Marielito

Nalja nabani.

OK. Keha ravaprotsendi mõõtmise “kuldseks standartiks” on hüdrostaatiline kaalumine. Teiste meetodite valiidsust arvestatakse just vees kaalumise järgi. Kaliiber on kaugelt täpsem meetod kui elektroimpulsside oma. Nende elektroonilise vidinatega võib tõepoolest lutsu visata. Ja küsimus ei ole masina kvaliteedis, sest mitte ainult need vormelirooli meenutavad odavad mõõturid ei ole rämps, vaid sama ebatäpsed on ka tõsisemad aparaadid. TÜ kehakultuuris on kasutusel masin, kus pannakse sulle juhtmed külge jalgadele jne, et võimalikult adekvaatselt mõõta impulsside liikumist läbi keha, aga probleem jääb ju ikka samaks, sest vedeliku (hea elektrijuht) hulga kogus kehas hakkab impulsside liikumise kiirusega mängima. Nii näitas see “tõsine” aparaat pooltel meeskursuslastel keha rasvaprotsendiks 2-4%. Kaliibri puhul on ainsaks miinuseks see, et ta ei arvesta täpselt siseelundite rasva. Hüdrostaatilist kaalumist Eestis minuteada ei tehta. Suhteliselt täpne on veel ka vere järgi mõõtmine. Kui rääkida ultrakeerulistest meetoditest, siis ameeriklastel on kasutusel veel selline asi nagu Bod-pod kamber (kui nüüd nimi õieti meeles on), aga see on ka ultrakallis meetod. Ah jaa! Siisiki on veel üks ülitõhus ja ülilihtne mõõtmisinstrument – seda nimetatakse peegliks ja see peaks igaühel kodus olemas olema.

Põhjuseid võib olla muidugi erinevaid, aga see madala veresuhkru jutt ei ole sugugi naljakoht. Mõned aastat tagasi tegin enda peal pisikese eksperimendi, et koolis õpitut reaalselt kogeda. Hommikul tühja kõhu peale sõin 0,5 liitrit maasikakeedist ja peotäie komme. Insuliin tõusis lakke ja viis kogu suhkru verest minema. Selleks ajaks olin jõudnud juba jooksurajale ja alustasin liikumist pulsiga 160 lööki minutis. Tugev väsimus tekkis paari minutiga ja umbes 18-20 minuti pärast viskas pildi eest niimoodi, et nägin ainult ähmaseid kontuure ja tasakaalu kaotanuna kukkusin potsti istuli. 10 minutit lamasin seal maas kuniks organism verre minimaalselt vajaliku suhkrukoguse oli transportinud. Kõhedalt huvitav kogemus oli igatahes.

13. aprillil tuleb USA’s välja uus film, milles on oma osa ka Kevin Levrone’l.

Filmi nimi on Redline. Kevini kunagisest füüsisest pole muidugi midagi alles, aga hea ikka üht kulturismi ajaloo suurkujusid kinolinal näha. Tore, et tal hästi ka väljaspool sporti läheb.

Jääme ootama, kuni ka meie kinodesse jõuab.

Ei ole küll väga reaalne, et Eesti kinodesse jõuab film, kus tuntuimaks näitlejaks on Eddie Griffin. Oleks siis veel tegu mõne erilisema žanriga (a´la õudusfilmid), aga sellist expensive cars and cheap women stiilis filmi vaevalt meil näidatakse.

Ma ei tea, kas ma ajan midagi segamini, aga fitness rates on liinu kasutajanimega tantsija pildid üleval juba mõnda aega. Kui see oled sina, siis on tegu küll väga kenade, sportlike ja optimaalsetes mõõtudes reitega. Kui see on aga keegi teine, siis on tegu küll huvitava kokkusattumusega ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

Minul on samuti ainult positiivsed kogemused Artrosportkliiniku ja dr Meiterniga, kes minu valu tegevale põlvele lõpu tegi.

Karmid arstid seal. Ma eelistaks amputatsioonile siiski midagi vähem lõplikku.

Sügavad vabandused järjekordse rumala nalja pärast, aga ma kohe mitte ei suutnud vastu panna ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>

on küllalt neid kes teevad rinda ja biitsa koos ning selga ja triitsa koos, nii saab käe treeningul suuremaid raskusi kasutada. Taastumises ka takistust ei näe, biits ja triits taastuvad kiiremini kui rind ja selg, st et eilne või üleeilne biitsa trenn sinu seljapäeva küll ära ei riku.

Aga mille üle siin üldse vaielda. Trenni võib teha ka niimoodi, et iga päev kõik lihasgrupid läbi ja seda pealegi kolm korda päevas. Keegi võib ju veel ka öelda, et treenib 100000 voldise elektriga ja tulemused on väga head. Ja mis kõige naljakam, ta võib isegi tõtt rääkida. Aga see ei muuda spordiala baastõdesid ja individuaalsed lähenemised ei ütle teistele treenijatele suurt midagi.

Inimene pani siia üles oma kava ja ilma ühegi selgituseta küsis, et kas asi on OK. No ei ole ju OK või kui on siis, mis üldse on mitte OK. Kui inimesel olid aga mingid erilised meile teadmata eesmärgid, siis tuleks sellest alati kirjutada, muidu ei teagi ju keegi, millest jutt.

Mõningaid huvitavad fakte ajaviiteks:

Kas teadsite, et 160-pallise IQ-ga keemiamagister Dolph Lundgren eksperimenteeris anaboolsete steroididega, kui valmistus Rocky 4 võteteks, kus ta tekitas peagi Sylvester Stallone`ile rinnakorvi põrutuse, millega viimane haiglasse sattus.

Kas teadsite, et Arnold Schwarzenegger`i 1987. aasta filmis “Predator” pidi algselt tulnukkoletise rolli mängima Jean-Claude Van Damme. Seda teavad ilmselt aga kõik, et sünnijärgselt oli üks tema pärisnimede variantidest Camille Van Varenberg ja nooremas eas oli ta pealegi balletitantsija.

Kas teadsite, et Steven Seagal töötas omal ajal Jaapanis CIA välisluure heaks. Mõned aastad tagasi oli Seagal`il aga probleeme maffiameestega, kes pressisid temalt välja sadu tuhandeid dollareid.

Kas teadsite, et Jet Li viibis 2004. aastal Aasia tsunamikatastroofi ajal Maldiividel ja sai seal kergelt ka vigastada. Ajakirjandus kuulutas samal ajal, et Jet Li sai loodusõnnetuse keskel surma.

Kas teadsite, et Chuck Norrise treeneriks on olnud mõnda aega Jean-Claude Van Damme.

Kas teadsite, et Elvis Presley omas karates musta vööd.

Kas teadsite, et Jackie Chan ja Jet Li teevad oma esimese ühise filmi, mis peaks kinno jõudma 2008-ndal aastal. Legendaarne Bruce Lee tekitas aga Jacki Chan`le omal ajal korraliku peavigastuse, kui talle kogemata kootidega näkku virutas.

Kas teadsite, et Wesley Snipes oli parasjagu trenni läinud, kui 11. septembri terrorirünnak tema kodu hävitas. Ise naljatles ta hiljem, et näete – sport võib päästa teie elu ja tervise ” srcset=”/uploads/emoticons/wink@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> .