Marielito

Mis stuntidesse puutub, siis Jackie Chan on muidugi arulage vend. Kunagi oli torrentis üleval videomix tema parimatest hetkedest kaskadöörina. Mul tekkis koheselt küsimus, et kuidas see mees küll veel elus on.

Mis puutub aga filmidesse, siis Van Damme “Hard Target” (1993) on üle-prahi stiilseim löömafilm.

terv.

kas keegi teab kust saab osta sellist teipi millega hüppeliigest teipida?

Tartus näiteks Salutarise spordimeditsiinitarvete kauplusest LINK, aga ilmselt ei ela sa Tartus.

Ei, ta ei tahtnud seda öelda. Ta ütles täiesti õigesti.

Organismi glükogeeni varu on ikkagi umbes 350 g, millest 150-200 grammi on skeletilihastes (tänu nende suurele massile) ja maksas on siis veel umbes teist samapalju. Kokku tulebki umbkaudu 350 g.

?????? ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Mis asja sa nüüd räägid???

Mis valemiga on 150-200g 350-st grammist 2% ??? Vaata asi rahulikult üle.

Füsioloogia õpikus on kirjas, et organismi glükogeenivaru on 70 kg kaaluval inimesel ca 350 grammi, millest maksas on 10 % ja skeletilihastes 2 %. Kuna sportlased ei ole norm. inimesed ( ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> ), siis regulaarse vastupidavustreeningu ja süsivesikurikka dieedi abil võib lihase glükogeenisisalduse kahekordistada.

Sa vist tahtsid öelda, et 10% maksast ja 2% lihastest sisaldab glükogeenivarusidm mitte 2% ja 10% 350-st on lihastes ja maksas. Grammides: 2% lihastest = umbes 350g (räägime keskmisest inimestest) ja 10% maksast umbes 120g. Kokku tulebki ligi 2000 kcal.

Aeroobne treening on ainult üks võimalus, sest intervall peaks ju veel paremini süsivesikutevarusid tühjendama. Ja süsivesikuterikas dieet tähendab seda, et mingil hetkel tuleb glükogeenivarud korralikult täis laadida ja see on sõdalase dieedis üks põhielemente.

See Warrior diet on ERILINE pseudoteadusbullshit. Alustades sellest, et reaalselt pole inimene kui liik KUNAGI niimoodi toitunud.

1) Pseudoteadus on ta kindlasti

2) Kas ka bullshit, seda saame teada siis, kui tõsine teadus seda uurib. Kõige suuremaks küsimärgiks on Hofmekleri põhiväide väide, et mingite teaduslike uurimuste järgi (?) suurendab vahelduv näljaperiood lihaste ja maksa glükogeenivarusid 200-lt kilokalorilt 2000-3000-ni ja mõnel juhul isegi 5000-ni. Veel väidab ta, et mingid uurimused on tõestanud teatud geenide (mis tänapäevainimestel on “uinunud”) aktiveerumist.

3) Inimese ja tema eelaste pikas ajaloos on olnud üsna tavapäraseks nähtuseks, et elatakse suure nälja ja suure pidusöögi vahelduvas rütmis. Eriti just sõdalaste kultuuri silmas pidades. Tugevas Rooma armees oli see tavapäraseks elurütmiks.

“Magama minnes ei tasu tõsta insuliinitaset, sest see pidurdab kasvuhormoonide toimet. Öö on taastumiseks kõige olulisem aeg.” Aga kas siis pole hea enne magama minekut näiteks tarvitada natuke mett(vahest ka kuuma piimaga), et paremat und saada? Või see ei mõjuta nii palju!?

Söögikordade ajastamine on niivõrd vastuoluline teema, et absoluutset tõde hetkel veel ei eksisteeri. Klassikaliselt lähtutakse muidugi sellest, et hommikul rohkem ja õhtul vähem. Samas leidub ka huvitavaid vastupidiseid toitumisteooriaid. Kuulsaim neist on ilmselt endise eriüksuslase Ori Hofmekler`i loodud “The Warrior Diet” (Koduleht), mis põhineb inimkeha ööpäevastel biorütmidel (kuigi klassikalisi biorütme mõõdetakse ligi kuu pikkuse tsüklina). Selles teoorias käsitletakse inimest kui ürgset sõdalast, sest kõik meie keha instinktid on välja kujunenud ajal, mil algeline inimene elas kui odaga jahti pidav metsloom. Sõdalase dieedi toitumispõhimõtete järgi elasid veel ka Vana-Rooma sõdalased, kes hiilgasid oma suurepärase atleetliku vormiga. Idee seisneb siis selles, et päeval ollakse alatoitumises ja õhtutundidel süüakse kõike piiramatus koguses, kuniks enam vähimatki isu enam pole. Ja niimoodi peaks siis tulema terav vorm ja rasvavaba keha. Ameerikas on see saanud päris suure populaarsuse, aga jänkide seas saavad peaaegu kõik hullud ideed alguses suure hasardi osalisteks. Teaduslikku põhja sellel asjal veel eriti palju ei ole, aga kui püüda leida seal mingit loogikat, siis päeval luuakse kehale stress ja energiadefitsiit, millega põletatakse teatud kogus rasva. Õhtune suur söömaaeg läheb aga päeval tühjaks kulutatud glükogeenivarude täitmiseks lihastes ja maksas, mitte keharasvaks. Ainevahetuse aeglustumist ei kardeta aga just selle tõttu, et sellise rütmiga ongi inimkeha loodud elama juba ürgsetest aegadest alates, mis on iseendaga teatud vastuolus, sest õhtul peaks keha just hakkama järgmise päeva näljaperioodiks valmistudes rasva salvestama. Siis nad räägivad veel teatud ellujäämis-geenide aktiveerumisest ala-ja ületoitumise vaheldumisel jne. Kes kunagi midagi sellist järgi otsustab proovida, siis andku teistele kah teada, kuidas oli.

Nii et igasugu trikke tehakse maailmas.

küsimus siiski oli et kui oled väga kõhna kas siis on võimalik ennast suureks pumbata. sõber vaidleb vastu, et enne pead paksuks sööma ennast…

Maailm on täis inimesi, kes kordavad meile hommikust õhtuni, mida kõike me ei suuda.

Ma ei tea, palju sa kulturismiga kursis oled, aga oma aja üks väljapaistvamaid kulturiste Flex Wheeler oli noorena täielik ektomorf.

Michael Jordan ei pääsenud isegi oma keskkooli korvpallivõistkonda, sest ta oli liiga nõrk ja väike ja muidu äpu.

Klassikaaslaste naerualaune, teismeline Sylvester Stallone, oli nii kleenuke, et sai korra isegi mõrrast klassiõe käest peksa.

100m olümpiavõitja Donovan Bailey ei suutnud veel 21-aastaselt alla 11 sekundi joosta, varsti oli aga maailmarekordiomanik.

Andrus Veerpalu oli oma esimese treeneri sõnul üks andetumaid poisse omas grupis, aga ühe väikese vahega – teised olid peamiselt nalja-ja napsimehed, samal ajal kui Andrus tegi tööd. Seda viimast soovitan ka sulle

Impossible is nothing.

Mis ma siis riisile juurde võiks lisada? ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Nüüd teeb neiu minuga vist juba nalja. Eks ma teen siis vastu ja soovitan ketšupit riisi peale ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>