JungaTroll

Lihast ei pane kasvama mitte raskuse kaal vaid pingutuse määr. Sestap ei ole olulist vahet, kas lisad iga nädal kangile 125g või kord kuus 500g. Eelkõige orienteerud sa ju ikka pingutusele. Kuu alguses annavad 8 kordust pingutuse, mis on võrdne kuu lõpus tehtava pingutusega 10 korduse juures. Kogu aeg räägitakse ka seda, et mõttetu on teoretiseerida erinevuste üle 8 või 9 korduse puhul. Või kas 9 on parem kui 10.

Uurimused on näidanud, et tegelikult on lihaskasvu tekitav diapasoon tunduvalt laiem kui siiani arvati. Primaarne on saavutada seesama mikrotrauma. Küll aga kasutatakse massitreeningul lihtsalt kordusvahemikku 8-12 sest alla ja üle selle hakkavad mängima ka muud tegurid. Põhimõtteliselt võiks lihast kasvatada ka 100 korduseliste seeriatega seni, kuni 100. kordusega jõutakse maksimaalse pingutuse piirini. Iseasi, et see ei ole efektiivne ajaliselt, lihaste energia kasutuselt ja organismile antakse sellise harjutuse juures juba ka segaseid signaale – et kas nüüd peab ehk hoopis aeroobset töövõimet kasvatama hakkama vä? Kui aga satud kohta, kus ei ole sobivat 100 grammise sammuga kangi, siis sa ei jäta ju trenni tegemata.

Öeldakse, et treenituse tõusus võib arvestada keskmiselt arenguga 1-1,5% kuus ja keskmine olümpiavõitja on treeninud 10000 tundi. Arvuta ise …

St. ära sea omale nii utoopilisi eesmärke, et pettud asjas.

Hm …. Kuula iseennast. Juurde võtan söömisega, aga maha tahan saada trenniga? Maha saadakse ikka samuti söömisega. Tunnike sörki võtab sul sealt maha ca 20g ehk paari teelusikatäie jagu. Treeni ikka hea enesetunde ja füüsilise vormi pärast, alla võtmiseks telli aga endale toitumiskava.

Ma pigem kahtlustan seda, et siin toimivad tegurid:

– minu jaoks on probleemiks kohal X olev rasv, seega pean treenima masinatel, mis tegelevad kohal X olevate lihastega

– mulle on öeldud, et kaalust alla saamiseks tuleb jõusaali minna, ma nüüd käin jõusaalis

– reite kokku ja lahku ajamine on päris raske, pärast annavad lihased tunda – järelikult hea harjutus

Viimane on kusjuures sugugi mitte õhust võetud vaid seda räägivad naised, kes õhkavad shapingu järele. Ehk ka esimene?

Sest paljud naised, kes käinud shapingus, rõhutavad kolme asja:

– shapingus saab igaüks tegelda oma probleemsete kohtadega

– vat need reie siselihased jäävad shapingus ikka korralikult valusaks – seega toimib!

– kaks tundi enne ja kaks tundi pärast shapingut ei tohi süüa

Ilmselt otseselt jooksva teemaga mitte seoses. Aga foorumi topis oli teema ilusti kättesaadav.

Juhtusin ühel hommikul Spartasse. Ja nägin seal enam-vähem tüüpilist pilti – keskmisest lopsakam naine tegemas järjest masinatel harjutusi – reied lahku, reied kokku. Teises nurgas tegi teine tüdruk aga järjest kõikvõimalikke harjutusi keha keskosale – 5kg ketas käes ja kerekallutused, ketas rinnal ja püsti kerepöörded jne.

Mul tekkis lihtsalt küsimus, et kuidas ometi pealtnäha siiani väga jõusaalivõõrad inimesed just sellised harjutused ja masinad üles leiavad?

Ja selliseid harjutusi tehes ei ole ka imestada, kui need vaesekesed järgmist kuukaarti ei osta, sest tulemust pole sendi eest

Mõlemad, psühholoogilised ja füüsilised tegurid. Istun samuti päev otsa kontoris ja õhtuti tuleb trenni minna. Aga enne seda sõidan veel 1,5 tundi autoga koju. Ja päevane mitteliikumine annab kõige teravamalt end tunda autost välja ronides. Kui miski üldse saab veel kangeks minna, siis see koht ka kange on. Kuradike istub õla peale ja ütleb – ära täna mine, sa oled niigi tubli.

Ja siis lähed koju, trenni alguseni on 20 minutit. Kuna kontoritöö ei luba eriti midagi süüa, kuna kulutamist pole, siis võtad nüüd enne trenni veidi midagi kerget hamba alla. Näiteks veidi pähklisegu. Pluss musta kohvi. Aga see viskab ikka korra veresuhkru üles ja siis istub veel aju ka pähe – mõnus uni hakkab tulema.

Kuid kui sa tead, et kõik see on vaid hetkeks ja tead, mis on põhjused, siis vead end püsti ja teed oma trenni ära. Jälle üks sent kassas juures. Ja muudkui harjutad end kõikide nende tunnetega, ootad ja oled valmis. Ja saad nendega hakkama. Seda aega, kus iga päev oleks energiat nagu õlitatud välgul, päike alati paistaks ja hantel oleks kerge ju ei tule nagunii.

Sealt artiklist:

Miks on Eesti meest nii raske liikuma saada ja mis viiks mehed terviserajale või spordisaali?

Kahjuks on inimene oma harjumuste ori. Autod, internet, kontoritöö – need on kõik mõjurid, mis on tekitanud niinimetatud haigete ja ülekaaluliste põlvkonna. Ja seda mitte ainult meil, vaid ka mujal arenenud riikides.

Vat ei ole nõus. Kas naistel justkui poleks autosid, internetti, kontoritööd? On küll. On lisaks ka veel pere. Aga kõige selle juurest jõutakse veel end ka trennis surnuks higistada ja vormis püsida.

Pigem on asi meeste kõrges enesehinnangus ja loodud kuvandites. Keskmine normaalne eesti mees: kõht ees, landkruiseri roolis, lõunaks kartul-seapraad ja väike õlu. Õhtuks seesama ja telekas. Ja naised ohkavad – las olla, peaasi et armastab.

Ja meeste kuvand treenimisest on tüüpiliselt jõusaalis lihaseid ja südamelihast hüpertrofeerides. Tsitaat ühelt mehepojalt: ega jõu jaoks peabki veidi pekki minema, pole midagi parata. Aga kui küsida, milleks sul seda härja jõudu vaja on – ega mõistlikku vastust ju ei tulegi.

Algajatele on head kõikvõimalikud rühmatreeningud, kus ei ole vaja kohe keerukamaid liikumisi õppida. BodyPump, sellega analoogsed programmid mujal (PumpFX jms). Või siis nt. spinning, RPM jne.