naissfeiss

Üleliigsed kalorid lähvad rasvaks kui neid ära ei kasutata, ükspuha kust nad pärit on. Veresuhkur võib siis ainult väga-väga kõrgele minna kui kellegil on 1. või 2. tüüpi diabeet kus pankreas ei erita piisavalt insuliini või ei manustata üldse insuliini 1. tüübi puhul.

Kui oled TERVE inimene siis ei ole vahet kas sööd 30g või 400g süsivesikuid – veresuhkru tase jääb ikka normaalseks.

Kui kõrge on sinuarust väga-väga kõrge veresuhkru tase? 10+ mmol/l (180 mg/dl)

Miks fruktoosi ja omega 3 rasvhappe vältimine peaks glükoosi taluvust taastama? Äkki põhjendad?

Tervel inimesel jääb tõesti veresuhkru tase normaalsetesse piiridesse. Aga kui palju on neid inimesi, kes ei ole terved?

Näiteks selle uuringu põhjal on 40-80 aastase inimeste hulk, kellel on insuliiniresistentsus, 45%. Halvenenud glükoositaluvus oli 9,6%-il, diabeet 7%’il. Austraalias on diabeet 7,4%-il, halvenenud glükoositaluvus veel 10,6%-il lisaks. Sõltuvalt vanusest võivad need numbrid olla kõrgemad või madalamad, aga kui eeldada, et dieeditajate hulgas on rohkem ülekaalulisi, siis ülekaalulistel on näiteks diabeedi esinemissageduse numbrid ligikaudu kahekordsed.

Liigset fruktoosi ja omega-6 rasvhappeid pean ühtedeks suurimateks diabeedi ja ainevahetushäirete põhjustajateks. Huvitavat lugemist:

http://wholehealthsource.blogspot.com/2008…your-liver.html

http://wholehealthsource.blogspot.com/2008…gatekeeper.html

http://wholehealthsource.blogspot.com/2008…er-disease.html

Tahaks näha sellist toitumisplaani, mis jõuaks nendele tema soovitustele ligilähedalegi. Või arvab ta, et inimesel on täiesti naturaalne võtta päevas 20-30 tabletti?

Evolutsiooni arvesse võttes on kõige mõistlikum süüa seda, millele meie liigina oleme kohanenud. Sellised kogused (osasid) vitamiine on väljaspool igasugust piiri, millega me võisime tuhandete aastate jooksul kokku puutuda.

Neis asjades on vaid rasvarakud, ja muud neis asjades nagu polegi minu meelest. Tailihas aga on valgud ja vitamiinid ja palju muid asju mida pekis pole. Ma saan nii aru.

Siin peaks olema usutav peekoni detailkaart:

http://www.nutritiondata.com/facts/pork-products/7358/2

Nüüd võiks keegi kõrvale panna sellele ka tailiha kaardi, siis näeb erinevust. Võib-olla tõesti samad kaardid on, eriti just vitamiinide osas äkki?

Tailiha on muidugi omal kohal ja tähtis on süüa ka teisi asju, aga kui eesmärk on suurendada rasva osakaalu dieedis, siis loomsed rasvad nagu või ja rasvane liha, pekk on selleks ühed parimad. Hea oleks loomulikult, kui need tuleks loomadelt, kes on söönud vastavalt oma liigile naturaalset toitu.

Soovitan soojalt kõigile enne mandliopile minekut teha läbi üks korralik D-vitamiini kuur.

Paar uuringut ja artiklit, mille kiiruga leidsin.

Tsitseerin seda paberit (lk 5):

http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/P…t00677-0092.pdf

Repeated studies have demonstrated that when

normal persons are given diets containing between

30 and 350 g. of fat daily, there is a slight increase

in the faecal fat excretion, which may reach as much

as 10 g. a day on the highest dietary intakes (Wollaeger,

Comfort, and Osterberg, 1947; Annegers

Boutwell, and Ivy, 1948), but in terms of the amount

of fat absorbed there is a progressive increase in

fat absorption as the dietary intake is increased.

Masterton, Lewis, and Widdowson (1957) found

that two polar explorers were able to absorb 263

and 276 g. of fat respectively from diets containing

273 and 285 g. of fat daily, diets which were designed

to meet their high energy requirements. The results

reported in this paper provide a rational explanation

for this apparently unlimited capacity of the human

small intestine to absorb fat.

Lisaks veel see uuring:

http://content.karger.com/ProdukteDB/produkte.asp?Doi=197052

Under the extremely high oral fat load the fat utilization differred individually and amounted to more than 98 % during 20 days with a supply of 639 g of fat/die.

Sellest lausest loen mina välja, et katsealustele antud 639g’st rasvast päevas imendus üle 98 %.

Õpikutega on selline lugu, et seal tavaliselt konstateeritakse teatud asjaolusi ja väiteid. Juhul, kui teema on vastuoluline ja/või olen mingi väite suhtes skeptiline, ei pruugi sellest piisata veenvaks argumendiks.

Ülevaade heemse ja mitteheemse raua imendumisest:

http://www.ajcn.org/cgi/reprint/31/1/134.pdf

Nii lihast kui taimedest imenduva raua hulk sõltub keha rauavarudest. Viidatud lingis tuuakse välja uuringud, mis seda demonstreerivad. Väide, et heemse raua imendumist keha ei reguleeri, on vale.

Taimsetes rauaallikates on tihti kaasas antitoitained, mis takistavad raua ja muude mineraalainete imendumist. Taimetoitlaste artikkel toob nendest välja fütaadid ja oksaalhappe. Artiklis esitatakse seda kui positiivset fakti, raud on seotud teiste toitainetega ja tuleb enne lahti murda. Fütiinhapet inimene lagundada ei suuda, seega jäävad fütiinhappe poolt seotud mineraalained imendumata.

Mitteheemse raua imendumine oleneb antitoitainete ja imendumist soodustavate ainete olemasolust ning kogusest. Imendumist soodustavad liha ja vitamiin C. Mõlemad võivad mitteheemse raua imendumist mitmekordistada. Kõrgete rauavarudega inimene omastab heemsest rauast umbes 15% ja mitteheemsest rauast imendumist soodustavate faktorite puudumisel ligikaudu 2%. Madalate rauavarudega inimene omandab heemsest rauast ~35% ja mitteheemsest rauast piisava vitamiin C ja liha olemasolul 20%.

Näiteks sealihas on 30-40% rauast heemne raud, ülejäänud mitteheemne.

Soovitan hoida gluteenist eemale. Gluteen on tõenäoliselt üks kurjajuurtest, leidub teda nisus, rukkis ja odras. Seedeprobleemid, toiduallergiad ja halb reaktsioon õunakoogile viitavad sellele.

Loe tsöliaakia kohta. Tsöliaakia puhul tekitab gluteen reaktsiooni, mille tagajärjel immuunsüsteem ründab iseenda peensoole vooderdist. Diagnoositud on see haigus suhteliselt väikesel osal inimestest, aga 29% tervetest inimestest on väljaheidetes tuvastatavad antikehad gluteeniosakeste vastu. Tsöliaakia tagajärgedeks on seedehäired, probleemid toitainete imendumisega, mitmed erinevad autoimmuunhaigused ja terve rodu teisi tervisehäireid.

Veel üks link:

http://digestive.niddk.nih.gov/ddiseases/pubs/celiac/