Reinart

Pinged on veidi maha tõmmanud ja sellega ka meeleolu parem- töö on tehtud ja homme-ülehomme trennid kergemat laadi.

Täna emadepäeva puhul käisime Riisiperes Eleri ema juures ja Tartus minu ema juures. Ilus ilm ja üleüldse kogu see päev tõmbasid kõik pinged vähemalt praeguseks täiesti maha ja päris hea on isegi olla ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Eleri vanemate juures tegin lambatallega pilti

Eile käis ka staarfotograaf Tauri Metsaviir saalis ja tegi mõne trennipildi ja mõne vormipildi. Tänud.

Tahan teile kõigile öelda, et olen meeletult tänulik nende toetavate sõnade eest. Sain eile väga palju positiivseid emotsioone. Toetavaid sõnu headelt tuttavatelt ja inimestelt kellega nii lähedane polegi. Ütlen ausalt, olen praegu päris emotsionaalne ja mulle lähevad korda asjad, millele tavaliselt väga tähelepanu ei pööra või mida muidu ei taju. Just nende toetavate sõnade najal sõitsin eile oma viimase tunnise rattasõidu ( tänasest võtan veidi koormust maha).

Mis ma muud oskan öelda. Teie kõigi toetus on väga motiveeriv ja sunnib lõpuni pingutama. Sõnade jõud on vägev!

Ma ei hakka kedagi eraldi tänama. Tänan teid kõiki kes mind vähemal või rohkemal määral mõistavad.

Tere minu nimi on Peep ja ma olen omadega täitsa kottis.

Kokkuvõtvalt võib selle postituse nii kokku võtta. Mõtlete nüüd, et hakkab jälle pihta. Hala ja hädaldamine. Midagi muud see mees vist kirjutada ei oska ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Noh enda üle veel natuke oskan nalja teha. Kuigi jah, asju mis rõõmu teevad või suunurki ülespoole tõmbaks jääb järjest vähemaks.

Aga noh, teeme siis avameelselt ja ehk nii mõnigi leiab oma vabandustele, miks mitte trenni teha, lõpu.

Alustuseks, ma ei jaksa enam. Enamus ajast on selline tunne, et ma lihtsalt enam ei jõua. Liigutused on aeglased, sammud rasked, pea kumiseb mul on kordamööda külm ja palav jnejne. Jõudu ei ole enam üldse ja igasugusest jõunäitajate hoidmisest olen tänaseks juba loobunud. Seda, et kõht on tühi ei ole vist isegi mõtet mainida. Kusjuures see läheb mul endalgi meelest ära vahepeal. Mis teha, harjunud vist ja pealegi on sellele mõtlemine ainult energiakulu, keha on tark ja hoiab kokku. Õnneks on lõpp väga lähedal. Lausa hirmutavalt. Sellega kulmineerub nüüd kõik. Kas saan vääriliselt tasutud oma pingutuste eest või jäävad tühjad pihud. Seda same näha juba veidi rohkem kui nädala pärast. Ma olen andnud endast kõik ja rohkemgi veel… Kui ma eelnevatel ettevalmistusperioodidel arvasin et mul on raske, siis ilmselt ei olnud mul päris õigus. Sel korral olen käinud nii vaimselt kui füüsiliselt kaugemal kui kunagi varem. Iga päev lähen jõusaali, vaatan kuidas inimesed tulevad trenni, lähevad trennist ja nii mitu satsi, aga mina olen ikka veel saalis. Inimesed juba küsivad, et kaua sa siin oled. Selle kohta on hea lause. Mina ei lõpeta siis kui olen väsinud, ma lõpetan siis kui mul on valmis. Õigem oleks õelda, et olen juba alustades väsinud aga si**a sellega. Panen lõpuni välja ja loodan, et tuleb eluvorm. Ise ma ei saa enam muidugi midagi aru mis on või kuidas on. Samas, kaal kukub ja on madalam kui oli sügisel. Siin paraku pole enam kahtlustki, et olen maha lihvinud lihast ja päris korralikult. Ainuke variant ongi teha vorm ja teha selline vorm mida ma varem ei ole teinud. Kahe võistluse vahepealne aeg on selgelt olnud üks augu sügavamaks kaevamine. Ainevahetus on jäänud megaaeglaseks, ma ei ole ära taastunud veel eelmisest ettevalmistusest ja olen suhteliselt tummises ületreeningus. Lasin vahepeal teha ka vereanalüüsid. Ütleme nii, et sellest ma siin rääkida ei tahaks. Kui ma muidu olen selles postituses avameelne, siis need tulemused jätan oma teada. Jätan selle teile ise aimata mida näitasid kreatiinkinaas, testosteroon jne…

Räägin natuke numbritest ka. Kahe võistluse vahele on jäänud tänase seisuga 97 kangitrenni ja ligi 40 000 tõstetud kordust. Aeroobsete mahtude koha pealt ma ei oska rääkida muud peale selle, et viimase 40 päeva jooksul olen sõitnud kokku ligi 850 km ratast. Tuleb veel 5 kangitrenni ja ligi 120 km ratast ja ilmselt viimased päevad lihtsalt lindi peal käimist. Seda palju ma vahepeal lihtsalt jalutanud olen ja jooksmas olen käinud, ei viitsi enam vihikutest ja endomondost kaevama hakata. Kui kedagi väga huvitab siis võin seda pärast dieeti veel teha. Kuni reedeni raiun sama süsteemi järgi kang+ tund ratast. Mis siis, et aju ja keha annab nii jõhkralt märku, et mees lõpeta pull. Tahan, et saaksin olenemata tulemusest pärast öelda, et tegin ju kõik mis suutsin. Pea iga päev mõtlen ratta peal olles, et teeks täna pool tundi või teeks kasvõi 50 minutit aga pärast ilmselt ei suudaks endaga rahus elada. Selline tunne, et töö on poolik ja jääb piinama. Nädalavahetusel katsun seda rattarallit vägisi vähemaks võtta ja rohkem rahulikult kõndida, poseerida ja miks mitte hommikul tühja kõhuga pool tundi jalutada. See on vaimule oluliselt lihtsam kui peale kangitrenni oma traditsioonilist tundi ja 30km sõita. Sooviksin tegelikult seda kirjutist kirjutades olles veel põhjalikum aga mõttelõng katkeb pidevalt ja läheb meelest mida hetk tagasi kirjutada tahtsin.

Toidu poole pealt nii palju, et söön trennipäeval kuskil 2100 kalorit. Rasva söön vähe, 50-55 grammi. Kindlasti mõtlete ja ütlete nüüd, et on ikka loll. Keerad oma hormoonid tuksi jne. Teate mis, need juba on tuksis ja minu puhul selline lähenemine toimib. Toimib just selles suhtes, et tuleb vorm. Valgud on 200 ja + süsikad 200 ja – . Kangivabadel päevadel olen ennast nii mõnigi päev veel rohkem ehmatanud ja mõnigi päev on jäänud kalorid alla 2000. See on aga toonud kaasa kaalulanguse ja sellise kaalu mida olen näinud ainult vett väljutades ja kaalumistel. Nüüd aga olen päris lähedal juba sellele, et mahtuda oma kategooriasse peaaegu ilma manipulatsioonideta. Viimati oli kuu keskmine kaal nii madal 2013 aasta sügisel kui valmistusin Eesti Meistrivõistlusteks ja Põhjamaadeks Tallinnas. Ilmselgelt on selle ajaga lisandunud ka lihast . Loodan ainult, et seda kõike nüüd prügikasti pole vahepeal visanud. See selleks. Midagi peab olema ka alles jäänud. Söögid on ikka suht traditsioonilised. Kaerahelbed, munad, kana, kala, veisehakkliha, bataat, juurikad, riis, kohupiim jne. Söön kreeka pähkleid, Cocovi toorkakaod, mustikaid, maasikaid ja olen avastanud enda jaoks mandlivõi. Neid asju kombineerin kohupiima ja suhkruasendajaga. Puuviljadest on hetkel pool banaani enne trenni. Endiselt kaalun kõike ja kirjutan üles. Täielik pedant selles suhtes. Või teeb seda minu eest Eleri. Ja kui üks number valesti läheb, rebin vihikust lehe välja ja kirjutan kogu päeva uuesti. Vist peab ravile minema:D Mis puutub Elerisse siis ma ei tea kuidas teda ära tänada, et ta mind välja kannatama peab. Vähe sellest, kaks kolmandiku söökidest teeb ja kaalub ta mulle ise. Ei kujutaks ettegi seda ettevalmistust enam ilma tema abita. Ilmselt näriksin peale trenni keedetud kanafileed ja kaaluks potist riisi mida oleksin kuidagi hädaga suutnud valmis keeta. Ta teeb selle kõik mulle oluliselt lihtsamaks ja vaheldusrikkamaks. Selle asemel, et tänulik olla ei suuda ma peale trenni enam suurt midagi rääkida ja vahepeal tujutsen kka täiesti lampi. Pean peale võistlusieid kuidagi midagi välja mõtlema kuidas tema vaeva eest teda väärliselt tasustada. Hetkel olen suht vaimuvaene ja võimetu.

Veidi lisanditest…

Alustame sellest, et hakkasin uuesti võtma king of spadesi nädalake tagasi. Olin seda ka varasemalt tarvitanud ja tuntavalt ka kasu saanud nii et praegu tundus see mu jaoks nagu viimane päiksekiir. Fitshopis on sellel praegu ka kampaaniakorras soodukas. Praegu on veel vara midagi öelda, aga kui olen seda veidi söönud lähen teen uued vereproovid ja eks siis vaatab kuidas see reaalselt numbritele mõjub.

Lunastasin ka Ecolabi kinkekaardi, mille võistsin Eesti karikavõistlustel ja otsustasin proovida korditsepsi ja MSMi.

Mis puudutab Olimpi lisandeid siis siin on kõik traditisooniline. Enne trenni läheb Mega strong protein, peale trenni Whey protein complex (tiramisu on parim), trenni ajal Bcaa Xplode. Päeva jooksul viskan nii mõnedki kapslid thermo speedi sisse ja enne magama minekut MZB6, tauriin, arginiin, vitamiinid&mineraalide kompleks, creatine magna power, omega3, ala 200 ja eraldi võtan veel Olimpi c-vitamiini. Kokku tuleb päris korralik kompott. Ausaltöeldes ega ei kujuta ette milline see enesetunne oleks veel ilma selle kõigeta. Ilmselt oleksin juba apaatne või midagi.

Oijah…jutt läheb vist juba pikaks. Nädala lõpus annan endast veel märku ja suure tõenäosusega panen nädala lõpus veel mõned korralikud mr. Metsaviiru tehtud vormipildid ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Muljed Balti Matsilt

Alustan sissekannet neljapäevast, et saaksite täpsema ülevaate. Hommikut alusasin 6:00. Loputasin Olimpi vitamiinid õunaveiniäädika ja kuldjuure vee lahusega sisse ja läksin jalutama . Kerge 20 mintsane jalutuskäik ja koju tagasi süüa tegema. Hommikusöök nagu ikka. Puder, munad, munavalged, cocovi kakao+maitsestamata jogurt ja maasikad. Edasi rattaga tööle ja 18.00 rattaga koju tagasi. Pisike söök sisse ja trenni. Rind+selg+ kõht. Ei olnud rapsimist, tunnetuse peale ja kontrollitud liigutused. Peale seda magustoiduks kerge tunnine ratas puki otsas, tiir poseerimist, whey protein complex ja koju sööma, raseerima ja asju kokku panema. Kaloraažiks kujunes harjumuspärasest madalam 2100 r 54 v 230 sv 170. Madalaim kehakaal 72,2 kg.

Reede hommikut alusasin samuti kell 6.00. Jälle vitamiinid, kuldjuur, vesi, õunaäädikas ja 30 minutit õues väike rattatiir. Edasi koju sööma, veel viimased ettevalmistused väljasõiduks ja Sparta parkla poole minek. Sõit Leetu möödus kenasti. Enamus aega möödus puhates ja magades. Mis siin muud ikka teha. Kuna hommikul oli kaal samamoodi 72.2 kg siis teadsin, et kaalu mahtumiseks on vaja kaaluda kuskil 70,5 kg. Jätsin teadlikult kaloraazi veel madalamaks (päeva peale kokku 1900 r 51 v 202 sv 151). Viimase söögi, mis koosnes 100 grammist Otto kodujuustust ja kolmest riisigaletist, sõin ära kohale jõudes pisut enne 20.00, teadmisega, et homme enne kaalumist (mis kõikide eelduste kohaselt 15.00 peaks hakkama) ma enam midagi suhu panna ei saa. Ei süüa ei juua. Kaalu on vaja saada, midagi ei jää üle. Siiski jõin selle aja sees ära 2 kohvi. Ühe õhtul peale sööki ja teise hommikul ärgates.

Laupäev kulges nagu ikka. Ei olnud mingit erilist ärevust kui välja arvata see, et kas mahun kaalu või ei. Mida tund edasi, seda vaiksemaks jäin. Kellegi naljad ei olnud enam naljakad ja igasugused pisiasjad hakkasin pehmelt öeldes ärritama. Päris tühi oli ikka olla. Kuskil 12 ajal saabusime võistluspaika kus sain esimest korda kaaluda. Kehakaal oli 70.8 mis tähendas seda ,et kuskil 300 grammi oli vaja veel vaja välja saada kolme tunni jooksul. See rahustas veidi maha ja enam selle pärast ei muretsenud kas mahun sisse või ei. Nüüd oli ainuke mure see, et läheks see aeg juba kiiremini ja saaks natukenegi süüa. Ilm oli ilus ja sai siis õues muru peal vedeletud ja aeg surnuks löödud. Kell sai 15.00 ja nagu kiuste venis registreerumine veidi rohkem kui pool tunnikest edasi. Selleks ajaks olin juba tühi nagu kott. Kui siis lõpuks registreeruma sain siis mõõdeti pikkuseks 170 cm. Mind pole nii pikaks mõõdetud juba päris ammu. Kehakaal 70,4. See tähendas seda, et mahtusin sisse suure varuga. Tavaliselt on mind mõõdetud sinna 168,5-169 cm. Tasub mainimist, et korraldajad ei jaganud eriti matsu kuidas seda registreerimist läbi viia. Ei kontrollinud keegi kas seistakse kikivarvukil või sokkidega. Oti käest küsiti üldse, et kas klassikuid peab mõõtma ka. Selles suhtes tahan kiita veelkord Eesti võistluste korraldust. Meil on ikka asjad supper hästi võrreldes sellega mis mõnelpool toimub.

Niisiis- kaalutud mõõdetud. Pikemalt mõtlemata ajasin sisse 4 galetti ja 30 grammi mett. Elu maitsvamad riisigaletid – ütlen kohe ära. Ega siin midagi enam suurt teha ei olnud. Võistlused hakkasid juba 17.00 niiet ega see toit enam niikuinii kuhugi ei jõua. Lihtsalt üldise enesetunde parandamiseks. Sõin veel ära ühe banaani ja küsisin Oti käest paar lonksu mahla. Väga juua ei julgenud kuna polnud ligi 18 tundi tilkagi vett sisse ajanud. Midagi polnud teha. Pidin põhimõtteliselt täiesti tühjana peale minema. Grimm sai hea – selle eest pean tänama oma kallist Elerit. Õli pani peale Ott (teab kõigist kõige paremini kui palju ja kuhu õli panna) suur aitäh. Lava taga proovisin ka pumbata midagi aga asi kiskus krampi ja sain Siimu käest 2 väikest marineeritud kurki. See tegi asja paremaks. Aitäh siinkohal tänud Siimule. Pumpasin mis ma pumpasin, suhteliselt kasutu tegevus. Samas laval tundsin ennast arvestades asjaolusi päris hästi. Üks tiir poseermist ja asi oli selge.

Ega ei jäänudki midagi muud üle kui oodata tulemusi. 5 koht. Mis ma oskan öelda. Jällegi, pettunud pole ja ega mingit meeletut rõõmu ka pole. Eesmärgiks panin endale olla paremas vormis kui EKV-l. Selle täitsin. Kõik muu oleks olnud juba boonus. Minu kõige tähtsam võistlus on veel ees ja selle nimel käib töö edasi. Ootan veel korralike pilte, et näha oma vormi veidi põhjalikumalt.

Pesta võistluspaigas ei saanud aga sellega peab välisvõistlustel arvestama. Ei ole selles midagi erilist. Jällegi asi mis Eestis on iseenesest mõistetav. Ott võttis siis kaks hotellituba, et saaks pesta ja siis banketile. Banketi kohta pole midagi halba öelda. Oleks söönud veel rohkemgi aga tulin sealt lhtsallt ära kui olin taldriku tühjaks söönud. Muidu võib lihtsalt seaks süüa ennast. Võtsin poest ühe külma õlle ja jäätise. Tagasisõit oli meeleolukas ja lõbus J Tahan tänada kõiki meie koondislasi meeldiva reisi eest J Mina jäin kokkuvõttes küll reisiga rahule ja just sellised bussireisid on väga lahedad. Teepeal tegime veel mõned peatused ja sai veel nii mõndagi endale sisse tangitud. Täna hommikul oli kaal madalam kui reedel ära sõites niiet pigem tuli see laadimine kasuks. Nüüd on aeg kraanid kinni keerata ja enne EM-i ei luba endale enam midagi. Enam ei ole kaua jäänud J

Aitäh veel kord kõigile J

Pole jälle tükk aega kirjutanud. Põhjust pole vaja kaugelt otsida- elu käib kulturismi rütmis ja paraku algavad mu päevad kell 6.00. Tööle, pärast tööd kiirelt kodust läbi, trenni ja Sparta uksest väljun üldiselt kella 22.00 paiku. Proovi siis aega leida et midagi kirjutada. Isegi kui vaimselt jaksaksin ja kõik, siis ajaliselt ei jõua kohe mitte midagi teha. Kahjuks või õnneks on mul naine kes on mõnes asjad veidi vanamoodne ja arvamusel et mees ei peakski ei süüa tegema (ja üleüldse mitte midagi tegema peale tööl käimise ja trenni tegemise ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> ) ja enne kui ma jõuan üldse kojugi on kõik vajalikud asjad tehtud.

Vahepeal olen siin läbinud mõned tuhanded km jalgratta peal. Vähendan hoolega toitu ja üldiselt tuleb asi päris raskelt. Vähemalt minu jaoks.

Osalesin ka EKV-l ja nüüd pilte vaadates pean jälle nentima, et rahule ei saa enda vormiga sugugi jääda. Tulemuse osas ei ole pettunud, ega ei ole rõõmus ka. See selleks. Leian, et arvestades hetkeseisu ei olnud ma rohkemat väärt. Tasuks siis teine koht lühikeses klassikas ja absoluudis oli vist kuues. Nii kehva kohta ma pole Eesti võistlustel saanudki. Sellegi poolest tänan väga konkurente ja õnntilen kõiki. Õnneks on veel aega vigade paranduseks ja juba nädalvahetusel saab sõita Leetu ja kõrvutada end sealsete kollidega. Klassikasse tulevad veel meie omadest Oleg ja Savisaar. Mingit eesmärki endale ei pane, tahan olla parem kui Eesti karikal. Kõge tähtsam on vormi osas progressi näidata. Siis olen enda eesmärgi täitnud.
Tuleb teha vastavad korrektuurid ja luban endale et olen parem.

Laupäeval sai korra kõhu täis ja võtsin asja vabamalt ka pühapäeval. Laupäeva õhtu pärast võistlust ja pühapäev oli päris humoorikas- pole päris tükk aega kohe ennast nii hästi tundnud. Tegin üle pika aja seda mida tahtsin teha ja nautisin elu 24 tundi täiel rinnal. Sai korra peast asjad lahti lastud ja see muutis ka edasiminekut (vähemalt hetkeks) kergemaks. Esmaspäevaks oli kerge kaalutõus kuid oli ka jõudu trenni teha ja sai ennast korraks inimesene tunda. Teisipäevaks oli see kaal kadunud ja sellega koos oli ära ununenud ka inimese tunne. Tänaseks on jälle ära ununenud üldse mis tunne on ennast inimese moodi tunda. Olen aru saanud, et minu puhul ei käi koos hea enesetunne ja terav vorm. Mõeldes tagasi aegadele kui ikkagi olin saavutanud arvestatava teravuse, siis kaasnes sellega alati ka nädalate pikkune näljatunne ja nõrkus. Mõne üksiku erandiga muidugi. Eks ma seda taotlema pean hakkama kui tahan pildis olla. EM on juba vähem kui kolme nädala pärast jõuan puhata ja taastuda. Raske südamega kuid 100 % kindlusega ütlen ära, et sügisel minust võistlejat ja valmistujat pole. Rohkem kui ühte hooaega ma samuti vahele jätta ei taha. Panen endast seekord välja absoluutselt viimse. Süüa ja juua annan peale veel peale baltikaid ja siis keeran kraanid totaalselt kinni. Seda mida veel annab keerata. Aeroobse maht on juba praegu päris normaalne ja ei tea kas sinna juurde kannatab veel panna. Kindlasti kannatab aga iseasi kui otstarbekas see on. Samuti pole ka aega kusagilt juurde võtta. Hetkel ratas tööle ja koju. Peale kangitrenni sõidan saalis veel tunni. Vahel teen ka lisaliikumisi seal kus vähegi teha annab. Näiteks täna hommikul ärkasin ja läksin 20 minutiks tühja kõhuga jalutama. Ilmselt juurutan ka selle endale kuni dieedi lõpuni sisse. Kui nüüd arvesse võtta minu tarbitavat energiahulka jääb paraku minu jaoks päris müstiliseks asjaolu, et see vorm nii kuradi raskelt tuleb. Poleks ettegi kujutada osanud et pean kunagi nii palju tegema et see rasv kaoks. Vahet pole, teen veel rohkem.

Reedel sõidame Leetu. Tuleb kindlasti väga lahe reis ja vägev võistlus. Juba tekib ootusärevus.

Panen ka lava taga tehtud pildid.

On aeg kokku võtta vahepeal toimunu.

Kevad on ukse ees ja kohekohe hakkab möll pihta. Varsti on juba Lõuna-Eesti lahtised karikavõistlused ja seekord panen ennast proovile koos Liis-Kristiiniga lavakohtunikuna. Eks saab näha kuidas välja kukub. Suure hea meelega tõmbaks ise poseerimispüksi jalga aga jah. Sellega on nagu on ja olen sellest ka varem kirjutanud. Igaljuhul tuleb kõva üritus ja vägev kogemus.

Kuidas siis ettevalmistus sujub? Tunnistan ausalt, et siiani on päris hea. Kui proovida panna protsentuaalselt paika head päevad vs halvad päevad, siis ei meenu küll ühtegi halba päeva, seega kõik päevad on 100% head. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Olen kaalugraafikus ja hoolimata madalast kaloraažist on ka enesetunne täiesti rahuldav. Antud olukord teeb siiski veidi ettevaatlikuks, sest üldiselt on mul vorm tulnud suure punnimise ja sita enesetundega. Kaaluga olen rahul aga peeglelpildiga veel kindlasti mitte. Eelmise nädala keskmine kaal siis 74,3 mis on grammi pealt see mis peab olema.

Trenni olen teinud detsembrist siiani samamoodi aga arvatavasti nüüd teen selle veidi ringi. Talitan enamasti tunde järgi. On küll kindel jaotus aga harjutused ja mahu vaatan alati jooksvalt. Jõunäitajad on veel minu kohta suhteliselt normaalsed ja siin mingit ära kukkumist toimunud pole. Aeroobse poole pealt pole veel Spartas teisele korrusele (kardioala) jõunud ega tunne erilist vajadust, sest kaal kukub ja mingisugune reserv peab jääma kui kaal hakkab kinni jääma. Siis saab vunki juurde lisada. Hetkel piisab täiesti jalgrattaga tööle-koju-trenni sõitmisest. Päevadel mil kangi kallale ei lähe teen siis teadlikumalt veidi pikema ringi. Pole midagi öelda, asi toimib ja mul on selle üle ainult hea meel. Teine asi on see, et valmistume remondiks ja sellega kaasnev sebimine ja suurpuhastus võtab oma jagu auru ära. Viienda korruse vahet päev läbi prügikottide ja muu jamaga joostes taban ennast ikka mõttelt, et kur*t, ei viitsi aga motiveerin ennast sellega, et tegemist on ju kulutusega ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Tegime Eleriga eile läbi ka poseerimist. Vaatasime uusi poose ja üritasime sättida nii ja naa. Ütleme nii, et mõni uuendus sobib mulle isegi paremini. Natuke kahju on triitsepsi poosist mis oli mul enne üks parimaid. Nüüd uute reeglite järgi ei ole seda õiget asendit veel suutnud leida aga tegelen sellega. Vabakava osas ei muretse. Teen rahuliku ja läbimõeldud kava nagu alati.

Hea meel on EKV-le suure konkurentsi üle ja seda kohe päris ausalt. Mõttetu võistelda 2 meest kategoorias ja pärast veel rahul olla, et oi kus nüüd sain hea koha. Paistab ,et klassikuid võib see aasta tulla 10 ringi J. See tähendab omakorda seda, et kodus peab olema väga hea,et üldse Balti Matšile kvalifitseeruda. Kindlasti tuleb siin ette hetki kus olles väsinud tuleb endale meelde tuletada, et ega Rain, Imre, Siim, Oleg ja teised ei puhka. Tuleb pingutada ja seda ma kavatsen teha.

Toidulaud on mul mitmekesine hoolimata sellest, et kogused on (tsiteerin siinkohal treener Otsust) “nagu naistel”. Samas lisandid ja igasugune rahvameditsiin on mul täiega kaetud ja hetkel ei tunne, et ära ei taastuks. Toidud on hoolikalt valitud ja läbi olen mõeldud, mikrotoitainetest puudust ei tohiks tulla. Aminohappelised ja rasvahppelised koostised toitudes on mul piinliku täpsusega ära jagatud. Süsivesikute tarbimist üritan ajastada võimalikult täpselt ja vastavalt vajadusele. Kasutusel on lisaks mikrotoitainelise koostisega kalkuleeritud toitudele ka õunaäädikas, kaneel ja kulduure tinktuur (kes nende kasuteguritest tahab lähemalt teada saada siis interneti avarused on laiad ja informatsiooni palju). Võimaluse korral kasutan Cocovi kakaonibse pudru või kohupiima sees. Järjest ja järjest viin ennast Cocovi pakutavaga kurssi ning proovin superfoodide abil veelgi rohkem toidulauda küllastada. Lisaks joon väga palju teed. Apteegikaup! Mitte maitsekapsliga Lipton. Ainevahetus pole veel lukku jooksnud ja suuresti ilmselt kogu terviklikkuse jälgimisele ja stressivabalt võtmisele

Lisandi poole pealt siis ikka Olimpi mineraalid, vitamiinid, BCAA, Mega Strong Protein, Whey Protein Complex, arginiin, tauriin, kreatiin. Ilma kõige selleta ja sellise kaloraaži juures ei oleks siin taastumisest mingit juttu. Loomulikult aitab kaasa hästi valitud ja kvaliteetsed toiduained aga ilma lisanditeta ei kujutaks enam paraku enda sporditeed ette. Trennimahud on suured ja ilmselt suurenevad lähitulevikus veelgi just aeroobse osas. Praeguseks ehk kõik kõikidele valmistujatele soovin edu ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> !