R.Tamm

Valus teema tõesti, kui sellist slängilikku väljendit kasutada.

Mis puutub nn tibiajakirjadesse (ja mitte ainult), siis osaliselt lasub vastutus siiski ka neil, kuna nemad avaldavad neid “imedieete”. Samuti olen juhtunud lugema toitumisteemalisi artikleid (seltskonnaajakirjad, naisteajakirjad, terviseajakirjad), kus ilmselgelt refereeritakse algallikat valesti. Ja kui kusagil kirjutatakse või kõneldaksegi (raadio nt) midagi, mida arvesse võtta, siis tõlgendatakse seda tihtilugu vääralt või püütakse leida väidetule vastulauseid, mis tuginevad meile kõigile teada-tuntud toitumispüramiidi ideele.

Samas tuleb rõõmuga tõdeda, et teadmised, mis aitavad võidelda ebasoovitavate toitumispõhimõtete levikuga, leiavad üha enam ka tee meediasse. Margariini kuuldavasti enam pea keegi ei soovita; ka toiduõlide negatiivsetest külgedest võib siit-sealt lugeda. Isegi teraviljatooteid, sh leiba mittesoosivaid avaldusi võib tähelepanelikkuse korral leida.

Mis kopikaid need arvud nüüd näitavad.

10kg liha maksab poehinnaga alla 1000 krooni, on nii? antiik-taburett maksab aga ilmselt 10000 kr.

Seega valgurohke menüüga toiduhind kokku tuleb tänapäeva mõistes tühine väike summa, on olnud inimesi, kes siin foorumis on öelnud, et neil läheb toidu peale isegi 3-4t kr kuus, minu arust saab pooleteise tuhande eest inimese kohta valgurikka hea menüü. See poolteist tuhat on niiväike raha. Seda kulutab 90% inimestest toidupeale, vähemalt selle summa. Seetõttu mulle ongi üllatav näha, et räägitakse valgu puhul rahast, ja võrreldakse veel antiigi-hindadega.

See antiikmööbli-jutt on lihtsalt kujund. Selle eesmärk ei ole võrrelda antiikmööbli ja valgu, vaid valgu (antiikmööbel) ja nt süsivesikute hinda. St. soodsam on energiat saada süsivesikutest (ja rasvast) kui valgust.

Tegelikult ma usun, et see mõte on sulle selge. Kui keegi seda antiigi-näidet kuidagi teisiti kasutab/on kasutanud, siis ei ole see vast enam ka seesama kujund.

Mis aga puutub nn. tavainimese ja toitumisteadliku inimese menüüd ning selle maksumust: ega hinnavahet tõepoolest ei pruugi ollagi. Kuigi kvaliteedivahe on väga suur. Kui õigesti meenub, siis olen varemgi teinud ettepaneku kellelgi foorumlastest teha arutluse all olevast teemast uurimus. Nii toimin ka nüüd ja kutsun üles: kellel vaja uurimusteemat (seoses õppetööga nt), võiks uurida eesti elanike erinevaid toitumisharjumusi ja nende seoseid nn. toidukorvi maksumusega. Uurimuse raames võiks kindlasti küsida inimestelt ka seda, mis ajendab neid üht või teist ostuotsust tegema: maitse, käepärasus, valmistamise/tarbimise lihtsus, toidu funktsionaalsus vms.

Mina olen tähele pannud, et sageli ei olda niivõrd oma kõhu, nagu öeldakse, vaid maitsemeele “orjad”. Ostetakse seda, mis maitseb. Lähtutakse tihti ka hinnast, kuid eesmärgiks on siiski võimalikult väikese raha eest lihtsalt valmistatavat või valmistoodet saada,mis ka maitseks hästi (tarbija harjumusele vastavalt). Muu on teisejärguline või üldse mitte märkimisväärne.

Nt: ostetakse sai ja keeduvorst ning neist koosnebki eine. Olen provotseerivalt pärinud, et millest selline valik. Vastuseks saan, et liha on liiga kallis. Mina olen andnud seejärel (taas provotseeriva) soovituse osta nt nisujahu ja liha üldmaitseainet. Tuleks soodsam.

Tere,

Olen kohe 30 aastaseks saav mees.

Probleem järgmine: kaalulangetuse (dieet+treeningud, dieet praeguseks lõppenud) tulemusena õnnestus rasva arvelt kaotada peaaegu täpselt 30 kg. Riided muutusid kõik mitu numbrit pisemaks, ja ise kahanesin ka enda jaoks meeldivatesse proportsioonidesse. Paraku aga on selle tulemusena nahk nüüd kehal mitu numbrit suurem, kogunedes eriti alakõhul inetult rippuvasse volti. Kätel ja jalgadel on see vähem nähtav – samuti kestavad treeningud nüüd mõningase lihase kasvatamise eesmärgiga edasi, ja seetõttu loodan et jäsemeil olukord paraneb veelgi. Kõhul on vaatepilt paraku tõsiselt inetu. Ülevalt on lihaste piirjooned juba näha, alakõhul varjab aga lõdvalt rippuv tühi nahk need täielikult.

Kas kellelgi on samasugust probleemi ka endal esinenud? Ning kui, siis millest võiks selle vastu rohtu leida? Või peaks olema mingi aeg, mille jooksul ehk nahk ise tagasi tõmbab – ülekaalus olin ju aastaid, niiet nahk oli pideva venituse all.

On soovitatud operatsiooni, kuid selle jätaks siiski tõsiselt viimaseks hädaabivariandiks.

Lisaküsimuse esitaks ka. Paljud teist on kogenud hirmu dieedist väljumise eest, ning leidnud, et n.ö tavaellu naasmine hirmutab, pannes isegi mitu kuud pärast dieedi lõppu veel vahel toidukoguseid kaaluma või ka meelega alandama, sest on hirm tagasi paksuksminemise ees – kuigi vana, istuv elustiil on minevik, keha saab regulaarselt koormust, ning ka teadmised toitumisest on pideval täiendamisel?

Ette tänades kõigi asjalike soovituste eest,

T

Kaalulangus on olnud küllaltki suur. Kas see 30 kg oli vaid rasva arvelt, ei ole kindel. Kui palju ja mille arvelt täpselt – see oleneb mitmest tegurist.

See, kuidas nahk nö tagasi tõmbub, oleneb samuti mitmest faktorist: vanus (bioloogiline), toitumine, puhkus, füüsiline aktiivsus. Pärilikkus mängib samuti suurt rolli, nagu iga asja puhul. Aja mõõdudes eeldatavalt asi normaliseerub. Et sellele ka ise kaasa aidata, tuleb eelpool minu poolt mainitud teguritele tähelepanu pöörata. Puhka korralikult, treeni piisavalt ja söö õigesti. Siis oled omalt poolt teinud seda, mis sinu võimuses, andmaks kehale vahendeid ja võimalus, et ta ennast nö korrigeeriks.

Võiksid ka kirjutada oma päevaplaani ja menüü (ning samuti selle, mis sinu mõistes on tervislik või õige toitumine). Siis targemad tulevad ja korrigeerivad, kui vaja.

Mis aga puutub dieedipidamisse ja selle vastandamisse “tavaeluga”, nagu seda nimetasid: seda ei pea nimetama dieediks, kui see sõna stressi tekitab, kuid teadlik ja inimese vajadustest lähtuv toitumine peab olema elukestev. See võimaldab vältida/vähendada ohtu aja mõõdudes samade ja samuti ka uute probleemidega silmitsi seista.

See aga ei pruugi sugugi tähendada, et pead alatiseks jääma toitu kaaluma, kaloreid lugema ja nälga tundma.

Võiksid kirjutada oma hetkemenüü; samuti oma dieedist, mida pidasid. Kõikvõimalikud kehalised karakteristikud on samuti teretulnud. See muudab vastajatel sulle näpunäidete jagamise hõlpsamaks.

Lisaks muule hoiavad siilid ka madusid eemal – nt. rästiku peale sattuda väiksem võimalus.

Süsivesikuteta kreatiini võtta tõesti ei soovita, kuna seob vett ja kui ei “aidata” sellel imenduda, mõjub laksatiivselt.

Laadimisperiood teab mis kurja tõepoolest ei tee, kuid eelistatumaks võiks siiski pidada selleta läbiajamist.

Tavaliselt see nii on, kuid ei saa välistada ka II tüüpi.

Ent kui lähtuda tõenäosusest: teooria, millele eelpool viitasin, oleks sellisel juhul omal kohal.

Sellest ka põhjus, miks on kulturiste, kes I tüübi diabeedist kasu on lõiganud (kui nii lubate end väljendada). Kas väide võiks kinnitust leida?

ma söön nüüd peamiselt transrasvadest koosnevat jäätist. kaks 1L tavaliselt hommikusöögiks. koorejäätist ei kannat süüa, peale 0,5L läheb juba süda pahaks, vastikult rammus.

ega kui organism vastu hakkab võitlema (no okse tuleb) siis ei saa ju kasulik olla. valgurikastest toitudes on hakanud ka süda läikima, eemaldasin need nüüd menüüst

võtta tuleb seda kui evolutsioonilist paratamtus nagu näiteks riidekoidega juhtus. algselt said nad kangast järades söönuks aga paari põlvkonna pärast kohanes organism ajalehepaberi ja kilekottidega. mingisugune uurimustöö ka selle kohta olemas, praegu ei viitis otsida. loogika vastu ei saa

olemine on hea ja areng on ikka metsik ja kaal pole rasva% arvelt tõusnud. ei näe põhjust muretsemiseks

Vahepalaks teravmeelsustele (mis on muidugi kah omal kohal).

Jäätist ei ole vaja järjepidevalt süüa, olenemata, kas tegemist trans- või piimarasvu sisaldava tootega. Kui end mõnikord tõesti nö premeerida, siis ikka naturaalsetest toorainetest kaupa eelistada.

Kui keha valgurikkaid toite vastu võtta ei taha, mine käi arsti juures ja palu uurida, milles asi. Pealegi: iga asi võib “südame läikima” panna, kui seda valesti (liiga palju/seni liiga vähe vms.) tarbida.

Inimene ei ole koi. Inimene on niisuguseks, nagu ta on, kujunenud miljonite aastatega. Arvesse tuleb võtta sedagi, et koi jaoks on arengulises mõttes aasta pikem, kui inimese jaoks. Samuti on kaheldav, kas kilekotid on koile kasulik “maius” (nii nagu inimesele nt. transrasvad)