Margus Silbaum
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Ma ei viitsi siin anonüümsete kommide vastamisega aega raisata. Kui tahate asjast rääkida, siis võiks seda julgelt oma nimega teha.
Paistab, et siin on nagu pudru ja kapsad nii kulturistide ja jõutõstjate teema. Proovige asjadel vahet teha, kas räägite kulturistidest või siis jõutõstjatest. Spordialade mõistes oleme väga väga kaugel üksteisest, see et me kasutame treeningvahendina kangi on ainuke ühisnimetaja.
Arvan, et siinkohal on õige mõned asjad jõutõste huvilistele meelde tuletada.
Minu arvates on selles teemas puudu hetkel just see, millest see asi alguse sai.
Hetkel on kõigil jõutõstmist harrastavatel kodanikel, kes vähegi võistlemisest huvitatud valida 2 versiooni vahel. Esiteks, kas liituda ametliku jõutõsteliiduga või siis valida võistlemiseks võistlused mida korraldavad aegajalt inimesed, kellele on eetiliselt vastumeelne võistelda võistlustel, kus peab andma dopinguproove. Tundub, et valik on suhteliselt lihtne ja arusaadav. Kõik taandub sellele, kas pead eetiliseks võistelda võistlustel, kus kehtivad kogu maailmas aktsepteeritud dopingu reeglid või siis mitte.
Ja nüüd siis sellest, kuidas sellise „karmi“ valikuni välja jõuti. Nimelt hakkas selle suunaline töö Eestis pihta 14 aastat tagasi, nähes rahvusvahelise jõutõsteliidu aktiveerumist dopingu vastase võitluse osas, otsustas Eesti Jõutõsteliit, et see on võistlejatele soodne suund. Vastan siinkohal, miks? Lihtne vastus kõlab, praktikas ei olnud Eestis ühtegi keemikut, kes oleks nende röögatute tervist kahjustavate koguste juures ligilähedaselt suutnud nii palju tõsta kui maailmas. Ehk siis võttes arvesse fakti, et „edukad“ rahvusvahelised tegijad (põhiliselt venelased ja ukrainlased) suutsid keemiaga tõsta maailmarekordeid aga meie keemikud tõstsid nagu plikad, oli asi selge. Ei ole võimalik areneda, kui treeningmetoodika oli kiviajast ja toitumise ehk siis taastumise osas suudeti ainult „hiilgavaid“ skeeme välja mõelda.
Just see suund Eesti Jõutõsteliidul oli kõige ärritavam selle seltskonna mõttes, kes said oma leiva lauale keemiat müües. Sellest huvide konfliktist said alguse ka ülejäänud erimeelsused.
Kui nüüd ajas edasi liikuda, siis 2003 aasta numbri sees tuli Tallinna üks aktiivne jõutõstja-ärimees Soomest. Esimesel aastal sai tal valmis uus klubi, kus trenni teha ja kelle all võistelda. Paljud tegijad liitusid selle klubiga. Kuid kahjuks läks see üritus mingitel põhjustel vett vedama kulmineerudes sellega, et üritati tema ja veel mõne huvilisega registreerida alternatiivne jõutõsteliit, kus saaks võistelda ükskõik kes, sõltumata sellest, kas ta on „keemik“ või mitte. Tänu Eesti Olümpia Komitee eitavale otsusele jäi see lihtsalt ürituseks. Otsus oli loogiline, sest ma ei kujuta ette, et keegi läheks EOK jutule sellise ideega, et me soovime teha alaliitu, kus on keemia lubatud.
Sellest hetkest alates hakkas Eesti Jõutõsteliit rakendama rahvusvahelise alaliidu reegleid selles osas, mis puudutab alternatiivsetes liigades võistlemist ja nende organiseerimist. Kehtestades esimesed eluaegsed karistused. Sealt edasi läks asi juba igavaks ja seda ma ei viitsi siinkohal jutustada. Minu sõnum on lühike, iga mees mõelgu enda jaoks asjad selgeks, kas ta tahab võistelda võistlustel, kus igasugune jama on lubatud või võistlustel kus kehtivad reeglid.
Mis kasu sellisest poliitikast tõusis?!
Esimene täiskasvanute MMi hõbemedal Eestile õnnestus mul tuua 13 aastat tagasi, millest alates kuni tänase päevani on Eesti jõutõstmise jaoks olnud täiesti uskumatu. Oleme kamba peale toonud palju medaleid (üle 100), see oleks enne selle keemiavaba poliitika rakendamist olnud utoopia. Ainult mõttemaailma muutust tegi selle võimalikuks.
Siinkohal ütlen Kaido Leesmannile ja ka teistele asjaosalistele suured tänud, et on seisnud vajalikel hetkedel nende tõekspidamiste eest.
Võib keda iganes tanki pannes küsida, mis on tema panus, et Eestisse on nii palju medaleid tulnud?! Vastan kõigi eest, seda ühte inimest ei olegi olemas, tänu kellele need medalid tulid, see oli lihtsalt kõikide jõutõstjate ühispingutus. Iga medali taga on olnud erinevad inimesed mis näitabki üldiste tõekspidamiste õigsust. Olen näinud palju inimesi jõusaalides ja uskuge on suur vahe, kas inimene usub, et tulemus tuleb keemiaga või ilma. Keemiasse uskujad ei ole kahjuks minu silmis end kunagi tõestanud ei võistlustel ega ka teoorias.
Ja lõpetuseks lisaksin veel selle väikese asja, et Eesti Jõutõsteliit on alaliit, kus kõik toimetavad vabast tahtest ja selle eest palka ei saa. Kui keegi näeb, et miskit oleks võimalik paremini teha, siis tuleks käised üles käärida tegutseda. Mitte nutta ja halada, et oi kui ebaõiglane see maailm on.
Panin võistlejate nimekirja kokku
Ilus võistlus!
Võrreldes 2009 aasta Maailmamängudega on tase ikka kõvasti tõusnud. 2009 oli pingereas üldse neli 600 punkti meest. Nüüd on igas katis neli.
Konovalov sai küki ja surumisega 820kg
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Konovalov surus algraskuse 335kg ülikergelt üles ja samas sai temast esimene inimene maailmas kes on teinud kahe esimese alaga 800kg
Christenseni 465kg oli nagu pulk, põlv tuli sidemest välja. Ta on uskumatu, ma ei ole kunagi midagi nii võimast näinud
23 aastane Christensen pani kolmandaks katseks 465kg ulme, selles vanuses 400kg on juba hull tulemus
