Kassisilm
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Kraabin vana teema üles.
” srcset=”/uploads/emoticons/tongue@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Kunagi ma arvasin, et minu veregrupp on AB (ei tea kuidas valesti mäletasin), siis lugesin veregrupidieedist ja mõtlesin, et täitsa tobe, et kohe väga tobe..
Nüüd sain teada hoopis, et minu veregrupp A positiivne ja sattusin uuesti lugema veregrupi dieedist ning suu vajus ammuli.. juhus või mitte, aga kui nüüd seekord lugesin A veregurpi kohta polnud üldse naljakas. See iseloomustus iseloomustuseks (kuigi see pidas 100% paika), kõiki inimesi ei saa ka nii päris ühte patta panna.
Aga näiteks toitumissoovituste lugemine pani küll mõtlema. Kõigepealt liha – tee mis tahad, ei lähe väga alla. Söön harva kana, aga kala siiski armastan. Just seda A grupile soovitataksegi. Teiseks, piimatooted, mida väga ei soovitata. Kohupiima, kodujuustu lausa vägistan alla, piima ja keefiri üldse ei kannata, jogurtit mõnikord (seda harva lubataksegi). Samas olen ma hull juurviljade, puuviljade järgi… pähklid maitsevad hästi (just nagu on lubatud). Kuna ma aga nendega liialdama kipun, siis just selleks, et proteiine kätte saada vägistangi kohupiima sisse peale trenni. Vuih. Teraviljad maitsevad hästi, kaerahelbed on head, mõned leivad on head.. Roheline tee, (punane) vein ja vesi on ainukesed joogid mida tarbin (just nagu A grupile soovitati). Ananass, porgand, ploom.. kõik läheb suurepäraselt alla. (Muidugi.. need olid ka nimekirjas). St et 90% nimekirjast vastab tõele, keelatud asjadest paljusi ei kannata seedida – tunnen enda keha juba väga hästi. Samas on asju, mis mulle puhtalt individuaalselt ei maitse – peet, kõrvits. Ja on asju mida hea meelega sööks sellest nimekirjast – paprika, tomat, banaan, seened. Aga sellegipoolest juhus või mitte.. väga palju peab paika.
Üks asi mis siiski kindlasti paika ei pea on trennisoovitus – rahulik jooga või tai-chi. Mulle meeldib just pööraselt trenni teha, 8-10 korda nädalas, intensiivselt ning isegi 2 tundi järjest. Seega ma tean, et mul oleks ju valku rohkem vaja, kui seda on taimetoidus, kuna teen ka lihastreeningut. Siis pigistangi seda kohupiima sisse, maitseks apelsini juurde (mis on ka selle nimekirja alusel keelatud).
Aga no tõesti, ma usu näiteks horoskoope, miks ma peaks veregrupi dieeti uskuma. Samas, kahe otsaga asi. Naljakas olukorras olen. See oleks nagu mulle 90% ulatuses valatud, aga ma ei taha seda tunnistada.
” srcset=”/uploads/emoticons/biggrin@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Imelik, kõik räägivad isudest – justkui keha vajaks. Minu meelest teemaalgatajal ka pigem psühholoogiline probleem – aju vajab. Või nohh.. sellest sõltuvusringist väljamurdmine on psühholoogiline.
Mõned nipid, millest minul oli kasu:
1) Võõrandumine on pikk protsess, muutus ei tule üleöö. Mitu nädalat tuli harjutada end muutusega, enne kui võtsin seda loomulikuna (mis ta ka peaks olema). Nt, et enam hilja õhtul ei söö magusat, kui.. siis ainult hommikul.
2) Aitas kindlate lemmikute kujunemine – minul olid nendeks piimašokolaad, omaküpsetatud koogid ning kohupiimakreem. Igasugstest küpsistest ja muust poekraamist hoidsin eemale. Kitsendas oluliselt valikut.
3) Kui magusaisu tekkis valel ajal.. nt bussipeatuses oodates R-Kioskis šokolaadiriuulit silmitsedes, tegin pisikese jalustuskäigu – läks kähku üle.
4) Vee joomine ka aitas – sageli oli isu ja janu sassis
5) Peale pikka päeva tuli hirmus isu magusa järgi, ajaga õppisin oma keha tundma ja sain aru, et ta vajab lihtsalt energiat – kvaliteetset energiat
6) Vaba päeva hommikul käisid neelud jälle magusa järgi – pakkisin spordikoti ja kadusin jõusaali
7) Kui mees kadus sõjaväkke, sadasi kohe pood ja ostsin kolm tahvlit šokolaadi kurvastusest – ladusin aga koju jõudes kõik koduste ette lauale, ise ei puutunud – aitab ka siis, kui on häbeneda oma hirmsat magusaisu teiste ees
Magusa asendamine nt kuivatatud puuviljade, datlite ja pähklitega minul ei õnnestunud – need läksid ka liiga kergelt alla9) Avastasin, et porgandid maitsevad väga hästi ja näiteks maitsestatud jogurt maitseb samahea kui jäätis (ainult siis kui pole jäätise maitset kaua tundnud)
10) Kui mees kõrval šokolaadi nosis ja mulle pakkus, keeldusin juba väiksest ampsust – isu oleks ju tekkinud
11) Kõige efektiivsem – hakkasin lisaks praegusele treeningule lippama ka cross-traineril, sealne (umbkaudne?) kaloriarvestaja oli piisavalt efektiivne – ma nägin oma silmaga, kui palju ma pean seal masinal lippama, et maha saada tahvel šokolaadi.
Kõik on psühholoogiline. Sest ainuke kord kui mu keha lausa karjus coca-cola järgi (ma ei joo kunagi cocat), oli siis kui oli füüsiliselt väga raske päev. Selge.. süsivesikuid vaja, aga kas just neid, mis šokolaadis? See psühholoogiline magusaisu tabas enamasti täis kõhuga.. kõlgutasin ainult jalgu ja haudusin peas “tahaks midagi, tahaks midagi”. Sry.. keha küll seda ei väitnud.
Mina sain magusaisust tõeliselt lihtsalt ja ilma asendusi otsimata lahti. Lahendus: ma lihtsalt ei söönud seda. See oli nagu surnud ring – tekitas sõltuvust ja tahtsin üha enam. Nüüd söön vb sünnipäeval tüki paremat torti või kui midagi tõeliselt head lauapeale ette jääb. Ise ei osta magusat üldse. Nüüdseks piisab korra nädalas näiteks 21 grammisest Kinderi batoonist, millest ma tõesti loobuda ei tahagi. Samal päeval on vaja iseloomu palju, järgmisel päeval ei tule šokolaad meeldegi.
Postitused
