RihoK2go

Vaata ma räägin ka Teile nüüd ühe hariva loo, miks minust ei saanud kulturisti vaid sai hoopis progeja.

Väiksest peast sai huviga vaadatud igasuguseid põnevaid filme. Rambo oli hea. Ja Conan (need vanad, mitte see uus 3D käkk). Ja Commando. Oi kui põnevad filmid olid. Ja ega siis midagi – hakkasin ka lihast kasvatama. Mul oli isegi üks hantel. Ja traktori kartulivõtja mingist jubinast oli umbes mingi 15 kilone kang olemas. Aga kurat – see trennitegemine oli ikka raske. Ja kui ikka kulturiste vaadata, siis nad on ikka ülipruunid vennad. Nii et siis võtsin eesmärgiks, et kõigepealt tuleb ikka ihu ilusti pruuniks saada ja küll siis hakkame ka sinna pruuni karva alla ka lihast kasvatam. Terve suve nägin vaeva. Iga jumala päev päevitasin. Sügiseks oli juba nii enam-vähem. Siis tuli sügis ja vihma hakkas sadama ja toas küll ei viitsi trenni teha. Ja nii ta läks.

Aga ei – konstruktiivne kriitika on hea. Ma panen selle ideepuhangu paberile kirja, homme varahommikul tulen ma tööle ja teen meie foorumisse juurde ka siis pigem ‘foorumipõhise’ blogisektsiooni. Ja oi kui tore oleks näha esimese blogina seal Low Protein Forever blogi. Niisama õunte pealt vaadates pakun, et kahjuks takistuseks saab midagi muud põnevat. Näiteks et fondi suuruseks ei saa 13 panna või pole Comic Sans italic fonti. Elame näeme. Rõõmuga ootan, et mulle tõestatakse vastupidist. Ma loodan, et ei häiri kui teen teema ‘Blogid’, sest PLOGID kõlab kuidagi.. eriti erootiline eestikeele kasutus. Loodan, et see ühe tähe muudatus su indu maha ei tõmba.

Oi, ma ei saa! ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Rebane on sama kategooria huumor kui Jan Uuspõld.

Me like!

Allustasin kell 7:40 autoga sõitu Tabivere poolt Tartu suunas, aga ei pannud rännumehi tähele.

Nii häbi on praegu.

Vaatasin ka galeriid.

No hea küll, vaatasin tüdrukuid.

Nagu, johhaidii, kuidas te magada saate … +18.

Ma tahan näha siin teemas inimeste vastuseid. Ja kui keegi selle valesti paneb siis ma tahan teie aju lahata. Tavaliselt paneb keegi korra kuus antud probleemi pildi Facebooki üles ning siis on mustmiljon poole-arulist valede vastustega alati kohal. Kahjuks läbi facebooki ei anna nende inimestega eriti üks-ühele rääkida, et küsida mis teil peas toimub. Seega mind huvitab, kui palju mata võhikuid meie hulgas on ja mis teile antud tehetes segadust valmistab? ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Mõtled, et oled kõva tegija, et oskad matemaatikat?

Annan sulle 3 ülesannet lahendamiseks, vaata, kas oled “mata võhik” või mees.

1) 1 + 1 + 1 = ?

2) 2 + 2 + 2 = ?

3) x + 1 = 3, x = ?

Teaduslikult on tõestatud, et 74% inimesi paned ühe vastuse mööda ja 95% inimesi teeb kaks viga.

Ootan…

See pole sügavkükk, see on kükk.

(Let the games begin… ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> )

Alustasin tõstmisega aastal 2003. Tol ajal ma veel ei mõelnud, et sport võiks minu elu nõnda mõjutada. Teate küll – esimene trenn, esimesed vigastused, vabad hetked sõpradega dušširuumis, võistlused, jne. Kogenud spordimaniakk saab minu mõttekäigust lennult aru.

Siis aga tekkisid probleemid. Võtan endale vaba voli lugejale nähtamatuist ohtudest pajatada ja ka hoiatada.

Valgamaa esivõistlustele oli kohale tulnud rajooni paremik, võiks öelda, et lausa eliit: Kark-Jaan Männik, Vahu R. Pärm-Juuretis ja ka Madis Aurupea. Võistlus oli väga pingeline ja mul oli au otsustada viimase katsega auraha saatus, kui kangile telliti Valga rajooni rekordit kordav raskus. Ka õhk oli väga pingeline ja kõik saalis olnud seitse pealtvaatajat, kaasa arvatud mu ema, röökisid hullusti ja peksid tühja taaraga vastu pinke. Asusin rekordtuhinas kangi kallale, endal suu vahutamas. Kang oli kerge, kuid tunne ei olnud “see õige”. Viskasin kangi poole soorituse ajal kohtunike suunas, samal ajal vihastades, et olin unustanud paremasse kätte panna EVERLAST kinda. Sellega sai võistlus läbi, kuid mitte nii nagu mu kaaskond oleks eeldanud. Onu Meelis oli raisanud 13 km jagu bensiini, et näha mind võitmas, ema halas kibedalt. Vanaisa Felix veel ruttas takka, et “sa pole enam mu poeg, sa pole enam mu poeg”. Kõik nutsid. Nii kurb oli.

Pärast võistlust ma ei leidnudki oma EVERLAST kinnast. Isegi Valgamaalases küsiti esikaanel: “Kes võttis Rikardo Kääksu kinda?”

Rajooni inimesed ei saanud pealkirjast vist aru ja arvasid, et see on osa nääriviktoriinist ning hakkasid ajalehe toimetusele huupi vastuseid saatma, ise veel õnnelikud, et äkki võidavad suhkrutalonge või maksapasteeti.

Nüüd, aastaid hiljem, sain kirja oma verevaenlaselt Kark-Jaan Männikult, kes väitis, et tema võttis hinnalise kinda ja müüs selle Peterburi turul mustlastele kahe purgi kukeseente eest maha. Väga head seened olevat olnud, aga sellest ma ei tahtnud rääkida. Kirjas kutsus Kark-Jaan Männik mind duellile kõikide pealtvaatajate ees. See, kes võidab, saab autasuks igavese kuulsuse. See, kes kaotab, peab sügisel tädi Leidale appi kartuleid korjama minema.

Nüüd, kus minu lugu on puhtast südamest räägitud, saan lõpuks pöörduda Vend Vähk toimetuse poole.

Härra Vend Vähk, ulatage mulle oma kindel moraalne tugi ja noodsamused EVERLAST kindad, et saaksin seljatada ülbe Kark-Jaan Männiku ja tuua au meie koju.

Võid homseks laagrilõpupeoks ära tuua… ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Viin homme Tartu FitShopi Ivo Pärle kätte.

Cheers, m8.