Pätuloom
Forum Replies Created
-
Postitused
-
…ja minimaalsete riietega? sest hommikul pesuväel (peale wc külastamist, enne hommikusööki) on kuni 3 kilo vähem kui pärastlõunal peale söömist. 3-4 kilo võib tõesti olla ka riietuse+vedelikutasakaalu muutusest. 6 on liiga palju isegi nädala lõikes. See tähendaks et sa võtsin veel 2 kilo juurde kah ja siis said sellest nädala jooksul uuesti lahti.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>*ei ole spetsialist, aga olen sõna tõsises mõttes kaalujälgija.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Pea iga hommik kaalun ja vahel muudel aegadel ka.Tõüpilne seljaprobleem. Ei ole lihasvalu, vaid selja närvide selgroo lülide vahele jäämise tulemus. Selle vastu aitab süvalihaste treening (core muscles). Viimasel ajal on populaarne Pilaatese treening. Pärast või paralleelselt pilaatese treeninguga tuleks venitada selja- ja kõhulihased ning puusaliigesed korraliku venivuseni ning lõpuks hakata tegema suuremaid selja- ning kõhukihaseid treenivaid harjutusi.Praegu sul veel asi suht hästi. Päris hea võimalus on seljanärvi korralikum sopistamine, mille tulemusena tekib põletik sinna kanti. See on parajalt piinarikas asi. Valutab päris tugevalt nädal kuni paar kuud ning vahest paralüseerib lühiajaliselt mõne jäseme. Peaks olema piisavalt motiveeriv jutt asja käsile võtmiseks
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> .haha.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Pärast sellist tulevikuvaadet on motiveeritud tunne küll. ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Aitäh heade vastuste eest.
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Selg on küll pisut viltu. Aga mis seal siis lõppudelõpuks valutab – kas need lihased? Või hakkabki selgroogu kuidagi veidrasse asendisse lükkama ja seljanärv annab tunda? Üks tähelepanek on see, et valu põhjustab lisavalu – ma ilmselt hakkan enda selga teistmoodi kohtlema ja pingutan veidraid lihaseid, mis asjad hullemaks teevad.Tere jälle, pole pikka aega kirjutanud… Mul on mingi jama, mis võib-olla on mingi trennitegijate tüüp-probleem. Kui ma mitu kuud olin jõusaalis käinud, hakkas selg valutama. Paar kuud katsetasin harjutustega ja lõpuks andsin alla. Kui ma trennis enam ei käinud, oli kõik jälle normaalne, aga siis hakkas selg valutama lihtsalt arvuti taga istumisest. Läksin aeroobikasse. Väga aeglaselt läks paremaks ja enam selg ei valutanud. Aga jätkuvalt vahel teen midagi kusagil valesti ja probleem on tagasi. Ma tean, et tegelikult oleks vaja korralikku arstlikku ülevaatamist jms, aga tegelikult tehti päris korralikud analüüsid ja probleemi ei leitud. Perearst saab ainult oletada, mis probleemiks põhjuseks võiks olla. Aga teie olete siin aastatepikkuse spordikogemusega ja teil on kindlasti rohkem kogemusi kõikvõimalike spordivigastustega kui perearstil. Et noh, äkki te oletate kah midagi.
“>Tuim valu alaseljas. Niisama lebotades ei ole tunda, aga koormusega hakkama ei saa. Köhimisel on selline tunne, nagu selg tahaks ära murduda.
Tekib tasapisi ja kaob tasapisi. Võib tekkida ka üleöö, aga kaob mitme päeva jooksul.
Venitamine ja võimlemine aitavad kaasa valu kadumisele.
Liiga suurte raskuste tõstmine jõusaalis võib tekitada valu.
Kas see võib neerudest olla? (sest ma söön väga palju valku). Kas kellelgi on midagi sarnast olnud?
PS! Jah, ma lähen uuesti arsti juurde kah.
ärge aeroobse päevi unustage + puhkepäevadKuidas sel juhul oleks? Kas nii: esm trenn, teisip aeroobne, kolmap trenn, neljap puhkus, reede trenn, laupäev aeroobne, pühap puhkus. Või tehakse aeroobset lihtsalt trenni asemel (sest see ju ka rämedalt koormab). nt esm trenn, kolmap aeroobne, reede trenn, ülejäänud päevadel puhkus.
Ma vahepeal läksin korraliku toitumiskava peale. Üksikud muutused kasulikkuse poole ei andnud enam mingit tulemust. Nüüd jälle kaal langeb.
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Magama lähen ikka 1-2 paiku, aga viimasel ajal olen õhtuti nii väsinud, et ise ka ei usu. Tegelikult magan ma keskmiselt kauem kui tavaliselt, aga tohutu unekas on. Ise mõtlen, et äkki energiadefitsiidist. Energiatase vist on tõusnud, sest ma olen tohutult palju tehtud saanud, aga keskendumisvõime tundub kehvem. Ma söön vähem magusat, aga ma söön ka palju harvem sooja toitu (v.a. hommikune puder). Süldis ju vähem rasva kui praelihas ja tegelikult on üldse kodujuustu mugavam süüa. Hormoonide kohta kuulda oli küll äärmiselt põnev ja ma üritan seda võimalusel ka rakendama hakata (võib-olla juba rakendan).
Piimas pidi kõik kasulik olema piimarasvas. Ilma rasvata on liiter piima lihtsalt 50g suhkrut ja 35g valku. Lihasmassi kasvatamisel peaks tarbima 2x kehamass grammi valku. Mehed kaaluvad mingi umbes 80kg. See teeks 160g valku ja väga palju piima…
uuuu… kroom…
ahaa… Need 3-4 tundi on selline füsioloogiline ajavahemik? Ma arvasin, et see on lihtsalt selline keskmine – et kui tuleks süüa 5 korda päevas ja päev kestab 16 tundi, siis tuleks süüa iga 3.2 tunni tagant, aga kui neid ajavahemikke nihutada, siis on umbes 2-4 tunni tagant, niikaua kui hommikul on pigem rohkem toidukordi.
Soe toit vs. külm toit – mul on alati olnud illusioon, et külm toit on näksimine, aga päevas võiks olla vähemalt 2 “korralikku” toidukorda, mis on soojad.
Ja veel… Kui süsivesikuid üldse ei ole, siis ju veresuhkur ei tõuse ja on lihtsalt püsiv tühja kõhu tunne.
Suhkru seedimine sunnib keha kaltsiumit ja muid olulisi mineraale kaotama, luues eeldused osteoporoosiks, artriidiks ja diabeediks. Suhkur tõstab vere suhkrutaset, pärsib insuliini tootmist ja omastamist ning kurnab pankreast. Harvardi ülikooli teadlased tõestasid hiljuti ohtra rafineeritud suhkru ja tärklise tarbimise seost diabeediga. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WTO) teatel on teist tüüpi diabeet võtnud suure suhkrutarbimisega riikides epideemilise ulatuse. Seda tüüpi diabeeti ei põhjusta mitte pankrease alatalitlus, vaid keha suutmatus insuliini toota. Me oleme end sisuliselt surnuks suhkurdanud.Kas te teadsite, et töödeldud suhkur pärsib samuti keha immuunsussüsteemi? Mil moel? Mõni minut pärast suhkru seedimist tõuseb vere suhkrusisaldus. Tasakaalu säilitamiseks teeb keha kõik, et seda taset alla saada. Kui keha talitlused on intensiivselt ametis ühe protsessiga, kannatavad teised. Näiteks kui pankreas toodab insuliini, ei tooda ta ensüüme, mis on vajalikud võitluseks vähktõve vastu.
Mhh. See on huvitav. Eriti kuna mul on pooled sugulased suhkruhaiged (keskeas tekkinud suhkruhaigus). Kui on olemas geneetiline eelsoodumus suhkruhaigusele, siis mul on see kindlasti olemas. Ma uurisin veel ja leidsin lehe, kus räägitakse ka suhkru kahjulikkusest: http://www.bodybuilding.com/fun/matt55.htm
Oeh… päriselt loobuda ma suhkrust ei saa. Ma ei hakka end üldse petma, et ma suudaksin magusat vältida. Aga kuidas on kõige mõistlikum maiustada – kas pigem vähe kordi päevas või pigem vähe korraga?
Tudengieine, 60g. (kui oleks 30g rosinaid, 30g sarapuupähkleid). 280 kcal; 29g süsivesikuid, 5g valku, 19g rasva. Täiskõhutunnet vist küll ei tekita, aga täitsa asjalik.
Kodujuust. Müüakse 200g kaupa, plastikkahvli saaks ka kaasa võtta. 214 kcal; 4g süs, 25g valku, 8g rasva. Süsivesikuid on vähe. Äkki peaks siis olema leivaviil+kodujuust.
Nii… kell 12 oli tudengieine, 14 oli kodujuust ja leivaviil… aga kell 16? Ja siis on järgmine ja ülejärgmine päev… Teoorias teeb enamus inimesi siin selliseid väikseid mugavaid eineid keset päeva. Inimesed, mida te sööte?
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Julgustuseks – mul oli/on sama olukord ja olen 2,5 kuud jõusaalis käinud. Lihastele mõjub suurepäraselt – kehajooned on selgemad. Kõik mõõdud on väiksemaks läinud, v.a. rinnaümbermõõt (ma ise ka ei tea kuidas see samaks on saanud jääda). Vööümbermõõt on umbes 6-7 cm väiksem. Kilodes on see siiski vaid 3-4 kg kaalukaotus, aga lihasmassi kasvatamise ajal ei pidanud kaal üldse langema, seega on see kah saavutus. Lisatrenni ma ei tee, sest ma ei ole siiani suutnud leida aeroobset, mis mu motivatsiooni ei murraks. No lihtsalt ei sobi ükski. Toitumist olen kah muutnud, et oleks rohkem toidukordi ja vähem küpsiseid, aga päris dieediks seda ei nimetaks. Jõusaal aitab. Ma teen nii suurte raskustega kui vähegi jaksan 15 kordust, viimase seeria teen suurema raskusega vähemalt 8 kordust.
Mul endal on saljaga ikka kõiksuguseid jamasid olnud. No põhimõtteliselt on nii, et kui selg on liigset pingutust saanud, võib juhtuda, et lihas surub närvi peale. Need närvid, mis sul seal sabakondi piirkonnas on, need liiguvad kõik läbi selgroo ajuni. Alaseljale trenni tehes võisid suruda nimmepiirkonnast seljanärvile ja nüüd siis kiirgab valu selja ala-alaossa. Sama printsiip on ka siis, kui inimene “istub selja ära”, mida tuleb ette pingeasendis õppides/arvuti taga istudes. Trenni tehes võib sama lihtsalt kiiremini saavutada, kui raskus lihastele valesti jaguneb. Lihas peaks küll kohe maha rahunema ja lõdvenema, aga nüüd alles kogu nali algab – iga kord kui sul on valus, tõmbub lihas jälle pingule ja see paneb saba jälle valutama, mis jälle ärritab lihast ja see ärritab närvi.
Lahendus, mis mind on korduvalt aidanud: Määri Fastum geeli peale, lokaalne valuvaigisti on minu arvates isegi efektiivsem kui tabletid sellise närvivalu puhul. Siis pane selga midagi sellist, mis hoiab selga soojas ja mis on väga mugav. Eriti hea, kui võtab osa koormust lihastelt ära. Näiteks murra lastetekk kokku ja mässi nagu rätik ümber keha. Ja siis lihtsalt puhka. Säti end väga mugavalt ja mis on väga oluline (vähemalt minu puhul) – säti end sümmeetriliselt. See ei aita, kui sa loperguse diivani peal kägaras pikutad. Oluline on see, et õiged lihased saaksid paraneda ja lõõgastuda. Valu kaob koos Fastum geeliga, aga tegelikuks paranemiseks kulub paar päeva. Valu kaotamine on protsessi oluline osa, seega kui geeli ei ole, siis võid ibuprofeeni tabletiga proovida…
PS! Võimalik, et trennivigastuse põhjused on teistsugused, aga ma loodan, et Oldman siis parandab mind.
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Mulle tundub, et sa kirjutad palju psühholoogilisi ja kergesti muudetavaid tegureid liialt füsioloogia arvele…” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Mõistan kommentaari, aga mul on õigustus. Ma arvan, et inimese enesetunne väljendab tema füsioloogilist seisundit ja et enesetunde üks komponent on emotsionaalne enesetunne. Ma ei ole emotsionaalselt ebastabiilne inimene, kuigi tujude varieeruvus (maksimum-miinimum) ja see, kui palju ma emotsioone välja näitan, on küll märkimisväärsed võrreldes keskmise eestlasega. Ma pööran tähelepanu oma emotsionaalsele seisundile, sest “tühja kõhu tunne” on mul petlik. Ei pruugi õigeaegselt tekkida või tekib natuke aega peale sööki. Pealegi on mulle alati tundunud, et emotsioonid ongi suures osas füsioloogia peegel – emotsioonid mõõdavad inimese hormonaalset seisu. Adrenaliinist tekkiv jookse/võitle tunne on ju ka lihtsalt emotsioon. ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Ja adrenaliini hulk on individuaalne (st indiviidi füsioloogiast sõltuv). PS! See ei tähenda, et ma halba meeleolu alati näljana tõlgendaksin ja siis enese lohutamiseks sööksin. Lohutus-söömist eriti ei harrasta. Nälja-pahur enesetunne on kombineeritud ootamatu füüsilise rammestusega. See on ju madalast veresuhkrust ja tõenäoliselt ka vastavatest hormoonidest?
Suitsetamise mahajätmine (2006 suvel) ei andnud mulle peaaegu üldse võhma juurde. Trepid ajavad ikka hingeldama jms.
Meeletut söömisehullust mul ka ei olnud, aga sellest hoolimata tuli kaalu juurde. Võib-olla on erinevus selles, et nüüd ei jaluta ma enam mitu korda päevas regulaarselt kööki suitsu tegema, kus ma vahel istumise asemel end muusika taktis kaasa nõksutasin.
Paistab, et jõusaal on tagantjärgi kaalu langetanud selleni, mis oli suvel, aga eesmärgini ei ole veel jõudnud.
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>PS! Need, kes ise pole suitsetanud, olge tõepoolest tolerantsemad, ärge mõnitage suitsetajaid. Te ei tea, et teiste näägutamine ajab suitsetajale suitsuisu peale.
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Sama käib endiste suitsetajate kohta, kes on ära unustanud, mis tunne oli. Maha saab jätta alles siis, kui see plaan tuleb inimesel endal ja isegi siis on nii, et kui on juba otsustatud maha jätta, siis kellegi soovitus “jäta maha, sees on mõttetu harjumus” võib sellele plaanile vee peale tõmmata. Ma saan öelda ainult seda, et Nicorette’i plaastrid on oma hinda väärt, sest füüsiliste ja vaimsete kõrvalnähtude erinevus on MEELETU! Kui plaaster on peal, siis ei ole seda tunnet, et lööks suitsu nimel inimesi maha. Plaastri kasutamise kestvus on individuaalne, mulle piisasumbes 8 nädalast. Esimesed kolm päeva on ikka rasked, aga see tunne läheb paari nädalaga meelest ära. Ma mäletan, et oli raske, aga ma enam ei samastu selle tundega, mis mul esimesel kolmel päeval oli. Lisaks sellele, Nicorette’i näts on vastiku maitsega ja olen kuulnud, et võib omakorda sõltuvust tekitada. Peale esimest nädalat ei tasu nikotiini-nätsu tarbida. Ja veel – ÄRA JÄTA MAHA ENNE KUI SA POLE KINDLALT OTSUSTANUD! Ei ole mõtet mitu korda “proovida”, sest siis tekib harjumus alla anda. Ja see, kui mahajätmise hommikul tekib mõte, et pole ikka õige aeg mahajätmiseks, siis tegelikult ei ole kunagi õige aeg ja vabanduse leiab alati.
