jrx

Ei ole hull ega jõhkard. Aga mu üks töökohtadest on selle maja esimesel korrusel, mille keldrikorrusel on see klubi:)

Hullumaja. Ilmselt inimesel, kes töötab muuhulgas psühholoogina ei ole võibolla poliitiliselt korrektne sellist terminit niisama kasutada AGA… aga aga aga… Mitu mitu mitu aega ei ole siia blogisse saanud kirjutada. Töö, trenn, töö, trenn ja niimoodi ongi. Olgugi, et treeningmotivatsioon on tagasi ja võistlusmotivatsioon ka, siis kirjutamismotivatsioon käis vahepeal nagu maha. Just sellepärast, et sellist istumise ja mõtlemise aega on vähe. Oma töös töötan kogu aeg koos teiste inimestega… endast väljapoole. Ülikoolis ja mujal õpetades-koolitades jagan oma kogemust, teadmisi. Sama sisuliselt psühholoogi töö – suhtlen inimestega soovides neil aidata enda elukvaliteeti parandada. Trenni andes jällegi õpetan teisi. Ja niimoodi jooksiski juhe natuke kokku. Kui vaba hetk, siis tahaks kas midagi lugeda, kitarri mängida, vaadata võistluseid või mõnd filmi või mõnda lahedat arvutimängu toksida (see on mu selline ühendus lapsepõlvega:) vahel meeldib väga).

Aga ma olen vahepeal teinud märkmeid, mõelnud ja tundub, et nüüd on aeg taas küps. Aeg taas blogi elule äratada. Sest ega vahepealne aeg pole jutustamisväärse tegevuseta olnud:)

Alustan spordiga seonduvast:

Pikalt olin tõsiselt treeneritöö lainel, sest toimus jälle Eesti suurim MMA ehk sportliku vabavõitluse üritus MMA RAJU. Järjekorranumbriks oli 10 ehk X. Üritus jagunes kahte ossa ning täitsin ise taas üritusel ka kahtesid kingi. Esiteks juba mainitud treeneritöö, millega kaasneb ka oma sportlaste toetamine võistluse ajal nurgameeskonna liikmena. Sellest, kes on nurgamees ja mida teeb kirjutas hiluti Tallinna treener Priit Mihkelson väga muhedalt Postimehes (klikkige siin ja lugege, soovitan).

Teiseks oli Rajul sel korral HD kvaliteediga jältgitav ülekanne veebis ning sellele tegin kommentaari. Paarimeheks sellel üritusel oli Postimehe ajakirjanik Oliver Lomp. Alustan lõpust: Oliver küsis minult ürituse lõpuosas kuskil matšide vahepeal, et kuidas mulle seekordne roll meeldis võrreldes teistega, mida Rajul täitnud olen. Olen ju olnud korraldusmeeskkonna liige, punktikohtunik, vahekohtunik puuris, võistleja ja treener. Täitsa ausalt vastasin, et kommentaatori roll oli kõige lõbusam. Tõesti – elasin rolli täiesti sisse, ei olnud mingit pinget ja sain võistlustele rahulikult ja emotsionaalselt kaasa elada ja oma spordialaseid teadmisi ja emotsioone ka teistega jagada! Võistlejana on jäänud alati matšid nägemata, sest enda soojendus ja võistluseelsed ettevalmistused-rutiinid tahavad tegemist. Treenerina on ülioluline hoolitseda, et sportlasel oleks võimalik rahulikult keskenduda oma sooritusele ja millegi muu pärast muretsema ei peaks. Lisaks veel närvikulu nurgas toetades (vt Priidu artiklit). Kohtunikuna on asi hoopis hull, sest siis pead endale keelama kõiki emotsioone matši ajal, hoidma külma pead ning oma tööd tegema täpselt, hästi ja erapooletult. Kommentaator aga võib mõnuga lõugu lõksutada ja midagi tagasi hoidma ei pea:)

Üritus ise oli absoluutselt super. Matšide mõttes oli kindlasti seni parim Raju ja ma loodan, et ehk saab seda ühel hetkel ka kuskil järelvaadata koos minu kommentaaridega. Kahjuks õhtusel profiüritusel pidi minu klubikaaslane, kelle ettevalmistuses ka osaline olin Lauri alla vanduma Poola võitlejale. Lauri domineeris esimeses raundis väga kenasti aga vastane oli väga ohtlik maasvõitleja ja teises raundis sundis salakavala valuvõttega Lauri lõpuks alistuma. Päevasel üritusel võistles aga otse minu käe alt seitse vaprat amatööri, kellest koguni viis olid debütandid. Kahjuks kõikidel debüüdi tegijatel tuli vastu võtta kaotus, aga need tulid kogenenumate vastaste vastu ja just niimoodi kogemust saadaksegi. Sain iga mehe kohta olulise tagasiside, et mida edaspidi parandada ja see järelkasv klubis kannab veel ühel päeval hästi vilja. Juba mitme matši kogemusega Sten Anslan võttis taas kiire võidu ning klubi psütivõitlustreener Kaspar Kraav pidas ülitehnilise ja meelelahutusliku matši Tallinna võitleja Martin Saarega, mis tunnistati viiki. Tõesti – see matš oli minu meelest tervikuna terve päeva parim ning siin võib küll öelda, et mõlemad mehed võitsid.

Vahepeal veel lisaks käis meie klubist tai poksi amatöörvõistlustel tubli võitleja Kadri, kes tahtis end proovile panna peale kõigest 2,5 kuulist trenniskäimist. Vastane oli kogenum, aga Kadri tegi seda mida vaja. Jupp aega enne seda oli maasvõitlusvõitlus 3D Rull, kus ka Tartu VÕIMLAST korralik koondis väljas oli ja nüüd jälle on tulemas amatöörida MMA võistlus 3D Liiga ja peale seda jälle aasta viimased amatööride tai poksi võistlused… Ühesõnaga tööd on. Seda enam, et ka enda võistlusplaanid 2013 esimeseks pooleks hakkavad peas vaikselt kuju võtma. Aga kõigepealt räägin järgmises postituses sellest, mida spordis ise vahepeal teinud olen. Sellele lisaks ma tunnen, et on vaja ühte kokkuvõtlikumat ja pikemat mõttekäiku-artiklit-blogipostitust toitumise kohta. Lugesin just hiljuti enda blogi kahe aasta taguseid asju ja olgugi, et põhitõed peavad siiamaani päris kenasti paika, siis enda praktiline kogemus sportlase ja inimesena, igasugused katsetused vahepeal jne tahaks reflekteerimist. Samuti kogemuspagas, mis on kogunenud teisi nõustades (toitumisteemas). Jõudu kõigile!

Pilt trennijärgselt Ott Tõnissaarega 24.11.2012. Ott võttis hiljuti Soomes väga väärtusliku võidu ja kerkis sellega Euroopas erinevate MMA-organisatsioonide huviorbiiti. Ühtlasi vastab pilt küsimustele, et “Miks ma ei võistle kõrgemas kaalukategoorias?” (See oleks -70.1 kg praeguse -65.8 kg asemel. Sest selles kategoorias on Oti-sugused:)

Jälle trenn selja taga. Sai palju tõstetud. Aga loomulikult mitte rauda vaid inimesi:) Kuna oli sattunud näppu kuidagi üks Fatburner, siis jõin trennis hoopis seda ja maitses täitsa hästi.

MMA treeningute koha pealt on mul vahepealse võistluspausi ajal tekkinud päris palju ideid kuidas asju paremini teha ja praegu üritan neid oma õpilastele edasi anda. Peamiselt keskendume just nendele elementidele teisipäeviti, mida otseselt püstivõitlustrennides või maasvõitlustrennides ei tehta. Ehk siis just maadlus MMA kontekstis, löökide pealt heidete ja mahaviimiste ettevalmistamine ning nende kaitse. Hetkeinspiratsiooni olen ammutanud sellistest meestest nagu Phil “Mr. Wonderful” Davis, mees kelle lailihas-talje suhet ilmselt nii mõnigi kulturist kadestaks. Intervjuudes väga muhe sell:)

Tema “paremad palad”:

Ja teine on Dan Cormier. Mees, kelle füüsis pole sugugi nii muljetavaldav:)

…aga tegemist on kahekordse olümpialasega ja praegu sportlikus vabavõitluses suuremad mehed nii kukuvad kui lendavad nagu jahukotid:) Väga huvitava ja traagilise elukäiguga ja sellest hoolimata ülipositiivne mees, aga sellest pole praegu mahti pajatada. Vaadake parem pilti:)

Ahjaa, tulge Tartus trenni – kursused hakkavad täis saama, aga maasvõitluse baaskursusele on veel kohti ja see on alustamiseks väga vahva koht:)

P.S. Ja lahke Vend Vähk võiks mu blogiteema nime tagasi muuta – kui ma seda ise kontrollida ei saa, siis muutub linkamine keeruliseks kui teema nimi muutub:) Luban, et enam kade ei ole.