JungaTroll
Forum Replies Created
-
Postitused
-
http://suppversity.blogspot.com/2014/11/hiit-or-liss-question-of-efficacy-high.html olgu selle muu jutuga kuidas on..
See on kõik teada. Kuid üldiselt soovitan ma oma klientidele mitte minna hullunult kaasa HIIT lainega. Eriti juhul, kui inimene tuleb ainsa sooviga – kuidas kähku ja palju kaloreid põletada. HIIT aluseks (mis paneb tuntava koormuse südamele) on ikkagi see, kui treeningkavas on laialdaselt kasutusel ka baasliikumine. St. ei saa istuda päev otsa kontoris ja siis õhtul minna ja teha intervalltreeninguid.
23selt kepikõndi vist ei tee ja moraali ei vaja . Mõtlesin kuidas ja kas see mu haigust mõjutab
Huvitav suhtumine … Miks 23-selt ei või kepikõndi teha kui see parandab liikuvust?
Kui järeldada küsija sugu foorumi nimest, siis on hirm jämedate jalgade ees mõistetav. Kuid kui lihastreeninguna on sul BodyPump, siis unusta ära hirm jämedate jalgade ees. BodyPump ei kasvata jalgu jämedaks, eriti naistel. Isegi siis kui nad laovad kükkimisel kangile raskuse mida nad ilma teiste abita selgagi ei saa – naistel on käed veidi nõrgemad ja üldiselt ei julge nad kangi ka üle pea turjale rebida.
Meil käivad grupis täiesti tavalised naised, kuid teevad BodyPumpis kükke poolega või rohkemaga oma keharaskusest. Ehk siis 37-40 kiloga. Selga teevad 30 kiloga.
Ja mingit jalakasvu jämedusse ei ole tekkinud. Jalg on tugevam, vastupidavam, kuid mitte jämedam.
Nii et kui teed BodyPumpi, siis esiteks kõrvalda mõtetest kõik põhjendused, miks sa ei peaks panema kangile nii palju kui sa tegelikult tõsta jaksad. Mitte aga nii vähe, mis naistele tundub “sünnis” olevat.
Saad oma trennides suure tõenäosusega kuni 25% rohkem kaloripõletust.
Kardio (jooksmine, kõndimine) puhul arvesta aga tõsiasjaga, et jooksmisel või kõndimise kulutatud energia hulk sõltub maa pikkusest ja mitte liikumise kiirusest. Ehk, jookse/kõnni distantsi, mitte ära püüa sama maad joosta kiiremini. Kohe kui jõuad, lisa distantsi. Need on minu “lollikindlad” soovitused rasvapõletajast naistele.
Toitumises on “lollikindel” plaan aga alustada kontsentreeritud suhkrute välja viskamisest. Saiad, küpsised, kommid, mahlad, maitsestatud jogurtid. Kolm korda nädalas tehtava trenni nullib vabalt kolm korda nädalas töö juures peetud töökaaslase sünnipäev kringlilõiguga.No siis on neisse friikartulitesse ikka kõvasti rasva lahmatud
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″> Keedukartulites on alla 100kcal/100g. Seega 50kcal/100g arvelt tuleb rasvast … Ehk iga 100g keedetud (nii enamasti neid tehakse friikate jaoks) kartulite kohta tuleb 5g õli. See on päris uhkelt uhatud. Siin on teisi tegureid veel. Kultuurilised eripärad jms. Olen näiteks kuulnud, et idamaades peetakse tüsedamat last veel aktsepteeritavaks, kuid vanemaid inimesi mitte. Meil on inimeste mõttemaailma sisse juurdunud, et peale 50 tuleb endale muld peale kraapida. Heal juhul aga ollakse lihtsalt vana ja haige. Idamaades aga mitte. Või vt. reklaame, kasvõi seda kurikuulsat “kõht täis Eesti moodi”. Või siis hiljuti jooksnud reklaami, kus esinesid justkui “inimesed maalt” – kõik peale ühe ütleme pehmelt, “heas toitumuses”.
Ja muidugi liha jms. kättesaadavus. Seda lihtsalt ei jätku. Üldse kõike muud ka. Ja liikumine ja enda liigutamine.Lisatud piltide järgi küll ei paista, et inimene nii paks on et vabalt joosta ei saaks. Kuid muidugi, ratas ja mis iganes sobivad ka.
Muuseas, kui rääkida rattatreeneritega, siis rattasõit ei ole liigestele sugugi vähem koormav kui seda teha liiga suure ülekandega ja siis “surudes”.Üldiselt muidugi on alati lihtsam rohkem liikuda, kui vähem süüa, et proovi hoida ka aeroobse osakaal suur, selle võrra saad kaloraaži kõrgemal hoida ja ei kõnge ära.
No see on võimalik ainult supervormis inimese puhul. Mingi harju keskmine mees ei suuda nii palju liikuda kui palju suudab süüa. Tean seda omast käest, isegi kui teha kogu muu trenni kõrvale näiteks nädalas korra mõni 5500 kcal energiakuluga päev (nt. 100km ratast sõita, joosta 30km) siis selle tagasi söömine ei ole mingi probleem. Päts leiba ja pakk pähkleid ja olemas. Kui midagi muud ka veel juurde võtta, siis saadki +10kg kuus isegi juhul kui end vigaseks treenid. Mõelge nii, et ühe mehe kõhtu mahub päeva jooksul vabalt nt. 2kg pähkleid. See on aga 12000kcal. Nii et süüa saab pea alati rohkem kui jaksad joosta.
Ehk siis ainuke viis on kaalu alandada seda kava järgides? Kui natuke süveneda võib kogu mu jutust välja lugeda ”varjatud küsimuse”, et millise trenni kasuks peaksin otsustama ja mis võiks sellel teekonnal kaasa aidata? Kas jõusaalis rühkima või näiteks spinningus alguses ”polstri” maha nühkima ja siis jõusaali minema lihaseid arendama..
Kui nüüd teoretiseerida ja võtta trenni puhtalt kaalu langetamise eesmärgist lähtudes, siis optimaalne oleks trenn (liikumine), mida sa suudad teha absoluutmahult (energia mõttes) kõige enam. Mida ma silmas pean? Seda, et ei ole mõtet ilmselt valida kaalulangetamise trenniks kükist üleshüppeid. Harjutus on väga intensiivne ja kulutab meeletult kaloreid, kuid keegi ei jaksa neid teha nt. 1000kcal eest päevas. Kükid 150kg kangiga oleks ka toredad, kuid neid ei saa teha ilmselgelt iga päev – lihas ei taastu ära. Jalutamine – seda suudab iga inimene teha ilmselt tunde. Kuid siis ei jää muuks eluks aega.
Seega pead valima trennide seast, mis sulle meeldivad sellise, mida suudad teha võimalikult suure intensiivsusega võimalikult sageli, tingimusel et ei teki ka ülekoormust.
Üheks selliseks kalorikulutamise kuningaks on jooksmine. Võib teha iga päev, kalorikulu on suht suur, samas ei tapa.
Ja nagu teised on maininud – mingil päeval peaks olema ka jõutreening lihaste säilitamiseks/arendamiseks.
Kõige lihtsam on hakata päevaselt rohkem liikuma, lihtsad jalutuskäigud hommikuti ja õhtuti ning jälgida, mida ja palju sööd.
See on ka õige, kuid toimib kaalu hoidmisel või aeglasel langetamisel. Jalutamine on siiski nii madala intensiivsusega tegevus, et eriti just ülekaalus inimesed väsivad enne füüsiliselt ja mentaalselt kui mingit märkimisväärset energiakulu tuleb.
Kaalu langetamiseks soovitaksin LISADA igapäevasele jalutuskäigule mingi trenni moodi asja ka. Jalutamisega võiks lihtsalt hoida end veidi vormis ja päevas võiks olla 5-6 km liikumist lisaks kõigele muule.
Kui mõtled hüppamise all tegelikult kerget hüplemist, mida tehakse nt. aeroobikates, siis need küll põlvi ei lõhu. Kui mõtled aga nt. 1,5m kõrguselt alla hüppamist kõvale pinnasele, siis – võib-olla. Rahulikud kükid aga küll ei tee mitte midagi halba.
Ma soovitan sulle aga siis ingl. keeles burpee-d (ma ei ole näinud head tõlget) – http://en.wikipedia.org/wiki/Burpee_(exercise)
Seda harjutust saab teha ka rahulikus tempos. Ja ka väääga rahulikus tempos. Kui lisada ka väike kätekõverdus, on tegemist kogu keha harjutusega.
On ka üks masin, mida saad kasutada kui käid mõnes jõusaalis – treadmill. Ehk siis see aparaat, kus teed jooksmisliigutusi ja samal ajal tirid kätega kange edasi-tagasi. Mitte mingit koormust põlvedele. Muidugi üsna tüütu teha nt. tund järjest.
Aga ma paraku kardan, et sa ootad harjutust, mis oleks lihtne, kerge, tehtav lamades (nt. hantlitega lendamine) kuid põletaks samal ajal 1000kcal tunnis.
Sellist kahjuks pole (täpsemalt, on, sellelsamal treadmillil saab põletada 1000kcal tunnis kuid see eeldab eelnevalt super füüsilist vormi – koormus tuleb panna peaaegu põhja ja siis vehkida kiirusega 100 sammu minutis).
Veresuhkrul ei ole ju üksühest seost su dieediga. Või miks sa just veresuhkru pärast kardad? See on üks pidevalt käiatavaid müüte veresuhkrust, et see justkui tohutult kõiguks iga väiksema suhkruportsu peale. Soovisin seda ise teada saada ja tegin kevadel palju loomkatseid ise enda peal. Katsetasin eri toite, erinevaid söömisreziime ja mõõtsin pidevalt veresuhkrut. Liikus veidi siia-sinna, kuid isegi 48 tundi täielikku nälga ja siis süsivesikuterikas toit suures koguses korraga ei teinud veresuhkruga midagi erilist.
Need on kaks eri asja, veresuhkru kõikumine (meditsiiniline probleem paljudele inimestele) ja süsivesikute rikka toidu tarbmine. Su organism võib olla näiteks võimeline väga efektiivselt hoidma vere suhkru taset kontrolli all isegi suurte suhkrukoguste korral (koristab suhkrut verest kiirelt ära – lihastesse ja pekiks). Ehk siis veresuhkru tase kui arv ei näita seda, kuidas söödud toit mõjus dieedile.
Piltlikult öeldes võivad su kehal olla suhkru ladustamiseks verest väravad suured nagu angaaril ja number ei muutu palju ka poole kilo suhkru söömisel. Teisel inimesel on hormoonsüsteem vähem võimekas ja paar kommi põhjustavad suure probleemi veres – kuid ilmselt naha-aluse rasvana ei avaldu.Kui tahad eesti keeles, siis siin on otselink erinevatele teooriatele. Kus endorfiinid on vaid üks paljudest: http://treener.eok.ee/dokument_open.php?dokument_id=255
Sõltuvustest on ka seal räägitud.
Lisaks positiivsele sõltuvusele (kus tunned treeningust ja liikumisest mõnu) on ka teistpidiseid sõltuvusi. Kus järjest enam ja enam ajab treenima muutunud enesehinnang või enesepiitsutamine (tuntakse, et ei treenita piisavalt, või siis treenitakse sest on vaja ära “põletada” söödud kalorid jms). Treenitakse, sest piinatud keha tunnebki vaid peale trenni end korraks normaalselt – muul ajal löövad välja vigastused, ülekoormus. Kui teha aga uus trenn otsa, siis saab korraks leevendust.
Jah, vot see L-arginiin oligi mõttes. Võtsin juba eile hoogu et minna seda otsima.
Ei söö enam üks kord päevas, kuid läksin suvel üle taimedele. Sellega tuli veel 3-4 kg püsivalt maha. Samas on kogu lihasmass alles. Aga seda pigem intensiivsema trenni tulemusel. Muidugi, ma ei tee klassikalist jõu/lihastrenni, pigem meeldib kombinatsioon meeletupikkadest rattasõitudest/jooksudest + HIIT (sh. raskustega). Või siis pikad seeriad (just tulin lõunaselt lühitrennilt – 65kgx100 kükk, 50kgx100 rinnalt, 45kgx30 rebimist).
Kirjeldan seda seetõttu, et keegi ei arvaks et nüüd olen juba täiesti kribal. 83-84 kg 178 cm juures. Kuid ega rasva enam väga palju pole küll.Nii et siis poodi L-arginiini järgi, jalavanne tegema ja paljajalu õue.
” srcset=”/uploads/emoticons/smile@2x.png 2x” width=”20″ height=”20″>Jah, selles mõttes on tõsi – olen tulnud järjepidevalt alla kehakaalust 120kg – 83-85kg peale. Ja muus osas on tervis järjepideva liikumise, treenimise, väljas liikumise osas perfektne.
Lugesin eile õhtul ka googlest erinevaid foorumeid – kõik drastiliselt kaalu langetanud kurdavad sama. Kuid ühest lahendust kuskilt ei ole leidnud.
Mure on aga tõsine, sest ilmselgelt ma ju 40kg tagasi ei taha võtta. Isegi mitte 10, isegi mitte 5kg. Eelmise talve 20-30 külmakraadi olid kohutavad selles mõttes, et pidin lausa väljas liikumist planeerima – mitte mingi variandiga üle 1 tunni väljas olla ei saanud, sest kätes-jalgades lõppes selleks ajaks juba elutegevus – klassikalised külmumise nähud.Sel sügisel tundub asi olevat veel hullem – 0-2 kraadi ja tee või lõke õue, et käsi soojendamas käia.
Niisiis on siin hetkel 2 soovitust nagu aru saan – rasvad + vannid. On keegi mingeid toidulisandeid proovinud?
