Nana

24.september 2012

Hakkasin mõned päevad tagasi rehkendama ja avastasin, et esimest korda jõusaali läksin 20 aastat tagasi. See oli 1992 aasta septembris kui Tartu Kunstikooli kursusekaaslane Taavi Unt mind jõusaali meelitas. See mees oli sellel ajal väga heas vormis hirmsa lailihase ja muljetavaldava rinnalihasega mitte selline paks ja pehme nagu tänasel päeval. Ausaltöeldes olin 1990-1991 usinasti ka karates käinud, samuti kõva suusamees ning igasugust muud sporti sai ka kõvasti tehtud ning see, et ma keskkooli alguses jälle spordisaali sattusin, ei olnud juhus. Mul oli kindel plaan mingisugust sporti edasi teha ning tegelikult oli väike mõte maadlusega tegelema hakata nagu minu vend Margus, kes oli selleks ajaks juba kõva tegija, aga krdi agressiivne… Lisaks kutsuti mind ka poksitrenni, aga selleks ajaks oli mul juba olnud korra ninaluumurd ning oma nospli sissetagumine ei avaldanud erilist muljet. Noh, oleme ausad, ega maadluses oleks neid traumasid ka päris palju olnud, aga see selleks. Ok, hakkasin siis vaikselt jõusaalis käima. Nagu ikka- kõvasti ja valesti! Suur kulturismiteadlane hr Unt ikka valgustas mind lollikest vahel erinevate kulturismialaste teemadega, aga hiljem mõistsin, et ka see info oli kulturismist sama kaugel nagu Marju Länik MMA-st. Esimene jõusaal, kus treeninguid alustasin oli Tartus Eesti Põllumajandus Ülikooli jõusaal. Ega 1992 aastal suurt valikut ei olnudki. Pealegi oli EPMÜ jõusaal Tartu Kunstikoolist 100 meetri kaugusel ning peale pikkasid koolipäevasid läksin teinekord otse jõusaali. Ajad olid teised- autoga ei sõidutatud, mobiiltelefone ei olnud ja internetist ei olnud kuulnudki- mis sa ikka seal kodus passid? Raha ka ei olnud ja nibin-nabin jõudsin jõusaali kuukaardi ära maksta, mis oli sellel ajal vist 15 Eesti krooni(alla 1 euro kuu!!!). Olgu lisatud, et Eesti kroon oli alles mõned kuud kasutuses olnud ning enne seda oli Eestis vene rubla! Raskele ajale vaatamata oli spordisaalides rahvast palju ning tuleb tunnistada, et tänapäeval oleks nendest noortest meestest, kellega koos alustasime(kiilakas, väikevend, Piilu ja paljud teised toredad inimesed) praegu kohe noorte ja juuniorite klassi lavale saatnud päris mitu meest! Kahjuks sellel ajal keegi ei tegelenud meiega ja ega Tartus vanemadki mehed eriti täpselt ei teadnud mis see kulturism täpselt on. Suur iidol oli meil sellel ajal muidugi tolleaegne Mr Olympia Dorian Yates! Naljakas, et olen nüüd selle mehega viimastel aastatel korduvalt kokku juhtunud erinevatel võistlustel ja sellist suurt aukartust ei olnud nagu koolipoisina. Siis oleks vist ilmselt suurest rõõmust püksi lasknud- alguses vedel ja siis paksem tagant järgi. Esimene treener, kes mind jõusaalis juhendas, on tänasel päeval Eesti Õhuväe kolonel ja mina isegi mundrikandja. Eelmisel nädalal nägin kolonelihärrat ja mees teatas uhkusega oma jüngritele, et tema oli Imre Vähi esimene treener! Teine treener, kes vist alates 1993 aastast meie saalis juhendajaks ja suunanäitajaks oli Taavi Kooviti vend Gert Koovit. See mees oli sellel ajal oma kategoorias Eesti teine ja oleme ausad- väga kõva mees meie arvates. Gerdi vorm oli ka muljetavaldav mingil ajal ning mees õppis siis Tartu Ülikoolis kehakultuuri ning tema õpetuste järgi alustasin juba tõsisemat trenni ning nende põhitõdede järgi olen ausalt öeldes treeninud tänaseni.

Lisaksin selles ajast mõned pildid ka, aga kahjuks sellel ajal fotoaparaatide pidamine oli võrdlemisi luxus(võrdlemisi kallid fotode ilmutamised jne, sest sellel ajal ju digikaameraid ei olnud) ning kurbusega pean avaldama, et 1992-1996 ei teinud keegi ei minust ega teistest andekatest spordipoistest ainsatki pilti. Minu esimene võistlus oli alles 1997 aastal ja kui kunagi viitsin, siis panen ka siia oma vanemate võistluste pilte üles. Igal juhul on, mida meenutada

Ha haaaaa, no mõni lause ajas ikka väga naerma