MaPo
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Millised on tüüpilised psühhosomaatilised vaevused?
Paljude seisundite põhjused on kesknärvisüsteemis, psüühikas ja emotsionaalsetes häiretes, kuid nende välised avaldumisvormid on kehalised. Sel juhul kehalistel kaebustel puudub põhjuslik kehaline patoloogia. Näit kuulub siia depressioon. Meelemasenduse korral tunduvad kehalised probleemid raskematena kui need tegelikult on. Samal ajal pole depressioon mitte ainult inimese mõtetes-emotsioonides, vaid ka neuroloogilistes ja hormonaalsetes mehhanismides, mis vahendavad signaale kehasse ja saavad sealt tagasisidet. Võib öelda ka nii, et depressioon on psühhosomaatiline haigus, mille puhul on kõrge stressihormoonide sisaldus veres.
Kui inimene on pidevas kaitse- või pingeseisundis, antakse ajule ka tagasisidet, selleks, et pingeseisund võiks väheneda. Depressiooni korral tagasisideme mehhanism on häiritud, tagasiside ei jõua kohale, pingeseisund püsib. Seetõttu häirub immuunsüsteemi töö, inimene on haavatavam ja kergemini haigustele vastuvõtlik. Koostoimivate põhjuste tagajärjel võib tema kehaline tervis halveneda. Inimene hakkab end ravima, kuid ravi pole mõjus. Terve põhjuste kompleks, mis on seotud kesknärvisüsteemiga, pole ravisse haaratud.
Paanikahoogude ajal ongi esiplaanil tugevalt häiritud kehaline enesetunne, nt. õhupuudus, südametöö kiirenemine, peapööritus. Kuna ärevus on oma olemuselt kaitsereaktsioon, siis ta ei saa inimest kuidagimoodi tappa ega kehaorganeid kahjustada. Arstlikud läbivaatused ja analüüsid kinnitavad, et tervisel mingit viga pole. See teadmine aga ei mõju inimesele leevendavalt, kuni ta ei mõista, mis ta tervisehäire tegelikuks põhjuseks on.
Hirm ja segadus võivad jääda aastateks piinama. Suurem teadlikkus oma kehast ja selle usaldama õppimine on psühhosomaatilist laadi kaebustega patsientide jaoks väga oluline. Mõned patsiendid tunnevad, et nende keha on peamiste ohtude allikas. Näit hüpohondrilise häire puhul kardetakse või ollakse veendunud raske haiguse olemasolus isegi kergete või healoomuliste enesetunde muutuste korral.
fyi: ärevus- ja paanikahäire ei ole mitte lihtsalt psühhosomaatilised, vaid ongi klassifitseeritud otseselt psüühikahäireteks.
Mõnel on veel pikk tee käia. Kui see üldse jõuab kuskile.
Milline on psühhosomaatika koht meditsiinis ja kuidas on kehalised vaevused ja psüühika omavahel seotud?
Mõiste “psühhosomaatiline” on mitmetähenduslik. Tervisehäire nimetamine psühhosomaatiliseks tähendab, et esineb KEHALINE haigus, mille tekkes, kulus või ravile allumises on suur tähtsus PSÜÜHILISTEL faktoritel, milleks võivad olla traumeerivad sündmused, isiksuslik tasakaalustamatus või meeleolu muutused. Seda on täheldatud paljude haiguste puhul, näit haavandtõve, ASTMA ja KÕRGVERERÕHU korral. Tänapäeval arvatakse, et psüühilistel faktoritel on oluline osa paljude haiguslike seisundite puhul ja “psühhosomaatilisi haigusi” pole isegi mõttekas eraldi välja tuua. Teisalt liigitatakse psühhosomaatika valda sageli ka neid häired, mille puhul kaebused ei tulene kehalisest põhjusest, vaid peegeldavad kalduvust kehakaudsele reageerimisele emotsionaalsest stressist tingituna. Neid nimetatakse “somatoformseteks häireteks”. Lisaks on rida psüühilisi häireid, mille puhul KEHALISED NÄHUD on sageli esiplaanil, näit depressiooni või ärevushäirete korral.
Vastus su küsimusele : ei.
Toiduained ei tee sind ülekaaluliseks. Koguste/energiakulu vahekord teeb.
http://static.inimene.ee/index.php?disease=%C3%A4&sisu=disease&did=900
Selges eesti keeles
Psühhosomaatilised probleemid on tõesti väga keerulised, isegi spetsialistidele, tavainimesele ammugi.
Pitsa ajab iga kord isu peale. Olgu dieet siis missugune tahes. Aga suur kogus juustu kipub vahel ka migreenihoogu tekitama. Või vähemalt on korduvalt nii juhtunud, võimalik, et kokkusattumus – mis siis, et arvatakse, et seos võib olemas olla. Ei anna nii kergelt alla.
oooo! considered to be the best android smartphone…
aga nüüd pean ma ka seda ütlema, et kui sa jätkad selliste piltide üleslaadimist, siis ei tule ma varsti siia mitte selle pärast, mida sa kirjutad või et videotes head tehnikat ja häid ideid näitad, vaid pilte vaatama
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>elfi on tehnikahuviline, tahaks telefonide pilte vaatamas käia
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> 
On ka üks masin, mida saad kasutada kui käid mõnes jõusaalis – treadmill. Ehk siis see aparaat, kus teed jooksmisliigutusi ja samal ajal tirid kätega kange edasi-tagasi. Mitte mingit koormust põlvedele. Muidugi üsna tüütu teha nt. tund järjest.
Aga ma paraku kardan, et sa ootad harjutust, mis oleks lihtne, kerge, tehtav lamades (nt. hantlitega lendamine) kuid põletaks samal ajal 1000kcal tunnis.
Sellist kahjuks pole (täpsemalt, on, sellelsamal treadmillil saab põletada 1000kcal tunnis kuid see eeldab eelnevalt super füüsilist vormi – koormus tuleb panna peaaegu põhja ja siis vehkida kiirusega 100 sammu minutis).
ossa raks, kutid, kes ei tea mis on treadmill jagavad fitnessinõu vasakule ja paremale…
aga sõnum on selline >
” Üldiselt ongi huvitav, et inimesed pigem arutlevad kui tegutsevad. Kehtib nii töö, ettevõtluse, trenni, toitumise, kodu ja veel saja asja kohta. “
eesti mees on jutulõvi.
Selle pärast ma lükkasingi arsti juurde minekut umbes 7 aastat edasi, et mul ei ole arstidesse eriti usku ja arvasin, et nagunii nad midagi tarka ei räägi mulle. Aga seekord otsustasin puhtalt uudishimust sinna minna ja ka seetõttu, et see seljavalu siiski segab mind, kui pean pikalt püsti seisma või samas asendis istuma. Ehk siis enamasti kuskil kontsertitel või üritustel, kus istuda ei saa või samas ka sellistel üritustel, kus saab küll istuda, aga suhteliselt samas asendis terve aja.
Kirjeldad just mind siin. Seetõttu võingi veidi üldistades nõu anda. Analoogsed probleemid. Aga tead seda targutust : tark õpib teiste vigades – võiks inimesed ka reaalselt rakendada, mitte oodata ja olla kindlad “mis mina, ma olen kõva mees ja võin igasuguseid eksperimente oma kehaga ette võtta”. See ei ole mitte tugevuse, vaid lolluse tunnus. (jutt ei ole sinust)
Hetkel lõpetaks sellega, et jälgi oma nõgusust ja kui teed neid harjutusi (ja ka enamikke teisi) – aktiveeri core-regioon ning tuharalihased, ehk abiks. Hoia pealagi võimalikult taevasse sirutatud – kael pingevaba, rinda ette ajamata alaselg neutraalne.
Lisetti jutust võtaks ma igal juhul koju kaasa : “ Jätkasin jõusaalis muude lihasgruppide treenimist ettevaatlikult endiste raskustega, kuid seljalt võtsin koormuse maha. Unustasin igasugused jõutõmbed ja ketas käes keretõsted ning 3x nädalas keskendusin matil enda keharaskusega tehtavatele harjutustele. Ma ei ole spetsialist, kuid minu puhul aitasid matil tehtavad harjutused seljavaludest lahti saada. “.
Lisan oma kogemuse : (mis suures pildis ei loe midagi n=1, aga midagi siiski) NO Good Mornings, No Bent-over-rows, No Deadlift. Kui , siis väga kergete raskustega. Ja kohe kui neid teinud, annab tunda. Kui ei tee – ptüi ptüi ptüi – parem kui kunagi varem. Samas – subjektiivselt: mõõdukas jala/tuharatrenn – kükid, väljaasted, bridges – töötab hästi.
Tahtmata öelda ühtegi halba sõna arstide kohta, aga olles ca 2 X kogenum kui sina.. arst vaatab (kui üldse) reeglina kitsalt oma eriala piires inimest kui tervikut. Mida saab öelda arsti kohta, kes ei lase sul riideidki seljast võtta, kuigi tegemist on probleemiga, mis seda eeldaks. See on lihtsalt üks näide.
RÖ ei näita peaaegu mitte midagi (kui nii üldistvalt öelda võiks). Ja olles ise kogenud perioodilisi alaselja valusid, võin sel teemal nii mõndagi arvata. Sul on võimalus mu tähelepanekuga arvestada või mitte. Ise vali.
Täitsa normaalselt teed. Aga huvitav oleks näha, kas seisad niisama – ilma kangita – lihtsalt tavaline seis, ka nii, et selg on alt ülenõgus. Sealt võib nii mõndagi tulla, mis hakkab üks hetk valu tegema.
Või on see hoiak sul ka just seetõttu, hoopis, et hetkel seal alateadlikult “hoidsid” selga, kuna see tunda andis.
