Risto Uuk
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Ma olen nõus. “Fun” on palju parem sõna, aga ma ei leidnud midagi muud. “Nauding” ja “lõbus” on ainsad sõnad, mille peale ma tulin, aga need mõlemad on veidi nigelad. Aga võib-olla on hea sõna “meelelahutuslik”. Tänud tagasiside eest!
Ma olen “flow” kohta omajagu lugenud jah. Antud raamat on plaanis lähiajal ette võtta. “Flow” võiks eesti keeles olla ka “omas mullis/tsoonis olemine”?
@IVARK: Loomulikult ei pea midagi. Aga ma näen elu ette nii, et ideaalis on umbes 16 tundi päevast kõik väga lõbus ja mõnus (kaheksa tundi on magamist). Ehk eesmärk on pidevalt tõsta seda kui palju sa mingitest tegevustest meelelahutust ja heaolu saad.
@htilga: Mida sa selle all täpselt mõtled, et antud teema saab kokku võtta sellega, et asi algab vääruskumustest ja mõtlemisvigadest?
Ja Bodypump on tõesti päris hea.
Kogenenumad võiksid ka nüüd mõista, et ehk soovib teema algataja saada lihtsalt tunnustust oma niivõrd radikaalsele ning kindlasti küsimusi õhku jätnud otsusele
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Tunnustuse vastu pole mul midagi, aga võltstunnustust ma samuti ei taha. Kui keei pole minu ideedega nõus, siis ma hindan seda, et ta arutleb ja püüab näidata, miks need väärad on. Ma soovin, et ta jääks selle käigus positiivseks ja tema eesmärk oleks õppida/õpetada, mitte teisele kohta kätte näidata.
Ma ootan alati nõuandeid ja tagasisidet, sest iga päev on võimalus õppida. Kunagi ei saa kindel olla, et su väited ja otsused jäävad kõigest hoolimata parimaks.
Aga endiselt — pärast kõike seda kriitikat ja ründamist — tunnen ma, et antud olukorras minu huvisid, eesmärke, väärtusi, tõekspidamisi silmas pidades, olen ma teinud õige otsuse. Ja mulle tundub, et paljud inimesed, kes mu postitust laikisid ja jagasid, arvavad samamoodi. Seega, ma olen enda postituse tegemise üle üsna rõõmus. Ma olen saanud kriitika kõrvale ka veel rohkem positiivset tagasisidet. Ja minuga on võtnud isegi vanemaid inimesi ühendust, kes ise on kraadi juba väga ammu omandanud, aga sellegipoolest hindavad minu julgust, iseseisvust ja janu teadmiste omandamise järele.
Ja millest sellised järeldused, et teadlased üldpilti ei näe?
Ja miks sa arvad, et professorid internetti ei loe?
Sa muutsid küsimused absoluutseks, aga ma ei väitnud, et teadlased ei näe üldpilti, vaid, et sageli näevad tavainimesed/praktikud seda paremini, kui nad mõtlevad.
Miks?
1. Teadlased töötavad laboris, mitte pärismaailmas, kus meie elame.
2. Teadlased uurivad pisikesi osakesi ja sageli mingis anumas või aines, mitte päris inimese kehas.
3. Teadlased uurivad, mis juhtub rakutasandil — seega väga kitsalt ja spetsiifiliselt; tavainimesed näevad asju suuremalt ja kaugemalt.
4. Teadlastel on tihti isegi erinevad eesmärgid kui tavainimestel/praktikutel.
Seega, kuigi teadlased on väga targad, ei maksa alahinnata ka praktikute rolli. Praktikutest on kasu ka mõtlemisel ja ideede genereerimisel, mitte ainult ideede elluviimisel.
Iga uue idee vastu võtmine on keeruline, nagu näitab ka antud teema. Vanematel inimestel on kindlasti keeruline enda arvamust 360 kraadi muuta. Kui sa oled kogenud ja tark professor, siis on keeruline muuta enda põhimõtteid hoopis teiseks. Aga õnneks on suurepäraseid professoreid, kes tahavad haridussüsteemi muuta. Tuntud Eesti professor, keda teist palju kindlasti teavad, Kristjan Port, rääkis hiljuti Terevisioonis sellest, kuidas haridussüsteem on väga traditsioonides kinni ja selle tõttu on seda keeruline uue ajaga kohandada. Nii et on selliseid professoreid ka, kes suudavad vanadest põhimõtetest üle olla ja teistmoodi mõelda. Antud diskussioon oli mängude kasutamisest õppimiseks. Tema arvamus oli, et õpe võiks kaasata mängude omadusi.
Internetis on see jama, et igaüks on maailma kõige targem, koolis õppejõuga arutledes tuleb reaalsus aga päris kiiresti tagasi. Internetis võid alati mõelda “ahh teised on lihtsalt lollid ja ei saa minust aru ja mul on ikka õigus, minu teooria on kõige õigem”. Aga rääkides silmast-silma mõne teadlase või arstiga, kes on aastakümneid seda asja uurinud..
Sellist efekti internetimaailmas sa lihtsalt ei saa.Kastist välja mõtlemine on tore, aga mõnel alal vajab see siski baasteadmisi. Iseõppinud või tavainimese arusaam füsioloogiast või anatoomiast on kohati päris naljakas. Seega kui tahta ikka asja tõsiselt edasi viia, siis tuleks viia baasteadmised samale tasemele mis konkurentidel. Muidu toimub vaidlus või arutelu lihtsalt täiesti erinevates keeltes.
Mulle ei meeldi püüda kellelegi ära panna. Juba korduvalt püüavad teatud kasutajat mind, mitte mu ideid, rünnata. Aga sellegi poolest jään ma professionaalseks ja püüan arutleda teemal, mitte muutuda isiklikuks. Paljud väited mitmelt kasutajalt on väga silmakirjalikud ja nõrgad — nii nõrgad, et ma suudaks neid naeruvääristada, kui ma tahaks. Aga mind tõesti ei huvita, kes selles teemas võidab. Ma tahan lihtsalt teha seda, mis on mulle endale parim. Mu postitus räägib minu enda vigadest ja avastustest, kuid ma arvan, et paljudele inimestele aitaks mu mõtted kaasa mõelda ja enda elus otsusele jõuda.
Lugege viimast kommentaari minu blogi all ja näete, et noor inimene on lihtsalt kohutavalt igavlenud tundides ja teinud seda lihtsalt sellepärast, et ta peab formaalset haridust taga ajama. Kas te ei suuda hetkekski mõelda, mida antud inimene tunneb, mitte mida teie tahaksite, et ta tunneks? Ma saan aru, et seda on raske teha. See nõuab sellist asja nagu EQ, mitte IQ.
See on nii tavaline, et kui inimesed ei oska argumente tagasi lükata, siis rünnatakse inimese kogemust. “Kas sa tõesti arvad, et sa oled targem kui professorid?” Ei arva, aga ole hea ja põhjenda, miks mu argumendid väärad on. Ära ründa mu kogemust, vaid mu väiteid. Kogemus ei huvita kedagi, väidete õigsuse üle on arutelu. Imelik on öelda, et “Su väide ei saa olla õige sellepärast, et sul pole piisavalt kogemusi ja teadmisi.”
Kui me lähtuks põhimõttest, et kõigepealt tuleks kast omandada, et rääkima hakata, siis see foorum tuleks kinni panna. Siin pole ühelgiinimesel piisavalt teadmisi võrreldes teadlastega. Mitte ühelgi inimesel. Aga praktikutel ja inimestel, kellel justkui on vähem teadmisi, on üks eelis — nad näevad üldpilti tihti paremini kui teadlased, sest nad ei vaata väga pisikesi detaile. Aga see on võimalik ainult siis, kui need inimesed mõtlevad, mitte ei hoia ennast kinni eelarvamustes.
Mis nüüd puutub kooliõppesse, ei räägi me seal anatoomia ega füsioloogia teadmistest, vaid õpetamisest. Õpetamine on suurel määral hoopis psühholoogia. Ma ei ole kunagi väitnud, et mul on professoritest rohkem teadmisi anatoomias ja füsioloogias. Aga mõtle nüüd veidi, kes teab minust endast rohkem, kas mina või keegi teine? Minu õppimisstiilist, minu tähelepanuvõimest, minu huvidest ja minu eesmärkidest? Professorid, kes on õpetanud võib-olla aastakümneid, ei pruugi olla ajaga kaasas samamoodi nagu tänapäeva noored. Selles suhtes võivad tõesti minu teadmised olla paremad, kuna ma saan paremini aru, et maailm on muutuv, sest ma elan ise sellises ajastus ja pole seda väga raamides kinni ühiskonda näinud.
Ma tõenäoliselt annaks alla, aga kuna ma näen, et mitmed inimesed arutlevad ideede üle, mitte ei ründa teisi (nagu näiteks Archangel, IVARK ja mitmed teised), siis ma püüan edasi. Kui sul pole uut materjali, siis ma kutsun sind üles enam mitte postitama. Tõsiselt, miks sa tahad mind või kedagi teist rünnata? Ma isegi ei tunne sind. Kas sa tõesti arvad, et see tuleb sulle kuidagi kasuks? Proovime lihtsalt kõik siit õppida ja vaatame, mis välja tuleb. Sa ei pea ühtegi ebatraditsioonilist ideed vastu võtma, kui sa usud, et see pole tõene. Lihtsalt tee oma asja ja naudi neid tulemusi. Mul on hea rõõm, kui sul meeldib ülikoolis käia ja sa saad sellest väga palju, aga mulle meeldib vabadus ja iseseisvus.
Ma ei saa ikka üle ega ümber sellest teemapüstitusest, mis esitab küsimuse väärtustest. Puhtalt sellele vastates jääb ülikool kindlasti välja, ülikool tühjale kohale küll väärtusi ei loo, sest kus pole olnud sinna ei tule ka. Maailmale väärtust toonud inimesed nagu Mozart või Bach ei käinud ülikoolis kuid sellel ajal polnud muidugi ka vastavat õppekava ja teooriatki, Bach näiteks on loonud väga suure osa muusikateooriast. Samas ei saa me väita, et nad ei oleks väärtust loonud kui nad oleks siiski ülikoolis õppinud. Steve Jobs oli kahtlemata andekas itimees ja oleks fenomenaalne olnud ka omal käel aga ülikool pakkus talle kindlasti ohtralt materjali, pinnast, mille pealt areneda – samuti leidis ta sealt eluagse sõbra ja äripartneri. Need on muidugi nö. superajud aga ka tavaline inimene võib VÄÄRTUST luua, tehes väiksemaid tegusid ja selleläbi muuta nii mõndagi. Ülikool vaevalt, et selles osas kuidagi takistuseks saab olla, lihtsalt annab võimaluse ühiskonnas aktsepteeritud ja mõõdetavad tulemused omandada, mile pealt on lihtsam edaspidi veelgi areneda.
Teema püstitus on minu meelest väga kohane. Mis on formaalse hariduse eesmärk? Õpetada, et süsteemi paremaks muuta ja et inimeste elukvaliteeti tõsta ehk maailmale väärtust luua.
Kui ülikool pärsib loovust, takistab inimeste tugevuste ja kirgede arenemist, vähendab motivatsiooni, et tahta maailma rohkem väärtust luua, siis sellisel juhul on ju ülikool inimesele kahjulik. Selle üle, kas ta selliseid negatiivseid omadusi tekitab, võib muidugi sügavalt arutleda.
Sinu teema on sarnane nagu Holgeril,tema tehnika võib toimida, aga lõppu tuleks panna hoiatus, et see on rangelt minu tehnika ja loogika mis teiste puhul ei pruugi nõnda toimida ja kasu tekitada. Nagu sega teeb Imre Vähi.
Ma kirjutasin ühe sellise lõigu enda postitusse ka:
Ma ütlen hoiatuseks, et ma ei soovita kellelgi ilmtingimata ülikoolist ära tulla või ülikooli minemata jätta. Ma ei ole ju tegelikult mingi edu näide, et minu sõna uskuda. Ja ma soovitangi skeptiline olla.
Aga ma soovitan kindlasti ka rohkem mõtiskleda. Mõtle, miks sa ülikooli minna tahad või miks sa seal üldse käid. Sul on vaja palju informatsiooni, et teha üks korralik otsus. Minul oli väga vähe infot ja ma tegin selle otsuse lihtsalt kõhutunde järgi. See oli suur viga.
Ja tõesti ei tasu kellegi infot/nõuandeid ilma mõtlemata kasutada.
Väga huvitav oli lugeda. Arukad mõtted, loodan selliste postituste jätku. Isiklikult kavatsen ülikooli astuda.
Aitäh! Ma ei oodanudki ega tahtnudki, et terve hunnik inimesi järsult ülikooli minema jätavad või sealt ära tulevad. Ma tahtsin, et inimesed lihtsalt mõtleksid enda valikute üle pikemalt. Mina mingis punktis seda ei teinud ja see oli viga. Edu ülikoolis!
Sind huvitab sport ja treeneritöö, sulle soovitati kehakultuuri õppida, kuid sellegi poolest valisid sa ärinduse, mis sind absoluutselt ei huvita ning mille maksumus käis sulle üle jõu. Kus on siin loogika? Kui sa ei olnud endas kindel, milline eriala sind huvitab, siis oleksid pidanud endas selgusele jõudma, mitte uisapäisa tormama ning valima enda jaoks täiesti ebahuvitava eriala. Nüüd on teised süüdi ja ülikoolid pahad.
Sa teed ootamatuid järeldusi. Aga ole hea, kui järgmine kord minu materjalidele viitad, siis kasutada täpseid sõnu, mitte mõtle asju välja. 1) Kui keegi soovitab sulle midagi, siis kas sa tegutsed alati selle nõu järgi? Ja kas sa peaksid alati selle nõu järgi tegutsema? Kas tõesti teavad teised sinust rohkem kui sina ise? 2) Ma ei maininud, et mind huvitas treeneritöö, ma mainisin, et mind huvitas sport. Ja mind kindlasti huvitas mind ka majandus/ettevõtlus. 3) Ma ei öelnud ka, et teised on milleski süüdi, vaid lihtsalt arutlesin selle üle, miks ma vale valiku tegin. Näed erinevust?
See on muidugi õige, et oleks pidanud pikemalt enda valiku üle mõtlema. Aga seda ma enda postituses ka kirjutasin, seega ei anna sa siin mingit uut infot.
Kas pead ennast tõesti targemaks inimestest, kes on vastavate erialade õppekavad koostanud? Mis siis saaks, kui kõik siin maailmas õpiksid ja elaksid nii nagu neile endile sobib? Natuke siit, natuke sealt. Tahan teen, tahan ei tee. Mainisid, et kehakultuuri õppekavast moodustab 20 EAP mahus personaaltreeneritele spetsiifilist materjali. On sul aimu, kui suur maht on 20 EAP-d? Jõudsid sa selle mahu üldse oma koolitee jooksul täis saada? Loodan, et jõudsid.Ma ei pea ennast kellestki targemaks ega ei näe vajadust mingiks kiitlemiseks. Ma teen oma asja ja teen seda, mis mulle huvi pakub ja mis mulle kõige parem tundub. Elus pole mingeid garantiisid — ei saa öelda, et üks tee on ilmtingimata õige ja ainus tee. Küll aga tean, et mulle see tee, mida traditsiooniliselt soovitatakse, ei sobi.
Ma arvan, et ma jõudsin ligi 70-80 EAPd tehtud. Seega, ikka tean, mida 20 EAPd tähendab. Aga tee nüüd arvutus 20/180 ja siis saad aru, kui väike osa sellest personaaltreenerile oluline on.
Kuidas sa üldse sellist asja öelda saad? Kas Eestis on vähe häid treenereid? Kuidas teised treenerid on hakkama saanud ja sina mitte, vaata kasvõi neid samuseid, keda siit portaalist leida võib. Tõenäoliselt pole pole sa treenerite üldaineidki läbi võtnud, rääkimata kutsekoolitustest ning kehakultuurist endast. Selleks, et treeneriks saada, tuleb samuti alguses läbi võtta üldained, et üldse edasi spetsialiseeruda, sama ka kehakultuuriga ülikoolis. Mainisid 550-eurost koolitust, nüüd vaata, kui palju maksavad EOK poolt läbi viidavad koolitused. Aga, noh, eks need pole piisavalt kvaliteetsed sinu jaoks, liiga palju viletsaid ning vähe häid õppematerjale.Mul on I taseme treeneritunnistus käes. Loe selliseid raamatuid nagu Supertraining, Strength&Conditioning:Biological Principles and Practical Application ja Science and Practice of Strength Training ja saad aru, mida ma mõtlen selle all, et Eestis pole eriti häid õppematerjale. Ütle, millised eestikeelsed raamatud on võrdväärsed vastased neile meistriteostele?
Artiklist jääb mulje, et oled teinud vale valiku eriala suhtes ning veel rumalamalt, et selle pooleli jätsid pärast seda, kui ligi pool teed oli juba läbi käidud. Nüüd oled laenudes ja diplomita – jah, diplom ei oma sinu silmis mingit väärtust, kuid mainin selle ikkagi ära. Mitte kunagi ei tea ette, kas see eriala oleks sulle tulevikus kasuks tulnud või mitte. Teadmine, olgu ta ükskõik milline, rohkem või vähem huvitav, ei jookse mitte kunagi mööda külge maha. Teine asi on see, et sulle ei kõlvanud õpetamismeetodid ega õppematerjalid. Ka see, et sa ei viitsinud loengutes käia ega eksamitekski õppida.Mina leian, et sa lihtsalt petad ennast, sisimas tead siiski, et oled teinud valesti.
Kuigi ma hindan konstruktiivset kriitikat, arvan ma, et sinu kommentaar on pigem destruktiivne. Sa justkui tahad mulle kohta kätte näidata, mitte anda näpunäiteid ja soovitusi. Milleks? Suur osa su kommentaaridest põhineb eeldustel ja hinnangutel, mitte faktidel. Vaata kui paljudele inimestele andis see artikkel positiivseid mõtteid. Ja sina tuled siia ja lihtsalt tambid selle täiesti maha.
Vaata kommentaare minu blogi all ja näed, kuidas tuleb konstruktiivset kriitikat anda. Seal ei olnud inimeste eesmärke solvata, vaid panna mõtlema ka punktidele, mida ma võib-olla arvesse ei võta.
Võtan enda arvamuse asjast lühidalt kokku:
Eeldus1: rääkida sellest, et praegune haridussüsteem on puudulik ning sellest, et “mõistlik on end selle süsteemiga siduda, kui see “ära parandatakse” ” on mõttetu, sest täiuslikkuse saavutamine jääb alatiseks niikuinii võimatuks ning pealegi kes oleks siis pädev esindama seda ülimalt erapooletut vaatenurka ütlemaks, kas parem on praegune, varasem või kunagi tulev süsteem? Samuti lähtuvalt inimeste individuaalsusest sobib teatud osale inimestest praegune süsteem ideaalselt.
Eeldus2: praegune haridussüsteem on hetkel eksisteerivatest parim võimalik ning elu ei anna oodata, kuna miskit “paremaks / sobivamaks” muudetakse.
Järeldus: seega soovides paremaid eeldusi saavutamaks edu oma erialal, tuleks kasutada vastavaid õppimisvõimalusi(sh. ka ülikoolis soovitud eriala õppimine).
Eranditest ärme räägime, neid leidub alati ja igas valdkonnas.
Ideaalsus pole võimalik, aga ideaalsuse poole pürgimine on. Igas asjas on standardid, millega sa oled nõus leppima. Kas selleks, et leida endale sobivat elukaaslast, proovid sa läbi kõik maailma naised? Kas on olemas ideaalset naist? Igaühel on mingid vead, aga kusagil on see piir, millega sa oled nõus leppima ja millega mitte. See, kust see piir jookseb, on igaühe enda otsustada. Ma tundsin ära enda piiri; mitmed teised on samamoodi näinud, et praegune olukord ei vasta nendele standarditele, mille nemad seadnud on või nendele väärtustele, millesse nemad usuvad.
Kindlasti pole mõttetu süsteemi vigadest rääkida. See, et ma ei tea lahendusi või ei rakenda neid, ei tähenda, et ma ei või näha vigu. Üksi on niikuinii raske midagi teha. Selle pärast ongi hea jagada ideid, et ka teised mõtleksid ja neid edasi paremateks ideedeks arendaksid.
Mind ei ole küll kasti sees hoitud, aga õige suund on antud ja räägitud, mis toimub vasakul pool ja mis paremal pool ja kus on tupiktee. Elu on inimesel liiga lühike, et kõiki vigu enda peal katsetada ja miks ma pean 40 aastat kogemusi omandama omal nahal kui ma saan 4 aastaga teiste kogemustele tuginedes need selgeks.
Kas arst peab ka ise kõik haigused läbi põdema, et teisi õigesti ravida. Kahtlen selles sügavalt.
Iga su kommentaar näitab, et sa pole sõnagi minu blogipostitusest lugenud. Milleks kaasa rääkida nii, et sa ei tea üldse taustinfot?
Mingisse õppeastmesse sissesaamine ja selle lõpetamine eeldab üha kõrgemat üldintelligentsust. Keskmiselt. Seega midagi see ikkagi näitab. Ei usu Risto, et päris “chuck norris” igale valikvastustega testile vastasid või lemmikbänd ACDC mängu mängisid. Ilmselt ikka nt. välistasid vähemalt 1-2 varianti, mis olid tobedad või vähetõenäolised, MIDAGI ikka loengutest meelde oli jäänud jne.
Kui ma ei tea muud inimesest kui seda, et tal on kraad (olenemata kraadist, aga kõrgem tõstab neid tõenäosusi), võin ma aimata, et ta on üsna distsiplineeritud, kuulab hästi sõna, jälgib reegleid, on vähemalt keskmise IQga. Muidugi näitab see midagi. Tõsiselt, ma arvan, et enamik inimesi peaksid ikkagi ülikooli minema ja selle lõpetama, aga mitte kõik. Ma arvan, et mõnele inimesele on ülikool reaalselt kahjulik ja pärsib tema annet ning raiskab ta aega.
Oli üks eksam, mis oli üsna tehniline ja milles ma no ausalt ei teadnud midagi. Need tunnid olid alati täpselt sellel ajal, kui ma tööl olin. Aga meeldiv oli üllatus, et läbi sain, mitte et see midagi muutis. Aga muidu ma ikka veidi mõtisklesin, et millised valikud ei sobiks.
Samas, ma ei saa hästi aru, miks sellises stiilis teste koostada. Miks ei võiks olla sellised küsimused, kus sa pead mingit elulist probleemi lahendama? Neil, kellel on teadmised, oskavad ilmselt seda paremini lahendada. Neil, kellel pole, peavad kasutama loovust ja loogilisust. Vastuste hindamine on keerulisem ja nõuab õppejõu subjektiivsust, aga mis siis? Niikuinii tehakse paljusid otsuseid subjektiivselt.
Kõik on võimalik tahtejõuga. Kuid samas peab olema piisavalt loogilist mõtlemist ja oskusi lahendada probleeme ka väljaspool “kasti”. Neid õpetabki kõrgkool/ülikool. Selleks, et saavutada edu, pead ise õppima, kool omab vaid suunavat osa protsessis. Mul on kõrgharidus, lisakoolitusi mitu-setu, sügisest ilmselt uuele ringile õppima. Aga need teadmised ja see lähenemine, mis mul praegu on oma eriala suhtes, on nõudnud mu oma pingutust ja seda, et ise õpiksin. Ja nõuab seda ka edaspidi, muidu ma ei areneks. Sellele küsimusele ei ole otsest vastust, sest ei ole olemas õiget ja vale arvamust. Kõike saab, tuleb lihtsalt tahta ja olla valmis pingutama selle nimel.
Selleks, et väljaspool kasti mõelda, tuleks kõigepealt ilmselt kast omandada. Kõigepealt tunne reegleid, seejärel hakka neid rikkuma. Aga tegelikult just elu õpetab, kuidas mõelda väljaspool kasti. Kool/ülikool hoiab sind just võimalikult kasti sees.
Aga su mõtted on täiesti õiged. Täpselt nii on!
Nii on.
Ülikool on minu silmis, kui koht, kus sa võid omandada uusi teadmisi, kui vaid soovid sellesse panustada.
Mis on aga ülikool teistele? Paljudele Tööandjatele on see koht, kus antakse pabereid, mis kinnitavad(peaksid kinnitama) mingi isiku pädevust mingis valdkonnas. Paljude Noorte jaoks on see koht, kus saadakse see paber, et keegi sind tööle võtaks.
Ammu on juba selge, et suure hulga inimeste jaoks on ülikool lihtsalt koht kuhu ühiskond sunnib sind minema, et tööturul hakkama saada ning endale sissetulek tuleviku jaoks kindlustada.
Ei ole ülikool enam lihtsalt koht, kus teadmisi omandada maailma väärtuste edendamiseks. Sellest on ju kahju tegelt. Kui paljud käivad ülikoolis, kuigi absoluutselt ei huvitu sellest? Vaid tunnevad ühiskonna survet hariduse nõudmistes.
Ise läksin kunagi samamoodi kõrgkooli, et saada see paber kätte. Huvi oli ümmargune 0. Aga tulevik ja ühiskond kisasid, et õppima peab, peab paberid kätte saama, sest muidu ei saa tööd, ei saa teenida elatist ega ei midagi sellist… Jube surve lihtsalt.
Ning kuna tõesti keskkool andis endast parima, et kogu minu huvi uute teadmiste vastu minust välja peksta siis olingi peale kooli lõppu täielik juurvili, kes tundis huvi väheste asjade vastu.
Nüüd tagasivaadates olen õnnelik, et otsustasin kiiresti tööle minna, sest see andis võimaluse igasugu huvidel taastekkida. Kuna puudus “vajadus” või “Nõue” pidevalt õppida, siis hakkas kasvama minu enda naturaalne huvi teatud asjade vastu. Hakkasin erinevaid asju õppima mitte, et keegi sundinud oleks, vaid kuna tahtsin. Hoopis teine tera.
Mulle meeldib see inglisekeelne lause siinkohal:
“I hate to Study, but I love to Learn”
Umbestäpselt tähendab siis seda, et meeldib omandada uusi teadmisi, kuid puudub soov kuivalt õppida/tuupida.
Ning hetkel on minu elu just selline nagu soovin. Omandan uusi teadmisi iga päev – kuid enda graafiku järgi ning kunagi ei sunni ma end midagi “õppima”. Loen ja omandan uusi teadmisi asjade kohta, mis huvitavad.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Väga hästi öeldud!
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
