Marek Kalmus

Sorry jah seda lehte saate tasuta….))))

JUST TUGEVAD MEHED NUTAVAD.

Sõna ja tegu.

Tartu literaat Valmar Adams kirjutas 1971.a. mõttepäevikus “Sinu Sekundid”:

“Üle kõige on tegu, mõte ja sõnastus lonkavad teole tagant järele.”

Aga kas rääkimine ja kirjutamine on siis tegu või lonkamine?

See oleneb ikkagi rääkijast ja kirjutajast. Et kas on jaksu lennata kõrgelt või ei ole.

Tõsisemate ajakirjanike vahva vennaskond on aina sunnitud keskenduma murelikule mõttele, et kas nende igapäevast sõnaseadmist ikka saab eduliseks teoks hinnata?

Maailmameister fitnessis Marek Kalmus räägib vähe. Selle loo tõsisemaid mõtteid hakkas ta välja ütlema alles nelja tunni pikkuse pingelise keskustelu tulemusena. Marek enne mõtleb pikalt, siis ütleb lühidalt.

Nii mõnigi poliitiline erakondlane käitub risti vastupidiselt.

Parlamendivalimistel ei ole Marek Kalmusel midagi teha.

Neljakordne olümpiavõitja pikamaajooksus soomlane Lasse Viren on sellest arvanud:

“Kui ma oleksin rääkimist niisama hoolega harjutanud kui pikamaajooksmist, ma oleksin praegu üpris tubli jutumees!” –

Sportlane.

Marek Kalmus sündis 9.veebruaril 1971 Elvas, Veevalaja tähtkujus. Vallaline. Pikkus – 192 cm, kaal – 118 kg, biitseps – 53 cm. Alates 1980. aastast lülitus jalgrattatreenigutesse, oma isa – treener Jüri Kalmuse juhendamisel. Noorteklassis tuli korduvalt Eesti meistriks maantee- ja krossisõidus. 1988-1990 võistles trekil, kus saavutas 3 Eesti juunioride ja 2 Eesti täiskasvanute meistri tiitlit. Suurenev kehakaal ja vägev jõud põhjustasid peagi rataste purukssõtkumist, paratamatult tuli loobuda.

Alates 1990.a. sügisest tegeleb kulturismiga, oma treeningud planeerib iseseisvalt.

Marek Kalmus: “Kuna ma trekil olin palju tõstekangiga treeninud, siis mulle meeldis nüüd kangi edasi teha. Mulle meeldis suur väsimus, rammestus ja hingeline rahu, mis tõstmistreeninguga kaasneb. Suurenes huvi jõu arendamise vastu, hakkasin tõsiselt uurima ja katsetama. 1992.a. valmistasime sõpradega omal käel jõumasinad ning sisustasime jõusaali. Need mehed olid: Tarmo Noop ja Priit Parksepp.”

Saavutusi: 1995 – Eesti absoluutne meister kulturismis. 1996-2001: Eesti absoluutne karikavõitja kulturismis. 2001.a. jõudis Eestisse ka kulturismi haru-ala: fitness. 2001.a. – kolmekordne Euroopa meister fitnessis. 2002 – Eesti meister ja karikavõitja fitnessis, 2002 – Maailmameister fitnessis, Saksamaal Nordheimis, extreem-body kategooris, mis tähendab kõige suuremate lihaste kategooriat. 2003 – Eesti meister ja karikavõitja fitnessis. 1998 – “Eesti Rammumees;” 1999 – Eesti meister kangi rinnalt surumises.

Isa jutustab pojast.

Jüri Kalmus on märganud oma pojal, lisaks spordifanatismile, avaldumas ka kunstikalduvusi. Isa räägib pojast hingesoojusega:

“Marek armastas lapsena kiir-visandeid joonistada. Tal oli siis hea silmamõõt ja tundlik käsi krokii ehk skitsi tegemiseks. Poiss tajus objekti kogu olemust silmapilkselt ning kandis selle olulised piirjooned ja tunnused välkkiirelt paberile. Ja “Onu Remuse Jutud” olid tal kõik sõna-sõnalt peas.

Kui Marek 9-aastasena jalgrattatreeningule tuli, siis paistis ta silma oma kohusetunde ja nõudlikkusega. Väike poiss lihtsalt ei võinud kannatada seda, kui keegi treeningutel viilis. Ta õppis kiiresti ära ka jalgratta sõidukorda seadmise tehnilised oskused ning oli selles asjas ka suurematest poistest parem.

Saatus on mu poega ikka karmile proovile pannud. Olime kord Moostes treeninglaagris, siis kui Marek 14-aastane oli. See laager oli mitme grupi peale ühine: olid elvalased, tartlased treener Osjametsa juhendamisel, Jõgeva poistest oli seal kadunud Lauri Aus jt. Ma läksin vanemate poistega suuremale ringile, tulime kuni Tartuni. Nooremad poisid pöörasid aga poole tee pealt tagasi. – Seal üks purjus traktorist ajas äkitselt täiskiirusel oma ratastraktori kõrvalteelt peateele, poistegrupi sisse! … Mu poeg jäi traktori alla, ei jõudnud enam eest ära … Ma nägin teda alles õhtul haiglas, üleni vorpe ja põrutusi täis, aordivigastusega, siniseks tõmbunud. Tartu haiglas tuli tal üle kahe nädala olla.”

Marek Kalmus: “Minu kodu, mu ema ja isa – nende ustav kooselu ja armastus – on mul ikka silmade ees. Mul on neli õde ja mul on meie kodus väga hea olnud. Ma tahaksin väga loota, et kunagi ka minu lapsed saavad just niisuguses kodus elada!” –

Marek on ikka pooldanud arusaama, et armastus ja abielu on jumaliku looduse lahutamatu koostisosa. Armastuse, elu ja surma nähtamatud, kuid tugevad sidemed – on ju looduse seaduste kõige tõsisem alus.

Kulturisti sportlik re?iim.

Üldiselt arvatakse, et musklis mehepoegadega on lugu lihtne – kui sul sünnipärast tugevust ja konti on, siis pole muud, kui uha aga jõsaalis rauda tõsta ja asi ants! – Atleet ongi valmis. Maailmameister selgitab aga, et kulturisti re?iim on tegelikult erakordselt pingeline:

“Oma lihast arendada ja teda reljeefselt esile tuua saab ainult väga rangelt reziimi jälgides. Selles on kolm valdkonda: 1) treening, 2) toitumine, 3) magamine. Iga sportlase jaoks on need erineva osatähtsusega, üpriski individuaalsed. Igamees peab enesele ise optimaalse tee leidma.

Mulle tundub, et tänapäeval on nendest küsimustest kõige komplitseeritum just toitumine. Kui näiteks heas vormis olev 100-kilone mees tahab oma lihasmassi suurendada, siis peab ta iga päev vähemalt 20 muna sööma, milles leiduv valk on kõige kvaliteetsem ja kiiremini omastatav. Munakollane tuleb seejuures kõrvale jätta, kuivõrd see sisaldab fosforit ning rasvataolisi aineid, mis kuhjuvad veresoonte seintele. Munakollane takistab ka soolestiku normaalset peristaltikat. Muidugi ka liha on jõumeestele asendamatult vajalik: kala-, linnu- ja loomaliha. Viimases leidub rauda, mis on hemoglobiini ja seega vere hapnikumahtuvuse tähtsaks koostisosaks. Lihasvalgu arendajana on parim kanaliha, kanarinna valged kiud.

Kui parafraseerida Eesti Kulturismi Arendamise Seltsi juhti Arnold Tokkot, – siis – “Inimene on see, mis talle sisse söödetakse!” – “

Marek Kalmus teeb mõne üldistuse:

“Ka teistel spordialadel on hakatud üha rohkem õigele toitumisele tähelepanu pöörama. Kui treeningute järel kõiki vajalikke energia taastamise komponente ei saa, siis organism ei arene, vaid satub kurnatusseisundisse. Puudujääke püüab organism kompenseerida oma sisemiste reservide arvelt. Ma treenin näiteks jalalihaseid. Kui peale treeningut aga valku ei saa, siis koormusega “lõhutud” jalalihaste ainevahetus haarab valku puhanud lihastest: biitsepsist, delta- ja rinnalihastest. Viimatinimetatud lihaste treenituse efekt muutub aga seejuures nulliks.

Mõeldagu sellele, miks terve rida andekaid eesti noorsportlasi ei jõua tippu? – Kas polegi üks peamisi põhjusi selles, et noored ei ole kasvuaastatel saanud küllaldaselt teaduslikult põhjendatud täisväärtuslikku toitu! – Täiskasvanute klassi jõudes on nende organism juba kroonilises energeetilises defitsiidis ning edu asemel tulevad vigastused.

Mees, kes viimastel aastakümnetel hakkas ranget teaduslikku toitumist nõudma, oli paljukordne olümpiavõitja, rootsi suusakuulsus – Gunde Svan. Alguses imestati ja naerdigi, kui Gunde Svan ilmus võistlustele suurte kastide ja pakkidega – oma toiduga. Peagi aga hakati asja analüüsima ja Gunde Svani jäljendama, sest see tõi kaasa edu!”

Just tugevad mehed nutavad!

Paarkümmend aastat tagasi algas tuhandeaastane Veevalaja-ajastu. Selles tähtkujus sündinud inimesed jätkavad püstipäi oma edumeelset valgustuslikku missiooni. Püütagu lahkelt kaasa mõelda, mille üle on näiteksVeevalaja Marek Kalmus oma pead murdnud? –

“Inimeses on koos nii kehaline kui ka vaimne eksistens. See vastuoluline kooslus saadab ju inimest saatusliku nõiaringina kogu ta elu. – Vaim – on jumalik, imepärane loodusnähtus. Hing võib vaimus lõpmatusse tungida, olla kujutluses võimas, tark, kiire, hea ja ilus.

Seejuures ei hõlju inimesed koguni mitte heade haldjatena kõrgustes. Keha maapealne liikumine ja töö tegemine nõuavad higi ja vaeva. Võim – see jultunud terariist – algab inimese keha maisest aheldamisest. Keha kaudu on ühel inimesel võimalik teist inimest kas orjastada või siis ülendada. Kusjuures võim kipub ka vaimu ahistama ja hävitama.

Inimsugu siin ilmas on üsna ebatäiuslik. Ta kannatab kurjuse, kadeduse ja umbusu ikkes. Iga uus põlvkond peab aina paremuse poole püüdlema, kahjuks kohale ei jõuta vist kunagi, on vaid lõputu lähenemine headusele. Kui üldse on.

Üksikisik aga saab omaenda keha ja vaimu vastuolu mõnigi kord teatud määral vähendada ja lepitada, kuigi ületada seda konflikti ei saa kunagi.

Mina olen veendunud, et eelkõige just sportlik treening muudab ju inimese paremaks. Sport lähendab keha ja vaimu.Ühelt poolt muudab treening keha veidi vaimu taoliseks – kiiremaks, tugevamaks ja elegantsemaks. – Teiselt poolt vähendab sport vaimu utoopilisi tunglemisi, sunnib mõtlema realistlikumalt ja loogilisemalt. Ja tugev inimene on enamasti heasoovlik, kuivõrd tal puudub nõrkus, kartus ja umbusk.”

Sportlik tipptreening on karm, ei ole kõigi jaoks. See tähendab higirohket musta tööd, vaevuste talumist ja ületamist. Paratamatult tekib stress. Marek Kalmus jutustab, kuidas talle meeldib üksinda viibida metsas, Elva jahilasketiiru lähistel, kus Tartu suusamaratoni metsasiht kulgeb. Peale Teist Maailmasõda sõitsid selle sihi sisse nõukogude armee tankid, kelle üksus tol ajal Elva lähistel dislotseerus.

Praegu viskuvad seal ülespoole kõrged ja kaunid põlispuud. – Tugev ja vaba ininene vajab vaba ja uhket loodust! – Alistamatu vaim ühtib alistamatu loodusega! – Tugev inimene ei häbene suurte puude varjus ennast Jumalale avada, Võimsalt Intellektilt abi ja nõu paluda. Maailmameister Marek Kalmus on avameelne:

“Minu stressi maandamise üheks võtteks on metsas näiteks hääleteraapia. – See tähendab, et ma lihtsalt karjun üksi olles end närvipingest tühjaks. Ja metsast välja tulles tunnen ma ennast vaimselt värskena. Ka väike laps ju püüab mitut moodi häälitsedes oma emotsionaalseid pingeid maandada, samas hääle kaudu oma arenevatele võimetele justkui loomingulist avaldumisvormi otsides.

Kui ma ei ole saanud oma mürgitavaid pingeid välja elada, siis kipub mulle tahtmatult nutt peale. Sest halb energia lahkub minust koos pisaratega. Linnakorteris võib ju sulgeda end vannituppa ja nutta … Muidugi tundus mulle nutmine esimesel korral kuidagi rumalana. Üldiselt mees ei peaks ju oma pisaraid näitama, nagu arvatakse. Aga ma olen veendunud, et nutma peaks mees küll! – Just tugevad mehed nutavad! – Sest ennst põhjalikult treeninud ja ennast hästi tundev inimene ei pea nutmist hoopiski mitte nõrkuseks.”

Tugev isiksus tunneb oma kutsumust siin ilmas, teab, mis on ta püha eesmärk ja ta võitleb eesmärgi saavutamise nimel. Ta tunneb oma vabatahtliku võitluse kogu raskust, tajub sõnatult sõpru ja vaenlasi. – Mees võib vabalt nutta inimese vastuolulise olemuse pärast, kus võim vaimust pahatihti hoolimatult üle astub. Ka inimliku kurjuse poolt tekitatud – surma lähendavad tegurid – ELU-dimensiooni kõrges voos – tõesti, tõesti, – ka need kurjuse lilled, võivad tõsises mehes kibedaid pisaraid esile kutsuda.

Ville Sonn. mai 2005.