MissMurder

Lugesin ja lugesin ja jõudsin järeldusele, et ma peaksin midagi tegema, et ma naeraks südamest ja mu ümber peaks olema palju positiivseid inimesi. Ehk siis suudan end kokku võtta ja ma suudan ka teiste mõnitamisele vastu hakata. See oleks tore. Ma proovin see nädala lõpp end koguda. Algul ehk ma jõusaali ei jõua, aga proovin võimalikult palju liikuda. Pühapäeval on plaanis ka minna mul kas suusatama või lumelauaga sõitma, kuigi lumelauaga ma pole kordagi sõitnud, aga lubati õpetada. Kas see ka kuidagi aitab kaasa trenni tegemisele, et kas see põletab ka natukenegi rasvu ?

Kuidagi ma ei tahaks minna psühholoogi juurde. See on kuidagi alandav.

Ja ma tunnen huvi, aga ma kardan. Kuskilt lugesin, et keegi oli kõvasti trenni teind ja tulemuseta ja siis ta langes nii suurde masendusse, et tappis end ära. Ma ei taha kuidagi, et see sama minuga juhtuks.

Tavaliselt ma naistekat ei loe. Aga kuna pealehel seda teemat suht tihedalt näha oli, siis otsustasin vaadata, et milles asi. Njah, 15 aastase elu on raske, seda kindlasti. See on just enesekehtestamise tippaeg. Väikelinna lapsed võivad olla ikka väga väga julmad. Ja sust sõidetakse väga kiirelt lihtsalt üle. Ma pole küll väikelinnast, aga mäletan suht hästi oma tiineka aegu. Mind noriti peamiselt nime pärast, mida andis suht rõvedaks väänata ja igasugustesse riimidesse toppida. Eesti aja alguses vahetasid mul vanemad küll nime, aga märk jäi külge veel kauaks.

Ütlen ausalt, et tervet 9-t lehte ei viitsinud läbi lugeda, aga püüdsin läbi lugeda kõik teemaalgataja postitused. Võibolla on keegi seda teemat ka juba puudutanud, aga ei pannud tähele. Lähenen asjale oma vaatenurgast.

Enamus pressivad peale raskeid treeninguid ja jooksmist. Neiu on muidugi omale pannud karmi eesmärgi -20 kg suveks. IMO sellise suhtumise juures täiesti võimatu. Alustama peaks siiski toitumiskava jälgimisega. Kuna on näha, et ta on emotsionaalselt täielikult hävitatud ja pandud tundma vägagi tugevat alaväärsuskompleksi, siis soovitaksin ka psühholoogi poole pöörduda. Sest elus uue lehekülje pööramine on vägagi palju just seotud enda mõtlemise korrastamisega. Telkust tuli paar päeva tagasi film “saladuste puu” seal näitas Villu Parveti nn. koolitust “Ole oma elu juht”. Seda demoti seal küll naljana, aga samas oli seal ka väike tõetera taga, et a’la mine koju seisa alasti suure peegli ette, vaata ennast ja sisesta, et just sina oled oma elu juht. Vaata peeglisse ja karju täiest kõrist endale näkku “Mina olen oma elu juht”. Mitte keegi teine ei saa sinu elu üle otsustada, et kuidas sa seda elad. Seda saad teha ainult sina. Sama käib ka toidu kohta, kui sa võtad sellise suhtumise, et ma niikuinii oksendan selle välja, siis oled sa juba põhimõtteliselt alla andnud. Proovi kõigepealt alusta toitumise muutmist samm haaval ja vaata mis toimub, mitte ära tee ennatlikke järeldusi.

Ühes postituses rääkisid, et sul on oma poiss. Üks küsimus: Kas ta hoolib ja armastab sind? Kui vastus on “jah”, siis ta toetab sind sinu tegemistes ja soovides 100%. Miks sa lähed saali koos sõbrannaga, mitte poiss-sõbraga? Jooksmist ära tee mittemingil juhul, mul endal ka kaalunumbriga probleeme kogu elu olnud ja põlved ei pea lihtsalt jooksmisele vastu. Jaluta, jaluta ja veelkord jaluta. Keppidega või ilma võta oma kutt käekõrvale ja minge jalutage. Hoia tavalisest kiiremat tempot ja anna aga minna, ca tund kuni tund poolteist iga päev, alguses käi nii kaua, kui suudad. Ujumine kord nädalas on ka väga hea. Aga ujulas ikka uju, mitte ära suple, uju nii palju, kui jõuad, siis puhka natuke, venita lõdvesta ja anna aga uuesti minna. Sulle meeldib hüpata nööriga – tee seda, aga järjepidevalt iga päev, nii et saad ikka naha märjaks. Kui sul kaalu pole, siis osta omale kaal, et sa saaksid oma kehakaalu igal hommikul ärgates ja õhtul magama minnes kirja panna. Siis on hea näha kuidas su kehakaal mängib olenevalt päevast, sest nagu keegi juba mainis, siis silmaga sa ei näe oma progressi. Ainult kõhulihase pingiga sa kõhtu lamedamaks ei saa, see on täiesti vale arusaam, et kui teed kõhtu, siis põletad kõhult rasva – sa põletad seda kogu kehalt. Tee kükke, alguses niisama, siis pane seljakotti raskused võta selga ja tee sellega.

Tähtis on selle kõige juures ka pere toetus ja kaasaabi. Räägi sellest oma vanematele, poisile ja usu mind, küll ka nemad aitavad.

Ära anna alla. Inglise keeles hea väljend – never give up, never surrender (see oli kusagil lastefilmis vist ” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>).

Nagu sa ka ära mainisid, et “ma teen ükskõik mida, et peenikeseks saada”, siis tee seda, ole kõigist üle ja kurat küll võta ennast kätte ja tee see kõigi kiusteks ära.

Ja keska lõpetamisele lähed sa kõigist kõige ilusamana ja saledamana. Ja need kes sind praegu narrivad hakkavad sulle siis külje alla pugema.

See teema teeb vist jah rekordeid, minult on see vist pikim kirjatöö, mida ma peale keska lõpukirjandit kirjutanud olen ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Kui neiu endale treeningpartnerit ei leia, kas siis siit foorumist kedagi tõsisemat treenijat Valga kandis pole?

Kui duubeldan kedagi, siis vabandan.

Vanemad. Nemad ainult ütlevad minu kohta, et tee trenni, keegi ei käse sul arvutis istuda koguaeg. Aga mida ma teen trenni, kui kas ma ei jõua või ei suuda lihtsalt kuhugi minna oma keha pärast . Mul pole isegi siin Valgas eriti kellegiga väljas käia. Enamus on “sõpru” on ainult raha peal väljas. Vanemad lihtsalt ütlevad ka, et sa ei ole ju paks. Aga ma olen. Vanemad lihtsalt ei mõista mu olukorda. Ma olen emaga sellest rääkinud, nii, et ma nutan nagu lollakas, aga tema ütleb selle peale’ aga sa ise oled ju selles süüdi, tee trenni siis’ . Mul võivad küll vanemad head olla, aga nad suruvad alati oma arvamuse peale ja ei mõista tavaliselt mis öelda tahan.

Ja mu poiss. Ta ei ela minuga samas linnas. Ta ise on selline sportlik ja vahel ma mõtlen, et mis ta küll minust, paksust leidis. Õnneks tema pole midagi minu kohta öelnud.

Ja mida see psühholoog aitaks? Ta hakkab nigunii ajama, et ‘kui sa endasse usud, suudad kõik’ või midagi taolist. See jutt ei aitaks mind ju . Ja Valka ma ei tahaks ka eriti minna psühholoogi juurde. Siin tunnevad kõik kõiki.

Kahjuks või õnneks lõpetasin ma juba eelmine aasta keska ära. Präegu kümnes klass käsil. Ma läksin varem kooli lihtsalt. Täna tulin ka koolist koju ja tegin ennast haigeks, kuna mõni suutis jälle midagi minu kohta öelda. Lihtsalt ei kannatanud enam välja. Ma proovin paremin õppima hakata ja siis peale kümnendat Tartu kuhugi kooli sisse saada. Aga et mind seal vastu võetaks, ei tohiks ma teistest erineda. Ma lihtsalt tahan olla samasugune, kui teised.

No siis järgi toitumiskava ja tee 3-4 aeroobset trenni(ujumine,ratas) a 45min nädalas.20kg’st vabanemine ei ole midagi võimatut.

Ära mine paanikasse,kui tulemused ei ole kohe ootuspärased;sinu max norm ongi meie voorumikaaslase arvutuste järgi -385g nädalas.

Ära mingil juhul jäta asja pooleli – tekib jo-jo efekt,lisaks veel dieedipohmakas; ja oledki veel raskem kui hetkel,lisaks veel ka totaalne depressioon.

Kui tunned,et ei suuda asja lõpuni viia – s.t. muuta kogu oma rezhiimi lõplikult – ära parem alustagi.Alustad siis,kui valmis oled.

jah, kahjuks pole ilmad kõige paremad, muidu saaks väljas rulluiskudega sõita ja rattaga. nii kaua lepin jõusaaliga. homme lähen ja teen trenni.

kahjuks pole mul ikka toitumiskava tulnud. eks oootan edasi.

mis asi on dieedipohkamas ?

No kui su ülesandeks ja suureks sooviks oleks elevant ära süia, sisi vaata kui suur töö see on, meeletu pingutus ikka, lõuasirutaja-lihased saaks vatti väga tugevalt, et väga suur eesmärk too asi ära süia, hoomamatu. Eba-efektiivne on nii hoomamatut kauget projekti mõttes hoida, see ju vaid väsitab pigem. Näiteks kas sa hetkel viitsiksid igapäev mõtteid mõlgutada, et lõpetan ülikooli magistrikraadiga, et see motiveeriks igapäevaselt sinu praeguseid kesk-kooli õpinguid? Ei viitsiks ilmselt, ja üsna väsitav oleks sedalaadi mõtte mõlgutamine. Sarnaselt kõlab see “”MA PEAN! kunagi saan ka mina kõhnaks ja ilusaks””, minuarust too “kunagi” on suht kaugel ja suur eesmärk, sarnane selelga ,et too elevant on lõplikult ära söödud. Et pigem nii suurelt mõelda pole hea, parem mõelda mingid vahe-etapid omale välja, ala sellised miilikivid, et katsuks nädalas pool kilo alla saada, see on nagu reaalne ja mõistlikum projekt, sellest nagu oleks mõtet mõelda küll, oleks nagu efektiivsem, kui mõelda, et olen aasta pärast 20 kg kergem. Või kuidas sulle tundub, subjektiivsete eriaspektide juures võib tõesti mõnele sobida ka selline suure mõtte mõlgutamine. Et lihtsalt soovitaks mõelda väiksemate miilikivide kaugusele, mitte mitme miili taha.

Ja teine asi on too “PEAN”- et kas poleks efektiivsem, kui programmeerida ennast sellisele lainele, et too sundiv terrorisõna asendada kerge humoorika suhtumisega, ala, et ei tea, mida lõbusat tänane tööpäev toob, kumb mõte sulle sobiks rohkem? Kui too “pean”-stiil töötab, siis muidugi kasuta mis töötab, üldiselt ise pakun, et kuigi pikas perspektiivis selline enese-sundluse värk ei toimi, ühel hetkel murdud.

Sa oled liiga tark . Võta seda komplimendina. Alati su jutt on tõsi. Ja ma ei taha aastaga 20kg, vaid poole. ” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Juuni lõpuks on vaja ilus olla. Paljude lõpetamine on siis. Enda lõpetamisel olin kleidiga, aga paks, kui siga. Aga nüüd, kui lähen teiste lõpetamisele, tahan olla ilus. Mis siis, et mina ei lõpeta, aga asi on põhimõttes.

Mulle hakkab tunduma, et neiuke hakkab vaikselt käega lööma.. Ükskõiksuse noote on kuulda su jutus..

Mul oli sõbranna kes oli ka nö paks ja teda noriti palju euro põrsas , pekk jne.. Ja ta tõesti oli ülekaalus. Kuid siis ta hakkas suusatama vaikselt õhtuti peale kooli ma ,ta hakkas jõusaalis käima ja teda noriti ka isegi ta isa norist tega. Kuid kui tahe on tõesti suur ajad sa riided selga ja astud püstipäi saali uksest sisse, võta nt mp3 kaasa või mdiagi muusikaga on parem.. Ta käis ja ma tean ka kuidas ta põdes seda, ja ma olen teda ka nutmas näinud kui ta trennist tuli, aga ta käis ja talus kõike ja nüüd ??Nüüd on ta ilus, sale ja kõik kes teda narrisid ei ole talle ühtegi halba sõna öelnud.

Ma olen ise ka natuke pehmeke.. ma käsin alati jooksmas laiemate tressidega ja ei julgenud palju asju teha. Aga tead eile ma ostsin omale päris jooksu ja aeroobika riided- ja ma olen kaks korda jooksmas käinud, oma tempoga ja tunne on super.

Aga tõesti sa võid ka arsti poole pöörduda kaalu teemaga.

Ära karda, samm on ka juba see ,et sa tulid fitnesisse ja tunnistad seda ja ja julged probleemist rääkida.

Kuigi sinus on ka palju kõhklust minu meelest.. ja et ma seda ei tee ja seda ei taha..Nii ei saa.

Kas teil aeroobikat pole ? Vanemad inimesed ei naera ju , ja kui jutud levivadki mis siis ,see on sinu keha mis trenni tahab sina tahad ju salaedamaks saada, kanda paar numbrit väiksemaid riideid , tunda end mugavalt see oled ju SINA kes tahab ja teiste arvamused loevad palju, kuid mõtle selle peale äkki sinul on jällegi midagi muud mida neil pole, äkki sina suudad ja oskad midagi teha mida nemad ei oska ja tunne selle üle uhkust.

oeh, tõesti. ma käiks hea meelega igapäev jõusaalis, aga ma kardan enda klassi poisse. üks kord vedas, et neid ei olnud, aga ma tean et pean üle olema. homme ma lähen jälle jõusaali, kuna ma üksi ei taha minna. kellegi teisega on kindlam.

jooksmist mu põlved kahjuks nii ei talu. aga muidu saan hakkama. ma loodan, tegelt mis looodan. MA PEAN! kunagi saan ka mina kõhnaks ja ilusaks , ja ma saan sellega hakkama. ma ei ole kehvem kui teised, vähemalt loodan mitte olla.

Lugedes sinu blogi..siis ära muretse. Vaikselt tasapisi toidukordade suurust tõstes harjud ära. Esialgu võid hommikuti midagi lahjemat süüa..puuvilja-juurvilja, hiljem juba lisad jogurtit jne. Algus on alati raske, kuna keha pole harjunud. ” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Olgu. Eks homme proovin muud süüa.

Ma ei saa üleüldse aru, miks siin arutatakse kalorite hulka, mida ta päevas tarbima peaks. Kas neiu on härra Aderilt muidu toitumiskava kätte saanud? Ma arvan, et las see tema toitumise kordasättimine jääb siiski Argo teha ja tema peaks seda lihtsalt järgima, nii lihtne see ongi.

Ei ole. Kolmapäev tellisin ja ootan nüüd.

Olgu. Nii, nüüd mul on üks väike küsimus. Kas oleks kasu midagi, kui ma kõnniks täna maha umbes 10 km rahulikus tempos ? Ja homme mingi 7 km?