Nataly

Kindlasti on teema tõstatamine päevakohane, olles ise osalenud viimasel 8 aastal 14 suurvõistlusel IFBB liigas, olen tõenäoliselt asjaga rohkem kursis kui meie teised võistlejad , rääkimata tavafoorumi külastajatest. Mõned selgitused. Keegi ei olegi väitnud, et Shabynia ja Pociuse sugused mehed kartula ja sousti pealt vormi teevad. Küsimus on selles, millist poliitikat ajavad iga maa federatsioonid. Fakt on see, et ei Venemaa, Valgevene, Ukraina ega Leedu – maa siseselt dopingukontrolle ei tee. Teades, et rahvusvahelistel võistlustel on dopingukontroll, võtavad vastutuse enesele delegaadid, kes need võistlejad, kes on dopingut kasutanud välja saadavad oma riiki esindama. Karistus varasematel aegadel oli 2 aastat keeldu ja alaliidule 2000 dollarit trahvi. Aaastatel 2000 ja 2001 võeti Venelasi lausa kamandade kaupa vahele kokku ca 15 meest. Peale seda ei osalenud nad kulturismi võistlustel peaaegu üldse, kui toodi mõni mees välja siis see jäi kuhugi tahapoole või võisteldi fitnessis, selle kinnituseks ka 2005a. kus meeskondlikus arvestuses Eesti edestas Venemaad. Tõenäoliselt on ka Venelased nö unustanud oma varasemad ebaõnned ja üritavad uuesti, ju siis alaliit on vahepael kosunud ja suudab trahve maksta kui mehed peaks vahele jääma.

Uue korra järgi võetakse dopingu kontrolli kaalumise juurest loosiga 6 meest kõigist võistlejatest ja omakorda 6 meest kõikide kategooriate võitjate seast, nii et tõenäosus osutuda valituks on olemas, kuid samas on ka suur võimalus mitte anda dopinguproovi. Nii, et nö paljud tulevadki riskima kui läheb õnneks saad tiitli ja kui läheb vastupidi karistatakse. Viimane maailmameistrivõistlus Tsehhis Ostravas – diskfalitseeriti 8 meest finaalidest, kindlasti oli seal neid, kes ei sattunud valituks ja said oma tiitli kätte. Valemängiaid on kõigil spordialadel nii ka kulturismis, kuid Eesti kulturismi ja fitnessi liit on võtnud kindla suuna kontrollida ja lähetada neid sportlasi, kes on puhtad, et mitte vastutada ja maksta hiljem trahvi – alaliit ei ole nii rikas ja lisaks ka minuarvates on see vastuolus üldse spordi ideoloogiaga.

Mida kauem olen ala juures, seda vähem ma tahan saada sama sugusteks nagu maailma tippprofid, sest tean mida nad peavad endale iga päev sisse ajama. Siin ei maksaks kellelgi kadestada, olge õnnelikud sellistena nagu te olete. Te elate tunduvalt kauem ja teil on tunduvalt vähem tervisehädasid kui neil meestel ja väga vähesed neist naudivad heaolu, keskmine proff ei teeni mitte midagi, vaid maksab oma hobile kõvasti peale.

Minu arvates on ka põhjus selles, et näiteks Venmaal on üldse arusaam ,et ilma dopinguta pole võimalik sporti üldse teha. Usus on küsimus ja oskustes ,loomulikult peab olema ka annet, töökust jne. Kõigist ei saa meistrid, kuid kui te ise ei usu, et te võite vähemalt amatöörspordis kuhugi jõuda, siis te ei jõua ka kuhugi ja see kehtib igas elu valdkonnas. Siis oleks aeg ala vahetada ja tegeleda millegiga, millesse te usute. Ärge kartke eesmärke püstitada!

Ma ei tea kui palju sellest selgitusest kasu on, kuid midagi ikka.