matjusm
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Mul üks endine klassivend praegu ajateenistuses ja tema rääkis niimodi:
See kui palju sul vaba aega ja energiat et jõusaalis käia sõltub sellest millisesse väeossa satud. Kui oled tagalaväosas, siis rohkem, kui mitte, siis vähem. Esimesed kolm kuud mis on sõduri baaskursus on kõige raskemad, pärast seda hakkab spetsialiseerumine ning siis on jälle aega/energiat veidi rohkem.
Parandaga palun kui millegiga puusse panin.
Muide kui paljusid potensiaalsetest ajateenijatest reaalselt selle ka läbi teevad? Selles mõttes, et olen kuulnud linnalagendi, et 1989. aasta noormeeste “väljalase” on nii suur, et kõik ei mahugi ajanteenistusse. Kuulun ise ka sellesse gruppi kuid olen hetkel ülikoolis ning kui läheks ajateenistusse, siis alles pärast lõpetamist.
Ning teiseks, mis juhtub kui sa veedad kogu ajateenistuskõlbuliku aja ehk kuni 27 eluaastani (vist oli see arv, parandage kui eksin) välismaal aga koju on sõjaväekutse tulnud? Mida saadakse sulle selle aja sees teha ja mida saadakse teha kui sa päras seda aega kodumaale naased?
Mul ei ole sellist plaani ning tõenäoliselt teen ajateenistuse läbi aga tahaks lihtsalt huvi pärast teada.
Käisin Nõmmel Trummi jõusaalis. Odav, kodule lähedal, kaunis kohas ja kõik vajalikud asjad on olemas. Meeldiva atmosfääriga.
Hetkel aga käin Inglismaal Manchesteri Ülikooli jõusaalis. Erinevalt kõikidest muudest asjadest, on jõusaal siin eelmisega võrreldes poole odavam aga rahul ma sellega väga ei ole. Tegemist on pigem “fitness center”iga, mitte jõusaaliga sest see on täis trenažööre ja masinaid aga terves kompleksis pole mitte ühtegi kangi ega negatiivset kaldpinki.
Mind häirib see, kui mõnel jõusaali külastajal on mingi haige vajadus raadio nii põhja keerata, et treeningutuba tunduks nagu ööklubi.
Teiseks häirib veidi see, kuidas suurem osa treenijatest tunnistavad vaid rinna ja biitsepsi olemasolu. Jalapäevadel on see muidugi hea sest siis on kõik vajalikud masinad alati vabad aga kui minul on rinna või biitsepsi päev, siis on pea võimatu pinki saada teiste ebaproportsionaalsete treeningkavade tõttu.
Veidi naljakas on näha ka inimesi, kes lükkavad küll ilusti raskused üles, kuid siis langetavad oma jäsemed välgukiirusel algasendisse, et seal raskused kinni püüda ja siis uuesti üles lükata.
Kuidagi veidrad on ka need, kelle ainus eesmärk on mingit teatud raskust kuidagi liigutada ning siis värbavad kogu keha appi, et seda saavutada.
Kuigi samas, mis see minu asi on kuidas ja mida teised treenivad.
Miks mitte rinda ja õlga samal päeval teha? Olen üritanud grupeerida kõik üht konkreetset lihast hõlmavad harjutused ühte päeva (mistõttu näiteks teen biitsepsit ja selga koos) et siis ülejäänud päevadel saaks lihas puhata enne kui jälle temaga lahingusse torman. Või ei ole see kõige optimaalsem lähenemine?
Tean küll seda, et 3 seeriat harjutuse kohta on see üldine norm aga ma tahaks põhimõtteliselt teada kumb on parem: kas rohkem erinevaid harjutusi aga igat ühte vähem või vähem erinevaid harjutusi aga igat ühte rohkem. See seeriate asi millest ma rääkisin oli vaid selleks, et paremini selgitada/näitlikustada mida ma tahan teada saada.
Treeningkava kohta nii palju, et olen jaotanud selle kolmeks:
Rind/õlad/triitsept
Selg/biitsept
Jalad/kõht
