MissMurder
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Esimene pilt on isegi umbes veebruaris tehtud.
Ja enda arust ma ka paks polnud enam. Vähemalt ma polnud enam selline trullakas. http://www.upload.ee/image/1966734/Picture_8328.jpg see pilt on tehtud 22 veebruar. Ma mäletan nii, kuidas paar päeva varem väga hea sõbranna ütles, et ma olen ikka väga paks..
Nüüd ma olen enamus kilosid kõik kahjuks tagasi võtnud. Mul pole olnud mitte mingit tahtmist enam teha trenni. Nüüd kui ma käin kõrgkoolis, kus on hoopis teine suhtumine ja ei esine narrimist, on soov jälle tegutsema hakata.
Mulle isiklikult meeldiks väga Zumba. Aga seda on kahjuks siis kui mina Tartus olen, ainult esmaspäeviti.
No tere kõigile jälle.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Nagu ma näen, siis on see teema edasi läinud.
Mõtlesin, et kuna võtan end uuesti käsile, peaks ka uurima, mis siin toimund on.
Räägin natukene siis oma minevikust, et mis kuidas oli. Siis kui ma selle teema tegin, oli 2008 aasta algus. Märtsi alguseks olin ma võtnud alla 20 kilo. https://fbcdn-sphotos-a.akamaihd.net/hphotos-ak-ash2/33473_1557718793722_1557835718_2167839_7072345_n.jpg siin on näha millised mu jalad olid. Ma lihtsalt näljutasin ennast. Toitumiskava hakkas vastu ja trenni isu kadus. Mind ikka narriti. Ma ei pidanud vastu. Mida ikka nõuda 15 aastaselt tüdrukult, kes on pubeka eas. http://www.upload.ee/files/1966579/Picture_8792.jpg.html See pilt on tehtud kevadvaheajal Egiptuses. Ma olin suhteliselt peenike, aga ma olin teiste jaoks paks siga.
Ma lihtsalt andsin alla. Ma ei näinud enam vahet, kas ma pingutan ja olen peenem kui varem ja narritakse ikka või olen paksuke ja saan samasugused sõna teistelt.
Nüüd ikka aastaid hiljem, kui ma olen juba 18 aastane ja tudeng Tartus, mõtlesin, et oleks aeg midagi endale kasulikku teha. Kuna mul on õhtud vaba ja Arctic spordiklubi väga lähedal, mõtlesin, et hakkan seal käima. Te ei kujuta ette, kuidas ma igatsen seda, et iga riietus sobib ideaalselt. Praegu on nii raske sulanduda teiste sekka. Õnneks enam erilist narrimist ei ole, aga ikkagi endal on vastik, kui ümbritsevad ilusad kursakaaslased.
Nüüd tahaksingi teada, et mida teie, kui tõsiselt targad minu jaoks, arvate Arctic spordiklubist? Kas seal käies on võimalik taastada oma paari aastane figuur?
Ja palun tõesti vabandust, et ma kunagi nii ära kadusin. Ma kartsin, ma olin nördinud ja mul oli ausõna kõrini kõigest.
Palun palun ärge minu pärast nüüd tülitsema ka hakake. Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ma hakkan üritama nüüd toitumist jälgida enne oppi. Opi nädalal nigunii eriti süüa ei saa ja siis üritan edasi. Kui mõned kilod kadunud, kaon trenni ära.
Täna vaatasin end pikalt peeglist ja sain aru, kui suureks ma muutunud olen. Ja siis ma imestan, miks mind narritakse ja kõõrdi vaadatakse. Ma vaataks ka ausõna. Ehk tuligi mõistus nüüd koju. Eks näha ole. Kui esimesed kilod langevad, tuleb rohkem tahtmist ka sisse, ma vähemalt loodan.
Ega sul juhuslikult mõnda trenni tegevat või seda soovivat inimest võtta? Koos treenides on motivatsioon palju kergem tulema.Kahjuks ei ole. Kes on juba liiga kõhn või kes lihtsalt ei viitsi end liigutada.
Mingid tõsised operatsioonid?Talvel näiteks suusatamas ei saa käia?
ei ole. tarkusehammas võetakse ära, aga ta on kuidagi nii, et lõualuuga tehakse midagi ja ma ei kujuta ettegi. igastahes arst ütles, et nädal aega ma kindalt korralikult süüa ei saa.
aitäh aitäh kõigile, kes vähegi mind maha ei ole teinud.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> .Mul on toitumiskava olemas eelmisest tellimisest, aga too on kuidagi üksluine ja ma ei oska ise ka kuidagi muuta seda, et üksluine ei oleks. Ehk peaksin uue tellima,
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ma arvan, et hakkangi tegema alguses kodus, kuni mõned kilod kaovad. Eelmine kord, kui lihtsalt toitumist muutsin, kadus paari päevaga 2kg. See tegi küll kohe tuju heaks.
Psühholoogi juurde pole mind mõtet saata. Ma ei oskaks midagi talle rääkida ja oma muret kurta. Ma ei usalda ka võõraid pimesi.
Praegu on mul jälle hinges siuke tunne, et ‘ma lähen, teen ja saan hakkama lõpuks sellega’. Aga mul tuleb 16 veebruar opertasioon jälle. Ja ma ei saa siis jälle mingiaeg süüa korralikult. Ma kardan, et siis tuleksid selle ajaga kaotatud kilod tagasi ja ma ei tea, kas siis on tuju jälle uuesti alustada.
Ära lase pead norgu. Kaalusaatest nähtud Inge ja Janika tegutsesid ka edasi ja kuna nad said hakkamatõusude-mõõnadega, siis saad sina ka” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>aga neid oli ennem keegi juhendanud, tagasundinud, see aitab ju kõvasti kaasa. aga mina lihtsalt teeks omaspeast kõike ja kust ma tean, kas üldse õieti.
Selleks, et kaalust alla võtta ei pea ilmtingimata jõusaali minema ning neid raskusi tõstma. See on lihtsalt selle foorumi viga, et inimene saadetakse kohe jõusaali. Kui tahad ise minna ja huvi pakub, siis on teine teema. Alternatiive on väga palju. Kümned erinevad rühmatreeningud, mille seast kindlasti leiad endale sobiva või mõni muu aeroobne tegevus, mis sulle meeldib. Trenni ei pea sa tegema, et kaalust alla võtta – kui suudad oma toitumise korda saada, siis see on juba suurema kaaluga võit, kui trennis higi valamine. Ole lihtsalt päeva jooksul aktiivne, liigu palju ning vaata, mida mis koguses sööd. Niimoodi need kilod sul kaovadki. PS! See poiss või, kes iganes sind lahkuminekuga ähvardas on natuke…******…..ei tundu väga normaalne minu jaoks.Aga kahjuks Valgas ei ole ju selliseid rühmatreeninguid. Okei, aeroobika on, aga seal on kõik kooli tsikid koos, kes kaaluvad allanormaali.
Endal hakkab imelik seal olles.Kuid sa ju proovisid toitumiskava jälgida ja trenni teha ? Räägi natuke sellest kuidas see tundus, oli midagi väga võimatut ?Üldiselt pead sa ise olema valmis ja motiveeritud, sest ise pead jälgima toitumist ja treenima. Keegi teine ei saa seda sinu eest ära teha.
Proovisin nagu näha oli. Alati vedasin end suure vaevaga jõusaali. Seal olles oli suht okei, va see, kui kuulsin koolist parraleelklassi poisid olid minu üle koguaeg naernud. Alati kui sealt minema sain tundsin, et olen midagi erilist teinud. Ülihea tuju ja kergem kohe olla. Aga mind häirib just see, et ma ei tundnud rõõmu, et ma trenni lähen.
Esiteks peaksid ikkagi endale prioriteedid paika sättima mida sa tahad või mitte. Sa kujutad endale jõusaalis treenimist ja toitumiskava jälgimist millegi väga koledana ette. Toitumiskava ja trenn on täiesti normaalne ja igapäevane asi, mis peaks saama sinu elustiiliks. Motivatsiooni tuleb sellest kui näed iga nädal kuidas peeglist vaatab vastu järjest parem keha. Mõtle natuke nende asjade üle” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Ma olen niiii palju mõelnud. Olen paari lähedamase sõbrannaga rääkinud ka. Nemad ütleva ‘on ka paksemaid’. See ei ole eriti lohutav, võimis.
Ma ei ole lihtsalt kunagi olnud eriti sportlik, sellepärast tundubki minu jaoks trenni tegemine midagi väga jubedat ja võõrast.
Mul on väga häbi, et ma pole endast märku andnud. Jah, ma andsin alla. Mäletan nii palju, et märtsis oli opp ja peale seda ma jõusaali ei roninud. *kujutab ette kui ilus ta praegu oleks* . Jarmol on õigus, ma ei ole kergemaks märkimisväärselt läinud. Aasta möödas ja olen ikka samasugune.
Ma lugesin ennem just kõik need lehed uuesti läbi. Ma olin siis sunnitud trenni minema. Tegelikult peale selle, et kõik naersid mu üle, ütles mu poiss ka, kui trenni ei lähe, jätab mu maha. Häbi oli seda endale tunnistada, et tema mind ässitaski. Ehk oli ka selles mingi hea pool. Kes teab.
Tegelikult ma tahaks südamest vabandada, et vedasin nii paljusid alt. Ma olin nagu üks eksperiment kõigil siin, kui seda saab nii nimetada. Vahepeal nii tahtsin jälle trenni teha, aga ma kartsin, et kui jälle lähen jõusaali, on jälle kommentaarid mu kohta platsis. Viimasel ajal eriti palju ei ole mu välimust kommenteeritud. Eks ma olen ka oma välimust muutnud, pikad juuksed, teistsugune riietumistiil, mis ei näita nii väga kehakumerusi välja.
Nüüd jälle olen viimasel ajal mõelnud, et äkki prooviks uuesti, et aeg oleks kõhnaks saada. Varsti 12klass ja lõpetamine. Nii ilus oleks, kui oleks liibuv kleit ja sale keha. Aga ma arvan, et mul pole jälle piisavalt iseloomu. Ma kardan muutusi oma elus, kardan, et äkki ma ei saa hakkama. Ma ei ole kunagi peaaegu midagi oma elus lõpuni teinud. Kohe, kui on raske, annan alla, kui kurb ka see oleks. Mul oleks vaja kedagi, kes sõimaks ja sunniks mind trenni tegema, kedagi keda huvitaks kuidas mul läheb. Vanematele ma loota ei saa ja siukseid sõpru mul ei ole.
Ärge palun pikka viha pidage mu vastu.
Päikest.
kahe päevaga olen 1.5 kg kaottanud. on see väga suur asi , arvestades seda, kui alguses vist lähebki kaal kiiremini alla ?
Noniii.
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Täna sain ka toitumiskava kätte. Ja hakkan seda jälgima. Algul ehmatas küll ära, et nii palju peab sööma, aga eks see ole siis vajalik. ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Edu mulle.Noh, kuidas läheb siis ? Kas toit püsib juba sees ? Kas toitumiskava käes juba ?Või on sootuks pühaüritus katki jäänud, et blogis ega foorumis enam sõnakestki juttu pole olnud ?
Tänasest hakkan ma uuesti kõike tegema, vahepeal lihtsalt olid rasked ajad ( lähedase kaotus ja sarnased asjad) ja polnud aega tegeleda. Toitumiskava ma pole kätte saanud, kuigi 12 päeva möödas ja nüüd olen ise proovinud 5 korda päevas süüa. Harjumise asi on, aga hakkama ma saan. Täna lähen ujuma kah.
” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>
