JungaTroll
Forum Replies Created
-
Postitused
-
Seda, kas süüa enne või pärast trenni, kas teha trenni tühja kõhuga või mitte sõltub indiviidist. Ma olen ise katsetanud kõiki eri variante kogemuste jagamiseks. Jämedalt võttes tundub nii, et mida paremas füüsilises vormis on inimene, seda efektiivsem on tal teha rasvapõletuseks trenni eelnevalt nälgimata (st. mitte päris tühja kõhuga). Väheliikuv või alles alustaja võib saada esialgu paremaid tulemusi tühja kõhuga. Heas vormis inimene suudab kiiremini, suurema võimsusega liikudes/trenni tehes kokkuvõttes kulutada rohkem energiat kui näljasena aeglasemalt tiksudes. Kui aga keha ei suuda väga suurt võimsust arendada, st. trenn on nagunii üks keskmises või madalas pulsitsoonis tiksumine siis parem kombineerida tühjema kõhuga.
Teiseks näitab enda peal kogetu, et isegi kui tühja kõhuga teha puhtalt tahtejõu pealt pingutav treening, siis on taastumine pärast pikem. Summa summarum on tulemus hea vormi puhul parem kui orienteeruda liikumisele. Halvema vormi puhul annab köögi korda tegemine kiiremaid tulemusi.
Pulsivööde valemid kellades on aga orienteeritud arvutama korrektset energiakulu alates 40% max pulsi puhul. Aeglasem liikumine loetakse võrdseks kohapeal istumisega. Soovitaks sul pigem kasutada päeva muul ajal sammulugejat, sest on teada, et käies ja joostes sõltub summaarne energiakulu läbitud maa pikkusest, mitte kiirusest. Püüa trennivälisel ajal hoida sammude arv võimalikult kõrgel.
On erinevaid seisukohti, kas kaaluda end harva või tihti. Mina soovitaks end kaaluda tihti, kogu aeg. See õpetab enda keha tundma ja näitab, kuidas reageerid erinevatele toitudele, trennidele jne. Ma ei saagi aru, miks tehakse harva kaalumist soovitades jäme loogikaviga – miks eeldatakse, et harva kaaludes satutakse alati keha sama oleku peale? Isegi kui elada sama menüü järgi kuid ja aastaid oma toast väljumata, teha täpselt samu asju, siis keha ei ole lineaarne masin. Protsessid toimuvad erineva kiirusega, kord mõjud liituvad, kord vastanduvad. Kord on kõht kinni, kord käib läbi, jms. Sa ei ole sama inimene isegi igal esmaspäeval kell 12.00, rääkimata muudel aegadel.
Küll aga on kõikide toimivate dieetide tunnus see, et dieedile minnes peaks toimuma esimese nädalaga märgatav kaalu muutus puhtalt selle tõttu, et energiat hakkab jääma vähemaks kui oli varem. Ja selle võrra langeb mõnevõrra kiiremini alguses kaal. Edaspidi võiks langus stabiliseeruda, kuid olla püsiv, aga aeglasem.
Olen ise ka BP treener. Peale sadu (tuhandeid?) BodyPumpe võib öelda, et mingi mõte võib pehmendusel olla juhul kui ei taha seljale paksu tallanahka. Mul on kangist seljal tuntav ja nähtav nahapaksend.
Aga, paljud naised kipuvad kangi hoidma justkui oleks see millegi vastikuga koos. Ehk siis hoitakse endast nii kaugel kui võimalik kui pole võimalik, siis puutuks kehaga kokku nii vähese pinnaga kui saab. Ilmselgelt siis aga see väike koht siis rohkem haiget saabki. Ja kükkide puhul kiputakse väga palju selga ette kallutama. Kui kang lisaks ka kaelal vms. on, siis eks jälle valu suurem.
Muidugi võib vabalt olla tegu ka füsioloogilise iseärasusega, mille puhul kang surub ühele kohale rohkem peale.
Veel rohkem tehnilisi detaile on http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S1043276003001437 kuid nende teadmiste eest pead maksma juba $40
Vt. toitumise ja rasva tekke protsessi: http://www.maribel.ee/content.php?page=toitumine
Seal on nt. peatükid Rasva talletamine ja Rasva vabastamine. Loe sealtHm, kuid kirjutad, et tekkis peale lõuatõmbeid ja õlgu tehes. Mis puutub siis siia veebruarist peale BodyPumpi tegemine? Kui pead silmas, et kas võid kangi turjale võtta – ikka võid.
Võib-olla on abiks mu kunagi kirjutatud artikkel: http://www.maribel.ee/content.php?page=rasv
Paljas vesi, mis a) lihtsalt ei aura ära
Sõltub eesmärgist. Sõltub ka jooksu tempost. Rahuliku jooksu puhul ei ole sellisel distantsil praktiliselt mingit vastandlikku mõju jõutreeningule.
Määrava tähtsusega on VO2max ehk keha võime hapnikku tarbida. Seda teades saab kasutada ka täpsemaid valemeid:
For Male, Calorie Burned = ((-95.7735 + (0.634 × HR) + (0.404 × VO2 max) + (0.394 × W) + (0.271 × A)) / 4.184) × 60 × T For Female, Calorie Burned = ((-59.3954 + (0.45 × HR) + (0.380 × VO2 max) + (0.103 × W) + (0.274 × A)) / 4.184) × 60 × T Where, HR = Heart Rate W = Weight in kilograms A = Age VO2 max = Maximal oxygen consumption (in mL kg-1 min-1) T = Exercise duration time in hours
Ma olen ka Jungatrolliga 100% nõus, väga inspireeriv postitus, Teised ka.
Vahel lihtsalt tekib tahtmine käega lüüa ja alla anda, sest laste kasvatamine pole tihti kiirelt tulemusi andev protsess ning minu jaoks on ekstra pingutus lastega koos trenni teha või neile pidevalt söödavat tervislikku toitu vaaritada. No ja kui käega lüüa ja alla anda ei tohi, siis vähemalt virisekski.
Korra mainiks veel üle. Sa ei pea trenni tegema lastega koos või üleüldse neid trenni viima-tooma. Sa pead ise oma trenne tegema. Ja tegema seda nii, et ta saab aru, et see ongi osa elust. Samamoodi ei pea sa lapsega koos elu lõpuni õhtuti minema hambaid pesema. Sa ei pea ka lastele süüa tegema. Sa pead tegema süüa iseendale, lihtsalt kõik söövadki sedasama – enam-vähem. Muidugi võib igaüks veidi varieerida. Sinul võib lemmikuks olla porgand, lapsel kapsas.
Minu lapsel hakkas asi uuesti muutuma, kui jätsime ta täiesti rahule. Ja elasime oma elu edasi, kuid ta nägi ja näeb, et enda liigutamine on elu igapäevane osa. Ja paratamatult tuleb ka mõelda veidi sellele, kui palju on end liigutatud ja kui palju võib näost sisse ajada. Ära kujutle end märtriks, kes elab teistele. Ela endale, kuid ole eeskuju.
Siiski algab kõik endast. Mul on samuti kogemus enda lapsega. Väiksena käisime samuti koos ujumas, jalutamas, jne. Sõime samuti korralikke asju sest lapsele oli siis lihtne dikteerida – ise ju süüa ta teha ei saanud. Ja mingil hetkel ei viitsinud ta enam kaasas käia ja taskuraha olemasolul sõi sodi. Siit võiks ma jätkata aga samamoodi nagu ülal kirjutaja, Rosaalie. Anda alla ja hakata siis süüdistama olusid (“ma ei viitsi mitut eri sööki pidevalt vaaritada”) ja teisi (“laste tervisesport organiseeritud kujul olematu”). Ehk siis, elu igatpidi raske, keegi ei aita kah. Veel parem, riik ja õpetajad võiks midagi ju teha – harida ja organiseerida.
Ja kui selline suhtumine võtta, siis kõik nii jääbki. Laps liigub järjest vähem, sööb järjest rohkem ise sodi. Ja lapsevanemad halavad järjest rohkem.
Kõik käib aga spiraalidena. Ei ole mõtet lapsele rääkida liikumise olulisusest ja toitumisest. ISE tuleb seda kõike teha. ISE tuleb pidevalt liikuda, ISE ei tohi midagi “niisama näksida”. Kui laps näeb REAALSELT, et vanemad lähevad igal õhtul peale tööd välja veel trenni, jooksma, jalutama ja söövad ise iga päev juurikaid, siis see muudab siiski pikapeale mõtlemist. Kindel on aga see, et lapsele rääkida ja ise mitte teha on mõttetu. Asju ei saa korda kampaania või projekti korras “homsest sööme korralikult”, “homsest hakkame sporti tegema”. Laps peab nägema, et see mida vanemad teevad, ongi VIIS ELADA, mitte projekt “suveks saledaks”. Küll ta hakkab ise siis ka liigutama. Minu laps hakkas. Igaõhtused rattasõidud on uuesti tagasi. Naati ja nõgest veel ei sööda, kuid tehtud on oma valik juurikatest, mida süüakse. Kõik ei pea tegema sama, sööma samu asju kuid põhimõtted peaks olema samad. Põhimõtted, et üldse tehakse ja süüakse.
Küsimus on ikkagi puudulikus adapteerumises. See koosneb nii reaalsest kui ka subjektiivsest. Ehk on kehaline ja mõtetes kinni. Kui juba pea ringi käib siis on tegu vähese füüsilise kohanemisega. Pool on aga kinni ka mõtlemises. Kui skaala otsad on “veidi külm hakkab” ja “palav hakkab” siis ongi vähegi külm ilm ja vähegi soe ilm rasked taluda. Kui aga võtad külmaga sõna otseses mõttes lõdisemist normaalsena (keha teeb endale sooja) ja nõrguv särk käib kõrvetava päikese juurde on lihtsam elada. Idee saamiseks on hea minna otsida 30 kraadiga üles asfalti panevad teetöölised, vaadata neid veidi ja siis ei tundu elu enam üldse nii hull.
Said ilmselt piiridest valesti aru. Noorte meeste puhul on 22% ülemine piir. 28-32 on juba rasvunud. 19% on siis antud juhul ülemise piiri lähedal. Mis puutub sisemisse rasva, siis see on individuaalne ja üldiselt naistel on seda lihtsam kontrolli all hoida sest neil on funktsionaalselt olulised rasvavarud puusadel ja reitel. Isegi päris sujuvate vormidega naisel on lihtne hoida sisemise rasva nr. 5-6 peal. Meestel aga tõuseb sisemine rasv suht lihtsalt kõrgele. Kui sul on sisemine rasv 5 sellise rasvaprotsendi juures, siis oled juba suht õnnelik. Eraldi sisemise rasvaga tegelda selles mõttes ei saa, et saaks naha aluse rasva samaks jätta ja alandada mingil moel sisemist. Langeb üks, langeb ka teine. Tõuseb üks, tõuseb ka teine. Tuleb sixpack välja, siis võiks ka su sisemine rasv langeda allapoole. Tegele tavalisel moel rasvaprotsendi langetamisega.
Aga kui tead, et on vale, siis miks teed? Trenniga sa nagunii ruttu alla ei võta. Keha on vormist välja söödud, sama teed pidi tuleb see ka vormi saada mis puutub sellesse mis on naha all. Trenni saad teha ikka nii palju kui keha kannatab.
Veel enam, trenniga on see “kurb” asi, et 1000kcal sisse söödud kalori kulutamiseks tuleb teha 2000kcal eest tööd – sest kogu töö ei saa toimuda ainult rasva arvelt. Ainuüksi sel põhjusel on ainult trenniga enda vormi ajamine üsna raske.
