naissfeiss

200-kilosel mehel on arvatavasti igasugune normaalne glükoositaluvus ja insuliinitundlikkus (rasvkoes tõenöoliselt mitte) kadunud . Sellisele inimesele võivad tõepoolest kõik süsivesikud põhjustada mitmeid probleeme sh kaalutõus.

Jutt, et süües vähem kui 50% päevastest kaloritest süsivesikutena tekivad erinevad haigused ja tervisehädad, on absurd. Mis tervisehädad? Kuidas need täpselt tekivad? Eriti mõistlik ei ole ka soovitada saada 10% kaloritest polüküllastamata rasvadest.

Asi on väga lihtne, lisa on praegusele toitumisele, millega kaal püsib stabiilsena, 500 kalorit juurde. Kui ei aita, lisa mõne aja pärast veel.

Praegu sööd nagu siga aga peaksid sööma nagu siga + 500 kalorit.

Paar uuringut, mis leidsin kiire otsinguga:

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/18563865

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/18563865

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/16430680

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/16156450

Mõned tsitaadid:

An international study performed in 2001 and 2002 on 634 nutritional supplements that were purchased in 13 different countries showed that about 15% of the nonhormonal nutritional supplements were contaminated with anabolic-androgenic steroids (mainly prohormones). Since 2002, also products intentionally faked with high amounts of ‘classic’ anabolic steroids such as metandienone, stanozolol, boldenone, dehydrochloromethyl-testosterone, oxandrolone etc. have been detected on the nutritional supplement market. These anabolic steroids were not declared on the labels either. The sources of these anabolic steroids are probably Chinese pharmaceutical companies, which sell bulk material of anabolic steroids.

In 2005 vitamin C, multivitamin and magnesium tablets were confiscated, which contained cross-contaminations of stanozolol and metandienone.

Our study suggests that trace contamination of androstenedione with 19-norandrostenedione is sufficient to cause urine test results positive for 19-norandrosterone, the standard marker for nandrolone use.

Võimalus, et kuskilt interneti kaudu Hiinast või mujalt tellitud Gainer vms toidulisandis on erinevaid dopinguaineid, ei ole olematult väike. Üks uuring söötis tervetele meestele sisse eelneva uuringu käigus tuvastatud dopingainet sisaldavat toidulisandit, millel ei olnud leitud dopingainet pakendil märgitud. Tulemuseks oli positiivne dopingutest. Nii et väikese koguse dopinguga kokku sattunud toidulisandi söömine võib olla piisav positiivse dopinguproovi jaoks.

On isegi dokumenteeritud juhte, kus C-vitamiini, magneesiumi ja multivitamiini tablettidest on leitud stanozololi ja teisi aineid.

Kas neil soovitustel üleüldse mingit alust ja tõendeid ka taga on?

Pärast tugeva happega läbi töötlemist läheb toit veel käärima? Mille põhjal seda väidetakse? Hape tapab enamus baktereid ära ja selle mõne tunniga ei tohiks küll midagi käärima minna.

Sama küsimus erinevate valkude söömise kohta. Lihas on sadu erinevaid valke, miks need teiste valkude kokku ei sobi, aga üksteisega sobivad? Jällegi, mille põhjal seda üleüldse väidetakse?

Igaüks võib luua mis tahes teooriad, aga ilma ühegi tõendita ei ole põhjust neid uskuda.

Dokumentaalfilmi kohta:

Vitamiin A halvendab vitamiin D defitsiiti, sealjuures suurendades viimase vajadust ja kaitstes vitamiin D mürgituse eest. Sama toimub ka vastupidi, vitamiin D omab sarnast mõju vitamiin A-le. Üks uuring leidis näiteks, et vitamiin D tarbimine suurendab vitamiin A mürgituse saamiseks vajalikku doosi 2300 IU võrra kg kohta päevas kõrgemale.

Luude tervise seisukohalt on tõepoolest kõige halvem kõrge vitamiin A tarbimine ja väga madal vitamiin D tase. Kõige parem on aga hoida mõlemad optimaalsel tasemel. Sama käib ka vähi kohta, mille ennetamisel mängib vitamiin D väga suurt rolli.

http://blog.cholesterol-and-health.com/200…firms-that.html

Seal tundub esmase eelarvamusena see, et on võetud aluseks väheusutavad uuringud, nende baasil siis ka spekuleeritakse. Ala, et blogija torkas Antilast ostetud veresuhkru mõõdiku sõrme ja kirjutas selle artikli, mille lingi tõid seejärel saadud tulemustest.

Minu teada on seal käsitletud kõiki pikaajalisi uuringuid, mis võrdlevad kõrge GI-dieeti madalama GI-dieediga, on läbi viidud tervete inimeste peal ja kus süsivesikute kogus mõlematel dieetidel on hoitud enam-vähem sama. Tulemusi saab igaüks ise lugeda ja järeldust, et madalama GI-ga dieet aitab rohkem kaalulangetamisel või insuliinitundlikkuse parandamisel, teha nende järgi ei saa.

Kas vahet kõrge või madala GI-ga toitudel on või pole, on minuarust loogiliselt mõeldes nii, et on küll vahe, nende toimel. Mõiste GI annab minuarvates sellele küsimusele vastuse juba.

Mingi vahe veresuhkru kõikumises ilmselt on. Aga omab see ka bioloogilist tähtsust ja lõppkokkuvõttes mingit efekti? Uuringute järgi ei ole tulemustes erilist vahet.

Ta võib abiks olla neile, kes muidu ei oska teha vahet “headel” ja “halbadel” süsivesikutel, sest, olgu GI madal või kõrge, selge on ju see, et kõik “toiduained” mis asuvad väga kõrgel kohal GI-tabelis, ei saa reaalselt meile head olla. Tegu on nö uute toiduainetega, mis paleo-ajastul meie toidualaual ei olnud.

Huvitav on see, et traditsioonilistel isoleeritud kultuuridel on tavaks erinevaid mugulaid keeta/küpsetada väga korralikult, mis suurendab GI-d. Need grupid, kes söövad osasid teravilju, jahvatavad, leotavad ja kääritavad neid, mis samuti tõstab GI üpris kõrgele.

Kui ei leitud suuri erinevusi high-GI ja Low-GI reziimil olnud katsealuste vahel, siis on ju selge see, et nende inimeste pankreas ei ole veel põntsu saanud ja suudab veel selle eksessiivse süsivesikulaadungiga korrektselt toime tulla. Oleks uuringusse kaasatud diabeetikud, oleks tulemus vähe teine olnud. Igal juhul olen ma täiesti veendunud, et pikema aja vältel kõrge GI’ga toiduaineid süües ei jää tervisehädad ja ülekaalulisus mitte tulemata.

Süsivesikud üksi arvatavasti ei suuda pankreast rivist välja lüüa ega diabeeti põhjustada. Loe näiteks Kitavanide kohta, kes saavad 69% oma kaloraažist kõrge glükeemilise indeksiga süsivesikutest, samas on neil madalad insuliinitasemed ja ülekaalulisust praktiliselt ei eksisteeri. Nad ei ole ka eriti füüsiliselt aktiivsed ja toidupuudust seal pole.

http://wholehealthsource.blogspot.com/2008…-kitava_17.html

http://wholehealthsource.blogspot.com/2008…-kitava_20.html

Huvitav on muidugi see, et ükski metsloom ei ole põhimõtteliselt mitte kunagi paks, harvu erandeid on muidugi alati.

Rasvamassi reguleeritakse tugevalt. Kaalu tuleb juurde siis kui vaja, a la talv on tulemas.

Üpris põnev uuring oravate peal:

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/6487417

Üks grupp oravaid sõi terve uuringu vältel sama palju toitu kui mais (aeg, mil oravatel ei ole vaja rasva koguda ja “söövad nii palju kui kulutavad”). Teine grupp sõi nii palju kui tahtis. Talve lähenedes kogusid mõlemad grupid sama palju rasva. Kui hormoonid käskisid, et on vaja rasva koguda, suutsid oravad sama kaloraažiga, millega enne kaalu stabiilsena hoiti, koguda sama palju rasva kui teised oravad, kes ajasid näost sisse nii palju toitu kui tahtsid. Samad oravad saavad sama kaloraažiga kas kaalu hoida või tunduvalt tõsta, olenevalt hormoonide kõikumisest. Sissesöödud kalorid on muidugi üks asi, teine asi on see, kuidas keha reageerib näljatunde ja ainevahetuse muutmisega.

“Stone[96] and Pauling[74] calculated, based on the diet of primates[73] (similar to what our common ancestors are likely to have consumed when the gene mutated), that the optimum daily requirement of vitamin C is around 2,300 milligrams for a human requiring 2,500 kcal a day.”

Nojah, siis kui sõime sarnaselt teiste primaatidega, võis C-vitamiini kogus tõesti selline olla. See oli aga miljoneid aastaid tagasi ja ilmselgelt on inimeste dieet muutunud. Kui vaadata tänapäeva isoleeritud kultuuride vitamiin C tarbimist, siis on see suhteliselt väike. Võib arvata, et oleme kohanenud sellise dieediga, mida viimased sajad tuhanded aastad söönud oleme. Tõendid C-vitamiini megadooside kasulikkusest eriti veenvaid ei ole, samas arvatavasti halba see ka ei tee.

D vitamiiniga on teine lugu. Mitme tuhandese IU doosid on naturaalsed, nendega oleme kohanenud ja need on vajalikud. Tsiteerin: “A low dose (800 IU/day) not only reduced reported incidence, it abolished the seasonality of reported colds and flu. A higher dose (2000 IU/day), given during the last year of their trial, virtually eradicated all reports of colds or flu.” Ehk siis D-vitamiin vähendab tunduvalt külmetushaiguste arvu. 104 naisel, kes võtsid aastaringselt 2000 IU päevas, oli terve aasta peale kokku ainult üks gripi ja külmetushaiguste juhtum. Platseebo grupis oli see arv ~30.

Samas leidis see uuring, et 1100 IU vitamiin D võtmine koos kaltsiumiga vähendas vähijuhtumite arvu peaaegu poole võrra võrreldes ainult kaltsiumi võtmisega.

Tõendid vitamiin D suurte (mina nimetaksin neid loomulikeks kogusteks) dooside kasulikest mõjudest on väga selged, jääb vaid üle loota, et ametlikud soovitused jõuavad peagi uusimatele uuringutele järgi ja hakkavad naturaalseid doose propageerima.