R.Tamm
Forum Replies Created
-
Postitused
-
NIIII palju see Olümpia medal nüüd ikka väärt ei ole. isegi mitte nõukogude liidus.
Triumf on väärt just nii palju, kui palju keegi selle eest nõus maksma on.
Vähem süüa ja rohkem liikuda… hmm, tglt tundub ju päris lihtne!
Loodan, et saan hakkama.Arvan, et keegi peaks natuke asja siluma. Teen sellega algust.
Ära käesoleva teema põhjal veel kindlaid otsuseid tee. Mulle näib, et oled valele teele sattumas. Võiksid kasutada otsingut ja lugeda erinevatest foorumiteemadest (ka artiklid) nt Fred Antsoni ja ROtteri postitusi. On palju teisigi, keda tasub uskuda, aga ma hetkel kirjutan vaid need nimed, et su jaoks mitte asja väga “kirjuks” ajada.
Ja võiksid pisukese uurimise järel taas ise foorumisse kirjutada ja avastatut kommenteerida ja täpsustavaid küsimusi esitada.
Huvitav on muidugi see, et ükski metsloom ei ole põhimõtteliselt mitte kunagi paks, harvu erandeid on muidugi alati.Rasvamassi reguleeritakse tugevalt. Kaalu tuleb juurde siis kui vaja, a la talv on tulemas.
Üpris põnev uuring oravate peal:
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/6487417
Üks grupp oravaid sõi terve uuringu vältel sama palju toitu kui mais (aeg, mil oravatel ei ole vaja rasva koguda ja “söövad nii palju kui kulutavad”). Teine grupp sõi nii palju kui tahtis. Talve lähenedes kogusid mõlemad grupid sama palju rasva. Kui hormoonid käskisid, et on vaja rasva koguda, suutsid oravad sama kaloraažiga, millega enne kaalu stabiilsena hoiti, koguda sama palju rasva kui teised oravad, kes ajasid näost sisse nii palju toitu kui tahtsid. Samad oravad saavad sama kaloraažiga kas kaalu hoida või tunduvalt tõsta, olenevalt hormoonide kõikumisest. Sissesöödud kalorid on muidugi üks asi, teine asi on see, kuidas keha reageerib näljatunde ja ainevahetuse muutmisega.
Seletus võiks olla minu arvates selline, et kuivõrd metsloomadel sõltub elu küllaltki kindlatest looduses toimuvatest muutustest ja aastaaegadest, siis vastavalt sellele varieerub ka aasta lõikes sissesöödava toidu hulk ja iseloom. Kui talv mõõdas, on vaja taas keerukateks aegadeks valmistuda. Olulist rolli kogu protsessis mängib ka sigimisperiood, mis oma energia võtab.
Mis puutub eri isendite sissesöödavat toiduhulka, siis siinkohal näib saavat kinnitust, et kui vähem süüa, hoiab keha rohkem kinni; kui rohkem süüa, annab rohkem ka ära.
Leiab kinnitust ka see, et omab tähtsust, millest ammutatakse tarbitav energiahulk.
Oma menüüsse toidu valimisel tuleks meeles pidada, et tärklis on keerukam glükoosi vorm, mistõttu selle seedimine kestab mõnevõrra kauem ja veresuhkru tase ei tõuse liiga järsult. See on oluline tegur juhul, kui sul on probleeme näljatunde kontrollimisega või põed hüpoglükeemiat.Glükoosirikkaid toite tuleks süüa treeninguaja paiku, sest siis suunatakse glükoos eeskätt lihaskudedesse, mis on sel ajal vastuvõtlikumad. Enamikule sobib, kui nad söövad sel ajal süsivesiku- ja proteiinirikkaid toite (enne ja pärast treeningut) ning valivad ülejäänud päevaks rohkem proteiine ja rasva sisaldavaid toiduaineid.
Tärklise mõju veresuhkru tõusule ei ole tõesti nii kiire, kui lihtsuhkrutel, kuid on olemas oluliselt eelistatavamaid alternatiive ja mõistlik oleks võrrelda tärklist ka nendega.
Pealegi: su kirjutatu tuleb sõnastuselt väga tuttav ette. Julgen siinkohal soovitada, et kui kusagilt midagi loed, siis otsi loetule kinnitust ka teistest allikatest, analüüsi loetut, loe veel ja vaata, kas ikka veel loetu põhjal samadele arusaamadele jõuad.
Eks see ole pisut õigustatud kartus, mida artiklis mainitud oli: ebaadekvaatselt vahendatud uuringutulemused; või puudulikult teostatud uuring ja analüüs võivad inimestes segadust tekitada küll.
Õige ta on, et kaloril ja kaloril on vahe, kuid see ei tähenda, et kaloreid lugema oleks vaja hakata. Milleks oma elu tarbetult keerukaks muuta – iga toiduaine, iga eine, iga päeva energiakulutus on ju erinev.
Tuleb selgeks teha, mida keha vajab. Energiakulutuse teadmisest numbrites on vastasel korral vähe tolku. Foorumlane Hehee, seda kindlasti pidasidki silmas.(?)
OHHohhooo…Ma vaatasin hommikul, et artiklile on pandud selline komm aga, et foorumis on lausa teema selle kohta algatatud?????
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>MA mõtlesin, et 4Qlimax teeb nalja aga paistab, et on tõesti arvamusel, et tõmban kõiki tillist!
No mis seal ikka
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kas tead sellist ütlemist, et “Thanks for asking, but I’m not on steroids”.
Parafraseerides seda sobiks sinu poolt öelduna siia: “Thanks for asking, but it’s not a photoshop.”
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Mai Maserilt ikka tulevad aeg ajalt päris head “pärlid”… Mina näiteks ostan oma koju ainult puhast eesti võid, maitseb paremini kui ükski margariin- tarbin mõistlikuse piires, mitte ei määri sentimeetri paksusena leiva peale, äkki siis mõjuks tõesti halvasti” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Nende “pärlite” taunitavuse osas olen absoluutselt nõus. Kuid tõepoolest, nagu ka eelnevalt keegi vihjas, võib selle isiku ja tema nö kaaskondlaste avaldustest leida ka arvestatavaid väiteid; enamjaolt küll kuidagi kokkupressitult ja ridade vahelt. Millest vastuolulisus põhjustatud – ka juba korduvalt selles ja ka eelmistes teemades mainitud.
Mis võisse puutub, siis sa jäta leib ära ja hammuta ainult võid
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Võibolla liialt äärmuslik näide (aga mine sa tea): tean inimest, kes aastaid tagasi töötas pika aja vältel meiereis ja piimatooted olid käeulatuses küllaltki piiramatult. Inimene eelistas (instinktiivselt) eelkõige naturaalset võid ja koort, tarbides neid (mitte väga liialdades öeldult) nii, et ühes käes oli või ja teises kooretass. Tervis korras ja ülekaalulisusest (ega alakaalulisusest) pole juttugi.
Tänud mõistliku kommentaari eest
intensiivne treening ei lõu midagi märkimisväärselt lihaseid juhul kui just koguaeg aeroobset ei tehta.vaata parimad sprintereid ei saa öelda et nagu pisikesed oleksid.
Kas arvad, et sprinterite treeningud lihast ei lõhu?
Tavainimest tippsprinteritega üks ühele võrrelda ei maksa. Seda enam, kui nende treeningute ülesehitust ei tea. Põhjuseid on teisigi.
Ehk siis ei tohiks ma neid järjest tehagi? Või peaksin mingi korraliku sheigi ära jooma peale trenni? Praegu olen söönud nt 250g kohupiima kookoshelveste ja hapukoorega… paari tunni pärast korralikuk söökSelliselt toimides läheb treening liiga pikaks. Kui mõlemad treeninguosad on veel lisaks kestusele (väga) intensiivsed, siis seda enam on selline variant ebasoovitav.
Toitumine on küll määrava tähtsusega, aga üks võiks teist ikka toetada, mitte üksteise puudujääke mingil määral kompenseerida. Sinu trennijärgne pala on küllaltki OK. Selle asemel sheiki nt vadakukonsentraadist teha pole vaja.
Lisada võiksid trennijärgselt aga süsivesikuid (tatar) ja hapukoore ja kookoshelvestega sellisel juhul ära väga “lahkelt” ümber käi. Kui aga su päevamenüü on hetkel sätitud nii, et süsivesikuid üleüldse väldid, siis on natuke teised lood. Kui süsivesikud ikka sees, siis võimalikult vahetult peale trenni.
Mul tekkis sama küsimus praegu kepikõnni ja jõutrenni kohta- juba mõnda aega olen teinud tund kuni poolteist kepikõndi, siis tunnikene jõutrenni otsa. Kuna harrastan kepikõndi väga kiires tempos, siis võtab see sama palju läbi, kui sörkjooks. Kas põletan siis samuti hoopis oma lihaseid?Intensiivne treening lõhub märkimisväärselt lihaseid. Hoolimata sellest, millise treeninguga on tegemist.
just tuleks tarbida süsiv. enne trenni : just aeglasemalt imenduvaid rohkem! nt kaerahelbepuder + 1 õun.Kui teema algataja kurdab, et enne trenni on nn loid tunne, siis tuleb midagi muuta. Ja teema arenedes selgub (kui pisut ridade vahelt lugeda ja järeldada), et teemaalgataja sööb enne trenni süsivesikuid (neid sisaldavaid toite). On teada, kuidas süsivesikud kehas toimivad; toetavad seda teadmist ka enamiku (kes asja enesele teadvstanud on) isiklikud kogemused. Seega on küsija teinud õiged järeldused tarbida treeningueelselt vähem (või üldse mitte) süsivesikuid. Vastupidist soovitada siinkohal pole eriti mõistlik.
Igalyhel meil on oma kutsumus ja seda tuleb j2rgida. Kuid…kes teab 100 %, mis on tema kutsumus? Avastate, ehk oma viimastel elup2evadel, milleks teid siia ilma vaja oli, mida te siin 6ppima pidite.Elup6letamine ei ole kellegi kutsumus.
Tõsi see on – seepärast väikese ettevaatusega kirjutasingi “kutse” mitte “kutsumus”.
See laias laastus oligi mu mõte: me ei või ette teada, mis tulevik toob. Sh. äratundmine, et oleks tulnud teha teisi valikuid. Kuid eks selline tagasivaatamine kaasneb küpsemisega rohkemal või vähemal määral vast nii või teisiti. Usun, et sellistel hetkedel on oluline omada meenutust väärivaid mälestusi võimalikult palju. Seepärast tuleks tegeleda mälestuste nö loomisega juba täna ja loota, et see jätkuks ka küpses eas. Ja loota ka seda, et leitaks oma tõeline kutsumus.
Money talks.Paraku küll. Ei näi olevat midagi, mida rahasse ümber arvutada ei saaks; sealhulgas inimese tervis ja elu. Üha enam on erinevates kontekstides kasutatud (tundub olevat kasvav tendents) inimelu väärtuse mõistet, võrdsustades seda mingi konkreetse rahasummaga.
Teatud juhtudel on rangelt pragmaatiline lähenemine inimese elule mingil määral küll õigustatud (majandusprognoosid nt), kuid inimese kui sellise hind peaks kujunema ikkagi nö. mingis muus vääringus.
Olen Bonsuna (ja veel nii mõne teisegi) mõttega päri. Olen selgelt asjale (mitte ainult antud ala silmas pidades) lähenema hakanud viisil, et kui millegagi tahtmine tegelda ja teha ning kui miski tundub õige, siis vastavalt sellele “kutsele” ka järgida. Hoolimata tekkida võivast mõttest “mis siis saab, kui?!”.
Pigem elada (oma võimaluste piires) praegu. Loomulikult samal ajal püüeldes selle poole, et ka tulevikus oleks nö elu.
Kui aga põhirõhk panna tulevikule, st “praegu valmistun, et aastate pärast teha seda, mida tahan”, siis võibki elu elamata jääda – kõik ei sõltu meist enestest ja kõik ei pruugi plaanipäraselt minna.
See muidugi ei tähenda, et “meri peaks olema põlvini” ja “saagu mis saab”. Jäägem ikka kõiges mõistuse juurde.Elame praegu ja tegutseme nii, et annaksime enestele ka tulevikuks võimaluse elada elamisväärset elu.
