Raigo Kuusnõmm

Võib öelda et kevad hooaeg on sisuliselt lõppenud. Jääb veel see nädalavahetus kaks võistlust leedus aga need pigem sellised jalutuskäigud peale pikka hooaega. Vormi ei ole käest andnud. Pool kilo on vast kaalu juures aga midagi ulmelist mitte. Ei tee võistlustele panuseid ega looda kõrgeid kohti, tuleb mis tulema peab. Saan nii rahulikult mõelda kuna olen juba saavutanud sellel hooajal rohkemgi kui oodanud olen. EM hõbemedal on minu jaoks kirss tordil. Lähen hangin uusi kogemusi ja saab Otiga mõtteid vahetada reisil olles.

Peale EM oli mul intervjuu ja pildistamine ajakirjaga YU.

Sellest pikemalt siis kui intervjuu avaldatakse.

väike pilt ka seltskonnast kes asjaga seotud olid.

Paari tunnipärast juba asume teele.

Hooaeg on olnud nii pikk, et seda annab kokku võtta.

Ei ole eelmisest võistlusest jõudnud sissekannet tehagi, kui juba on uus võistlus peale tulemas.

Eelmine nädalavahetus oli mul siis hooaja avavõistlus. Jäin tulemusega ülimalt rahule. Vorm oli hea ja enesetunne samuti.

Kui võistlustele registreerimise tegin, olin väga optimistlik. Tuginedes eelmisele aastale, nägin, et seal oleks nii mõndagi võimalik ära teha. Kui aga hakkasid nimed ilmuma, kes kõik kohale sõidavad, ja nad oma vormipiltidega lagedale tulid, kippus minu enesekindlus ja optimism kaduma. Peale Loaded Cup’i kadus see täielikult, sest nägin, millised kollid –80 kg võistlevad. Piletid taskus tähendas, et tuli kartustest hoolimata minna.

Kaalumisel ei õnnestunud ülevaadet saada, kelle vastu täpselt astun, kuna minu kategooria omad olid kõik juba selleks ajaks lahkunud, kui me kohale jõudsime. Seega nägin enda vastaseid esimest korda alles võistluspäeval lava taga. Kui särgid hakkasid maha tulema, siis tundusid kõik mehed 90+ ja jube kuivad olevat. Tundsin end pisikese poisina seal.

Peale seda, kui Ott paar pilti tegi minust lava taga, sain vähemalt natuke julgust ja tagasisidet oma vormi kohta. Peas liikusid mõtted, et kui ma ei ole nendega suuruselt võrdne, siis vorm on vähemalt samavääriline.

Laval olles sain esimesesse väljakutsesse, kus ette kutsuti kolm meest. Kuulsin saalist, kuidas Ott hüüdis: „Raigo, see on esikolmik!“ Sellele järgnevalt tuli mul tohutu energialaks ja kuigi jalad kippusid krampi minema, oli tunne, et võiks jäädagi poseerima.

See on ikka müstiline, kuidas mõttemaailm võib hetkega muutuda. Hiljem oli kuidagi turvaline tunne, et tõenäoliselt see esikolmiku koht tuleb. Enam ei olnud vahet, kas see on teine või kolmas. Võitjas olin kindel, et see rong on läinud. Aga minu saavutatud teine koht oli võit mulle igal juhul.

Pärast enda kategooria võistlust sain veel korra lavale minna – absoluudi valimisele. See oli minu jaoks suur au olla kogu võistluse top 6 seas ja nii-öelda võistelda Oti ja teiste meistritega esikoha eest. Olgugi et minu võimalused reaalselt seal võita olid nullilähedased, aga teoreetiliselt oli võiduvõimalus kõigil võrdne.

Igatahes sain hooaja avamiseks tohutu positiivsuse ja meelerahu. Ja tänan meeldivat seltskonda, kes meil reisil olid.

Eraldi tänaksin enda kallist elukaaslast Andrat, kes nägi palju vaeva ja raiskas enda uneaega, selleks et ma ilusti koju saaks. Kuidas nii? Nimelt pühapäeval, kui oleks pidanud olema minu lend hommikul kell 9.40, otsustati see ära tühistada. Laupäeval tuli mulle sõnum, et lend tühistatud. Ei osanud kohe midagi peale hakata. Saatsin koju sõnumi ja asjad said minu jaoks nii-öelda ise valmis. Tuli meilile uus pardakaart ja saingi koju lennata. Muus osas sujus võistlusreis hästi.

Kuigi esimene võistlus oli väga edukas, ei tähenda, et oleksin nüüd jala sirgu lükanud ja oodanud järgmiseid võistlusi. Töö käib ikka edasi. EM-ini on üksjagu aega minna ja tuleb veel maha kärpida. See nädal olen tulnud väga minimaalse tempoga alla, kuskil 200 g madalam, kui eelmine nädal. Selge on see, et EM-il kaalu mahtumisega läheb raskeks ja tõenäoliselt tuleb seal trikitama hakata. Ei taha seekord minna 74-kilosena ja tühjaks vajununa. Eks tuleb nädal nädala haaval vaadata. Peale Eesti Karikat ilmselt vaatame Otiga seisu üle ja paneme edasise plaani paika.

Mis aga puudutab homset võistlust, siis see tuleb küllaltki pingevabalt. Tean, et kodutöö on tehtud, jääb üle ainult poseerida ja nautida. Eks ise ootan suurema põnevusega klassikute heitlust, kui enda võistlust. Seal tõotab põnev lahing tulla. Ettevalmistus homseks peaaegu ühelpool.

” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> nalja võib ju teha. Eks laupäeval juba näha kui tuleb rootsis sarnaste kollide vahel seista.

Olen ise eelmise aasta grimme mis poolikuks jäänud ka ära kasutanud. Ei tea et midagi nendega juhtuks vahepeal.

Kiirkõnd on samamoodi trenn. Ei ole vahet kas teed seda saalis lindipeal või kusagil väljas looduses. Pole ju suurt vahet kas inimene jookseb ujub või kõnnib aga kui teeb kõike seda teadlikult ja sihilikult siis julgen mina seda nimetan küll trenniks.

Esimeste võistlusteni on jäänud hetke seisuga 2 nädalat. Dieedil on juba mõndaaega oldud. Mis seisus on vorm- eks seda näitavad pühapäevased vormi pildid. Kaalugraafikus olen tohutult edasi liikunud. tänahommikuks saavutasin kaalu mida lootsin näha alles enne ekv-d. Tähendab et olen hetkel 3 nädalat ees plaanitust. Viimase paari nädalaga on langus kiire olnud. ei ütleks et ma nüüd toitu kärpind oleks või et hullult kukutust tõstnud. Lihtsalt hakkas kukkumaa ja olen järk-järgult toidu koguseid tõstnud. süsivesikute hulk minu lõunasöögil on suurem kui teisemehe pidulaual.

Olen veidi mures et kaal on liiga kiiresti kukkunud. Hirmu tekitab et kas lõpp läheb raskeks ja jooksen tühjaks. Kuigi hetkel veel selline emotsioon, et millal dieedile läheme. energiat on tühja kõhu tunnet praktiliselt ei tunne. Pole harjunud sellise dieediga ja see tekitab ebakindlust et kas kõik ikka liigub sinna suunda kus vaja.

Ehitusel töötamine nõuab palju liikumist ja seeläbi aitab kulutust kõrgel hoida. Aga ometi ühel päeval hakkad mõtlema kas see on ikka see mida teha soovid. kui sul tööpäev kestab 9-10 h . jõuad kell kuus koju. saad korra kodus kõhu täis süüa, lapsele tere öelda ja siis vaja trenni minna. See panebki mõtlema et kas oleks aeg midagi muud teha ja elukutset vahetada. Eks lõpuks olegi nii, et ükski töökoht ei ole lust ja lillepidu. Igal pool on raskeid aegu. Tunnen et lihtsalt selline elutempo jookseb lukku ja nii palju jääb tegemata. Variant on ju ka spordis taanduda tagaplaanile. Lihtsalt tunnen et oleks vaja olla rohkem enda aja kuningas. Ega ei ole variante ka palju kui istun enamuse ajast tööl ja saan perega vähe aega veeta. See on loogiline, et ühel hetkel hakkab pere enamat nõudma. Lõpuks sellise elurütmiga laps ei tunne enda isa äragi. Kas asi just on nii dramaatiline aga paraku lõpuks võib see nii olla, et istun üksinda oma mõtetes ja kahetsen elatud elu.

See pärast olen otsustanud end treeneri valdkonnas harima hakata. see ei anna kindlasti mulle aega juurde aga teeb võibolla päeva graafiku paindlikumaks. jalõppude lõpuks teen võib olla seda mida soovin teha mitte ei käi tööl selleks et saaks leiva lauale.

Trennist rääkides,

eile tegin õla ja rinna trenni. Jätkan endiselt et õlg enne ja siis rind. Sobib mulle paremini. Hea on trenni teha kui lihas regeerib hästi arvestades, et kaalu langus on siin lõpus kiire olnud. jõunäitajad ei ole langenud. Suudan endiselt 150ga surumises seeriaid teha olenemata kas õla trenn on ees või mitte. Eile tegin 150 kuueseid nii, et jalad pingil.

Pühapäeval plaanis Otiga poseerimine ja vormipildid. Lisaks harjutame seekord ka vabakavasid.

Toidulisandeid olen regulaarselt sees hoidnud. Et mida dieet edasi seda olulisemaks need mutuvad kuna keha vajab taastumist.

Täna soetasin endale ka Janari raamatu. Patt on see, et ei ole seda varem jõudnud teha. Igatahes väga hästi ja tabavalt kirjutatud. Soovitan kõigil see läbi lugeda.

Esimesed võistlused varsti juba uksetaga. sinna on jäänud vaid kuuaega. Peasmõlguvad mõtted, et kas vorm on ikka piisavalt hea ja kas sellise kaalu langusega jõuan piisavalt kuiva vormi teha. ega Eesti karikanigi aega palju ole. ja nädal peale eestikaid juba Balti matš. loodan, et kvalifitseerun viimasele võistlusele, sest paljud sõbrad on andnud lubaduse kaasaelama tulla .

On päevi kus dieet annab tunda, tunnen et keha on väsinud ja olek ei ole kõige teravam. õhtuti annab tühikõht märku ja isud kasvavad. aga samas on päevi kus ei saa arugi et dieedil. neid viimaseid õnneks rohkem. Suudan kulutust hoida kõrgel. kaal vaepeal seisis paigal aga tänaseks on see õnneks alla poole liikund, täpselt sinnamaale kus vaja.

Laupäeval olin Saku suurhallis Fitshopi messiboksis abiks ja seega ei saanud vendadele toeks olla jõutõstmise võistlustel.

Vaadates endakaalu ( -83kg ) meeste tulemusi, siis tuleb tunnistada et mehed laisaks muutunud. ei viitsi keegi varustust selga ajada ja tulevad liiga tuimalt välja. oma 5 aastat tagasi oli ikka nädal varem ärevus sees ja vaimne valmistumine võistlusteks palju tõsisem. Ütleme et kui OLEKSIN pannud varustuse selga ja OLEKSIN vana rasva pealt teinud ilma ette valmistuseta mingid tulemused ära siis kas ei arva et eestimeistriks on liiga lihtne tulla nii? Nii kaotab Meistritiitel väärtust. Õnneks oleksid ei maksa midagi ja ei ütle võistlejatekohta midagi halba. Jõudu on neil palju aga lihtsalt sooviks meistritiitli nimel suuremat pingutust näha. Räägin siis puhtalt nn enda kategooriameestest. Aimarist ja Tiidust kui täpsem olla. Tean nende meeste potentsiaali ja tean et mehed on suutelised paremaks aga jätavad mulje et ei viitsi vaeva näha. Tegu oli ikkagi varustusega võistlustega ja mehed ei viitsi varustust selga ajada . saab ju ka ilma:)

Nii tulevad noored mehed peale ja nemad tunnevad nendest kohtadest ja medalitest rohkem rõõmu. Tahan öelda et mehed tehke trenni ja nähke vaeva, ühel hetkel võib olla ei saagi enam niilihtsalt medaleid.

Loodan et keegi ei solvu ega pahanda ja saa valesti aru, see oli lihtsalt minu väike mõttekäik võistluste teemal ja muidugi müts maha Aimari ees, et ta üldse võistlustele läks kuna oli paar päeva enne võistusi veel palavikus. Ta tegi seda minu soovile vastu tulles.

Teadupärast on Lõuna-Eestikad nii populaarseks muutunud, siis on väike plaan ka seda külastama minna. Seda puhku küll pealtvaatajana.