega. Ketšup: vesi, tomatipüree, suhkur, äädikas, sool, paksendaja (E440, E410), ketðupiaroom Kurgimajonees: taimeõli, kurk, kanamuna, suhkur, vesi, äädikas, sibul, sinepiseemned, paprika, paksendajad (E405, E1404), sool (1, 5 %), maitseained, säilitusained (E211, E202) Lôigatud salat: Jääsalat Marineeritud kurk: kurk, vesi, äädikas, suhkur, sool (1, 1%)looduslikud aromatisaatorid, konservandid (E211, E202), stabilisaator (E509) Paprikamajonees: rüpsiõli, pastöriseeritud kanamuna, paprika, vesi, maitseained, kurk paksendajad (E410, E412, E406), konservandid (E211, E202), happesuse regulaator (E330), antioksüdant (E300), maitseained (tðilli, juustuköömned, paprika, küüslauk, cayenne, pune), sibul, kurkum, pansool, aroomitugevdaja (E621), hüdrolüüsitud taimeproteiin (mais), hüdrolüüsitud maisitärklis, pärmiekstrakt. Pihv: Loomalihapihv maitsestatakse pärast küpsetamist grillmaitseainega: pansool, maitseained (juustuköömned, paprika, küüslauk, cayenne, pune, sibul, kurkum), aroomiained (pärmiekstrakt), glükoos, proteiini hüdrolüsaat (proteiiniallikas mais), hüdrolüüsitud tärklis, rüpsiõli, paakumisvastane aine (E551) Sibul: kodumaine sibul
Kui sa arvad, et need kiired süskarid sulle kuidagi koheselt ja püsivalt rasva juurde tekitavad siis osta endale bioloogiaõpik – soovitatavalt sellest sajandist.
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>On sul mingeid häid õpikuid teistele soovitada?
Veidi lugemist ka vahelduseks.
“Despite the vast public policy efforts to promote the consumption of healthy foods and the public’s growing concern with weight management, the proportion of overweight individuals continues to increase. An important factor contributing to this obesity trend is the misguided belief about the relationship between a meal’s healthiness and its impact on weight gain, whereby people erroneously believe that eating healthy foods in addition to unhealthy ones can decrease a meal’s calorie count.”
Pole juba esimese lausega nõus. Kas need toiduained, mida propageeritakse tervislikena, on ikka tervislikud?
Elus pole minu meelest ühtegi olukorda, kus võiks öelda, et kvantiteet on olulisem kui kvaliteet. Ma ei saa aru, kuidas see võiks toitumise puhul paika pidada. See kalorid sisse-kalorid välja hüpotees on kohe algusest peale tundunud lihtsalt hüpoteesina, mis ei võta arvesse seda, kui kvaliteetne kaalulangetus (või lihasekasvatus) on.
Miks peaks ükski inimene treenima nii, et loeb enda kulutatud kaloreid, ja toituma nii, et loeb enda tarbitud kaloreid? Kas inimesed peaksid tõesti seda terve elu tegema?
“And while there is some speculation that artificial sweeteners do some odd things in the brain in terms of driving appetite, it’s probably more related to people rationalizing that they can eat more of something else because they are getting less calories by choosing diet soda or using artificial sweeteners. That is, they figure that since they are ‘saving so many calories’ by making one choice, they end up compensating (or more than compensating) by choosing something unhealthy.”
Ma ütleks, et see on klassikaline ratsionaliseerimisviis. Kusagilt võetakse lampi idee, et kui inimesed võtavad kaalus juurde tarbides magusaineid, siis järelikult nad ikka söövad palju rohkem midagi muud ja arvavad, et nad võivad seda teha, kuna tarbivad dieetkoolat. Aga võib-olla on see hoopis nii, et inimestel tekib isu süüa midagi muud palju rohkem, kuna nad tarbivad neid magusaineid täis jooke?
Ma ei oskagi eesti keeles vastata. Igatahes hetkel teen esmaspäeval rolloutse(anti extension), kolmapäev pallof press või renegade row(anti rotation) ja reede siis farmeri kõndi(anti lateral flexion). Ja vahel vabadel päevadel veidi staatilisi harjutusi nagu front plank, side plank ja L-sit.
Tundub, et me oleme samu artikleid lugenud
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Paar head linki:
http://www.t-nation….core_training_1
http://www.t-nation….es_volume_i&cr=
Täpselt nii! Need on kõik head materjalid, mida soovitaks ka teistel lugeda.
Ise teen ka enda treeningutes praegu “L-istet” ja “Kang ühes käes jalutamist”. Väljarullimine ja “renegade row” on ka ikka superharjutused, kui treenija neid teha jaksab.
Rõõm näha, et ka teised siin nii treenivad.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Seda “ülikooli hariduse” puudumist on mulle ka ette heidetud. Olen samuti mitmes kõrgkoolis õppinud, kuid pole rahuldust sealt saanud. Liigne vormimine õppejõudude suvade järgi ei istu mulle.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>See oli ka üks faktoreid, mis mulle eriti meelepärane polnud. Muidugi see on enamik inimestele kasuks, kuna kui sul pole ettevõtlikkust, siis ongi lihtsam, et keegi määrab, mida sa tegema pead. Kui sa iseseisvalt õpid, pead sa ise endale n-ö õppekava tegema, mentorid leidma, õppimiseks strateegiad looma ja prioritiseerima, mis on olulisem kui muu. Seda aga teadki ju ainult sina, ükski õppejõud ei oska öelda, mis on sulle oluline ja vajalik.
Leidsin EPL-st huvitava lõigu just:
Kesk-Aasia postsovetlikes ja autoritaarsetes riikides ei õpetata üliõpilasi analüütiliselt ja kriitiliselt mõtlema. Valitseb nõukogudeaegne pärand, kus õppejõud peab loengut, üliõpilane märgib faktid üles ja õpib need pähe. Eksamil küsitakse fakte, ei nõuta argumenteerimist, analüüsi ega hinnanguid. USA-s või ka Leedus, kus ma praegu töötan, öeldakse tudengeile, et nad peavad olema skeptilised, mitte ainult küsima allikalt arvamust, vaid ka allikaga vaidlema.
Kool ei ole muidugi halb ning sealt on võimalik palju õppida. Kuid tänapäeva info-ajastus on kogu koolis leidav informatsioon ka vabalt kätte saadav. Ning sageli ilma piiranguteta. Samas, kui koolis oled oma õppejõudude meelevallas ning pead tihti õppima seda, mida nemad pakuvad ning olenevalt ka neist – oma arvamusi tihtipeale kujundama.Ma ei arva samuti, et kool oleks halb. Ainult kurb on see, et inimestele taotakse juba noorelt pähe, et ilma ülikoolita ei saa, et kui sa selle pooleli jätad, siis saab sinust heidik. Siis tekib inimestel hirm olla ettevõtlik. Aga koolis käimise eelis on muidugi see, et sul on mentorid ja kontaktid kohe ühte kohta kokku toodud. Tavaliselt ka lootusega, et seal leidub palju inimesi, keda antud eriala huvitab. Elu aga näitab, et enamikul pole absoluutselt aimu ka, mis neid huvitab. Ja jällegi olen ma rohkem kvaliteetseid inimesi leidnud väljaspool kooli.
Mõnel sai 20a tagasi ülikool läbi, “tarkust” omandati palju ning see, et teadus vahepeal edasi arenenud ning mõned teemad vbl täiesti 180 kraadi teistpidi nüüd on – see on neile vastuvõetamatu. Tunnistada, et aastakümneid valesti käitutud. See on mõne egole liig.
Kuidas tunnistada, et suur osa oma elust oled lollusi propageerinud? (Isegi kui tollase informatsiooni tõttu võis see kunagi “tõene” tunduda)
Aga selliseid inimesi ma respekteeringi üle kõige. Õnneks on mul au suhelda selliste personaaltreeneritega, kes ütlevad nii: “Aastaid tagasi ma ei teadnudki, et treenida saab teistmoodi; ma ei teadnudki, et jõutreening ei pea olema poolteist tundi masinatega treenimist.” Nad teavad, et nad on teinud vigu ja neil ei ole häbi seda tunnistada.
Vaata näiteks, kui lihtsalt John Berardi (http://www.precisionnutrition.com/) on saanud üle oma tihedalt söömise mõtteviisist. Varem oli ta üks suurimaid tihedalt toitumise propageerijaid, kuid nüüd äkki on ta hakanud hindama perioodilist paastumist. Lihtsalt igaüks teeb vigu ja õpib uusi asju. Lihtsalt need, kes ei saa sellest aru ning ülehindavad enda võimeid, jäävad samasse punkti.
Ükskõik mis teemadel ma ka sõna ei võtaks toitumise koha pealt on paljude esimene argument see, et Miks ma ise veel heas vormis ei ole või, et miks see mida ma räägin üldlevinud ei ole, kui see tõde on jne jne.
Minu puhul kasutatakse tagataskust kohe seda trikki, et ma pole ülikoolis käinud. “Sul pole formaalset haridust, järelikult su informatsiooni ei maksa uskuda.” Huvitav on aga see, et aruteludes kõrgelt haritud inimestega (või nii nad väidavad), jäävad just nemad hätta ühe või teise asjaga. Näiteks usuvad nad vanu teooriaid, millel on leitud mitmeid vigu; otsivad allikaid, mis juba kinnitavad nende arvamusi ning ei loe neid läbi kriitlise pilguga (keegi teine, kes ei oma sama arvamust, võib lihtsamini näha vigu allikas); väidavad, et enamik professoreid on nendega ühisel meelel, seega ega ma ometi ei arva, et ma olen targem kui need professorid.
Ja kusjuures ma näen tihti selliseid mõtlemisvigu just neil, kes võtavad formaalset haridust kui “end-all, be-all” ehk midagi ülima väärtusega. Nad kasutavad seda informatsiooni ilma igasugu kriitilisuseta. “Ta on kogenud ja tunnustatud professor, järelikult peab tal õigus olema.” Minu eelis on see, et ma ei pea kedagi eksperdiks. Ma pean paljusid targemaks kui teisi, aga ka nemad teevad vigu.
Siinkohal tuleb mainida, et ma olen 2 erinevas ülikoolis käinud ühe aasta ning kuna ma pettusin meeletult mõlemas, siis otsustasin ma teha pausi ning see on olnud meeletult hariv. Eluülikoolis olen õppinud 1 kuuga rohkem kui ülikoolis terve aastaga. Ja nende 2 aasta jooksul õpitud informatsiooniga ülikoolidest pole ma oma elus absoluutselt midagi teha saanud. Seega, ärge tehke kedagi maha siis, kui ta ei õpi ülikoolis, tehke teda maha siis, kui ta ei õpi üldse. Väga paljud inimesed ülikoolis tegelikult ei õpi midagi. Ega ülikooli lõpetamisega/poolelijätmisega ei tohiks õppimine lõppeda. See on ikka protsess, mis kestab terve elu.
Kes vähegi asjast midagi teab, see mõistab, et mingi väite tõesus ei sõltu sellest, kes seda väidet esitleb, kuidas esitleb või kuidas väite esitaja ise väitega seotud on. Väite tõesus ei sõltu ka sellest, kui populaarne väide on või kui paljud seda usuvad vms.
Väide on kas õige või vale, või on väite õigsus hetkel tõendite puudumise tõttu meile teadmata.
Täpselt nii. Kuigi on võimalik, et kui keegi teeb sagedasti vigu või näitab välja, et teda ei huvita õppimine, kaob sul huvi üldse tema väidete kuulamise vastu. Esimest korda oled nõus leppima, et ta tegi mingi imelikku vea arutelus, aga kui ta edaspidi näitab üles täpselt samu omadusi, siis kaob küll igasugune huvi ära. Ma räägin eelkõige just esitlemisviisist ja sellest, kuidas inimene teise arutlejasse suhtub.
Internetis on jah Ego see asi, mis paljud diskussioonid pigem emotsionaalseteks kaklusteks muudab ning faktidest ja loogikast jääb vähe järgi.
Kahjuks on inimlooma võime teadlikult oma vigu tunnistada ikka väga harv nähtus. Kõigepealt näidatakse näpuga teiste peale ning alles siis kaalutakse võimalust, et äkki on viga endas. Ning mõni ei tunnista oma vigu kunagi. Ükskõik kui palju tõendeid ette antakse. Kas tegemist on mingi psüühilise hälbega – ei oska spekuleerida. Pole antud teemaga väga kursis.
Ma julgen väita, et ma olen selles osas varasemaga ikka palju edusamme teinud. Alles eile tegin miniarutelus mitu eelpool mainitud mõtlemisviga, aga ma olin koheselt nõus neid tunnistama ning sellest ei juhtunud midagi. Tõenäoliselt teised just respekteerisid mind selle eest. Mu pahameel ühes probleemis oli igati õigustatud, mis pani mind väitma, et “meditsiin” üleüldises pildis vajab palju muutusi. Lihtsalt enda ja mõne teise inimese negatiivsete kogemuste põhjal seda ma muidugi väita ei saanud ning poleks tohtinud lihtsalt üldistada.
Ma usun, et see vigade tunnistamine ja enda ego kaitsmine on harjumuste küsimus. Miks mitte panna kuhugi väike meeldetuletus, mida kogu aeg vaadata? Näiteks midagi sellist: “Kui sa teed vea, tunnista seda kohe.”
Oi, sellel teemal võiks küll pikalt arutleda:)
Ma soovitaks uurida sellist teemat nagu “heuristikud” (heuristics, Tversky & Kahnemann) ehk mõtlemise “lühiteed” ja “kallutatused (bias), kognitiivne dissonants (cognitive dissonance, Festinger) ja mõtlemisvead (cognitive distortions).
Kõikidest nendest teadlik olemine ja enda juures jälgimine annab kindlasti mõnusamad arutelud.
Ahjaa, + tavaline “kehtestav käitumine” ja “mina-sõnum” ning “aktiivne kuulamine”.
(selle postituse alla kirjutan küll hea meelega, et:)
Jorgen Matsi
psühholoog
Head materjalid, Jorks!
See on väga hea ülevaade:
- All-or-nothing thinking (splitting) – Conception in absolute terms, like “always”, “every”, “never”, and “there is no alternative”. (See also “false dilemma” or “false dichotomy“.)
- Overgeneralization – Extrapolating limited experiences and evidence to broad generalizations. (See also faulty generalization and misleading vividness.)
- Magical thinking – Expectation of certain outcomes based on performance of unrelated acts or utterances. (See also wishful thinking.)
- Mental filter – Inability to view positive or negative features of an experience, for example, noticing only tiny imperfection in a piece of otherwise useful clothing.
- Disqualifying the positive – Discounting positive experiences for arbitrary, ad hoc reasons.
- Jumping to conclusions – Reaching conclusions (usually negative) from little (if any) evidence. Two specific subtypes are also identified:
- Mind reading – Sense of access to special knowledge of the intentions or thoughts of others.
- Fortune telling – Inflexible expectations for how things will turn out before they happen.
[*]Magnification and minimization – Magnifying or minimizing a memory or situation such that they no longer correspond to objective reality. This is common enough in the normal population to popularize idioms such as “make a mountain out of a molehill.” In depressed clients, often the positive characteristics of other people are exaggerated and negative characteristics are understated. There is one subtype of magnification:
- Catastrophizing – Inability to foresee anything other than the worst possible outcome, however unlikely, or experiencing a situation as unbearable or impossible when it is just uncomfortable.
[*]Emotional reasoning – Experiencing reality as a reflection of emotions, e.g. “I feel it, therefore it must be true.”
[*]Should statements – Patterns of thought which imply the way things “should” or “ought” to be rather than the actual situation the person is faced with, or having rigid rules which the person believes will “always apply” no matter what the circumstances are. Albert Ellis termed this “Musturbation”.
[*]Labeling and mislabeling – Limited thinking about behaviors or events due to reliance on names; related to overgeneralization. Rather than describing the specific behavior, the person assigns a label to someone or himself that implies absolute and unalterable terms. Mislabeling involves describing an event with language that is highly colored and emotionally loaded.
[*]Personalization – Attribution of personal responsibility (or causal role or blame) for events over which a person has no control.
Siin tekib jälle filosoofilisemat laadi küsimus, et kas tavainimene ikka tahab lihasmassi kasvatada.
Ivar, tänud, et andsid mulle suurepärase “aha!” momendi! Kui sa oled fitness valdkonnas tükk aega tegutsenud, siis unustad ära, et see mis on sulle tavaarusaam, ei pruugi seda teistele olla. Ma pakun, et nii mõnigi inimene võib seda pealkirja “Kuidas kasvatada lihasmassi?” lugedes mõista hoopis “Kuidas saada kulturistiks?” Aga see ei olnud mu eesmärk. Seega ma tõenäoliselt ebaõnnestusin enda postitusega märkimisväärselt.
