MatuO
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Sel nädalal olen ise vähe saanud trenni teha, pigem on muud asjad-tegevused esiplaanil olnud.
Esiteks on sel nädalal baaskursus täiesti minu käes, sest Alar on metsas. Või kusagil.
Teiseks olin neljapäeval Eesti Maaülikooli Spordihoones Eleri Õisma väike abiline, kus me pakkusime Fasti tooteid degusteerida.
(Rohkesti head-paremat-maitsvamat!)
Hera80 uus laimi ja valge šokolaadi maitse on väga hea! Kooreküpsise maitse on ka loomulikult hea, aga laim+valge šokolaad oli üllataja. Degusteerijate seas olid populaarseimad tooted loomulikult smuutid ning batoonid.
Kolmandaks – reede hommikul võis mind näha Lõunakeskuses koos Raju puuriga ning suure hulga MMA-võitlejatega. Toimusid – või õigemini toimuvad laupäeval kuni 22.00 – Raju 13 demopäevad, kus oli võimalus näha nii MMA- kui ka maadlustreeninguid ja sparre. Lisaks ka oli huvilistel võimalus ise kaasa lüüa, kas siis puuris maadelda, lüüa lapasid, sangpommi rebida jne. Igav ei hakanud igatahes – ise sain nii puuris lukumaadlust teha, väljaspool puuri inimestega juttu ajada ning spordiala tutvustada ning kui trennikaaslased sparrisid, sain hüüda nurgast õpetussõnu jms. Kuna ma olin seal hommikul vara ning ma kipun hommikusöögi arvelt uneaega juurde näpistama, oli abiks kaasas Block (mündišokolaadi maitseline), segatuna piimaga.
(Mina ja Sten “Krusty” Saaremäe. Taustal sinise särgiga Raju peakorraldaja ning võitleja Ott Tõnissaar.)
Selle nädala maadlustreeningu(te) ajal oli juba natuke lihtsam – kehale tuleb meelde, mida peab tegema. Maadlusspetsiifiline võhm on muidugi kehva, kuid mis muu selle puhul aitab kui rohkem maadlust (ja vähem vingumist). Kahjuks on ka suured varbad jälle natuke probleemiks. Mingi nõme pisike vigastus, mis 95% ajast tunda ei anna, aga kui üks kerge kehvema nurgaga löök tuleb varbale, siis ajab ropendama ning tõmbab motivatsiooni täiesti maha. Maadluses esineb seda vähem (ptuiptuiptui), kuid jalalöökide löömine on praegu üks asi, mida kipun vältima. Mis ikka, pöiaharjutused peale. Nagunii on nii pikivõlvid kui ka ristivõlvid kehvad.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Võistlusplaanid on ka natuke selgemad!
26. aprill toimub 3D Rull (nogi) Tallinnas, kust soovin osa võtta. Praegu olen keskendunud rohkem kimonoga treenimisele, kuid enne võistlusi on gi pealt no-gi peale minna minu arust lihtsam kui vastupidi. Võistlen kaalukategooriad 79.5, mis on hetkel üsna ligilähedane ka minu ringikõndimiskaalule.
10. mai toimub Finnish BJJ Open, kust plaanisin osa võtta, kuid kahjuks ei saa – täpselt sel päeval on mul eksam. Nukker.
Aga pole muret, võistlen hoopis 24. mai Eesti meistrivõistlustel brasiilia jiu-jitsus Tallinnas. Esialgsete plaanide põhjal võtan osa kaalus -82.3kg (see kaal on siis koos kimonoga).
Jooksvalt saab näha, kuidas ettevalmistused võistlusteks edenevad – muu elu ning pisivigastused on hetkel segavad faktorid. Meeleolu on aga positiivne!
Teised kas võistlesid või olid nurgas, mina…mina tegelesin enda õlaga. Kuna õlg tekitas vahepeal rohkem muret, siis tegin mõnenädalase sparringu- ning kõvema treeningu pausi. Viimased nädal aega üritan aga vaikselt tagasi ree peale saada.
Eelmisel laupäeval Jorgeni sünnipäeva tähistades sai tehtud esimesed BJJ sparrid-rullid (jah, niimoodi peabki sünnipäeva tähistama!) ning ptuiptuiptui, õlg jäi ellu. Järgmine päev oli loomulikult kergelt kange, nagu ennustas ka minu lemmiksuperkangelane Captain Obvious.
(Ootan, et kinodesse tuleks tema film ka.)
Lisaks sellele tegin kolmapäeval esimese korraliku maadlustrenni üle pika aja Kristjan Pressi käe all. Tulemus – kui pole jõudnud 5 nädalat korralikult maadlema (haiguse ja sellele järgnenud õlahäda tõttu), siis on see päris väsitav ning raske.
(Parim supervõime üldse!)
Maadluse teemat jätkades – praegu lõppeb Võimla uue lähivõitluse baaskursuse teine nädal kümnest. Baaskursuslased on tublid, minu ja Alari käe all on juba õppinud üksteist loopima nii ühes kui ka teises suunas. Nagu ikka, õpetades õpid ka ise. Mida mina olen õppinud? Võrreldes eelmise baaskursusega pean hakkama varem praeguste õpilastega sparre kaasa tegema. Kuna baaskursuse treeningule eelneb ka enda treening, siis on lihtne visata jalad seinale ja öelda, et teie tehke nüüd, mina vaatan.
Mis sel lähenemisel üldse häda on? Eelmisel baaskursusel õpetasime Alariga neid vist liiga hästi (ajan siinkohal rinna demonstratiivselt kummi) ning kui kursuse lõpupoole hakkasin sparre kaasa tegema, siis oli maadlussparr oodatust raskem. (Muideks – Alari postituses oleval pildil on kuldmedalist Kaupo tollelt baaskursuselt pärit.) Üks põhjus, miks sparringud lähevad baaskursuslastega järjest raskemaks, on kindlasti detailide olulisus – kui korrigeerin õpilase kehaasendit või kaitseliigutust poole sentimeetri ja grammi võrra, siis tean juba ette, et järgmise sparringu ala on teda raskem maha väänata. Ühest küljest hea – õpilased õpivad, mina ilmselgelt tean, mida ma räägin jne. Teisest küljest on see halb – mul on nõrk ego ning mismõttes minu õpilane hakkab mind maha väänama???
(Jorgenil on panda, minul on…)
Tegelikult oli see viimane lause rohkem halb huumor – kui enda õpilased suudavad mulle maadluses probleeme valmistada, siis on see ainult positiivne, nn endale sobivate treeningpartnerite „kasvatamine”.
All in all, elu on lill.
P.S. Kes soovib mind elusuuruses näha ja elust-olust rääkida, siis võib mind kohata 3. aprillil Maaülikooli spordihoones, teemaks FASTi degusteerimine!
Kõik maadlevad, aga mina seda praegu ei tee.
” srcset=”/uploads/emoticons/sad@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Miks siis nii? Esimeses postituses mainisin enda (lapsepõlve) õlatraumat, mis on hiljuti rohkem häda teinud kui võiks. Milles see trauma siis seisneb?
(Leia 5 erinevust vasaku ja parema poole vahel)
(Leia veel 5 erinevust parema ja vasaku poole vahel)
Mis siis juhtus? Umbes 5-6 aastasena kukkusin ratta pealt asfaltile maha, otse külje suunas. Kukkusin küünarvarrele ning tulemuseks oli kipsis parem käsi – elu esimene ja seni ka viimane. Kahjuks kukkumisviis oli täpselt selline, mille puhul nüüd tean, et tegu on korraliku õlapurustajaga. Aga vanad head ajad, õlaosa keegi ei vaadanud. Pisi-minu suurim probleem sel hetkel oli tõsiasi, et ma pean mõnda aega legosid vasaku käega kokku panema.
Ülikooli ajal aga hakkas kehaline koormus suurenema ning vana vigastus hakkas rohkem välja lööma. Selle aastanumbri sees olen suutnud teha talle nõndavõrd häda, et maadluses althaakide kaevamine võib meheliku pisara silma võtta ning kui lukumaadluses keegi juba vaatab kurjema pilguga minu õla poole, siis patsutan ära.
Konkreetsemalt – probleemiks on õla liigesliikuvus ning suuremal pingutusel valu. Häirib ka liigutuse kompenseerimine läbi õla elevatsiooni. Nädal-kaks tagasi tuli käsi heal juhul fleksiooni suunas 140-150 kraadi, pärast seda puhas kompensatsioon. (Goniomeetriga ma endale kallale ei viitsi minna, sorri.) Enam-vähem sama asi on ka abduktsiooniga. Lisaks on piiratud õla siserotatsioon, mis on ka üks valulikematest liigutustest. Siinkohal ka näide – Kaspari püstivõitluse seminaril, mis toimus eelmisel nädalavahetusel sain põõõõhimõtteliselt kõike teha, kuni pidin kõrvale suunama vastase tagumist otselööki jalaga. Siserotatsioon ning jõu genereerimine abduktsiooni suunas ei ole hea kombinatsioon. Lihaste jõudluse poolest on varem (ca pool aastat tagasi) ära hinnatud tuttava füsioterapeudi poolt, et jõud on langenud oluliselt trapetsi alumistes kiududes ja lailihases. Veidi vähem on langenud rinnalihases (maj) ning subscapularises. Õnneks tuttava ortopeedi sõnul on liigesed-luud ilusad. Kahjuks on abaluude liikumine bilateraalselt naljakas ning kehv.
Aga mida teha?
(Sõber Pomm, sõber Kumm)
Eks ma ikka teen trenni.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Olen praegu saanud natuke regulaarsemalt teha õlaspetsiifilisi harjutusi ning tulemus on parem. Õlg liigub vabamalt, kuid naljakatel hetkedel on jõu genereerimine ikka äärmiselt ebameeldiv. Selle tõttu väldin hetkel sparrimist ning kõvemaid drille, keskendun sel ajal hoopis rotaatormanseti jõule, abaluude stabilisatsioonile jne.
Peamine mure on nüüd küll see, et ma jään neid harjutusi regulaarselt tegema. Kui ma oleksin iseenda patsient, siis ma ei jõuaks end ära kiruda – kui ei valuta, suva, kui hakkab valutama, teeme seni, kuni hullem osa läheb üle. Võeh. Mulle meeldib pigem olla see, kes sõrmega roietesse torgib, mitte see, keda sõrmega roietesse torgitakse.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Tegu on siiski pikaajalise projektiga, nii et huvilised võivad vahepeal kontrollida – üritan ka positiivseid tulemusi postitada.
Kuna tegu on ikka Võimla Team FASTiga, oleks hea näidata, mida isiklikult tihedamini kasutan.
(Beeta-alaniin, Intra ning OMNOMNOMNOMNOMPUDING)
Esiteks, igahommikuselt beeta-alaniin. Varem võtsin seda päeva peale jaotatuna, aga olude sunnil ning kehva mälu tulemusena kannatas korralik manustamine. Miks seda tarbin? Kunagi ammu Jorgen soovitas ning proovisin ise ka. Tulemus – kui võtan regulaarselt beeta-alaniini, siis subjektiivne väsimus tekib trennis hiljem. Üks “värskem” rull trennis rohkem tähendab nädala peale u. pool tundi rohkem asjalikku trenni. Vahepeal tekivad veidi pikemad lisanditevabad perioodid (loe: pole lihtsalt nädal-kaks midagi meeles/võimalus võtta) ning siis jällegi subjektiivselt ütlen, et väsimus-tahtmatus-viitsimatus tuleb kiiremini.
Teiseks – Intra. Trenni ajal imehea.
Kolmandaks, absoluutselt oluliseim asi siin nimistus – PUDING. Tunnistan, et minu näol on kohutava magusasõbraga tegu. Pudingu abil saan enda magusavajaduse rahuldatud, ilma et tunneks süümekaid a la “Krt, jälle sõin pool kilo šokolaadi ära.” Olen proovinud seda segada erinevate asjadega ning hetkel on absoluutne lemmik keefir. Kui panna peale lusikatäieke kodust moosi, siis on kõht täis ning tuju hea. Leian, et teised antud teema postitajad nõustuvad – kui kaaluvõtmine on käsil ning hing ihkab midagi magusat, siis puding on taevane.
Need kolm toodet on minu köögikapikeses (peaaegu) alati olemas. Eriti puding. Omnomnomnom.
Nädalavahetus on möödas ning Võimla oli asjalik! Toimus eelnevates postitustes mainitud 3D Liiga 13, mille oleks võinud pigem nimetada 3D Liiga: Võimla vs maailm, sest kõigis kaheksas võistlusmatšis oli sinises nurgas mees Võimlast. Lõpptulemus oli samuti võimas – Võimla 6, maailm 2! Tulemustest täpsemalt saab lugeda lingil: http://3dtreening.ee/2014/03/3d-liiga%C2%B9%C2%B3-tulemused/ Lisaks võitudele tuli meile ja meie sportlastele ka (ilmselgelt) parima lahingu auhind ning parima lõpetuse auhind.
Minul oli võimalus ning au olla kaheksast matšist kuues nurgameeskonnas võistlejal toeks, kusjuures Jorgen üritas enda tuharajälge nurgameeskonna toolile jätta kõik kaheksa matši.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Nurgameeskonnas olemine on üllatavalt väsitav – mõtle kiirelt, mida võitleja võiks teha ning edasta see konkreetselt ning arusaadavalt talle edasi, hammustades samal ajal keelt, et enda treenitav/treeningkaaslane ei saaks ometi viga. Pingeline. Hea nurgatöö näitaja on ka see, kui nurk karjub võimalikult vähe asju stiilis “ÄRA LASE. TULE ÄRA SEALT.” jms. Olen saanud ise sõnasabast kinni, aga kuna MMA’s võib situatsioon väga kiirelt muutuda ning pole aega hakata koostama lauseid stiilis “Nii, nüüd võtame selle parema käe ja – tead küll, see käsi, mis pole vasak – paneme selle talle kaela peale. Mitte päris kaelale tegelikult, pigem kuklale…”, siis märkamatult võib mõni selline korneristlik väljend (leiutasin uue sõna) ikka sattuda muu teksti sisse.Ükshaaval matšidest rääkima hakata oleks arvatavasti liig, sest kuus matši järjest nõuab tähelepanu ning kõik asjad ei pruugi enam nii täpselt meeles olla. Selle asemel võtaksin pigem lühidalt kokku üldiselt meie sportlaste esituse – VÄGEV. Näha sai kõike – kiireid alistusi, löömist, maadlust, maasvõitlust, domineerivaid otsuseid, võistluslikke otsuseid, võitlusvaimu(!!) ning treeningsaalis omandatud oskuste realiseerimist. Treenerina ning treeningkaaslasena olen kõikide soorituste üle uhke. Et järgmisel üritusel läheks vähemalt sama edukalt!
VÕIMLA Team FAST – lugejatele ülesanne nägu ja nimi kokku panna.” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> (Pilt: Mariel Mõisavald)Vigastustega seonduvalt saan mina sujuvalt ka teemasse “sisse ujuda”.
Mina olen Martin Orgusaar, VÕIMLA sportlane, treener ning füsioterapeut. Just veebruari algul täitus 3 aastat MMA ning BJJ treenimist, olles rohkem keskendunud lukumaadlusele ning veidi vähemal määral ka püstimaadlusele. Lukumaadluses ja BJJ’s on ka peamine võistluskogemus, kus enda parimaks tulemuseks pean eelmise aasta septembris Finnish Open No-gi pronksmedalit. Sellest võistlusest võib täpsemalt lugeda ka http://martinorgusaar.wordpress.com/2013/10/02/finnish-open-nogi-2013-ehk-pardikaed/ sellelt aadressilt. MMA amatöörkontol on praeguseks 2 võitu ning 2 kaotust. Võistlemisega aga pole praegu kahjuks aega ning jõudu nii aktiivselt tegeleda, kui soovi oleks – takistuseks on mitmesugused pisemad vigastused (mis peaksid olema minu eriala arvestades ammu kadunud), krooniline ajapuudus ning tugeval kujul esinev laiskus. Sellegipoolest olen 1. märtsil kohal 3D Liigal nurgameeskonnas.
(Võistlemisega seonduvad hetkeemotsioonid)
Võistlemisega seonduvad postitused jätan selle tõttu rohkem enda tiimikaaslastele, minult aga võib oodata rohkem treeningutega ning treeningmetoodikatega seonduvaid postitusi. Treenerikarjäärist lähemalt – treenerisulgedega hakkasin end ehtima 2012. sügisel. Minu käe all “valmivad” koos teiste treenerite abiga maasvõitluse ning lähivõitluse baaskursuslased. Lisaks eelmainitud teemadele kasutan kindlasti ka võimalust rääkida-kirjutada vigastuste teemal, just nende esinemisest ning taastumisest/taastamisest. Rohkesti võib näha postitusi õlgade teemal, kuna üks lapsepõlves saadud vigastus on hakanud viimasel ajal rohkem häda tegema ning nüüd on hea võimalus teha väike jooksev case study(?), et näidata, kuidas-kas-mis-miks toimib vigastuse taastamisel. Kasutan siinkohal võimalust rääkida enda erialast veidi lähemalt. Omandasin füsioteraapia bakalaureusekraadi Tartu Ülikoolist 2012. aastal ning olen sellest ajast ka erialaselt tööd teinud – praegu tegelen igapäevaselt patsientidega Elva Haiglas, vastavalt vajadusele saavad ka enda treeningkaaslased-treenitavad minu käest abi. Eelnevate postitustega seoses võin aga rahustada, ega minu abi nii tihti ka vaja pole.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Tegemist on küll kontaktalaga, mis tähendab, et siin-seal võib vigastusi esineda, kuid tavaliselt (ptuiptuiptui üle vasaku õla) lähevad kõik ikka rõõmsate nägudega ning tervete jäsemetega koju pärast trenni. Paljud on mulle öelnud ka, et sellises trennis on vigastuste ennetamine natuke lihtsam – sa tead, et kui ohmooni mängid või tähele ei pane, suurendad oluliselt vigastuste esinemise riski. Teiste treeneritega rõhutame ka ohutu treenimise tähtsust – pigem patsutada liigesluku peale natuke varem ning alustada treenimist 3 sekundi pärast uuesti, kui et patsutada natuke hiljem ning alustada uuesti 3 kuu pärast.
Ilmselgelt omas elemendis – pea alaspidi ning mingil määral gravitatsiooni eiramas. (Pilt on tehtud 3D Liigal järjekorranumbriga 11, pildi autor on Mariel Mõisavald)
